Kümnes.

Täna on vabariigi aasapäev ja samas ka vastlad - karneval. Need kaks viimast on minu jaoks elu jooksul rohkem seda päeva sisustanud. Vastuvõttu on küll ilus vaadata, kuid ühte head kelgutamist see siiski üles ei kaalu. Ja karneval... no see on juba omaette teema. Kui pilte teisest arvutis saan, siis kirjutan pikemalt.
Seekord räägin hoopis majanudkriisist. Omalegi üllatuseks on just Eestis asuv majandussurutis mul siin jalad alt löönud. Reaalsus lõi lausa palgiga pähe. Varem elasin koguaeg selles illusioonis, et ükskord lähen tagasi ja ähvardasin Paulot, et Taavi koolimineku ajaks peame hakkama tõsiselt Eestis elamise peale mõtlema. Umbes aasta tagasi olid tavalised laused a la no mingit tööd ikka leiab. Takistus oli rohkem see, et Paulol oleks olnud ilmselt lihtsam Tallinnast tööd otsida aga Tallinnas elamine ei tundunud mulle kuigi ahvatlev. Olen siiski Lõuna-Eesti patrioot ja Tartu on mu armastus. Nüüd aga tuleb endale aru anda, et nagu ei olekski kuhugi tagasi minnna. Sest töö, seda pole ju eestis elavatel eestlastelgi. Ja praeguse olukorra taustal, kes meid ikka niiväga sinna tahab, töötute horde suurendama. Ja kahe lapsega ju ehku peale ei lähe. Nii erilised ja spetsiaalsed ei ole me kumbki, et kohe mingi erilise töö peale loota saaks. Nii et ootamatult tunnen ennast ilmselt samamoodi nagu ammused sõjapõgenikud. Kodu on küll olemas aga kuskil kättesaamatus kauguses, rohkem nagu unistus, kui tegelik koht, kuhu minna. Lohutuseks on see, et nii mõnigi sõjapõgenik sai ju 50 aastat hiljem siiski tagasi minna. Loodan, et sedapuhku on see periood märgatavalt lühem.
Lõpetuseks ka midagi positiivset. Minu koduse lemmikkoogi retsept. Kui kodus on kaks väikest last, siis muutuvad valmistamise lihtsus ja kiirus oluliseks faktoriks. Ka hinna poolest on tegemist väga sõbraliku maiustusega. Eelmisel aastal, kui kõrvitsad metsikult mööda hekki ronisid, sõime kooki tihti. sel aastal muutsid lehmad meie kõrvitsatagavara olematuks, nii et tegin kooki eile üle pika aja. Maitses hästi, proovige ka. Siin ta siis on:

KÔRVITSAKOOK SOKOLAADIGLASUURIGA.

4 muna
2 klaasi suhkrut
4 spl margariini
1klaas riivitud kookost
0.5 kg keedetud ja purustatud kõrvitsat
1klaas jahu
1 klaas maisi(kartuli)tärklist
1spl küpsetuspulbrit


glasuuri jaoks:
0.5 klaasi suhkrut
3 spl kakaopulbrit
1 spl margariini
3 spl piima

Mikserda mune, suhkrut ja margariini kaks minutit. Lisa kookos, kõrvits, jahu ja tärklis. Mikserda 5 minutit. Lisa küpsetuspulber ja sega. Võiga määritud ja jahune vorm. Keskmise kuumusega ahi. 50 minutit.
Glasuuri jaoks kuumuta aineid umbes 5 minutit madalal temperatuuril, kuni ained sulavad. Kata kook ja lase enne söömist veidi jahtuda.

Ma kohe armastan retsepte, kus kogused on antud klaasides, mitte nii et 123 grammi jahu ja 38 grammi suhkrut. Mina panen suhkrut peaaegu poole vähem aga see sõltub kõrvitsast. Kõrvitsakogusega varieerin vastavalt vajadusele (Loe. kõrvitsamassi hulgale) Vähema puhul jääb rohkem sai, kui kõrvitsat rohkem, saab pudingilaadne kook, maitse on ikka hea. Kuna ma seda ka ei oska öelda, kuidas margariini lusikaga mõõta, siis minu sõnaseletuses on see üks tükk margariini.
Olgu kuidas on aga päris untsu pole seda kooki veel keerata õnnestunud. Kui Taglad siin olid, siis unustasin küpsetuspulbri panemata - ikka söödi ära.

Head isu ja head pidu, valige ise, kas vastlaid või aastapäeva.

PS: Mul on üks kiri võlgu, tean ja püüan vea parandada.

Üheksas

Vahepeal on elus lahedaid momente.

Kunagi Tartus elades tutvusin ühe noormehega, kes õppis kehakultuuri ja viskas oda. Millegipärast jäi meie tutvus peale lühikest aega soiku. Mõni aeg tagasi jalutas meie poodi selle noormehe teisik. Sama kehaehitus, sama tüüpi soeng ja isegi prillid samas stiilis. Ka hääl on, niipalju kui mina mäletan, sarnane. Kuna tegemist on nüüdseks juba ühe meie püsikliendiga, siis ajame tavaliselt ka paar sõna juttu. Viimasel korral mainis noormees jutu sees oma tööd ja jutu järjeks küsisin, mida ta siis teeb. Vastus: Olen kehalise kasvatuse õpetaja!

Ahjaa , tundub, et kellelgi ei olegi häid uudiseid või mis? Igaljuhul sain positiivse laengu ka sellest, et tagasiside nii ootamatu oli. Tegin ma ju selle blogi eelkõige oma pere ja tuttavate peale mõeldes. Aga hea on teada, et seal kuskil arvutiavarustes on inimesi, kes kaasa loevad-mõtlevad. Tänud teile.

Kaheksas

Sain järjekordse kinnituse sellest, kui vanamoodne ma ikkagi olen.

Palusin Joaol Valentinipäevaks Paulole kingituseks ühe CD kirjutada. Tegemist minu uue lemmiku Buikaga. Ise kujutasin ette, kuidas paneme lapsed õhtul magama ja siis mina teen klaasikese hõõgveini ja toon midagi kerget närimist kõrvale ja siis panen effektse liigutusega uue CD mängima …
Ja tegelikkus…

Kook, mida teha üritasin ja millest ka veel õhtuks näksida pidi saama, kukkus kokku, õhulise beseepõhja asemel tuli pruuniks küpsenud munavalgelätakas. Lapsed jäid magama siis, kui nemad otsustasid, et on õige aeg ja muidugi meie voodisse. Ja kui ma siis vähemalt plaati tahtsin mängima panna, siis avastasin, et João on pannud heast südamest kokku Buika ja veel kaks plaati aga kahjuks kõik ainult arvutis mängimiseks. Ja seda viitsimist, et Paulo läpakas tuppa sättida, juhtmeid ühendama hakata ja siis muusikat kuulata, mul enam ei olnud.

Olgu muuga kuidas on, aga vähemalt minu jaoks ei ole arvutil ja romantilisel õhkkonnal suurt omavahelist klappi. Kui plaadimängija on kuskil omaette nurgas ja mängib mahedalt ühe nupulevajutuse peale (ideaalvariandis on see nupp puldi küljes), siis arvuti istub keset lauda ja vahib sulle jultunult otsa. Umbes nagu telekas, mis minu jaoks on viimane asi, mida magamistuppa panna. Aga noh, ilmselt on tegu lihtsalt minu vääritimõtlemisega. Nagu eelmainitud näitest selgub, on ju tegelikult päris palju inimesi, kes plaadi all ainult neid arvutismängitavaid mõtlevadki. Peaks vist kah hakkama ajaga kaasas käima.

Seitsmes

Tere jälle. Valentini päev selleks korraks jälle möödas. Siin saarel on see lausa tsirkus. Juba paar nädalat enne on kõigis poodides aknad südamekujulisi asju täis. Paulo suutis poes jätta mulje mehest, kel kodus õnnetu naine, keda kindlasti ahistakase. Nimelt suutis postkontoris üks müüatest talle südametega postkaarte nii kõvasti pähe määrida et Paulo ei osanud enam muud vastata kui et, me juba abielus ja siis pole ju enam mõtet kingitusi teha. Nii et kui kuskil mingi tegelane mind nüüd väga kaasatundliku näoga vaatab, siis tean, miks. Ja kui te arvate, et tegemist on ainult ühe päevaga, siis eksite te küll kõvasti. Veebruaris muud ei olegi, kui üks suur sõbratamine. Kaks nädalat tagasi neljapäeval oli sõprade päev. Sel puhul lähevad mehed kambakesi ilma naisteta välja. Süüakse, juuakse ja igas endast vähegi lugupidavas asutuses on striptiisietendus. Sellele järgneb nädal hiljem sõbrannade päev, kus on siis naiste kord hordidena baare ja klubisid rünnata. Loomulikult on siis ka meesstripparite kord esineda.

Sellele järgneb traditsiooniline valentini päev, kus paarikesed koos sööma või muidu välja lähevad. Lilled ja kingitused on kohustuslikud. Järgmisel nädalal on verevendade kord. Portugalikeelne sõna on compadres ja eesti keeles ei suuda kuidagi õiget vastet leida. Need on siis kas sellised meessoost sugulased, kes on sugulasteks saanud kellegi abiellumise läbi, või siis väga head kolleegid jne. Ühesõnaga, tegelased, kellega koos on puud soola ära söödud. Ja sellele järgnevad omakorda comadred, ehk siis samade tegelaste naissoost vaste. Igal neist päevadest pakuvad restoranid ja kohvikud soolase hinnaga erimenüüd ja eriprogrammi, mida iganes see siis ka ei tähenda. Ja nende asjade tähistamine on lausa poolkohustuslik. Suuremates seltskondades tehakse loosipakke jne. Ühesõnaga tehakse kõik võimalik, et veebruaris, mis on ju ühtlasi ka karnevali kuu võimalikult palju piduteda. Ja hiljem märtsis rahakotti vaadates jääb üle vaid kurvalt ohata ja lihavõteteks valmistuma hakata.

Kuues

Nüüd on asi nii, et kui kellelgi on mingeid häid uudiseid, siis palun need mulle teatavaks teha. Mis uudisega on tegu, ei ole tähtis, peaasi , et oleks hea. Lihtsalt hetkel olen väsinud igasugustest tuju rikkuvatest asjadest ja tundub, et inimestes on positiivsus otsa saamas. Selline tunne on, et istuks lihtsalt maha ja ei liigutaks enam lillegi ja vaataks, mis juhtub. Tahaks talveunne jääda aga siin ei ole ju seda lootuski, et mõni külmapüha tuleks. Aga jah, suur apaatsus tikub ligi ja just eile teatasin abikaasale, et tundub, et minu elus ei ole enam mitte ühtegi aspekti, mida ma natukenegi kontrollida suudaks.
Töö juures teatab ülemus, et kas on nii, nagu tema tahab, või võime minema jalutada. (Kriisi nähud) Ja isegi kui nõustume ülemuse poolt pakutud tingimustega, ei ole kindel, et meie veebruaris lõppevat lepingut pikendatakse.
Kodus on Antonio, kes esialgu pidi jääma paariks nädalaks, kuid kes on meil nüüd juba peaaegu kuu ja tundub, et jääb veel mõneks ajaks.
Paulo vanemad otsustasid, et praegu on õige aeg vannitoa plaadid osta. Minu tagasihoidlik arvamus on, et mulle meeldiks pigem seda kartulimüügi raha, mis nende juures hoiul (müük toimub põhiliselt nende naabritele ja need siis toovad raha sinna) alles hoida, sest mine sa tea. Aga kui seda kõva häälega ütlema lähen, siis on reaalne oht, et ämm ja äi solvuvad, sest tunnevad et lükkan nende abi tagasi.
Lubasin kuu aega tagasi, et lähen immigrantide klubi peole ja võtsin isegi teatrist usinasti osa, nüüd, seoses töögraafiku muutmisega pidin teatama, et kahjuks ikka ei saa tulla.
Ja isegi tervis on ennast muude asjadega mesti löönud. Eile käisis järjekordselt naistearsti juures. Ehki jah, see viimane võib isegi positiivne olla, sest midagi hullu mul viga ei ole. Kuid siiski eksisteerib kuskil üks väike haavand, mida eile külmutati, et see edasi ei leviks.
Laural on juba kaks nädalat mingid punnid, mille kohta keegi ei tea, mis need on. Arsti juurde, kes allergoloogi juurde saatekirja annaks, saab alles esimesel aprillil (see on siis perearsti ooteaeg) .
Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et elu nagu lill.
Ja tõsiselt, palun häid uudiseid!!

Viies

Kuidas teile meeldib, kui väljas on 10 kraadi sooja?

Ilus kevadine ilm, eksole.

Aga kuidas teile meeldib, kui väljas on 10º soojakraadi, sajab vihma ja rahet ja tuul on kohati kuni 90km/h. Lisage veel juurde maja seinad, mis koosnevad blokkidest või kividest, tsemendist ja välisest ja sisemisest värvikihist. Ruumid on suured ja avarad ja ainuke potensiaalne küttekolle on gaasipliit, kuid selle kohal on ventilatsioonikorsten, kust suure tuule korral võib vihma sisse sadada ja kus tuul on nii tugev, et kustutab tiku enne tulesüütamist. Tere tulemast Assooride talveidülli.

Sel aastal juhtus midagi erakordset, mida mina pole veel näinud ja mis pidavat olema üliharuldane – siin sadas lund. Corvol ja Floresel üle terve saare, S.Miquelil ainult kõrgemates kohtades. Pico on loomulikult lumega kaetud. Üle terve meie saare sadas vihma ja rahet, lausa niipalju, et Taavi sai hiljem hea mitu peotäit rahet süüa ja nõudis mahla rahega, kuna see olevat parem, kui jääkuubikud.

Selle kõige juures muutub tuul lausa positiivseks nähtuseks, vähemalt kuivatab kiiresti vihma vahepeal. Ja meil oli selleks nädalavahetuseks kartulivõtt plaanis :)