teisipäev, 27. jaanuar 2009

Neljas. Kolmas

Meie lapsed kasvavad lausa iga päevaga. Mõnikord ma ei teagi, kumb rohkem iseseivaks muutub. Laps või lapsevanem. Avastasin selle esimest korda siis, kui peale Laurat jälle tööle läksin. Minu identiteet oli pikka aega kahe lapse ema. Ühel hommikul kui töö alguseni oli veel pool tundi, jalutasin mööda linna ja tundsin end imelikult, sest kedagi polnud süles või käe otsas. Järsku taipasin, et teised inimesed ju ei tea, et mul on kodus kaks last. Nende jaoks olen ma lihtsalt mingi naine tänavalt. Ja nende jaoks ei ole määrdunud pluusi korral kohe arusaadav, et keegi ilmselt pühkis oma suud sinu õla vastu.

Eile õhtul mängisid meie kaks tegelast terve õhtu omavahel, leiutasid ise reegleid ja ka allusid neile ja ei vajanud terve õhtu jooksul emme vahelesekkumist. Kes ennast imelikult tundis, olin mina. Kõndisin mööda elamist, tegin ühte ja teist, koguaeg valvel, et nüüd keegi tuleb või kutsub. Oleks ju võinud rahus maha istuda ja mingi püsivama töö kätte võtta aga ei, nagu kohe ei oskaks. Peab enne sellise olukorraga harjuma. Söövad nad ka juba ise laua taga, mitu õhtut pole keegi enam söögi ajal sülle kippunud. Ja kaks nädalat tagasi nõudis Taavi, et tema tahab oma tuppa oma voodit ja üksi magada. Ainuke mööndus tehti Laurale ja pandi tema voodi Taavi oma kõrvale. Täna läksin öösel Laura pärast sinna ja jäin Taavi voodisse magama. Hommikul ärgates oli esimene asi: “Emme, mine oma voodisse”.

Paulo on mitmel hommikul avastanud Taavi juba üksi mängimast või teleka eest.
Vägisi kipuvad suureks saama. Peame ka meie uuesti iseseisvaks õppima :)
Või siis on aeg uue tite peale mõtlema hakata (loll jutt suhu tagasi)

Seekordne lapsesuust on pärit hoopis Lauralt. See terane tüdruk õpib Taavi kõrvalt nii mõndagi ja kasvab superkiiresti.

1.Taavi on juba üles ärganud ja tahab emmega raamatut vaadata. Laura tõstab oma unise pea padja pealt ja käratab: “Lase Laural magada!”
Taavi: “Aga küsimus on selles, et sa ju ei maga “
Laura mõtleb veidi ja siis teeb superhaleda não: “Laura on niiiii haige”.

2. Laura tuleb pissilt ja teatab kurva häälega: “Laural ei ole juppi:”
Issi –emme vaatavad mõistmatu näoga üksteisele otsa: “mida sul ei ole?”
Laura:”Juppi”
Issi-emme uuesti: “mida?”
Laura paneb pluusisaba lõua alla ja patsutab kahe käega oma intiimset piirkonda: “Juppi noh”
Issi-emme:”Aahaa… Ei ole jah”
Laura: “Taavil on”
“jah, Taavil on”
Laura:” Issil on.”
“Jah, issil on”
Laura:”emmel on.”
“Ei emmel ka ei ole”
Laura peale pisikest pausi:”Issil ja Taavil on, emmel ja Laural ei ole”.
Ja sellega loeti probleem lahendatuks.

Neljas.Teine

Meil on majas ajutine elanik. Üks Paulo onupoegadest on meie juures asumisel. Tegemist on paljulapselise perega, kus vanemad surid. Nii et kõik 7 last on üles kasvanud lastekodus. Kõne all olev isik elas hiljem aastaid koos ühe vanema daamiga, kellega neil olid väga head suhted. António kutsus daami emaks ja viimastel aastatel hoolitses tema eest. Kahjuks ema suri, jättes Antoniole maja, kus elada. Üksi ei ole kerge kellelgi ja mõned inimesed taluvad üksi olemist halvemini, kui teised. Nii otsis António endale üürilise. Algul tundus kõik ilus, kuid hiljem osutus üüriline narkomaaniks. See ja veel paljud teised probleemid tekitasid piisavalt stressi, kuni ühel päeval töö juures António plahvatas….

Ülemus nõudis loomulikult seletus ja disiplinaarset protsessi. Kõige selle juures leidus aga kolleege, kes siiralt huvi tundsid, mis lahti, António ära kuulasid ja teda ka aidata otsustasid. Nüüd on António päeval haiglas psühholoogi juures ravil, ööd veedab meie juures ja keegi kolmas üritab tema üle pea kasvanud üürnike majast välja tõsta ja seal ka remonti organiseerida. (Maja kuulub ametlikult linnale)

Mis mind selle loo juures kõige rohkem hämmastab, on kolleegid. Kui tihti me tegelikult kedagi aitame või üldse märkame. Hea on teada, et eksisteerivad sellised head inimesed, kes viitsivad ka teiste pärast vaeva näha. See juhtum värskendas minu järjekordselt kõikuma löönud usku inimeste headusesse. Igas päevas võib tõesti leida killukese imet.

Ja veel, kui palju meil on inimesi, kelle juurde võime tõelises hädas minna ja kes tõesti aitavad. Perekond… ja edasi… António on tegelikult õnnelik inimene.

Tänusõnad siinkohal kõigile, kes on mingil hetkel minu jaoks olemas olnud. Nimekiri tuleks pikk aga küll te ise teate. Teete mul südame soojaks, kui teile mõtlen.

Neljas. Esimene

Tere jälle. Seekord on vahepeal nii palju asju juhtunud, et parem on need eraldi üles kirjutada, seepärast kohe mitu sissekannet.

Ma ihun vaikselt nuga ja hammast ja mida kõike veel meie naabri mullika suhtes. Kokkuvõttes on tema tekitatud kahju järgmine: pooled maasikataimed pealt ära söödud, juba mainitud sõstrapõõsas, mis siiski vist ellu jääb, meie sel aastal olematu kõrvitsasaak, sest lehmad leidsid, et kõrvitsad maitsevad paremini kui vana hein. Seepeale pidas Paulo naabriga ühe vestluse ja see omakorda lubas, et enam lehmi sinna ei pane ja on veidi ettevaatlikum. Sealt edasi on kahjud rohkem juhuslikumat laadi, tekitatud siis kui lehmad oma aiast meie juurde murravad. Nende hulka kuuluvad paljaks söödud apelsinipuu, just see kõige noorem ja lootustandvam. Värskelt istutatud ja seejärel ära tallatud maguskartul, ja siis veel viimane kahju, mis mind nuga ihuma pani.

Nimelt tõi jõuluvana mulle ühe supertoreda kingituse – Anona taime (eestikeelset nime ei suuda nagu ikka meelde tuletada, aga küsige Tagla käest, tema teab). Selle taime pärast pidasin veel suure lahingu terve Paulo perega. Nimelt ei uskunud neist keegi, et labidaga on võimalik auku kaevata. Kõigepealt oli Paulo isa, kes viisakalt umbes viis korda abi pakkus, seejärel ema, kes samuti arvas, et kaevamine tuleks ikka meestele jätta. Ja lõpuks isegi Paulo, kes küll targu vait oli aga 15 min hiljem (kui mul loomulikult auk juba valmis oli) selle hiigelkõplaga, mida siin kaevamiseks kasutatakse, mulle “appi” tuli. Igal juhul sai puuke ilusasti istutatud ja paistis hästi kohanevat. Ja siis paar nädalat hiljem avastasime ta lihtsalt pooleks murtult. Ma olin kohe nii vihane, et saatsin üsna mitu krõbedat sõna naabri aia suunas. No aru ma ei saa, mille kuradi pärast on vaja 100 meetri pikkuse ja 10 meetri laiuse maa peal kahte mullikat pidada. Tegemist on nimelt minu kohaliku lemmikpuuviljaga, ja tähtsusetu pole ka see, et see istik oli siiski ju ostetud. Ja kuna tegmist oli kingitusega, siis on vähemalt minu jaoks selle puu väärtus lehma omast lausa viis korda suurem. Nii, et kui mina ja lehm peaksime järgmisel korral meie aias kohtuma, siis ma oma tegude eest ei vastuta.

Üks hea asi on siiski ka. Tänu naabri aias asuvale elektrikarjusele ei kipu Pluuto enam mitte üks põrm üle müüri hüppama. Seal mingi nähtmatu käsi karistab.

esmaspäev, 19. jaanuar 2009

Kolmas

Igal hommikul maadleme me kahe probleemiga. Esimene on see, et kunagi ei tea, keda me üles äratame. Taavi ümberkehastumismängud on ses suhtes tublisti edasi arenenud. Enamasti võime valida järgnevate tegelaste vahel: kivist mees, (kes on loomulikult üleloomulike omadustega ja võitmatu), tiiger, dinosaurus (enamasti türannosaurus aga eksisteerivad ka teised isendid), kass (emane ja patsidega, Kika nimeline) või siis Isaac (Taavi rühmakaaslane ja parim sõber). Seda, kellega parajasti tegu on, saab enamasti aru voodis lebades antud vastusest. Tegemist on kas siis näugumisega, urinaga, möirgamisega, või visatakse meile okkaline tulepall. Isaak jällegi tõuseb kohe ise üles ja kui juhtub, et tegemist on lihtsalt Taaviga, siis see tõuseb üles ja tahab multikaid vaadata.

Kui esialgu oli Laurat vaja veenda, et mängime nüüd seda või teist, siis praeguseks on ka tema jõudnud sinnani, et kehastub vastavalt vajadusele sujuvalt ümber. Kivist mehele pole veel õiget vastet. Aga muidu on tegemist kas tiigribeebi või ahviga, dinosauruse paariline on millegipärast siga, (ilmselt seepärast, et Laural tuleb röhkimine paremini välja, kui möirgamine), teise kassiga, Raqueliga (ei tea, kust võetud, tegelikul Isaagil ei ole õde) ja siis veel on olemas lihtsalt beebi. Ümberkehastumine käib nii sujuvalt, et vahel on sellest raske aru saada ja siis saame pahandada, kui vale tegelase nime ütleme. Reedel olime näiteks autosõidu ajal tunnistajaks sea ja dinosauruse omavahelisele vaidlusele. Eilse õhtusöögi jooksul sai kahest kassist korraga mereröövel ja röövlilaeva kapten, kes siis pidid jooksma pikksilma otsima, et sellega aknast merekoletisi jälgida. Nii et meie elu võib vist vaheldusrikkaks pidada.

Ahjaa, see teine probleem. Noh see on loomulikult õigel ajal kodust välja saamine, aga võrreldes esimesega on see köömes.

neljapäev, 15. jaanuar 2009

Tänud

Minuni, või õigemini meieni jõudis üks imeline kingitus. Suured tänud. Taavil ja Laural saab nüüd olema uus aknakaunistus, seekord siis kaks lahedat kala. Seni käiski sõda jõulukaunisuste ära võtmise nimel. Ja suured-suured tänu, et ka minul koduseid jõule piiluda lasite. Peaaegu nagu oleks ise ka seal olnud. Tegite mul südame soojaks. Ükskord astub ka meie pere koos jõuluvanaga uksest sisse.

Kalli kõigile.

esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Selle aasta teine ( üldarvestus läks sassi)

Järjekordne tõestus blondiinsusest.

Paulol oli esmaspäeval sünnipäev, kuid siis oli kõigil kiire-kiire. Sõime vanemate juures kooki ja kogu lugu. Laupäeval tegin kodus oma klassikalist kõrvitsakooki. Kui see ahjust välja ja glasuuri alla sai, siis tuli meil idee: paneks siis issi jaoks küünlad ka ja laulaks talle lõpuks ka kodus sünnipäevalaulu. Issi läks Pluutole süüa andma, Mina Taavi ja Lauraga hakkasin hoolega koogi sisse küünlaid toppima. Asjaga oli loomulikult hirmus kiire, sest issi oli ju iga hetk tagasi tulemas. 32 küünalt tordi sees, jooksin üles fotokat otsima. Vahepeal oli issi ka tuppa jõudnud ja hakkas küünlaid süütama. Ainult et järsku hakkasid need küllili vajuma. Loomulikult ei tulnud mulle pähe, et kuuma koogi sees võivad küünlad sulama hakata. Pärast andis hulk aega saia seest 32 küünla sulanud laike noaotsaga välja urgitseda.

Eelmisel nädalal sain endale jälle kolmeks päevaks lisaotsa. Seekord pikapäevarühma kasvatajaks. Muidu kulges kõik hästi, ainult et üks töö lõppes kell neli ja teine algas 5-10 min peale nelja. Ja vahemaa kahe koha vahel ei ole just pisike. Paras logistikaülesanne ja tervisesport(spurt) aga hakkama sain. Kõige lahedam oli see, et neljandal päeval kui enam ei pidanud tööle minema, oli samas kohast mööda minnas hirmus tahtmine läbi hüpata ja lastele tere öelda. Samas igapäevaselt vist seda tööd teha ei suudaks, see pidev laste sädin on ikka tõesti väsitav.

Aga noh iga lisaots on teretulnud, kui tegemist pole just öösiti töötamisega nii et olen ka edaspidi kõigile pakkumistele avatud.

kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Kahekümne neljas ja ühtlasi aasta esimene.

Tere jälle. Ongi käes see 2009. Kestab ainult mõned päevad, aga mina olen juba hunniku uusi asju õppinud.
Kõigepealt avastasin kui kõvasti "sience fiction" ehk siis igasugune ulme on meie elu ja arvamusi märkamatult mõjutama hakanud. Seda tänu selle , et minu armas abikaasa vaatas Jane Eyre filmi ja oli peaaegu poole filmini kindel, et majaperemees on tegelikult libahunt või vampiir või midagi sellist. Siis muutis vahepeal arvamust, aga ainult niipalju, et ok, majaperemees ei ole, aga tal mingi selline elukas peidus (mis enam ei olnudki ju nii väga vale). Ja üldse on tänu filmidele palju lihtsam süüdistada valitsusi igasugustes vandenõudes, kui tunnistada, et nad on lihtsalt saamatud.
Teine õppetund tuli karmilt. Nimelt avastasin, et kui sul on kuskile jõudmisega ilgelt kiire ja teed pool maad kiirkõndi ja teise poole jooksed ja siis jooksmise ajal võtme taskust kuskile kaotad ja selle alles kohale jõudes avastad, et siis on kogu selle ürituse kasutegur ümmargune null, kui mitte negatiivne. Ja teadmine , et vahemaa läbimiseks kulus tavapärase poole tunni asemel 10-15 min, ei anna ka suurt midagi, või kui, siis ehk veidi tuimad säärelihased.
Nüüd ei teagi, mida sellisest aasta algusest välja lugeda. Kui kogu aasta läheb samamoodi siis aidaku meid jumal aasta lõpuni jõuda. :)
Või kui arvesse läheb ainult esimene päev, siis selle veetsime me väga hästi. Käisime nimelt kogu perega ujumas. Ilm oli hea, päikseline ja umbes +18 kraadi, vesi samasugune. Veetsime rannas kohe paar tundi liivaga ja lainetega mängides. Üks mõnus moodus uut aastat vastu võtta.

Lõppu jälle lapsesuust (midagi pole parata kui see pidevalt "kilde" genereerib).
Emme koristab tuba ja palub Taavil oma toa põrandalt asjad kokku korjata. Veidi hiljem läheb vaatama, tuba ikka samasugune.
Emme: "Noh, Taavi, leppisime ju kokku, et koristame toa ära"
Taavi(sellise enesestmõstetava näo ja häälega):" Noh, sul tuli see koristamise idee, eks sina siis ka korista".

Head käesolevat kõigile teile.
Side lõpp