pühapäev, 2. oktoober 2016

Tagantjärele tähtpäevadest.

Kui sul on kaks last, kelle sünnipäevad on väikese vahega, siis esialgu on see lihtsustav asjaolu. Oleme Taavi-Laura sünnipäeva mitme aasta jookul koos pidanud. Lihtsustavaks oli ka see, et nii mõnedki tuttavad on kahe samasuguse vanusevahega lapsega, nii et palju sõpru on ühised. Eelmisel aastal otustasime pidada pikniku ja maalida kive, mängida palli jne. Ja siis panime järsku tähele et tekkis poiste grupp ja tüdrukute ala. segunemine ei läinud enam nii hästi ja huvid olid piisavalt erinevad.
Sel aastal pidasime juba enne plaani, kas üürime rulapargi ja peavad koos sünnipäeva või teeme eraldi peod. Lõpuks võitis igaühele oma variant.
Järgmine küsimus oli loomulikult mida teha. Kaheteistaastased poisid ei lähe veel koos õlut jooma (ma vähemalt loodan) ja mingit mämgutuba organiseerida on ka juba keeruline. Siinkohal tuli abiks , et Taavi isal tuli (hullus) ettevõtluse hoog peale ja ta alustas just oma firmaga , mis tegeleb ronimise ja (püksi laskmisega) laskumisega ehk siis canjoneerimisega. Kutsusime aga kamba kokku, panime poistele kummiülikonnad selga ja nii ta läks, .Mõni kartis vähem, mõni rohkem, mõni oli nagu kala vees, aga hakkama said kõik. Pärast järgnesid piknik ja (sulanud) sünnipäeva kook. ¨Sellest sündmusest on olemas lausa video, mida vanemad lubasid ka laiemale avalikusele näidata: https://www.facebook.com/FunActivitiesAdventure/videos
 Selle lingi all avanevad kõik minu abikaasa töövideod, otsida tuleb nime: QUE BELA PRENDA DE ANIVERSÁRIO. Loomulikult võib teisi asju ka vaadata.

Nädal aega hiljem oli järg Laura käes. Tema otsustas teha pidjaama peo ja padjasõja. Taavi põgenes igaks juhuks sõbra poole ja nii need tüdrukud meile tulidki. Arvestades asjaolu, et Laura sünnipäev on augustis, polnud mõned sõbred üksteist juba pikalt näinud ja juttu jätkus kauemaks. Tehti cupcakace'sid (või kuidas neid maakeeli kutsutakse) värviti küüsi ja nägu ja vaadati filmi. Kuskil kella kolme ajal pidin ma peole otsa tegema, muidu oleks jutukõmin vist hommikuni kostnud. Sellest peost videot ei ole, küll aga on pilt.

Nii nad mul vanemaks saidki, olen juba suurte laste emme.



pühapäev, 4. september 2016

Sajajalgsel oli kavas...

...ämblikule või tont teab kellele külla minna. Pani aga sada plätut viiesaja varba otsa, sest kes siis meie niiske palavusega kinniseid jalanõusid kannab, ja hakkas astuma. Vudis ,vudis, kindluse mõttes keset ööd, kus on vähem segavaid asjaolusid, järsku nägi;  keset teed vedeleb jalg. Ja mitte mingisugune tavaline jalake, mida pikakoivalised ämblikud vahel kaotavad, vaid ikka hiigeljalg. Istus siis sajajalgne maha ja sügas kukalt. (Kui teil on raske istuvat sajalgset ette kujutada siis visualiseerige rongiõnnetust.) Jala ümber ringi tegemie oleks suur töö olnud, ärge unustage, et kui teie peate kaks sammu kõrvale astuma, peab tema seda kahte sammu viiskümmend korda tegema. Ja vaadates otseradasid igasugustel muruplatsidel, on sajajalgse ringitamise vastumeelsus ju täiesti inimlik. Lõpuks otsustas lihtsalt üle hiigeljala ronida. Ronis ja ronis, kui äkki ilmus taevast ilmselt teine hiigeljalg aga ei saa välistada ka näiteks kätt, ja maandus otse sajajalgse kanti. Mis vaesekesel üle jäi, suure hirmuga tegi esimest asja, mida sajajalgsed enesekaitse trennis õpivad ja lõi hambad (või suidised, või mis tal seal suus on, minu teadmised piirduvad jalgadega) lamavale jalale sisse, igaks juhuks niristas veel natuke tatti ka. Seda kas ta lõpuks õigesse kohta jõudis, ei suutnud uurijad kahjuks tuvastada. Küll aga tuvastasime teo tagajärjed.

Hommiku ärgates oli Taavil pahkluu lähedal suur punn ja punni otsas kaks täppi. Kaks päeva hiljem oli punn veel suurem ja üleni punane, veel päevake hiljem oli  valus kõndida ja terve pahkluu paistes, nii et saabast ei saanud jalga. Mis muud kui arsti juurde. Arstiga me kolmekesi uurisime ja puurisime, millega võiks tegu olla ja arsti arvates oli sajajalgne kõige suurem kahtlusalune. Need on siin viie sentimeetrised ja kergelt mürgised. Muidugi võis tegu olla ka mingi eksootilise ämblikuga, mis oli kuidagi siiamaile transporteeritud ja hoopis sajajalgsele külla läks, aga see versioon on siiski vähem tõenäoline. Süüdlane kohtuistungile ei ilmunud aga samas kui sulle ikka taevast hiigeljäse lagipähe tahab kukkuda, siis käituks ise vist samamoodi.
Arst kui kohtunik määras Taavile nädalase antibiootikumi kuuri ja ohtra jalapesu. Tänaseks ajab pahkluu kõvasti mäda välja aga vähemalt ei valuta enam ja tundub, et põletik annab järgi.
Pilti ei hakka panema, ma arvan et iga inimene oskab paistes jalga ette kujutada ja hammustajat ei õnnestunud pildi peale püüda.

reede, 19. august 2016

Pluuto

Nüüd on juba veidi vett merre voolanud, aga siiski, siit tuleb memorandum Pluutole, meie kauaegsele pereliikmele.
     Just enne Laura sündi, kümme aastat tagasi, kolisime oma majja. Kuidagi loomulikut tuli ka koera idee. Ja just peale Laura sündi kinkis Paulo kolleeg meile musta hundikoerakutsika. Selline armas,rohkem lai kui pikk, mütsakas, hästi rahulik kutsikas, kes hirmus kiiresti kasvas. Kui me ta lõpuks esimest korda välja magama jätsime, kadus ta öö jooksul ära. Jooksime mõlemad mööda küla ringi ja küsitlesime iga ettejuhtuvat inimest. Saime oma koera kolm maja eemalt kätte ja poole külarahvaga kiirkorras tuttavaks.
Minu jaoks üks armsamaid hetki oli see, kui panime väikese Laura käruga õue peale. Juba noore koera ohtu Pluuto pistis nina uudishimulikult kärusse. Laura, tegus tüdruk nagu ta on, haaras kohe vaatevälja ilmuvast ninast kinni ja ampsas seda oma kahe esimese terava hiirehambaga. Pluuto suust tuli vali kiunatus ja enam kunagi ei pistund ta nina kärusse, aga mingit pahameelt ta välja ei näidanud ja sellest ajast olin kindel, lapsed ja koer saavad õues ilusasti hakkama.
     Kui Laura oli umbes poolteist aastat vana, tegime majale põhjaliku uuenduskuuri, kolisime ise selleks ajaks vanavanemate juurde, Pluuto oli majavalvur. Eks ta tundis ennast sel ajal veidi üksi ja tegi aeg-ajalt küla vahel paar tiiru, kuni ükskord oli jälle kadunud.
Otsisime otsisime , lootsime , otsisime , lootsime veid vähem aga ikka otsisime. Kuni üks naabripoiss tuli teatama, et tema nägi meie koera ühe maja hoovis ketis. Läksime vaatama ja leidsime lonkava Pluuto. Oli teine kaugel pulmas käinud, kõhn ja kurnatud aga üliõnnelik kui meid nägi. Tuli kohe tagasi koju ja ei kippunud enam hulga aega kuhugi.
     Kahel korral kartsime tema elu pärast. Ühel korral avasime väravat, et autoga välja sõita. Meil olid parasjagu külalised ja Pluuto rohkem erutatud ku tavaliselt, tuiskas väravast välja , tänavale ja otse vastu möödasõitvat autot. Lugu lõppes tema jaoks veritseva ninaga ja valutava puusaga. Meie pidime maksma loomarsti viisidi ja viissada eurot autoremonti. Teisel korral sõi ta kas halvaksläinud kala (Vanaisa tõi talle aegajalt toidu ülejääke) või rotimürki. Joudsime õhtul koju, Pluuto tuli meile vastu nagu tavaliselt aga trepist üles ukseni ronides hakkas koperdama ja veidi hiljem tekksid tasakaaluhäired. Mis muud kui koer vastu ööd autosse ja kiiresti loomakliinikusse. Sinna jäi ta 36 tundi järelvalve alla. Tema õnn oli see, et ta oli hirmus suur. Igas loomakliinikus imestati, kui tugev võib üks hundikoer olla. Ja seejuures ei olnud ta paks, vaid lihsalt suure kondiga.
   Minu jaoks üks armsamaid hetki oli see, kui tulin Evaga haiglast. Pluuto oli koguaeg koos perega kodus aga niiiiii õnnelik kui mina jälle saabusin.
   Paari viimase aasta jooksul hakkas talle tema suurus ja must kasukas tüli tegema. suviti oli tal hirmus kuum ja raske olla. Sel viimasel aastal, märkasime seda eriti. Viimasel ajal kadus tal söögiisu ja kõht oli punnis ja paistes. Ootasime nädalakese, et näha kuidas asi areneb aga kui paranemist ei olnud märgata, leppisime tuttava loomaarstiga aja kokku. Ja just samal päeval, parajasti kui Paulo koju jõudis , lahkus Pluuto vaikselt meie seast. Ainsaks lohutuseks oli see, et Paulo oli tema juures ja tegi talle vaikselt pai. Ja tundus et Pluuto lahkus rahulikult, ilma suurte valudeta ja krampideta.
     Selline ta oli, meie pereliige, tekitas tülinat aga palju rohkem armsaid momente. Talus ilusati igas suuruses laste kallistusi. Meie pere liige kümne aasta jooksul.
     Pluuto puhkab nüüd meie aias ja leppisime lastega kokku et istutame tema mälestuseks ühe lille. millegipärast tuleb mul Pluutoga seoses silme ette pojeng. Nüüd pean kuskilt ainult selle lilletaime hankima.
   Kajuhks ei ole mul kutsikapõlve pilte arvutis aga panen siia mälestuseks viimase pildi, mille Pluutost tegin, siis veel teadmata, et see viimaseks jääb. Eva ja Pluuto ajavad siin salajuttu. Ja just sellisena ta mulle meelde jääbki.

laupäev, 13. august 2016

Aafrika tolm.

Just just, Aafrika tolm jah, Ja kahjuks mitte jalgadel, vaid igal pool. Meie saar näeb praegu välja nagu vanemas ulmefilmis. Kõik ilus ja roheline; muru kasvab, linnud laulavad, inimesed elavad oma elu.... Aga taevas on kollakas.
      Meie tüüpiline taevas on pilvine, sinist laotust näeb harva, tavalisem on ühtlane, aga piisavalt kõrge, pilvekate. Lausa nii kõrge, et isegi mägede tipud ja kraaterjärved on ilusasti nähtaval.
      Sel aastal on elu teisiti. Kõigepealt on meri tavalisest lainetevaesem. Kui nii edasi läheb, jäävad peeglimüüjad kahjumisse ja surfivõistlustega on kööga. Seda isegi põhjakaldal, kus nii kaua kui mina mäletan, on raske olnud ujuma minna. Ja siis on meil nüüdseks juba nädalajagu taevas Sahara tolmu täis.
      Kaks päeva tagasi sadas tööajal auto kapotile paar piiska vihma, auto nägi kohe selline välja, nagu oleks kruusakarjääris rallitanud. Tegelikult sõidan ma tööajal tihti autoga selliseid "metsikuid" teid pidi nagu meie külade vahel ja auto on päeva lõpuks sõltuvalt sellest, millise vulkaani otsas olen, kas punase (suur rauasisaldus kivides) või imepeene halli (tuhk) tolmuga kaetud. Sellega olen juba harjunud. Tavaline on ka see, et kui ühel matkarajal , kus ka autod sõita võivad, päevituskreemi kasutad, siis näed päeva lõpuks näost ühtlaselt hall välja, nagu läheks Jaapani ooperisse laulma. Aga see Aafrika tolm, see on kuidagi teistsugune.  Kuna tuult ei ole ja vihma ka ei saja, siis see tolm lihtsalt passib seal ja koguneb. Ilusaid fotosid on võimatu teha, sest valgus on tuhm, Päikeseloojakud on see-eest huvitavad, tolmust tulevad teistsugused värvid läbi pilvede kui tavaliselt. Ja nüüd me siis passime, tolm taevas ja meie maa peal, peame üksteist silmas ja ootame, mis edasi. Ma juba arvutan, kui mitu aastat kulub, enne kui Sahara meie musta liiva kollasega asendab, Siis saaks randa luksushotelle ehitada.




reede, 22. aprill 2016

Lapsesuu vol. mitmes.

Pesen Lauraga (9a) hambaid.
 Laura küsib järsku:"Kas kraanivees on ka mikroobe?"
Mina:" Eks mõned ikka on."
"Ahah" ja siis pobiseb omaette: "uppunud mikroobid".

Lapsed joonistavad maja ees kriidiga, kui issi koju jõuab. Eva (2a) näitab uhkelt oma kätetööd.
Issi: "Oi kui ilus, sa oled siia isegi ühe ruudu joonistanud".
Eva vaatab issile nördinult otsa: " Mis ruut, see on ju hoopis kuup."

Taavi (11a) ja Eva vaatavad koos Taavi mineraalide kogu
Eva näitab näpuga ammoniidi peale:
"Näe, tigu."
Taavi seletab: "See ei ole tigu , see on ammoniit, need loomad elasid kaua kaua aega tagasi ja see siin on selle looma fossiil. "
Eva vastu: " Ei, see on tigu."
Taavi otsib selle peale raamatu välja ja näitab ammoniidi pilti.: " Näed, need loomad elasid meres ja nägid sellised välja"
Eva vaatab pilti ja noogutab: "Jaa, see on ammoniit",
siis vaatab uuesti kivimite kogu poole ja teatab võidukalt: "Aga see siin on TIGU!"

https://et.wikipedia.org/wiki/Ammoniidid_(paleontoloogia)


Mul on telefonis selline mäng kus tuleb klaverimuusika saatel vastavaid klahve vajutada.
Taavi ja Laura mõlemad tahavad seda autos mängida. Vaidluse käigus lepivad kokku, et Taavi "mängib klaverit" ja Laura ja Eva laulavad kaasa. Esimesena laulavad "sära sära täheke" (twinkle twinkle), siis uurib Laura: " Mis sul seal veel on?"
"Mul on "Õnne soovime sul", aga ainult inglise keeles"
Hakkab aga muusikaga pihta ja Laura asub kohe inglise keeles kaasa laulma. Veidi aja pärast ei pea mina enam vastu ja küsin Taavi käest, et kust ta teab, et lugu inglise keeles on, kas klaveril mängib inglise aktsendiga. Taavi vaatab mulle otsa ja siis hakkame koos naerma. Kui oleme naermise lõpetanud küsib Laura, kes seni on auto tagaistmel inglise keeles laulda üüranud: "kuule, kas sul portugali keelset veriooni ei ole '"    :)



neljapäev, 21. aprill 2016

Keerulisi teid pidi sama tulemuseni.

Et siis, meil on kolm last.  Kaks neist juba piisavalt suured, et aru saada, kui erinevad nad võivad olla.
     Sel talvel oli siin viimase 20 aasta suurim torm. Selle tulemusel uhtusid lained lõunakaldal jupi kallas minema ja uuristasid ühe kiriku alla augu. Kirik oli alguses suletud, nüüdseks töötab jälle, aga kiriku taga on üks osa läbipääsuks suletud. Eile õhtul jalutasime sealkandis ja loomulikult tahtsime näha, mis seisus kallas on. Minna pakkusin välja, et hüppame müüri peale ja lähme lähemale. Ja siis vaatasid minu mõlemad lapsed mulle otsa nagu hullule ja laitsid mu mõtte kohe maha. Aga kõige huvitavam oli nende põhjendus.
     Taavi jaoks on see, kui mingi ala on piiratud, kindel keeld. Ja keelud on tehtud selleks et neid on vaja. Järelikult ei tohi teisele poole minna ja kõik.
     Laurale ei lugenud keeld kui selline midagi. Tema ei tahtnud lihtsalt sellepärst minna, et me võime ju koos müüriga alla variseda. (Tal on alati hea kujutlusvõime olnud)


     


Image result for igreja de são roque ponta delgada

Selle pildi peal on kiriku tagumine nurk.