Ma ei ole usklik. Kui üldse midagi, siis olen agnostik. Aga viimasel ajal on pidevalt selline tunne et keegi hoiab oma kaitsvat kätt meie kohal. Kõik klapib kuidagi imelikul kombel.
Peale probleeme munasarjaga ja igasugu naisteasjadega olin juba peaaegu kindel , et ega meie enam lapsi ei saa. Mingil ajal olin kurb, siis hakkasin asjaga juba leppima ja siis tuli kingitusena rasedus. Mõlemad õnnelikud. Mõlemal on töökoht, lapsed on terved - kõik muu ei olegi oluline.
Olen ka selle kuu lõpuni oma jalgsimatkadega ilusti hakkama saanud. Kahel pühapäeval järjest on olnud väljakannatamatult kuum ilm. Mõlemal korral olen murelikult mõelnud, kuidas ma esmaspäevase matkaga hakkama saan, see on 12 km ja pideval mäge mööda üles või alla Metsavahe, kus koguaeg kuum ja õhk ei liigu. Ka ilma raseduseta on seal kerge ära minestada. Mõlemal esmaspäeval on ilm olnud soe, pilvealune ja just parajalt tuuline, nii et isegi väga ära pole väsitanud. Sel neljapäeval sadas Ponta Delgadas juba alates lõunast vihma. Mina olin samal ajal 15 kilomeetrit eemal matkamas Seal algas vihm alles peale kella nelja kui matk oli läbi, ujumispaus oli just lõppenud ja rahvas ronis parajasti bussi , et tagasi hotelli sõita.
Täna hakkas Laural öösel kõrv valutama. Meie peres üldse esimene kord kui selline probleem esile kerkib.
Ja just tänaseks ei olnud mulle töö juures juhuse tõttu midagi plaanitud. Ja seda kõige kibedamal tööajal kui isegi vabu päevi ei ole vahel võimalik kasutada. Nii et sain Lauraga ilusasti arsti juurde minna ja temaga kogu päeva koos veeta. Kõrvaga ei ole ka midagi tõsist lahti, lihtsalt tuult saanud ja peab nädal aega ujumisest hoiduma.
Kõik need asjad on pisikesed ja üldse mitte nii tähtsad, aga kõik kokku teevad hea tunde ja annavad selle nii vajlaliku kindluse, et küll me hakkama saame, misiganes ka ei juhtuks.
