Jälle üks uus nädal.
Üle mitme aja sain sel laupäeval koos perega rahulikult ärgata. Muidu olen ikka hommikul vara tööle tormanud, et päev pärast pikem oleks. Seekord kasutasin teist taktikat. Ärkasime kõik enamvähem korraga, vedelesime ja mõnulesime, siis panime rahulikult riidesse ja läksime pannkooke tegema. Taavi kloppis valged vahtu ja Laura segas taina. Munade poolitamine oli mõlema koostöö ( kollaste ja valgete eraldamine on nelja- ja kaheaastase jaoks üks äraütlemata raske töö) Emme siis praadis. Üllatus-Üllatus, seekord tulid täpselt minu ema pannkoogid, sellised rohkem paksud kui laiad ja mõnusad kohevad. Olen üritanud eiteakuimituaega juba selliseid teha aga näe, lapsed tegid esimese korraga. :-)
Üldse tuletab Laura mulle tihti millegipärast ema meelde. Kuidagi oma olemuse ja käitumisega. Tea, kas siit tuleb üks Rinne - Tagla suguvõsa tugevaid naisi. Oleks lahe küll. Selline kahe jalga maapeal, kohati järsk ja jäme aga ehe ja tõeline. Või siis tulevane president, sest tahtejõudu on tal isegi ülearu, suudab majas kõik enda tahtmist tegema panna, isegi Taavi ja Pluuto
Paulo üritab suitsetamist maha jätta. Laupäevast saadik käib ringi ja sööb kõike, mis kätte juhtub. Olen Kalevi sokolaadiga väga kokkuhoidlik olnud, laupäeval pistis Paulo kolm tahvlit nahka. Peab vist hakkama rohkem süüa tegema. Küsis juba, kumba ma eelistan, kas paksu või suitsetavat meest. Ma siis omalt poolt lisasin, et kui ta nüüd uuesti suitsetama hakkab, siis see näitab tahtejõu puudust ja siis ma nõuan lahutust ja lapsed jäävad minule. Eks näis. Saadan teisele nüüd iga päev töö juurde artikleid suitsetamise kahjulikusest, et ta seal mitte ümber ei mõtleks. Mitte et ma väga suitsetamise vastu oleksin aga arvan , et on kergem kui keegi kõrvalt ka veidi utsitab, seda muidugi naljaga pooleks. Ja koju ostan hoolega komme ja näksimist.
Mäletan väga hästi kuidas ma raseduse ajal kohviga jändasin, madal vererõhk ei teinud asja ka kergemaks. Ei ole see pahedest lahtisaamine nii kerge midagi.
Tuleb igati toetada.
teisipäev, 30. september 2008
neljapäev, 25. september 2008
teisipäev, 23. september 2008
Kuues sissekanne.
Nohnii.
Jälle üks nädal möödas. Sellega koos kadusid ka halb tuju ja nüüd tundub, et vist ka halb ilm.
Vahepeal oli küll tunne, et talv ongi käes, vihmane, tuuline ja Assooride kohta ikka väga külm.
Muidu hakkame meie siin oktoobris oma rannaskäimist kokku tõmbama nüüd pole pärast perekond Tageli äraminekut enam mere äärde saanud. Vähe sellest, lausa talveriided otsisime välja ja jõudsin isegi voodisse villase teki panna. Täna aga viimaks jälle päike ja soe. Loodan , et mõneks ajaks jääb ehk niimoodi.
Meenutan ikka oma esimest aastat siin, kui detsembri alguses Taaviga ringi jalutades avastasin, et jõuludeni on ainult kaks (või oli kolm) nädalat , meie oleme väljas pika käistega pluusi väel ja päikes käes on mõnus olla. Ilus Assooride talveilm. millele järgnes kolm kuud vihma. Ja märtsis, kui Eestis see kevadeootus juba üldrahvalikus hulluseks kisub, on siin need kõige suuremad sajud. Aga noh, paar korda tahaks ikka veel merre minna küll. Plaanisime vaikselt, et äkki Taaviga saaks talv otsa ujumas käia, ta üldiselt läheb ka siis kohe vette kui minu jaoks liiga külm on, aga kus me selle Laura siis paneme, tema vist jääks küll nohusse. Sellised asjad saab Laura üldiselt suht kergesti. Õnneks enamasti piirdub kõik ainult nohu-köhaga ja ei arene hullemaks edasi. Eks näis, mis see ilm teeb, ja hiljem otsustame.
Sel nädalavahetusel oli siis lõpuks meie külas see kiriku- ja külapidu. Need hortensiaõied, mis isa eelmisel nädalal tõi, püsisid tänu külmale ja vihmale õnneks suhteliselt värsked. Valged õied puistasime aluseks ja keskele panime rea siniseid ja lillasid õisikuid. (kunagi panen teede kaunistamisest ehk paar pilti ka üles, fotokas on ikka veel Lissabonis). Pidu ise oli sel aastal kesine: Nädal otsa sadas õhtuti vihma, keegi ei läinud jalutama. Olime Taavile lubanud, et pühapäeval võime väljas olla nii kaua, kui tema tahab. Juba enne protsessiooni hakkas uuesti vihma sadama ja tegi seda tükati õhtu otsa. Traditsiooniliselt riputatakse tekid või ilusad linikud akendest välja, need olid sel aastal ruttu tagasi toas. Teekaunistused muutusid lihtsalt üheks libedaks lögaks. Käisime korraks väljas kuid karussellid ei töötanud vihma pärast. Taavi ostis suhkruvatti, kuid see kippus juba pulga otsa otsa ära sulama. Kohe natuke kahju oli, ootas teine nii õhinaga seda pidu ja nüüd sai suhteliselt pettuda. Meie Taavi, kes muidu selline häbelik oli ja rahvamasse kartis, on viimasel ajal muutunud tõeliseks seltskonnalõviks ja peoloomaks. Räägib, kuidas ta oma sõpru külla tahab kutsuda ja peole minna jne. Lahe suur poiss. (Need joped, mis ema ja Kati kahepeale saatsid, kulusid marjaks ära. Istuvad mõlemad ilusasti ja on head kerged- meeldivad neile mõlemile.)
Lõpuks teatas Taavi: ma enam ei jõua selle vihmaga olla....
Ja oligi pidu läbi. Rahvas räägib, et mäletavast ajast pole enam sel ajal sadanud. (September on siin üks tõeline suvekuu, kus vihma eriti ei ole) Järgmisel aastal üritame ilma parandada.
Üks hea asi siiski ka . Selle vihmaga ja autode sõitmisega muutus meie teekaunistus esialgu plögaks ja siis ujus vaikselt mööda teed minema, polnudki vaja mul eile midagi koristada. Hekijääkidega oleks rohkem tööd olnud.
Selleks korraks kõik.
Side lõpp.
Jälle üks nädal möödas. Sellega koos kadusid ka halb tuju ja nüüd tundub, et vist ka halb ilm.
Vahepeal oli küll tunne, et talv ongi käes, vihmane, tuuline ja Assooride kohta ikka väga külm.
Muidu hakkame meie siin oktoobris oma rannaskäimist kokku tõmbama nüüd pole pärast perekond Tageli äraminekut enam mere äärde saanud. Vähe sellest, lausa talveriided otsisime välja ja jõudsin isegi voodisse villase teki panna. Täna aga viimaks jälle päike ja soe. Loodan , et mõneks ajaks jääb ehk niimoodi.
Meenutan ikka oma esimest aastat siin, kui detsembri alguses Taaviga ringi jalutades avastasin, et jõuludeni on ainult kaks (või oli kolm) nädalat , meie oleme väljas pika käistega pluusi väel ja päikes käes on mõnus olla. Ilus Assooride talveilm. millele järgnes kolm kuud vihma. Ja märtsis, kui Eestis see kevadeootus juba üldrahvalikus hulluseks kisub, on siin need kõige suuremad sajud. Aga noh, paar korda tahaks ikka veel merre minna küll. Plaanisime vaikselt, et äkki Taaviga saaks talv otsa ujumas käia, ta üldiselt läheb ka siis kohe vette kui minu jaoks liiga külm on, aga kus me selle Laura siis paneme, tema vist jääks küll nohusse. Sellised asjad saab Laura üldiselt suht kergesti. Õnneks enamasti piirdub kõik ainult nohu-köhaga ja ei arene hullemaks edasi. Eks näis, mis see ilm teeb, ja hiljem otsustame.
Sel nädalavahetusel oli siis lõpuks meie külas see kiriku- ja külapidu. Need hortensiaõied, mis isa eelmisel nädalal tõi, püsisid tänu külmale ja vihmale õnneks suhteliselt värsked. Valged õied puistasime aluseks ja keskele panime rea siniseid ja lillasid õisikuid. (kunagi panen teede kaunistamisest ehk paar pilti ka üles, fotokas on ikka veel Lissabonis). Pidu ise oli sel aastal kesine: Nädal otsa sadas õhtuti vihma, keegi ei läinud jalutama. Olime Taavile lubanud, et pühapäeval võime väljas olla nii kaua, kui tema tahab. Juba enne protsessiooni hakkas uuesti vihma sadama ja tegi seda tükati õhtu otsa. Traditsiooniliselt riputatakse tekid või ilusad linikud akendest välja, need olid sel aastal ruttu tagasi toas. Teekaunistused muutusid lihtsalt üheks libedaks lögaks. Käisime korraks väljas kuid karussellid ei töötanud vihma pärast. Taavi ostis suhkruvatti, kuid see kippus juba pulga otsa otsa ära sulama. Kohe natuke kahju oli, ootas teine nii õhinaga seda pidu ja nüüd sai suhteliselt pettuda. Meie Taavi, kes muidu selline häbelik oli ja rahvamasse kartis, on viimasel ajal muutunud tõeliseks seltskonnalõviks ja peoloomaks. Räägib, kuidas ta oma sõpru külla tahab kutsuda ja peole minna jne. Lahe suur poiss. (Need joped, mis ema ja Kati kahepeale saatsid, kulusid marjaks ära. Istuvad mõlemad ilusasti ja on head kerged- meeldivad neile mõlemile.)
Lõpuks teatas Taavi: ma enam ei jõua selle vihmaga olla....
Ja oligi pidu läbi. Rahvas räägib, et mäletavast ajast pole enam sel ajal sadanud. (September on siin üks tõeline suvekuu, kus vihma eriti ei ole) Järgmisel aastal üritame ilma parandada.
Üks hea asi siiski ka . Selle vihmaga ja autode sõitmisega muutus meie teekaunistus esialgu plögaks ja siis ujus vaikselt mööda teed minema, polnudki vaja mul eile midagi koristada. Hekijääkidega oleks rohkem tööd olnud.
Selleks korraks kõik.
Side lõpp.
reede, 19. september 2008
Viies sissekanne.
Mina ei saa aru, kuidas teised inimesed suudavad tööl käia, lapsi kasvatada, kodu korras hoida (ehitada, kujundada, süüa teha jne) ise hoolitsetud ja head välja näha ja veel hobidega ka tegelda.
Mina ei suuda. Ikka peab üks teise arvel kannatama. Taavi kardinaid alustan juba teist nädalt, pilutamisriba on kuskil esimese poole peal. Lapsi näen juba kolm päeva järjest tund aega enne lasteaeda minekut, kui mina koju jõuan, siis nad juba magavad. Söögitegemisega on sel nädalal küll suht hästi läinud, vähemalt on see neid kodus ootamas. Pesu ootab pesemist, sorteerimist ,kappi panemist. Endale on uusi saapaid vaja ,Taavile terve posu uusi riideid vaja osta, majalaenu kuumaks on vaja maksta, põrandat oleks kööki vaja, riidekappi oleks vaja - raha oleks juurde vaja. Oleks vaja rohkem tööd teha. Oleks vaja laste jaoks rohkem aega. Oleks vaja oma mehega rohkem koos olla, oleks vaja aknad ära värvida... Taavil on täna lasteaias koosolek, mina olen tööl. Ainukesel vabal päeval jääb kolleeg haigeks, mina olen tööl.
Ja ma üldse ei imesta kui kümne aasta pärast vahib mu poeg mulle suits suus ülbelt otsa....
Mina ei suuda. Ikka peab üks teise arvel kannatama. Taavi kardinaid alustan juba teist nädalt, pilutamisriba on kuskil esimese poole peal. Lapsi näen juba kolm päeva järjest tund aega enne lasteaeda minekut, kui mina koju jõuan, siis nad juba magavad. Söögitegemisega on sel nädalal küll suht hästi läinud, vähemalt on see neid kodus ootamas. Pesu ootab pesemist, sorteerimist ,kappi panemist. Endale on uusi saapaid vaja ,Taavile terve posu uusi riideid vaja osta, majalaenu kuumaks on vaja maksta, põrandat oleks kööki vaja, riidekappi oleks vaja - raha oleks juurde vaja. Oleks vaja rohkem tööd teha. Oleks vaja laste jaoks rohkem aega. Oleks vaja oma mehega rohkem koos olla, oleks vaja aknad ära värvida... Taavil on täna lasteaias koosolek, mina olen tööl. Ainukesel vabal päeval jääb kolleeg haigeks, mina olen tööl.
Ja ma üldse ei imesta kui kümne aasta pärast vahib mu poeg mulle suits suus ülbelt otsa....
pühapäev, 14. september 2008
Neljas sissekanne.
Nohnii...
Peas on palju seosetuid pisiasju. Panen siis lihtsalt järjest kirja.
1.
Meil sai maja värvitud. Selline kergelt roosakasvalge. Aknaääred pidid esialgu olema punakaspruunid aga kuna seda värvi kippus väheks jääma, siis maaler pani valget juurde ja värv muutus selliseks tuhmiks tumeroosaks (umbes selline värv, nagu Valdek näitas). Olen nüüd juba kaks päeva püüdnud värvile nime leida, kuid kahjuks ei suuda, (fuksiaroosa, lõheroosa, rõveroosa, mis roosasid veel on?). Alguses unistasime tegelikult mõlemad valge-ja kollasekirjust majast. Siis aga tuli naaber teatega, et see heleroosa, või õgemini kreemikas värv on poole hinnaga. Maja suurust ja värvikulu arvestades on see üks 500 eurone kokkuhoid. Paulo käis siis ühte sama värviga võõbatud maja vaatamas ja arvas, et on ilus küll. Sellele järgnes tubli detekdiivitöö minu poolt, st. iga roosa maja juures seisin ja küsisin - kas selline värv - kunagi ei läinud täppi. Kui maaler siis lõpuks värvima tuli, polnud meid kodus. Õhtul kohale minnes tabas meid tohutu üllatus. Maja oli mingiks tugevaks rõverooskas võõbatud. Sellele järgnes õhtu otsa skandaalitegemist, mis avaldus selles, et mina käisin kannataja näoga ringi ja teatasin, kuidas mind ikka petetud on, elus poleks sellise värviga nõustunud. Paulo omalt poolt laiutas käsi ja üritas selgitada, et tema ka ei tea, mis lahti, tundub, et värv muutus seistes. Järmisel päeval seisime mõlemad maalri tulles käed puusas ukse peal. Üllatus-üllatus: see polnudki veel maja lõplik värv. Lihtsalt mees otsustas, et tuleb enne alusvärv panna, muidu selle roosaga peab sada kihti panema, enne kui tsemendi ära katab. Nüüd võin öelda, et lõpptulemus on ilus küll, eriti kui päike paistab. See roosa peegeldab veidi päikest ja muudab maja säravaks ja tumeroosa rõhutab seda valevust veelgi. Kui kunagi lähitulevikus pilti teen, siis panen siia ka üles.
2.
Mitte ainult meie pole blondid, haigus on juba ka külasse levinud.
Igal külal on siin oma kindel nädalavahetus kuna suurt külapidu peetakse. Küsisme paar nädalat tagasi, kuna siis meie küla kord on. Vastati, et sel nädalavahetusel. Kuna kiriklik protsessioon läheb ka meie majast mööda, siis tuleb pühapäeval tee ära kaunistada. Isa tõi eile selle tarbeks kolm kartulikotitäit hortensiaõisikuid, mida ma siis pool õhtut lahti (Väïksemateks osakesteks ) lõikusin. Endal tilkus süda verd. Ma nimelt olen rohkem selle poolt, et lilled on ilusad seal, kus nad kasvavad. Mõeldes, kuidas järgmisel hommikul kõik need õied lihtsalt ära tallatakse, hakkas tõsiselt kurb. Eelmisel aastal sättisime oma hekipügamise samale ajale, kaks asja korraga tehtud. Kutsusime ka vanemad protsessiooni vaatama ja peole. Need siis omalt poolt lubasid lõunasöögi kaasa võtta. Täna hommikul tuli välja, et pidu on hoopis järgmisel nädalavahetusel. :)
Meil kolm kartulikotitäit lilli raisus ja tasuta lõuna tuuakse koju kätte. Järgmisel nädalavahetusel uuele katsele.
3.
Naaber küsis juba hulk aega tagasi, kas ta võib oma nuumvasika panna meie apelsinipuude alla heina sööma. Me muidugi lubasime, endal lihtsam, ei pea niitma. Ainult et õige pea oli seesama vasikas juba ka mandariinipuude all, kus meil suur kõrvitsavõsa Ja muidugi on kõrvitsad maitsvamad kui poolpuitunud hein. Noh, ega me veel suurt ei virisenud, kõrvitsad kasvasid sinna niikuinii metsikult ja kompostihunnikus oli järgmine võsa juba levimas. Eile läksin üle nädala jälle aiamaale ja mis ma siis nägin. Kõik mu maasikapeenar pealt puhtaks näritud. Ok pool peenart oli hullult heina sees, sest lihtsalt pole sel suvel aega olnud aiaga jännata, ehitus võtab kõik ajavarud endale. Aga ikkagi.... Ja mis veel hullem, see punane sõstar, mille isa tõi ja mis nüüd lõpuks enam-vähem kohanenud oli, on pealt puhta paljaks söödud. Ei tea, kas jääb elama. Mul tuli eile lausa nutt peale. Paulo lubas ka kahjud üle vaadata ja naabriga rääkima minna aga mis see rääkimine enam aitab. Isegi pool lehma ei aita. ( nutt ja hala)
4.
Laura ei tahtnud eile kuidagi mähet panna. See-eest Taavi oli nõus uuesti tita olema. Saigi siis Taavile Laura meelitamiseks mähe ümber. Veidi aja pärast muutub Taavi järsku kuidagi llikumatuks ja siis teatab: "Hmm , mõnus, soe..."
"Taavi. tegid pissi?"
"Mhmmh, päris mõnus on."
"Aga sa oled ju juba suur poiss, ja pealegi , hiljem läheb ju külmaks ja ebamugavaks."
Mõtlik paus
" Pole viga, kaka on hullem"
Side lõpp
Peas on palju seosetuid pisiasju. Panen siis lihtsalt järjest kirja.
1.
Meil sai maja värvitud. Selline kergelt roosakasvalge. Aknaääred pidid esialgu olema punakaspruunid aga kuna seda värvi kippus väheks jääma, siis maaler pani valget juurde ja värv muutus selliseks tuhmiks tumeroosaks (umbes selline värv, nagu Valdek näitas). Olen nüüd juba kaks päeva püüdnud värvile nime leida, kuid kahjuks ei suuda, (fuksiaroosa, lõheroosa, rõveroosa, mis roosasid veel on?). Alguses unistasime tegelikult mõlemad valge-ja kollasekirjust majast. Siis aga tuli naaber teatega, et see heleroosa, või õgemini kreemikas värv on poole hinnaga. Maja suurust ja värvikulu arvestades on see üks 500 eurone kokkuhoid. Paulo käis siis ühte sama värviga võõbatud maja vaatamas ja arvas, et on ilus küll. Sellele järgnes tubli detekdiivitöö minu poolt, st. iga roosa maja juures seisin ja küsisin - kas selline värv - kunagi ei läinud täppi. Kui maaler siis lõpuks värvima tuli, polnud meid kodus. Õhtul kohale minnes tabas meid tohutu üllatus. Maja oli mingiks tugevaks rõverooskas võõbatud. Sellele järgnes õhtu otsa skandaalitegemist, mis avaldus selles, et mina käisin kannataja näoga ringi ja teatasin, kuidas mind ikka petetud on, elus poleks sellise värviga nõustunud. Paulo omalt poolt laiutas käsi ja üritas selgitada, et tema ka ei tea, mis lahti, tundub, et värv muutus seistes. Järmisel päeval seisime mõlemad maalri tulles käed puusas ukse peal. Üllatus-üllatus: see polnudki veel maja lõplik värv. Lihtsalt mees otsustas, et tuleb enne alusvärv panna, muidu selle roosaga peab sada kihti panema, enne kui tsemendi ära katab. Nüüd võin öelda, et lõpptulemus on ilus küll, eriti kui päike paistab. See roosa peegeldab veidi päikest ja muudab maja säravaks ja tumeroosa rõhutab seda valevust veelgi. Kui kunagi lähitulevikus pilti teen, siis panen siia ka üles.
2.
Mitte ainult meie pole blondid, haigus on juba ka külasse levinud.
Igal külal on siin oma kindel nädalavahetus kuna suurt külapidu peetakse. Küsisme paar nädalat tagasi, kuna siis meie küla kord on. Vastati, et sel nädalavahetusel. Kuna kiriklik protsessioon läheb ka meie majast mööda, siis tuleb pühapäeval tee ära kaunistada. Isa tõi eile selle tarbeks kolm kartulikotitäit hortensiaõisikuid, mida ma siis pool õhtut lahti (Väïksemateks osakesteks ) lõikusin. Endal tilkus süda verd. Ma nimelt olen rohkem selle poolt, et lilled on ilusad seal, kus nad kasvavad. Mõeldes, kuidas järgmisel hommikul kõik need õied lihtsalt ära tallatakse, hakkas tõsiselt kurb. Eelmisel aastal sättisime oma hekipügamise samale ajale, kaks asja korraga tehtud. Kutsusime ka vanemad protsessiooni vaatama ja peole. Need siis omalt poolt lubasid lõunasöögi kaasa võtta. Täna hommikul tuli välja, et pidu on hoopis järgmisel nädalavahetusel. :)
Meil kolm kartulikotitäit lilli raisus ja tasuta lõuna tuuakse koju kätte. Järgmisel nädalavahetusel uuele katsele.
3.
Naaber küsis juba hulk aega tagasi, kas ta võib oma nuumvasika panna meie apelsinipuude alla heina sööma. Me muidugi lubasime, endal lihtsam, ei pea niitma. Ainult et õige pea oli seesama vasikas juba ka mandariinipuude all, kus meil suur kõrvitsavõsa Ja muidugi on kõrvitsad maitsvamad kui poolpuitunud hein. Noh, ega me veel suurt ei virisenud, kõrvitsad kasvasid sinna niikuinii metsikult ja kompostihunnikus oli järgmine võsa juba levimas. Eile läksin üle nädala jälle aiamaale ja mis ma siis nägin. Kõik mu maasikapeenar pealt puhtaks näritud. Ok pool peenart oli hullult heina sees, sest lihtsalt pole sel suvel aega olnud aiaga jännata, ehitus võtab kõik ajavarud endale. Aga ikkagi.... Ja mis veel hullem, see punane sõstar, mille isa tõi ja mis nüüd lõpuks enam-vähem kohanenud oli, on pealt puhta paljaks söödud. Ei tea, kas jääb elama. Mul tuli eile lausa nutt peale. Paulo lubas ka kahjud üle vaadata ja naabriga rääkima minna aga mis see rääkimine enam aitab. Isegi pool lehma ei aita. ( nutt ja hala)
4.
Laura ei tahtnud eile kuidagi mähet panna. See-eest Taavi oli nõus uuesti tita olema. Saigi siis Taavile Laura meelitamiseks mähe ümber. Veidi aja pärast muutub Taavi järsku kuidagi llikumatuks ja siis teatab: "Hmm , mõnus, soe..."
"Taavi. tegid pissi?"
"Mhmmh, päris mõnus on."
"Aga sa oled ju juba suur poiss, ja pealegi , hiljem läheb ju külmaks ja ebamugavaks."
Mõtlik paus
" Pole viga, kaka on hullem"
Side lõpp
neljapäev, 11. september 2008
Kolmas sissekanne.
Eile olin õhtuses vahetuses tööl. See tähendas, et saatsin kogu pere hommikul minema ja jäin ise elektrike (elektrikke? elektrikusid?) ootama. Mõnus oli.
Olin koguaeg kergelt mures, kuidas see uuesti lasteada minek toimima hakkab. Eile nähes Laurat rahulolevalt jogurtit söömas ja Taavit seljakott seljas kärsitult ringi tammumas tekkis mõnus tunne. Poiss on suve jooksul ikka palju suuremaks ja iseseisvamaks- iseteadlikumaks kasvanud. Hommik algab küll traditsioonilise "matänaeiviitsiminna-ga" aga kui riided seljas, siis kiirustab teisigi takka.
Lasid kõik mingi hetk jalga ja jätsid mind hommikust segadust koristama. Ja siinkohal avaldus suur tõde. OMA MAJAS OMA PEREGA ON HEA OLLA!!!!!! Mõnus on ise ringi toimetada, hoolimata segadusest ja pesemata nõudest. Sinu kallite lähedus on peaaegu füüsiliselt tuntav. Lauanurgal istub pruun dinosauros, kes ei märganud õigel ajal omanikule taskusse hüpata. Sinna laua peale, puuviljakausi kõrvale ta ennast sisse sätibki, et sealt mu toimetamist vaadata. Enne väljumist keeran teise mingi aje (või tema sisnedusvõime sunnil) peaga ukse poole ; omanikku on ju sealt poolt oodata.
Saab üksjagu kodutöid tehtud, kook laua peale ootama sätitud(olgem ausad, ainult enda jaoks ei viitsiks koogiga mässata) ja siis ongi aeg tööle minna. Positiivse energia süst on terveks päevaks. Juurde annab muidugi ka teadmine, et kui mina koju jõuan siis on Taavi-Laura juba söödetud, mängitatud, vannitatud ja magavad. Tean, et nad on heades kätes, ei pea muretsema. Ja lihtsalt sellest piisab, et nägu terve päeva naerul püsiks ja pisiasjad häirima ei pääse.
Päikest!!!!
Olin koguaeg kergelt mures, kuidas see uuesti lasteada minek toimima hakkab. Eile nähes Laurat rahulolevalt jogurtit söömas ja Taavit seljakott seljas kärsitult ringi tammumas tekkis mõnus tunne. Poiss on suve jooksul ikka palju suuremaks ja iseseisvamaks- iseteadlikumaks kasvanud. Hommik algab küll traditsioonilise "matänaeiviitsiminna-ga" aga kui riided seljas, siis kiirustab teisigi takka.
Lasid kõik mingi hetk jalga ja jätsid mind hommikust segadust koristama. Ja siinkohal avaldus suur tõde. OMA MAJAS OMA PEREGA ON HEA OLLA!!!!!! Mõnus on ise ringi toimetada, hoolimata segadusest ja pesemata nõudest. Sinu kallite lähedus on peaaegu füüsiliselt tuntav. Lauanurgal istub pruun dinosauros, kes ei märganud õigel ajal omanikule taskusse hüpata. Sinna laua peale, puuviljakausi kõrvale ta ennast sisse sätibki, et sealt mu toimetamist vaadata. Enne väljumist keeran teise mingi aje (või tema sisnedusvõime sunnil) peaga ukse poole ; omanikku on ju sealt poolt oodata.
Saab üksjagu kodutöid tehtud, kook laua peale ootama sätitud(olgem ausad, ainult enda jaoks ei viitsiks koogiga mässata) ja siis ongi aeg tööle minna. Positiivse energia süst on terveks päevaks. Juurde annab muidugi ka teadmine, et kui mina koju jõuan siis on Taavi-Laura juba söödetud, mängitatud, vannitatud ja magavad. Tean, et nad on heades kätes, ei pea muretsema. Ja lihtsalt sellest piisab, et nägu terve päeva naerul püsiks ja pisiasjad häirima ei pääse.
Päikest!!!!
esmaspäev, 8. september 2008
Teine sissekanne.
Minu mees on blond, see on nüüd tõestust leidnud. Hoolimata tumemustadest juustest, blond mis blond. Kohe tõestan
1.
Eile õhtul läks teine enne magama minemist külakohvikusse suitsu ostma. Läks autoga, et kähku tagasi jõuaks. Kohvikus nägi ühte tuttavat..., siis teist...., siis kolmandatki. Lõpuks hakkas tagasi tulema umbes pool tundi hiljem ( ma tean küll, siin peaks nüüd olema see koht, et suitsu ei ostnudki, aga ei, minu mees ei ole mingi kit^sitegelane) Jõudis juba oma maja ette, kui nägi naabrimeest autoga koju jõudmas. Hakkas ringi vaatama, et oot-oot, kus siis minu auto on. Peale lühiket mõttetööd jõudis kohale, et unustas auto kohviku ette. Ega midagi , uuesti auto järele. Kusjuures autol olid aknad lahti ja võtmed ees - kasutage, kellel vaja. :)
2.
Kuna mina olin tööl, siis otsustas mu kallis abikaasa mind kodutöödes veidi aidata, muuhulgas ka pesu ära pesta. Õhtul hakkan mina siis pesu välja võtma. Esimesena valged voodilinad, mis miskipärast on nüüd kollakasrohelised? Teisena erkroheline käterätt, mis esimest korda pesus, vähemalt on linade värvumisele seletus leitud. (tunnistan üles, ka mina olen sama vea teinud). Ja viimasena tema musta värvi ja muidu suhteliselt väga must remonti tegemise T-särk??? Minu imestunud pilgu peale kõlab tema suust: millegipärast oli mul kohe alguses selline tunne, et võibolla ei peaks ma seda tööd tegema. :)
3.
See ulatub natuke kaugemasse minevikku, lihtsalt et näidata, kuidas "haigus" on arenenud.
Ostsime endale auto. Mõne aja möödudes oli vaja ülevaatusele minna. Mees muretseb, et see seadeldis , mis aknale pesuvett pritsib, ei tööta. Läheb siis töökotta. Seal uuritakse, puuritakse autot veidi aega ja siis mehhaanik teatab. Kui siit vesi otsa saab, siis lihtsalt on vaja siia uuesti vett valada.... Ja esitavad abikaasale arve. :)
Tegelikult on neid näiteid veel aga praegu minu blondiiniaju lihtsalt ei mäleta rohkem.
Igaljuhul on tõestatud, et tegu on ilmselt nakkushaigusega, vaesed meie lapsed.
Muudel teemadel ka.
Eestlased lasid Assooridelt jalga. Ja paistab, et võtsid hea ilma endaga kaasa. Nüüd juba alates nädalavahetusest vihmane. Ja lõppu ei paista. Kuid kuna ka Eestis pole ilma paranemise märke, siis ilmselt kaotasid nad selle hea ilma lihtsalt pika reisi käigus kusagile ära.
Paras neile. (meile muidugi ka)
Side lõpp.
1.
Eile õhtul läks teine enne magama minemist külakohvikusse suitsu ostma. Läks autoga, et kähku tagasi jõuaks. Kohvikus nägi ühte tuttavat..., siis teist...., siis kolmandatki. Lõpuks hakkas tagasi tulema umbes pool tundi hiljem ( ma tean küll, siin peaks nüüd olema see koht, et suitsu ei ostnudki, aga ei, minu mees ei ole mingi kit^sitegelane) Jõudis juba oma maja ette, kui nägi naabrimeest autoga koju jõudmas. Hakkas ringi vaatama, et oot-oot, kus siis minu auto on. Peale lühiket mõttetööd jõudis kohale, et unustas auto kohviku ette. Ega midagi , uuesti auto järele. Kusjuures autol olid aknad lahti ja võtmed ees - kasutage, kellel vaja. :)
2.
Kuna mina olin tööl, siis otsustas mu kallis abikaasa mind kodutöödes veidi aidata, muuhulgas ka pesu ära pesta. Õhtul hakkan mina siis pesu välja võtma. Esimesena valged voodilinad, mis miskipärast on nüüd kollakasrohelised? Teisena erkroheline käterätt, mis esimest korda pesus, vähemalt on linade värvumisele seletus leitud. (tunnistan üles, ka mina olen sama vea teinud). Ja viimasena tema musta värvi ja muidu suhteliselt väga must remonti tegemise T-särk??? Minu imestunud pilgu peale kõlab tema suust: millegipärast oli mul kohe alguses selline tunne, et võibolla ei peaks ma seda tööd tegema. :)
3.
See ulatub natuke kaugemasse minevikku, lihtsalt et näidata, kuidas "haigus" on arenenud.
Ostsime endale auto. Mõne aja möödudes oli vaja ülevaatusele minna. Mees muretseb, et see seadeldis , mis aknale pesuvett pritsib, ei tööta. Läheb siis töökotta. Seal uuritakse, puuritakse autot veidi aega ja siis mehhaanik teatab. Kui siit vesi otsa saab, siis lihtsalt on vaja siia uuesti vett valada.... Ja esitavad abikaasale arve. :)
Tegelikult on neid näiteid veel aga praegu minu blondiiniaju lihtsalt ei mäleta rohkem.
Igaljuhul on tõestatud, et tegu on ilmselt nakkushaigusega, vaesed meie lapsed.
Muudel teemadel ka.
Eestlased lasid Assooridelt jalga. Ja paistab, et võtsid hea ilma endaga kaasa. Nüüd juba alates nädalavahetusest vihmane. Ja lõppu ei paista. Kuid kuna ka Eestis pole ilma paranemise märke, siis ilmselt kaotasid nad selle hea ilma lihtsalt pika reisi käigus kusagile ära.
Paras neile. (meile muidugi ka)
Side lõpp.
reede, 5. september 2008
Esimene sissekanne.
Algab kohe vihaselt. Olen nimelt selline kurb-vihane. Sattusin täna diskrimineerimise ohvriks. Ja veel nii, et ma ei saanud ise arugi. Nüüd siis tagantjärele mõtisklen.
Olime Taaviga poejärjekorras. Rääkisime omavahel ilusasti portugalimaa keeles, noh nagu ilus ja viisakas. Korraga seljataga seisev tädi pöördub Taavi poole:
"Mis su nimi on?... Kas Juri?.... Või hoopis Andrei?...."????!!!!!!
Õnneks Taavi ei võtnud vaevaks nii lollile küsimusele vastata, vastasin hoopis mina, et poisi nimi Taavi, lõpetasin maksmise ja läksime minema. Selja tagant kuulsin:
" Noh, neil seal on tavaliselt Juri või midagi sellist. "
!!!!!!!
Neil seal???? Huvitav kellel ja kus? Ma saan aru, et mina olen võõramaalane ja minu kohta võib vabalt igasugu kommentaare teha. Aga minu poeg on portugaallane, mis portugaallane. Ja aru ma ei saa, kust see tädi võttis vabaduse teda üheks "neist ja sealt" muuta. Ja loomulikult eeldab siin suurem osa rahvast, et kui oled blond ja räägid aktsendiga, siis oled kohe ukrainlane või venelane. Meenub enne EL- i käibel olnud väljend "less people", et nagu on inimesed ja nagu ei ole ka. Eks ta tõsi on, me isegi naersime koos poolakast sõbrannaga, et päevast, kui Eesti ja Poola EL-ga ühinesid, muutusime hoobilt paremateks :) . Kuid see ei anna õigust endiste( ja ka praeguste) ida-eurooplaste peale ülevalt alla vaadata.
Kusjuures tegelikult ma arvan, et see oli tädi katse sõbralik näida ja ilmselt ei tulnud ta selle pealegi, et selline meie-nemad suhtumine ei ole just kõige meeldivam.
Meenus veel üks situatsioon.
Vestlus Taaviga.
"Emme , sa oled venelane."
"Ei ,mina olen eestlane ja sina oled eestlane ja portugaallane."
"Ei, mina olen assoorlane ja sina oled venelane."
"Kust sa seda võtad?"
" Aga kasvataja lasteaias ütles."
?????!!!!!!!!
Olime Taaviga poejärjekorras. Rääkisime omavahel ilusasti portugalimaa keeles, noh nagu ilus ja viisakas. Korraga seljataga seisev tädi pöördub Taavi poole:
"Mis su nimi on?... Kas Juri?.... Või hoopis Andrei?...."????!!!!!!
Õnneks Taavi ei võtnud vaevaks nii lollile küsimusele vastata, vastasin hoopis mina, et poisi nimi Taavi, lõpetasin maksmise ja läksime minema. Selja tagant kuulsin:
" Noh, neil seal on tavaliselt Juri või midagi sellist. "
!!!!!!!
Neil seal???? Huvitav kellel ja kus? Ma saan aru, et mina olen võõramaalane ja minu kohta võib vabalt igasugu kommentaare teha. Aga minu poeg on portugaallane, mis portugaallane. Ja aru ma ei saa, kust see tädi võttis vabaduse teda üheks "neist ja sealt" muuta. Ja loomulikult eeldab siin suurem osa rahvast, et kui oled blond ja räägid aktsendiga, siis oled kohe ukrainlane või venelane. Meenub enne EL- i käibel olnud väljend "less people", et nagu on inimesed ja nagu ei ole ka. Eks ta tõsi on, me isegi naersime koos poolakast sõbrannaga, et päevast, kui Eesti ja Poola EL-ga ühinesid, muutusime hoobilt paremateks :) . Kuid see ei anna õigust endiste( ja ka praeguste) ida-eurooplaste peale ülevalt alla vaadata.
Kusjuures tegelikult ma arvan, et see oli tädi katse sõbralik näida ja ilmselt ei tulnud ta selle pealegi, et selline meie-nemad suhtumine ei ole just kõige meeldivam.
Meenus veel üks situatsioon.
Vestlus Taaviga.
"Emme , sa oled venelane."
"Ei ,mina olen eestlane ja sina oled eestlane ja portugaallane."
"Ei, mina olen assoorlane ja sina oled venelane."
"Kust sa seda võtad?"
" Aga kasvataja lasteaias ütles."
?????!!!!!!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)