Ma olen viimasel ajal pidevalt väsinud või siis tunnen end lihtsalt lollina. Seda muidugi jälle töö pärast. Viimase nelja kuu jooksul olen käinud kolmel erineval koolitusel. Tore on ja õpib palju aga koolitused on enamsti kas nädalavahetusel või peale tööd. Ja tööd on samal ajal järjest rohkem. Mingil hetkel alustasin märmikupõhist töötegemist, sest muidu ei suuda enam meeles pidada, mis tehtud, mis tegemata, ja mis veel vaja teha. Nüüd mõtlen juba, et pean teise märkmiku koduse elu jaoks varuma. Ainult, et siis tuleb probleem, et kuhu ma need märmikud panen, et nad mul koguaeg käepärast võtta oleks, kui midagi jälle meelde tuleb, mis teha vaja. Asi on juba nii kaugele länud, et üks Eesti grupp kirjutas mulle kirja ja päris, kas ma saaks neile ekskursioone teha. Ja mina ei tea, mida vastata, sest mul on samal ajal sakslased ja ma ei tea, kas mul nende kõrvalt on aega veel millegi jaoks.
Aga vähemalt lapsed on rõõmsad ja rahulikud. Matkasid sel nädalavahetuel kuus kilomeetrit ja ei kurtnud kordagi. Mängivad kodus Riksi ja Ronjat ja Laura teatab mulle rõõmsalt hommikuti tere-tere, samal ajal kui Taavi õpib eestikeelseid loomanimesid Navitrolla musta notsu mängu järgi. Lõbus laulusiil on juba selge ja seapõrsas samuti.
