Üheksas

Pikk vaikus on vahepeal olnud.
 Käisin Eestis, "janu kustutamas". Tagasi tulin identiteedikriisiga.
Nädal on ilmselgelt liiga lühike aeg, et uuesti koduneda. Esimene segadus tabas mind juba Saksamaal. Endalegi märkamatult on kõrv harjunud portugali keelega. Kui siis paljud inimesed räägivad seda keelt, mida mina meeleheitlikult värskendada püüan ja sekka kuuled ka oma igapäevaseid inglist ja portugali, siis mingil hetkel tekib ajus tõrge. enam ei oska mitte üheski keeles mõelda, rääkimisest rääkimata.
Ja Eestis räägivad kõik imelikul kombel eesti keelt, mis on minu jaoks muutunud aeg ajalt kasutatavaks kinnise grupi eliitkeeleks, mida näiteks tänaval kõndivate laste suust on väga imelik kuulda.
Tahaks hea meelega Eestit ja São Migueli võrrelda, kuid avastasin, et ei suuda. Need on kaks paralleelmaailma, mis ei ristu mingil tasapinnal. Kui ei ole kokkupuutekohta, siis on raske adekvaatseid võrdlusi teha. Samahästi võib küsida, kas liha on parem kui kala. Sinu eest ei suuda seda keegi öelda.

Jupp aega tagasi kurtsin Paulole oma unenägude üle. Pideva järjekindlusega olin neis Eestis, kellegagi abielus ja elasin seal oma igapäevast elu. Häirivaks muutis need unenäod realistlike detailide rohkus ja nende pidev ajaliselt edasiarenev nägemine nii, et ärgates pidin veidi aega mõtlema, mis on tegelikkus ja mis mitte. Ja üldse, mis määrab reaalsuse. Kas see, kui sinu keha on hetkel mujal, välistab paralleelse reaalsuse olemasolu.

Nüüd tagasi olles, pidin nende unenägude üle uuesti mõtlema. Taipasin ehmatusega, et unes olin Eesti reaalsele elule hirmutavalt lähedal. Ometigi polnud ma ju juba neli aastat seal käinud. Mis siis on andnud mulle selle aluse, mida näha. Kes ma siis nüüd õieti olen?
Loodan, et ütlus, võõrastele oma, omadele võõras, minu puhul ikka veel ei kehti. Vähemalt minu pere on täpselt sama omane kui alati, olenemata sellest kui palju aega on möödunud viimasest kohtumisest ja millest tol korral räägiti. Alati jätkatakse vestlust ja tuntakse üksteise nägemise üle siirast rõõmu. Sama tundsin ka eile tagasi tulles, ka siin on inimesed, kes mind tagasi ootasid ja näha tahtsid. Pangas olles ei küsita enam ei nime ega kontonumbrit, teller teab neid niigi. Möödasõitev bussijuht pistab pea aknast välja ja küsib, kas olen töökohta või -aega vahetanud, et ma enam temaga ei sõida. Ja peale nädalast mitteblond olemist, nimetavad töökaaslased mind jälle üksmeelselt blondiks. Mis samal ajal rõhutab ka seda, et olen teistsugune.
Nii et ei teagi, kuidas ise ennast nimetama peaksin.
Ühesõnaga segane jutt. Ehk aeg toob veidi arutust ja paneb asjad uuesti paika. Senikaua tuleb lihtsalt infot läbi töötada. Eks varsti anna teada, mis järeldusele jõudsin.

Kaheksas ehk kolm tundi tasuta tivolit, boonus pealekauba.

Nagu ikka, kirjutan ma oma sissekandeid jälle tagantjärele.
Juba jaanuaris sai tööalaselt aastat alustatud aga kogemust jagan alles nüüd.


Tavaliselt on meil nädalavahetus niimoodi ära jagatud, et mina töötan meie peakontoris laupäeval ja minu kolleeg pühapäeval. Kolm nädalat tagasi sattusime segastel asjaoludel koos tööle. Kuna mõlemad olime juba tööle saabunud, siis ei osanud kuidagi otsustada, kes jääb, kes läheb. Laususin seepeale naljaviluks, et kui juba kahekesi oleme, siis ma võin ju koos klientidega merele minna ja ülemus teatas kohe lahkesti, et miks ka mitte. Tõmbasin endale töö juurest kaasa haaratud jaki selga, pistsin kaks õuna taskusse, sest midagi peab ju enne merele minekut sööma ja panin klientide sabas paadi poole ajama. Saarel oli pilvine ja hämar ilm, õnneks ei sadanud. Tuult eriti ei olnud aga lainekõrgus oli 4 - 4,5 meetrit. Meri nägi välja nagu joodiku vooremaa, kus voored, sunnikud, pidevalt kohta vahetasid. Meie kaheteistkohaline poolenisti kummipaat käis rõõmsalt üles-alla, rahvas naeratas ja aeg ajalt kiljus heatujuliselt. Õnneks oli lainepikkus mõnus, mis paati ei loopinud, kuid aeg-ajalt võttis kõhust õõnsaks ikka.
 Kõigepealt leidsime tavadelfiinide grupi, kes meist aga eriti välja ei teinud, Hiljem veel kaks suuremat gruppi, kes juba ka mängida tahtsid. Selle aja jooksul, mil siin töötanud olen, on delfiinid minu vaieldamatuks lemmikuks muutunud. Eriti Laup-eeldelfiinid, keda seekord kahjuks ei näinud aga kes meid suvi otsa lõbustasid. (Tänud teile,  perekond Aher, kes te mind nimedega aitasite. )Nii mina kui turistid saime mõnuga vaadelda ja nemad ka pilte teha, mina ju teadupärast ei vea kaamerat iga päev töö juurde kaasa. Merel tuli isegi päike pilve tagant välja, ehkki saare kohal paistis kõik paksult pilves olevat.
 Veetsime mõnusad kaks tundi ja lõpuks leidsime veel ühe kilpkonnabeebi merest ujumast. Arvasime, et ta võis olla kõige rohkem aastane. Tavaliselt üritavad meie  meremehed kilpkonni alati kinni püüda, et neid parasiitidest puhastada, veidi vaadelda ja siis tagasi vette lasta. Parasiitideks on imepisikesed krabid, kes kilpkonna lestade külge klammerduvad. Kui kilpkonn sukelduda tahab, siis haaravad krabid tast kõvemini kinni, mis teeb haiget ja sukelduda ei lase. Niimoodi võivad kilpkonnad isegi aeglselt nälga surra ja hulbivad siis juba rohekaks muutuva kilbiga veepinnal. Seekord meil päästeaktsioon kahjuks ei õnnestunud aga armas oli vaadata, kuidas üks imepisikene kilbu rahulikult suurtes lainetes edasi rühib.
 Tagasi tulime mööda rannaäärt ja vot siis saime aimu, kui suured lained tegelikult on. Kui laine poole kalju peale üles hüppab, siis paneb pead vangutama küll, avamerel puudub võrdlusmoment ja ei oska hirmu tunda.

Mina kui eluaegne merekauge inimene, kipun merd pidevalt metsaga võrdlema, mõlemad on sellised suured ja võivad sinuga oma äranägemise järgi käituda, kui tuju tuleb. Ja mõlemal on võime sind rahustada ja kuidagi puhastada. Ega ilmaasjata ei öelda, et meremehed on üks isesorti rahvas, oma kolleege vaadates võin seda ainult kinnitada.

Kolme tunni möödudes saabusime rahulolevatena kontorisse tagasi, kus teed juues veel veidi klientidega lobisesime. Ja kui plats puhtaks sai, siis otsustas ülemus, et laupäeva puhul paneme nüüd uksed kinni ja lähme hoopis kõrtsu tigusid ja krevette sööma ja  päeva lõpetama.
 Et ühesõnaga on mul ikka maailma parim töökoht.

Seitsmes.

Ma ei saa sinna midagi parata, mul lihtsalt on sellised lapsed, kes huvitavalt räägivad. Mõned näited:

Laura niheleb ja vähkreb jupp aega voodis, siis teatab:
"Ma ei saa magada, mul sügeleb."
"Kust sul siis sügeleb?"
"Sääre pealt ... sa pead mul selga sügama."

Arutleme Taaviga dinosauruste ja maa ajaloo teemadel: (ärgu pandagu pahaks, kui eestikeelsete terminitega veidi mööda panen)
Emme ja Taavi panevad koos ajaloolist tabelit kokku:" Noh, esimesed elusolendid tekkisid keskkaegkonnas ja siis tuli triiase ajastul üks väljasuremise laine ja siis peale seda tekkisid dinosaurused ja siis kriidi aegkonnas oli teine suur väljasuremine ja peale seda hakkasin imetajad hoogsasti arenema.  Ja siis Uusaegkonnas tekkisid esimesed inimese eelassed ja siis lõpuks arenesid tänapäeva inimesed."
Taavi mõtleb veidi: " Ja siis tuleb uuesti väljasuremine?"
Emme;"Jah, ilmselt küll:"
Taavi: " Aga kaua selleni veel aega on?"
Emme ei leia kohe õiget vastust, seepärast teatab Taavi ise :" võibolla umbes 50 000 aasta pärast:"
"Võibolla küll."
Taavi: "Mul küll pole kannatust nii kaua elada."

Taavi lamab põrandal, jalad harkis, Laural on tagumik ja jalad põrandal, ülakeha lösutab Taavi kõhu peal. (Noh, nii, nagu bobisõitjad kahekesi lebotavad). Mõlemad on juba jupp aega täiesti liikumatud. Lõpuks ei pea emme vastu ja küsib, mis te seal teete?
Taavi: " Me oleme suitsuvorst vaakumpakendis".

Taavi uurib, miks surnutele rist pannakse.
Püüan siis seletada, et on inimesi, kes usuvad, et on olemas Jumal ja peale surma lähevad nad taevasse. Ja et rist on usu sümbol jne
Taavi seedib jupp aega informatsiooni, siis teatab: "Mina usun dinosaurustesse ja ralliautodesse ja kui ma ära suren, siis võite mulle dinosauruse haua peale panna."

Sõdame autoga õhtul koju. Lapsed on peale lasteaeda üksjagu väsinud ja veid tujukad. Taavi seletab emmele päevasündmusi, jutu sees mainib ka Laurat.
Laura:" Kas Taavi nimetas mind, emme, kas Taavi nimetas mind?"
seletan Taavi jutu siis Laurale ümber ja jõuan selle kohani, kus Laurast jutt oli.
Laura pistab üürgama:"Taavi ei tohi mind seletada  ühuuäaäaa... ei tooohhiiiiii ...."

Kuues

Ühel õhtul istusin Paulo kõrvale autosse ja teatasin talle, et mind ei huvita tema arvamus, mina ostan juba täna meie perele ühe otsa piletid Eestisse. Tema vaatas mind muidugi kohkunud näoga ja küsis, mis juhtus. Tegelikult ei juhtunudgi midagi, lihtsalt villand sai. Ma talun suhteliselt normaalselt külma, kannatan nurisemata ära vihma ja enamasti mulle isegi meeldib tuul, aga kõik kolm korraga ja pikka aega järjest on minu jaoks ikka juba liig. Sel aastal on koguaeg sadanud ja puhunud. Ainuke koht, kus sooja saab, on dussi all ja ka seal oli mul au olla see, kelle pesukorra ajal gaas otsa sai ja selle tagajärjel külmast lõdisev ja tigetsev fuuria voodisse pidi ronima.
 Kui varem oleme alati uue aasta esimesel
 päeval ühe supluse teinud, siis sel aastal ei tulnud see kõne allagi. Aga vaadake ise. Siin on aasta 2009 esimene päev

Ilm oli ilus, tuulevaikne. Vesi ja õhk mõlemad kuskil 18 - 20 kraadi, veetsime rannas tükk aega.

Laura on pildi peal püksatu väga lahedal põhjusel. Kahe-ja poolene Laura teadis väga hästi, et pissi tuleb potti teha. Aga seda teadis ta ka, et kui juhtub, et püksid siiski märjaks saavad, siis tuleb need kohe jalast ära ajada. Sama lugu oli ka ujumsriietega. Püksikud jalas, sai rannas ilusati mängida, aga nii kui vette minnes vesi jalgevahele jõudis, pidi ta tagasi rätiku juurde jooksma ja märjad püksid jalast ajama.

Ja nüüd siis selle aasta pildid, tehtud tegelikut ühel 2009 viimastest päevadest.

Vihma just ei sadanud aga tuul oli küll. Lainekõrgus umbes viis meetrit, kui mitte rohkem. Mühises juba mitu päeva järjest igal pool nii, et kõrvad olid väsinud. Olime pikal ja lagedal rannal, kus liiv oli puhutud ka ranna ja tee vahel asuva muru peale ja tuiskas üle tee. Lainepilte ei ole just sellesama ranna lauguse pärast. Taavi oli enamuse osa ajast laste liumäe taga peidus, Vahel piilus, nagu sõdur kaevikust ja arvas, et tal on sealgi hea ja ei pea ju vee äärde minema. Liumägi omakorda oli poolest saadik suure liivavalli alla mattunud. Auto oli selle poole tunni jooksul, mis me rannas olime, soolakihiga kattun. Ja ka juuksed ja riided olid soola täis.

Ja nii on see juba pikka aega. Ma kohe ei teagi, mis parem. Kas pooltroopiline Assooride talv või  - 30 kraadi.

Viies

Ka see postitus on vana võla kustutamine.

Igal aastal enne jõule mõtlen, et sel aastal teeme ühe laheda perepildi ja saadame selle kõigile sugulastele ja tuttavatele. Mingil põhjusel tuleb alati midagi vahele ja perepilt saab tehtud alles jõuluõhtul. Aga vähemalt on see tore, et igal aastal on ühel kindlal päeval perepilt tehtud, mille järgi on hea laste kasvamist vaadata. Sel aastal on meie pere siis selline. Laural oli sel aastal üks periood, kus ta otsustas, et temast pilti teha ei või. Sellepärast siis sellised näod.
Näitan siis juba veel natuke pilte

See on meie pere klassikaline jõuluõhtu roog - soolatursk kartuli ja jamsipudruga. Juba jamsipuder ise on selline, mille pärast tasub jõuluõhtut oodata.

Ja see on vanaisa käsitöö - teokarbimaailm, kus kujutatud nii Kristuse sündi kui ka tavalise rahva elu. Kahjuks said pildid tehtud siis, kui klaaskuppel oli juba peale liimitud ja tulevalgel, ei ole just suuremad asjad.

Neljas

See sissekanne oli mul plaanis juba ammu, aga kunagi polnud vajalikku paberit käe pärast.
Arvake ära, kust on pärit see tekst. Tegemist on vaba tõlkega.

Ma tahan...
Ehitada paremat maailma
Austada kõiki rasse ja kultuure
Kaitsta võrdsust kõigi inimeste seas
Arendada tolerantust
Kaitsta vabadust
Väärtustada erinevusi
Aidata luua rahu maailmas.

Ei, see ei ole mingi propagandistlik pro^züür, see on Taavi jõulunäidendi tekst.
Tavaliselt ei ole mul Taavi rühma kasvataja vastu mitte midagi. Taavile ta meeldib ja oma tööd teeb ta hästi. Aga jõulunäidentite koha pealt on ta selline... imelik.

Juba kolm aastat järjest on lapsed superhästi kostümeeritud, vanematele antakse juba aegsasti teada, mida täpselt vaja. Taavi,kui ainuke blond rühmas,on juba teist aastat eurooplast kehastanud. Oleks seda ette teadnud, oleks võibolla isegi Eesti rahvariided muretsenud. Ka tekst on enam-vähem sama. Eelmisel aastal kui kõigil olid seljas EU lipu sinised tuunikad ja selle rinnal kuldne täht ning nad kõik ühekaupa hiiglaslikku gloobust silitasid, siis tuli lausa vägisi selline tunne, nagu oleks tagasi NL is. Sel aastal oli asi veidi parem. Lapsed isegi laulsid ja tantsisid veidi ja lava keskel olid gloobuse asemel Joosep ja Maarja ja väike Jeesus. Muusika on samuti alati väga hoolega valitud. Tavaliselt midagi Jarret stiilis või muidu selline internatsionaalne igavikuline instrumentaalpala. Pildistamisel tulevad ilusad pildid ja pärast pidu kõik vanemad kiidavad, et küll oli ikka ilus. Mina kaon siis vaikselt kuskile massidesse, sest päris silmakirjalik ka olla ei taha.

Olen siiamaani arvanud, et lastepeod peavad lastele endale lõbu pakkuma ja sellega seoses peaksid ka lastenäidendid eakohased ja neile endile esitamiseks toredad olema. Sel aastal küsisin huvi pärast Taavi käest, kas ta aru ka saab, mis ta ütleb. Vastas jaatavalt. Küsisin siis, kas sa tead, mis tähendab tolerantsus. Taavi arvas peale pisikest mõtlemist, et see on see, et ei tohi teisi lüüa. Ma siis igaks juhuks enam rohkem ei küsinud.

Selle aasta näidendiga oli seotud tõeline kostüümidraama. Mina olin kodune ja sinisel lehel, kui kiri tuli, mida vaja. Ja vaja oli palverändurite rätti, millele valge riie teisele poole õmmeldud. Kuna need rätid on poes küll olemas aga hirmus kallid, siis ostsin midagi sarnast, lammutasin ära ühe võrevoodi linadest, mida niikuinii enam ei kasuta ja õmblesin seda siis pool päeva sinna räti külge. Õhtul uuesti kirja lugedes jõudis järsku kohale, et seda riiet pole vaja mitte terve räti alla, vaid ainult kuskile nurka, et saaks sinna nime kirjutada. Ja üleüldse tekkis meil tõsine arutelu teemal, kas vaja on kaelarätti või õlasalli. Kui esimesed on sellised pearäti mõõtu, siis teised on suuuuured ja täisvillased. Palusin isegi Paulolt kirja lugemisel abi aga ka tema ei saanud asjast sotti. Mina omakorda olin hirmus löödud, ise arvan oma portugali keelest juba suht hästi ja nüüd pole võimeline isegi üht lihtlabast kirja kasvatajalt lugema, mis lapsevanem ma niimoodi olen. Kõik see kokku tekitas pingelist õhkkonda lausa rohkem kui ühe õhtusöögi ajal. Jõudsin omadega isegi niikaugele, et teatasin, kuidas Paulo ei toeta oma naist blabla bla. Õnneks on mul rahulik abikaasa, muidu mine tea...

Ja seda kõike selle nimel et laps kannaks ette kohustuslikku luuletust millest ta ise arugi ei saa. Aga noh, kui juba parema maailma ehitamiseks läheb siis tuleb kõigeks valmis olla.

Kolmas

Sain siin ühe kaebue. Tuleb välja, et ühes korralikus blogis peaks olema rohkem seksi ja vägivalda. No ma siis kohe üritasin ennast parandada, kuid kahjuks pean pettumuse valmistama.
Seksist ei saa rääkida, sest mida uut ja huvitavat üks kahe lapse ema sel teemal ikka öelda oskab. Ja kuigi statistika järgi kanntab iga teine Assooride abielunaine mingit sorti perevägivalla all, siis mina olen sattunud sellisesse perre, kus keegi kedagi ei löö, solva ega mõnita. Juba küsisingi Paulo käest, et noh, kuidas siis jääb, kas hakkad sina mulle tappa andma, või hakkab isa ema peksma, sest ega statistikat ei või ju valeks ajada.
Ja tulebki välja kurb tõsiasi. Ma olengi just selline tavaline ja igav inimene, kelle elus midagi ei juhtu. Hullust teismeliset plikast on saanud keskmine abielunaine. Selline tavaline noh. Kellel nagu poleksi midagi öelda
Jah tõsi ta ju on, et mõnikord meenutan seda aega kus sai tehtud suuri otsuseid hetkeemotsiooni ajel, heldimusega. Aga enamuse ajast olen oma eluga rahul. Mul on tore pere, toredad töö ja töökaaslased ja elan ju ikkagi paradiisis. Tehke järgi kui tahate :)

Teine

Heh, öelge veel, et minu elus ei juhtu midagi huvitavat.
Täna öösel hammustas Paulo mind kõrvast, mudis siis veidi aega mu reit, nagu tahaks rasvasusprotsenti mõõta ja teatas seejärel kõva häälega:"Viis tundi telekavaatamist".?!
Ise muidugi ei mäletanud hommikul midagi.

Esimene

Just nii ma praegu tunnengi. Elu jookseb mööda aga on asju, mis jäävad ja on asju, mis muutuvad ajaga teistsuguseks aga on siiski head, võibolla isegi paremad kui alguses.
http://www.youtube.com/watch?v=VflKiZzb4h4
Ja siis see:
http://www.youtube.com/watch?v=L-JQ1q-13Ek