triibu-liine

Lapsesuu

2012-01-18T16:14:00.000-08:00

Seekord põhiliselt Taavilt.

Ostsin kunagi Taavile teritaja, sellise kuhu praht kinni jääb, ilusa rohelise. Kuna tegemist on väga hea teritajaga, otsustasin ka Laurale koju samasuguse osta, ainult et kollase. Minu suurek üllatuseks otsustas Taavi oma teritaja kollase vastu vahetada, mina olin oma peas just arvanud, et kollane on liiga tüdruku värv. Uudishimust pidin küsima, miks kollane parem on.
- " Sest mu lemmikvärv on punane".
- "?"
- " Noh, kollane on rohkem punase moodi.

Taavi kurdab õhtul voodis:
- " Ma ei saa õhtul piibleid lugeda".
- "?"
-" Siis ma hakkan nende asjade peal mõtlema ja ei jää enam üldse magama".

Taavi teeb oma kodutööd pikapäevarühmas ära, hiljem kodus kontrollib üks meist üle.
Kontrollin portugali keele harjutusi ja viskan ka eelmise päeva töödele silma peale. Seal peab etteantud sõnaga lauseid mõtlema.
Sõna on mõistlik. Lause - " Minu ema ei ole mõistlik, ta ei viitsi portugali keelt õppida."
Juba õpetaja poolt kontrollitud ja puha.

Laura mängib nukuga, tuleb ja seletab mulle:" See nukk on haige".
- "Mis haigus tal on"?
- "Tal on raske haigus." Väike paus " Tal on klaas:"

Vabandust, me jääme hiljaks.

2011-12-23T15:25:00.000-08:00

Hirmsasti tahaks jõuludest kirjutada, aga võtan selle siis ette, kui pildid ka käepärast on.

Aga hilinemine.

Juba kaks korda viimase kahe nädala jooksul oleme me hiljaks jäänud täiesti jaburatel põhjustel. Esimene kord oli laupäeval, kui pidime minema minu jõulupeole. Kõik ilusti valmis ja isegi õigeaegselt, kui järsku avastame, et aiavärava taha on ilmunud emane hundikoer. Preili vaatab läbi aia Pluuto poole ja keeldub meie õssitamisele vaatamata jalga laskmast. Pluuto vaatab särava näoga vaheldumisi preili ja meie poole, justkui näidates, et noh, mis te veel ootate, tehke see neetud uks juba ükskord lahti.
Kõik oleks muidu korras olnud, aga meil on aiamaal kanad ja üks nendest oli aedikust välja pääsenud ja preili tõmbas tal tiivast mõned suled välja, enne kui kana uuesti pakku pääses. Pluuto arvates võis külaline muidugi teha, mida aga heaks arvas, peaasi, et ikka emane on. Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui minna paari maja kaugusel elavate naabrite ukse taha ja küsida, et ega nende emane hundu kadunud pole. Neid polnud muidugi kodus aga viis minutit hiljem, kui kahekesi igasugu koeratõrje süsteeme nuputasime, nägime saabuvat autot. Oligi nende koer, tulidki järgi ja viisidki minema. Aga meie jäime hiljaks mis hiljaks.

Täna läksime minu ja Lauraga hambaarsti juurde. Hiljaks jäämas veel ei olnud, aga kergelt kiire oli juba küll. Viimasel külatänaval seisis kõnniteel porgandpaljas kahe- või kolmeaastane poiss. Kuna sealsamas on paar maja, oletasime, et ju ta on oma maja ukse ees ja sõitsime autoga edasi, Kui tema kõrvale jõudsime, astus poiss järsku sõiduteele ja sirutas käe meie poole. Paulo põikas autoga kõrvale, kiirus oli juba poissi silmates minimaalseks kahanenud. Vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime korraga, et nii me seda asja jätta ei tohi. Astusin autost välja ja vaatasin ringi, ühtegi täiskasvanut ei paistund kusagilt. Poiss oli porgandpaljas ja kintsud tagant pruuni ollusega määrdunud. Kükitasin tema ette maha ja küsisin, kus ema, poiss näitas käega ebamäärases suunas, siis ütles - vanaema - ja näitas käega uuesti mingis teises suunas. Kratsisin veidi kukalt, ühelt poolt tiksus kõrvus kell, teiselt poolt sain aru, et siia seda poissi ka jätta ei saa. Korraks mõtlesin poisi isegi autosse istuma panna, aga pruun ollus oli kahtlaselt sedamoodi nagu oleks see tagumikut pärit ja mine tea, hiljem veel süüdistab keegi mind lapseröövis.
Küsisin jälle poisi käest, kus su kodu on. Poiss näitas käega ühele kõrvaltänavale, võtsime üksteisel käest kinni ja hakkasime selles suunas astuma. Jõudsime viimase majani, poiss lipsas rõõmsalt aiaaugust sisse ja hakkas koeraga jutustama, mina koputasin uksele, keegi ei vastanud. Kõndisin nõutu näoga maja ees edasi tagasi, Paulo oli selle aja peale juba autoga ka tänavale jõudnud ja hakkas naabritega juttu tegema. Järsku teatas poiss rõõmsalt, ema ja hakkas uhe läheneva lapsevankriga naisterahva poole jooksma. Paulo jõudis lapsega samal ajal ema juurde ja teatas, et me oleksime äärepealt ta lapsele otsa sõitnud. Ema vaatas selle poisile otsa, küsis, mis sa väljas teed, haaras tal käest kinni ja astus meist välja tegemata edasi kodu poole.

Ja meie jäime oma arst juurde jälle pool tundi hiljaks.

Putukad

2011-12-07T02:09:00.000-08:00

Laura on oma putukahirmu suhtes teinud märgatavaid edusamme. Kui varem ei saanud tuppa minna, sest põrandal oli surnud kärbes või midagi taolist, siis eile leidis ta mööda seina roniva sajajalgse. Tuli minu juurde, teatas, et koridoris on putukas ja haaras nurgast harja. Läks sellega tagasi koridori, võttis kinni harjavarre kõige kaugemast otsast, ja üritas putukale pihta saada. Siis pidi ikka kiljudes minema jooksma, sest sajajalgne ei saanud mitte surma vaid kukkus lihtsalt seina pealt maha ja hakkas tema poole siblima.

Naised roolis

2011-12-05T15:09:00.000-08:00

Ma loen viimasel ajal vist liiga palju uudiseid. Sellepárast need lingid siin. Siin on jálle úks. http://www.auto24.ee/uudised/uudised.php?uid=9361

Kuskilt olin juba kuulnud arvamust, et alates sellest, kui beebipillid leiutatud, on maailm hukka láinud. Naised said ise otsustada kas ja kelle lapsi nad ilmale toovad ja sellest algas seksrevolutsioon ja emantsipeerumine ja mis iganes veel.
Núúd tuleb válja, et kóik sai alguse juba hoopis varem. Sellel hetkel, kui esimene naine rooli taha istus.

Reklaam?

2011-11-28T15:07:00.000-08:00

Töö tõttu om mul praegu veidi tegemist Malta elanikega. Tavaliselt kuuleb Eesti kohta kommentaare Eurovisiooni poole pealt. Kui seal käisin, siis jäi mulje, et see on ka ainus, mida Eestist teatakse. Eile saatis sealne kolleeg selle uudise: http://www.timesofmalta.com/articles/view/20111125/local/Live-your-lives-two-jailed-drug-smugglers-told.395428

Nüüd vist teatakse Eestist veidi rohkem aga ma pole kindel, kas see mind just õnnelikuks teeb.

Puud peavad puhkama

2011-11-26T15:29:00.000-08:00

Portugali keeles on skaudid escoteiros ja musketärid muscateiros. Laura on vaatmata pidevatele parandustele surmkindel , et Taavi läheb reedeõhtuti musketäride kogunemisele.

Laura käis kaitsesüste saamas. Hiljem arutasid kahekesi koos: "Tead, üks süst oli palju valusam kui teine."
- " Noh võibolla on sul üks õlg peenem kui teine ja süst läks otsapidi kondi sisse ja sellepärast oli valusam. "

Jalutame Lauraga mööda linna ja Laura märkab, et puud on raagu läinud. "Miks neil puudel enam lehti pole?"
- " Need puud peavad talvel puhkama."
Laura mõtleb veidi: " Nojah, neil väsisid käed ära sellest, et nii paljusid lehti peab kinni hoidma."

Laural ja Taavil on mõlemal plaan paika pandud, mida tuleb teha, kui meil siin tuleb maavärin või mõni vulkaan hakkab purskama. Siis lähme kõigepealt Lissaboni ja siis Eestisse ja kumbki võib kaasa võtta ainult ühe tähtsate asjade seljakoti. Taavi puhul dinosaurused, Laural barbid, isa-ema hoolitsevad muude asjade eest. Peale selle avaldas Laura mulle veel ühe oma kriisiplaanidest:
"Kui teie kõik peaksite ära surema, siis ma lähen ja koputan ühe ukse peale ja ütlen et mulle on uut kodu ja vanemaid vaja. Aga ei tohi olla vanad inimesed, sest need ju surevad ka ära ja mulle on veel pikka aega kodu vaja."

Eestlusest

2011-11-22T16:12:00.000-08:00

Avastasin eelmisel nädalal, et olen praktiliselt kümme aastat, seda küll mõningate pausidega, Eestist väljaspool elanud.

Seni olin alati mõelnud, et olen ära ainult ajutiselt, panen luua ukse ette ja tulen kohe koju tagasi. Ja nüüd jõudis järsku kohale, et mina olengi vist juba see väliseestlane. Et siis rahvuseta inimene. Sel suvel märkasin ehmatusega, et enam ei kippunud iga tänaval ette juhtuva Eestist pärit turistiga juttu ajama. Kuidagi ei osanud alustada, tundus teise inimese tülitamisena. Ja blogi kirjutades häirib mind üha enam ja enam, kui konarlikuks mu keel on muutunud. Põhilise saan ära öelda, aga puuduvad õiged nüanssid.
Kurb on. Siiani olin mõelnud, et mina küll aktsendiga ei räägi ja keelt ära ei unusta ja nüüd... Ja tuleks siis selle arvelt portugali keelgi paremini suhu. Eile arutasime Taaviga erinavte sõnade mitmuse vorme. Ühe variandi puhul pidin küsima, aga kust sa tead, et see nii on. Taavi: " Aga ma lihtsalt tean, mul on need asjad alati õiged." Naeratsin kõrvalt ja tuli meelde, kuidas eesti keele reeglid olid teisejärgulised, sest kuidagi iseenesest kirjutasid ju õigest.

Arstilkäik

2011-11-14T15:43:00.000-08:00

Mul oli töö pärast vaja arstitõendit. Seda, mis ütleb, et kõik on ikka korras ja võin ilusasti tööl käia ja nii edasi.

Kuna mul pereasti pole, siis arstipunktis peaks ma esimese valvearsti juurde aja kinni panema. Viimasel korral, kui ma seda tegin, sain aja viis kuud hiljemaks. Seekord otsustasin tasulise visiidi kasuks. Sain teada, et arst väljastab tõendeid just samal päeval alates kella kuuest õhtul. Läksin aga rõõmsalt kohale.

Kõigepealt pidi arsti muidugi 45 minutit ootama, ta jäi hiljaks. Võrreldes näiteks haiglavisiidi ooteajaga on 45 min veel väga tühine aeg, minu isiklik rekord on olnud neli tundi ootamist. Siis tuli arst. Hakkas meid aga saabumise järjekorras sisse kutsuma. Tuli ka minu kord. Läksin ruumi ja istusin, arst vaatas mu pabereid, siis küsis: "Kuidas ma peaksin su nime hääldama?" Mina vastasin. Küsis: " Mida sa siin teed?" Mina vastasin. Siis küsis: " Aga muidu on sul ju kõik korras, eksole?" Mina vastain, et peaks vist ikka olema jah. Selle peale kirjutas arst paberile oma allkirja ja visiit oligi läbi. Isegi sellest ei olnud juttu, et mul on prillid.Nii et ma võin nüüd poolpimedana aga ilma prillideta kasvõi autot juhtida. Visiit kestis vähem kui viis minutit. Ja arvake ära, mis selle visiidi maksumus oli . . .? - 30 EUR

Nüüd vast saab paremini aru, miks mind ajab närvi, kui kohalikud arstid protesteerivad, sest nad ei taha et automaatne kell nende töölesaabumise aega kontrollib.

Kuidas kasvatada lapsi.

2011-11-05T17:20:00.000-07:00

Paulol on kóógis tooli peal suure hoolega kasvatatud haruldase taimed - Tiibeti goji -Lycium barbarum.Tána mánguhoos sattus Laura mitu korda neile liiga láhedale. Lópuks Paulo hoitas lauda koristades: "Laura minu taimed, ma arvan et godijle ei meeldi su tagumik. " Hetk hiljem avanes jármine pilt: Laural on púksid rebadel ja hóóritab oma tagmikku taimede poole, ise vaatab úhe silmaga taimi, et mis need núúd peale hakkavad, ja teise silmaga Paulo poole...

Laupáev on teadagi koristamise páev. Taavi ja Laura teevad oma toad korda ja siis aitavad vói tolgendavad niisama. Tána Laura isegi pesi ise oma toa póaranda puhtaks. Hiljem óiendab ta midagi vaikselt oma toas. Mingi hetk, piilun mina uksest sisse ja mis ma náen. Laura joonisab seina peale. Ise vaatab mulle otsa ja teatab, et tema tahab toa kujundust muuta. Selle peale ei olnud mul muidugi midagi óelda. Kui laps teab, mis ta teeb, siis oma tuba vóib ta ju nii sáttida nagu tahab. Veid hiljem vaatb Paulo úle Laura toa ukse ja tahab juba kurjustama hakata, Laura teatab róómsalt: "emme lubas". Sellele járgnes meie omavaheline vestlus teemal toa kaunistamine ja vastastikune autroriteet. Laura voodi juures on sein núúd selline
Ja hiljem sai úks pilt tóótegijatega ka tehtud.

Mángisme úkskord kolekesi lauamángu. Táring veeres telekalaua all. See on just sellise tobeda kórgusega vói óigemini madalusega et igasugu sodi paaseb hásti laua alla aga koristamisevahendid mitte. Laura sukeldus oma káega laua alla, haaras millesti kinni ja tómbas káe válja. Samal ajal ise seljaga laua poole ja mónusalt jutustades. Tói selle millegi siis silme ette, ise oli muidugi veendunud, et tegemist táringuga, avas mao ja leidis peost surnud prussaka. Laura kardab kóiksugu putukaid, kui vetsus on kasvói váike ámblik, tema sinna ei láhe. Ja prussakad on meil úks viiesentimeetrised. Járgnes lábilóikav karjatus ja see kestis nii pikalt, et kui Laura oleks óudusfilmi náitleja, siis see karjumine oleks talle Oskari toonud. Siis veel juppaega nuttu tagantjárgi. Taavi omakorda váánles póarandal naerukrampides. Situatsioon oli nii kurbnaljakas, et mina , kes ma Laurat súles hoidsin ja lohutada púúdsin ei suutnud naerupahvakuid tagasi hoida.

Taavi on meil núúd verivárske skaut. Esimesel korral kaisin salaja ukse taga kuulamas, mida tehakse. Minu meelest on nende póhitegevus váhemalt vihmase ilmaga kooris karjumine. Aga Taavile meeldib, tuleval nádlal jáávad nad óóseks kogunemispaika magama ja seda ei jóua Taavi ára oodata. Meie olime hádas ankeedi táitmisega. Skaudid on teadupárast kristlik organisatsioon. Ankeedis kúsimused: ristimise kuupáev, millal alustas usuópetust. kuna on esimene armulaud.... Ónneks on siin grupis nii, et nad ei nóua ristitud olemist. Lihtsalt sellega peab arvestama, et nad palvetavd koos ja káivad aegajalt kirikus abis. Aga selle vastu pole meil midagi.

Helloween

2011-11-02T17:42:00.000-07:00

Assoorid on vist kõige Ameerikamaameelsem koht Euroopas. Ka Ameerika tähtpäevi tähistatakse siin suurelt. Helloween ei ole erand. Poed toovad oma karnevalidest ülejäänud nõia ja luukerekostüümid välja ja kommimüügiga tegelevad ettevõtted müüvad kolmandiku oma karamellidest. Umbes kella seitsme ajal õhtul ilmuvad uste taha esimesed lapsed, enamasti pisikesed ja enamasti koos vanematega. Teatavad häbelikult komm või vigur ja on iga karamelli üle õnnelikud. Mida hiljem, seda vanemaks muutuvad kommiküsijad ja seda rohkem on neid korraga koos. Suuremates kampades harrastatakse sedagi, et pistetakse oma kott esimesena vaesele ukseavajale nina ette ja rivi lõpus sirutatakse käsi uuesti välja. Umbes kella kümne ajal on kodudes kommid otsas ja enam ei avata uksi. Siis võib sedagi juhtuda, et mõni muna vastu ust maandub. Mulle meeldib vaadata neid kella seitsmeseid ja kaheksasi jõnglasi, kes kommist tõesti rõõmu tunnevad ja kes on oma kostüümi üle uhked. Aga sel aastal hakkasin mõtlema, kui vana lapse mina veel kommi küsima lubaksin. Veidi imelik on, kui ukse taha ilmub suitsetav teismeline ja küsib kommi.

Meie omad tähistasid sel aastal veidi teisiti. Käime läbi ühe neljalapselise perekonnaga, kus vanim poiss Taaviga ühes klassis ja järgmine, tüdruk, on Laura saalikaaslane. Meie lapsed said auväärt kutse neile külla minna ja esimest korda lubasime neil sõprade juurde ööseks jääda. Kõik osapooled olid hirmus elevil ja asjade käiguga rahul. Laura jutustas öösel nii kaua, et oli järgmisel päeval magamatusest pohmellis. Taavi ainult mainis päev hiljem, et sel aastal Helloween ei õnnestunud nii hästi, sest komme ei mindudki küsima.

Talv on tulekul

2011-10-29T15:51:00.000-07:00

Sel nádalal panime lópuks esimest korda lastele kooliminekuks pikad púksid jalga. Seni káidi kas lúhikeste púkstega vói kleidi ja sokkidega. Mingi jakk vói vihmakeep on kúll juba igaks juhuks kaasas aga váhemalt Taavil pole ma seda veel korda seljas náinud.

Sel nádalal aga langes tempereatuur jársult 18 kraadini. Ja hirmuga avastasime,et mólemad lapsed on suve jooksul oodatust rohkem kasvanud. Umbes neli kuud pole kummalgei úhtegi pika varukaga pluusi ega piksáárelisi púkse vaja olnud ja núúd tuleb válja, et Taavile on parajad ainult kaks paari. Úlejáánud on kóik kukekad vói tagumikust kitsad. Ja Laurale on eranditult kóik riided lúhikeseks jáánud, nii pluusid kui púksid. Ónneks armas óeraas andis mulle Eestist kaks paari púkse kaasa. Ja úhed mustad teksad, mida ma alles juulis vaatasin, et oi kui pikad, on núúd ilusasti parajad. Tundub, et keegi on vahepeal meie lapsi venitamas káinud.

Ja Laural on ametlikult esimene jáávhammas igemest váljas. Seda siis viieaastaselt ja kahekuuselt. Praktiliselt aasta varem kui Taavil. Ainult et selle hambaga on úks háda, piimahammas ei ole veel eest ára kukkunud. Nii ongi all keskel kaks hammast korraga suus. Taaviga láksime lópuks hambaarsti juurde, kes kaks alumist piimahammast válja tómbas, aga see lóbu maksab 80.00EUR. Ma úritan Laurat veenda, et parem on hammas ikka ise válja loksutada. Niikuinii peab ta vaeske kolm vaktsiinisústi saama ja uuesti kurguarsti juurde ja ilmsalt operatsioonile minema. See tundub juba liiga palju arste korraga. Ja Taavi on juba kade, sest tema pole nii ammu enam arsti juures káinud ja ja tahab ju ka hambaarsti juurde minna. Esimest korda elus náen last, kes palub hambaarsti juurde, ja ei taha hambaid válja logistada, sest hambaarsti juures on pónevam ja arst peseb puuriga hambaid ja teeb igemesse sústi, aga see on selline ... tunne noh... mitte valus. Hakka vói kahtlustama, et mul on laps haiglas ára vahetatud, sest minu oma kull nii ei káituks.

Nädalamenüü

2011-10-21T16:08:00.000-07:00

Noh, nagu ma juba ütlesin, on meil nüüd kanad.

Kui vanaksminevad banaanid, mida ma varem kas koogi jaoks või piimakokteiliks kasutasin köögist ära kaovad, siis on see veel arusaadav. Koos kartulikoortega ja muu söödava sodiga leiavad need tee kanapuuri nurka ja kui ära ei sööda, siis sealt lähvad kõik asjad otse komposti.

Aga täna otsin kümkapist üleeile keedetud makaronipera. Olin just selle arvestusega suurema portsu keetnud, et teen perast ahjuvormi. Mida pole seda pole. Algul mõtlen, et ju käis Paulo kodus lõunat söömas, siis tuleb meelde, et neil reedeti ju töö juures seltis grillimine. Lõpuks ei pea vastu ja küsin, vastuseks tuleb: " ah need või, need läksid kanadele ".
Vot siis tuleb küll tahtmine käed puusa lüüa ja teatada, et mul on piisavalt tegemist sellegagi , et igapäevaselt perele kiiresti maitsvat ja soovitavalt tervislikku õhtusööki pakkuda, nüüd hakka veel kanadele ka vaheldusrikast nädalamenüüd koostama.

Back to basics.

2011-10-15T17:31:00.000-07:00

Vist kóik minuvanused maalapsed teavad, kuidas suviti peedivagusid kóplama vói peenraid rohima vói heina tegema pidi. Nende tóóde vastu ei olnud vóimalik vóidelda, need lihtsalt olid. Nii mónigi neist endistest maalastest elab praegu linnas ja peenarde tegemine on vaid málestus. Meie láksime ajas tagasi.

Juba siis, kui maja ostmist arutasime, oli úks vótmekúsimus aia vói maalapi olemasolu. Esimesel aastal oli see rohkem Paulo isa mángumaa. Aga núúd on isa vanemaks jáánud ja aed on kóigi kohustuseks muutunud. Viimase kahe aastaga oleme minu suureks róomuks suutnud endale páris korraliku maitsetaimede ja teeheinte kogu soetada. Ja kui esimesel aastal oli rohkem kasvatamise róóm ja suuremat osa taimedest ei osanud kuhugi surada, siis tána tegin lóunasóógiks ahjukartuleid túúmiani, rosmariini ja oregoniga(oregaanoga). Nende kórvale táidetud baklasaanid peterselli ja lavendliga. Kólab nagu meistriklass, eks ole. Juurde veel jogurt kúúslaugu ja musta pipraga.

Mis meil siis praegu aias kasvab ja lóhnab?
Esimene asukas oli piparmúnt, see oli meid juba ees ootamas ja seda kasutatakse siin lihasupi sees. Tasub proovida, esialgu harjumatu aga annab vága mónusa maitse. Praeguseks kasvab aianurgas piparmúnt, múnt, meliss ja sidrunmeliss. Múúri ááres on ilus ja praegu óitsev rosmariini póósas, lavendel, estragon, ja túúmian on veel noored, neid peab esialgu ettevaatlikult tarvitama. Igapáevaselt on kasutusel oregon ja minu vaieldamatuks lemmikuks on saanud basiilik, see láheb igasse salatisse ja vóileiva vahele.

Tee jaoks korjasime Eestist sel suvel veidi párnaóisi, kasvatasime ise Eestist toodud seemnetest kummelit. Ja kasvamas ja osaliselt kuivatatud on meil piparrohtu - Satureia Hortensis (see on veel pisike ja Paulo ei luba teda puutuda) , maria luisa - Lippia citriodora (kui keegi teab eesti keelset nime, andke teada), printsihein - Cymbopogon citratus (jálle, eesti keelne nimi on mulle tundmatu) ja salvei ning ananass -salvei. Meliss ja múndid leiavad ka aeg-ajalt tee tassini.

Kóige huvitavam taim meie aias on aga arruda -Ruta graveolens,.See taim oli tuntud juba keskajast kui pahade vaimude peletaja. Taim ise on ilus ja lóhnab nagu piparkook vói kaneelirull. Tema kohta on úldiselt váhe infot aga ta vága tugevatoimeline. Vanasti usuti, et arruda mójus naistele kui afrodisiaak ja meestele just vastupidiselt. Munkadele soovitati arruda lehti tee sisse panna ja veel praegu vóib seda taime kloostriaedades kohata. Samuti on ta tuntud kui taim, mille kasutamine vóib esile kutsuda aborti ja sisemisi verejookse. Teistes allikates mainitakse et temaga saab veenilaiended ravida. Arruda keedis on vága hea desifitseeriva toimega ja seda soovitatakse ka táide vastu. Igasuguste putukate peletamiseks riputati lehti ja oksi vanasti akendele. Kuid igal pool hoiatatakse et taim on vága tugeva toimega ja ei soovitata seda seespidiselt kasutada. Huvitav on ka see, et kui taime trepi ette maha istutasime, siis kaapis Pluuto ta kolm korda járjest mullast válja. Seda kaitsvast pambustokkidest hoolimata. Tundub, et ta jááb meile trepi ette lóhnama, aga jooma me teda ei hakka.

Ja et asi ikka korralik ja loodusláhedane oleks, on meil tánasest jálle kanad. Seekord aianurgas spetsiaalset ehitatud aedikus. Nii maaláhedane, kui váhegi vóimalik.

Vaalavaatlus

2011-10-14T16:21:00.000-07:00

Need kes mul kúlas on káinud, teavad, mida vaalavaatlus endast kujutab. Paned aga kummijope selga , istud paati ja vaatad, mis edasi juhtub. Mónikord juhtub ja mónikord ei juhtu suurt midagi. Tána juhtus.

Alustuseks kohtasime laup-eeldelfiine. Eesti keelne nimi ei útle nende válimuse kohta suurt midagi, aga nad on toreded ja uudishimulikud loomad, kes sóbralikult úmber paadi ujusid. delfiini pilt Tána oli meri peegelsile ja tundus lausa óline, lained liikusid nii laisalt. ILm ilus, temperatuur 23 kraadi, veetemperatuur umbes 20 kraadi. Náhtavus vee sisse úlihea. Pidi lausa endaga vóitlema, et mitte "kogematta "vette delfiinide sekka kukkuda. Ja peale seda teatas kapten saladuskatte all, et rohkem ei ole midagi náhtud, vaatame kas endal ónnestub veidi ringi sóita ja midagi leida. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas kimame kaks tundi móóda merd ja siis tuleme túhjalt tagasi. Kuid ainult natuke hiljem teatas vahimees, et ta arvab, et veid kaugemal on vist kashelott . . . vói vist koguni kaks. . . vói ákki isegi rohkem. Ja siis jái kummaliselt vait ja lausus ainult, et minge ikka sinna jah, kus ma teid juhatasin. Aeg ajalt teatas, kas minna paremale vói vasakule, muud ei midagi. Omavahel arvasime, et ju ta úhe isase leidis, kes sukeldub ja ára kipub kaduma. JA siis jóudsime kohale.

Vaal paremal - hóikas skipper, - ei hoopis kolm vaala .... ja kaks vasakul ka. Jálgisime neid paremal olevaid veidi, kuni nad sukeldusid, siis asusime teisi otsima, ja varsti saime aru, et olime suure vaalagrupi keskel. Igalt poolt, kuhu vaatasid, vóis vaalapurskeid náha. Leidsime suuri isaseid kashelotte, nagime emaseid ja isegi úsna pisikesi (vaala móistes) poegi. Kóik olid rahulikud, puhkasid ilusati veepinnal ja ei teinud meie laevukestest váljagi. Ja ilm oli endiselt ilus ja vesi vaikne ja mootor valja lulitautd ja igaúks vaatas sinna kuhu tahtis ja jálgis just sellist vaala millise jaoks tuju.
Hiljem arutasime vaatlejaga ja úksteisega ja arvasime, et kokku vóis seal olla umbes 20 - 30 looma. kachelott
Unustamatu elamus nii meie klientidele ku ka meremeestele.
Minu jaoks juba teine vága ónnestunud reis.

Merel on asju, mis pamevad su kaasa elama ja ópetavad alandlikut aga meri vóib olla maailma kóige ilusam elamus ja sellised páevad táidavad hinge.

Hakka vói meremeheks.

PS! Mul on Maltalt párit tóóarvuti ja see ei tunnista kuidagi táppe táhtede peal. Vabandust.

Volto Já

2011-10-12T12:16:00.000-07:00

Selle lausejupi peaksin ma ka oma blogi pealkirjaks panema.
Volto já - tulen kohe tagasi.
See lause on Ponta Delgadas ametlikult poeustel kasutusel. Kui selline paber oleks kuskil eesti poe uksel, siis arvaksin mina lihtsameelselt, et ju läks müüja veidiks kuhugi ja tuleb tõesti kohe tagasi. Väga võimalik, et jääksin isegi ootama, vähemalt maapoe ees kindlasti.

Siin aga on ajaarvamine veidi teisiti.
Olen igapäevasel ühest poeuksest mööda kõndinud ja seal on see silt juba vaat et nädal aega uksel. Täna tahtsin lennuväljal postkontorist läbi astuda. jõudsin ukseni, avastasin, et parasjagu on lõunaaeg ja kontor suletud. Ega midagi. Läksin oma klientide lennukit ootama ja panin kirjad kõrvale. Lennuk jäi tublisti hiljaks ja vahepeal sai lõunaaeg läbi. Saabus üks neiu, avas postkontori ukse, pani uksele sildi "Volto já" , keeras ukse uuesti lukku ja läks kuhugi. Mina olin veel oma pool tunnikest lennuväljal, aga tundub, et já (kohe) kestab veidi pikemalt. Kirjad jäid igatahes posti panemata.

Maa ja Ilm

2011-07-09T17:03:00.000-07:00

Olen tagasi.
Tagasi Eestist, tagasi tööl, tagasi Assooridel.
Kui eelmisel korral kodus käisin, siis põdesin pärast pikalt. Seekord oli kuidagi teisiti, armsam, helgem ja hubasem.
Käisime esimene kord kogu perega minu lapsepõlvekodus puhkamas.
Lastele oli nii palju uut ja huvitavat, et see avas ka enda silmad. Miks siin majade vahel müüre pole? Kuidas siin nii palju konni on? Nad söövad siin koguaeg liha (see on muuseas tunnustus). Kell kolm öösel - aga kui väljas juba valge on, miks ma siis ikka magama pean? Siin on maailma parimad maasikad. Kui kaua see autosõit veel kestab, enne kui me kohale jõuame? Miks järves üldse laineid pole?
Mõnus oli. Võtsime aega endi ja laste jaoks. Ka seda polnud me enam ammu teinud.

Ja Paulo kommentaarid:
Kui ma sellest reisist aastaid hiljem pean midagi meenutama, siis esimene asjana tulevad meelde sääsed ja parmud.
Vennaraas rääkis talle Sosnovski karuputkest , tema kommentaar: Me võiksime selle endale mandariinipuude ümber istutada, siis on kohe näha, kes see varas on.
Ja viimasel õhtul.
See oli kõige parem Eesti reis.
Mis mulle siin kõige rohkem meeldib, on see, et teie perekond nagu lausa otsiks põhjust, et saaks kokku tulla, üksteist näha ja rääkida.

Ja tõsi ta ju on. Meie pere ei ole lihtsalt nimed, meie pere on pere sõna otseses mõttes.
Tänud Teile kõigile, et meie jaoks aega leidsite. Aitäh, et vaevusite läbi astuma, läbi sõitma. Tänud iga lausutud sõna ja koosveedetud minuti eest. Just Teie tegite selle reisi ja Eestimaa meie jaoks eriliseks. Tõite soojust endaga kaasa. Nüüd saame Teid kõiki koos meenutada. Ja vähemalt mulle annab see jõudu pikaks-pikaks ajaks. Teile mõtlemine toob sära silma.
Ja loodan Teid kõiki varem või hiljem jälle näha.

Kohtumiseni.

Me ei taha massturismi.

2011-05-23T16:29:00.000-07:00

Ma olen viimasel ajal pidevalt väsinud või siis tunnen end lihtsalt lollina. Seda muidugi jälle töö pärast. Viimase nelja kuu jooksul olen käinud kolmel erineval koolitusel. Tore on ja õpib palju aga koolitused on enamsti kas nädalavahetusel või peale tööd. Ja tööd on samal ajal järjest rohkem. Mingil hetkel alustasin märmikupõhist töötegemist, sest muidu ei suuda enam meeles pidada, mis tehtud, mis tegemata, ja mis veel vaja teha. Nüüd mõtlen juba, et pean teise märkmiku koduse elu jaoks varuma. Ainult, et siis tuleb probleem, et kuhu ma need märmikud panen, et nad mul koguaeg käepärast võtta oleks, kui midagi jälle meelde tuleb, mis teha vaja. Asi on juba nii kaugele länud, et üks Eesti grupp kirjutas mulle kirja ja päris, kas ma saaks neile ekskursioone teha. Ja mina ei tea, mida vastata, sest mul on samal ajal sakslased ja ma ei tea, kas mul nende kõrvalt on aega veel millegi jaoks.
Aga vähemalt lapsed on rõõmsad ja rahulikud. Matkasid sel nädalavahetuel kuus kilomeetrit ja ei kurtnud kordagi. Mängivad kodus Riksi ja Ronjat ja Laura teatab mulle rõõmsalt hommikuti tere-tere, samal ajal kui Taavi õpib eestikeelseid loomanimesid Navitrolla musta notsu mängu järgi. Lõbus laulusiil on juba selge ja seapõrsas samuti.

Oma tuba - oma luba

2011-04-19T15:27:00.000-07:00

Taavi kirjutas täna oma toa ukse peale järgmise sõnumi:

Palun mitte siseneda. Kui tahad sisse tulla, pead andma 5 Eurot.

Terekest kah

2011-04-15T15:25:00.000-07:00

Meil käis sel nädalal üks ootamatu külaline. Eesti neiu Merilin. Kirjavahetus algas sellesama blogi kaudu ja ma ise ka ei tea, kuidas see nüüd täpselt juhtus aga esmaspäeval oli ta meil õhtusöögilauas. Lapsed otsustasid juba hommikul, et kui saabub külaline Eestist, siis peab elevil olema ja küsisid iga poole tunni tagant kella. Õhtu jooksul puges endalegi ootus põue - kaua aega pole enam elusat Eestlast näinud.

Esmaspäeval õhtusöök, teisipäeval vaalavaatlus ja Sete Cidades ja kolmapäeval Furnas ja läinud ta oligi. Hea tunne jäi hinge. Sai Eesti keelt räägitud, sai meeldiva inimesega suheldud, sai lastega koos aega veedetud.
Just selline peakski üks puhkus olema. Ja veel täna õhtul on ütlemata hea kodumaine komm põske pista ja abikaasa kõrval telekat vaadata. Tulge aga veel.

PS! Kes tuleb, peab nipernaadi viina kaasa tooma : )

Konkurs

2011-04-14T15:09:00.000-07:00

Ma olen nii väsinud lennukipiletite otsimisest, et hakkab juba tunduma, mis ma sinna Eestisse ikka niiväga lähen. Kui hinnad klapivad, siis ei klapi päevad, kui päevad klapivad, siis ei klapi lennujaamad. Ja kui kõik klapib, siis ei ole just sellele ainukesele lennukile nädalas enam kohti. Oleks rahakott endakõrgune, siis ostaks praegu eralennuki või hoopis purjeka. Seilaks rahulikult kuni Eesti rand vastu tuleb. Ei mingit muret.
Aga mida pole seda pole. Kuulutan siis parem välja konkursi:

Sellele, kes leiab marsruudil Ponta Delgada - Tallinn (Tartu; Riga) juuni viimaste - juuli esimeste nädalate jooksul parimad lennuvõimalused, toome kaasa auhinna.

Arvestama peab seda, et minu puhkus on kaks nädalat, millest tahaks võimalikult palju Eestis, mitte kuskil suvalisel lennuväljal veeta. Reisime kahe lapsega, mis tähendab, et igasuguste lennuväljade vahetamine ja viie eri lennukiga lendamine ei ole ka kõige mõnusam.
Ootame pakkumisi!!!

Tööjutud

2011-04-05T10:24:00.000-07:00

Mul on toredad kliendid.
Alates sellest ajast kui minu praktiline matkamine ja "lapsehoidmine" algas, on nad kõik toredad olnud.
Eriti kui arvestada seda, et alustasin "incomingut", või siis kohapealseks reisisaatjaks olemist ajal , mil olin saksa keelt vaid kuu aega harjutada saanud ja rääkimine ei olnud sugugi lihtne. Igal esmaspäeval istusin hommikul lennujaamas ja hiljem hotelli ees ja hingasin sügavalt sisse-välja. Püüdsin keskenduda ja mitte eriti hirmul välja näha. Ja nädal algas teisipäevaga ja lõppes pühapäevaga, vahele jäi lennuki saabumise päev, mis tavaarvestuses ei lugenud.
Ise ka ei tea miks, aga mul on alati inimkamba ees hirm olnud. Hiljem kui selgub, et kamp ei olegi lihtsalt kamp, vaid inimesed, kes on millegipärast samas kohas koos, siis on asi jälle korras.

Ja vot need inimesed on lausa supertoredad.
Ma ei teagi, kui mitu raamatut on mulle kingitud: " Äkki tahad midagi saksa keeles ka lugeda". Üks tore grupp kinkis meile karbi sokolaadi, mille kaane vahele oli pistetud laevukesteks volditud rahatähti. Armsad inimesed, kes tulevad lennuki lahkumise päeval lihtsalt kätt suruma ja ütlema, et neil oli tore. Grupp, kes sel ajal , kui mina olen WC -s, harjutab kooris minu nime ütlemist. Inimesed, kes pistavad sulle pihku või jätavad hotelli vastuvõttu tänukirja, kes küsivad hiljem oma reisiagendi käest järgi, kuidas selle toreda giidi nimi täpselt oligi, inimesed, kes poetavad pihku ´sokolaadisüdame... Palju ja toredad, kellele mõtlemine paneb naeratama.
Kuid see viimane - see on juba üle ootuste.
Meiega veetis oma puhkuse üks austria abelupaar, kellel on Austrias oma restoran. Sai siis nendega räägitud erinevatest toitudest ja toitumisharjumustest jne.
Eelmisel nädalal, saabusin rõõmsalt ja uduniiskelt ühelt jalgsimatkalt ja leidsin kontorist paki minu nimele. Saatja nimi tundmatu...
Harutasin lahti ja mis ma nägin - pakis kaks ja pool kilo hapukapsast.!. Ja ei mingit kaarti või selgitust.

Hiljem selgus, et seesama abielupaar oli kolleeg Jenny käest uurinud, mis mu täielik nimi ja aadress on, sest neile oli jäänud mulje, et mul on igatsus hapukapsa järgi ja nad otsustasid lihtsalt head meelt teha...

Kevad

2011-03-06T13:05:00.000-08:00

Meil on kevad... Ja karneval.

Kevadet on näha mitmelt poolt. Kõigepealt oli kahe nädala tagune matkarada täiesti tuulevaikne ja kuidagi läks nii, et kõndisime kõik T-särgi väel ja ka selle selg sai märjaks higistatud. Siis hakkasid asalead üksteise järel rohelisest roosaks muutma, ka meie aias on üks roosa jalgpall ja üks suur roosa vahupall. Glütsiinia, mis end kolm aastat tagasi roosipõõsa sees ise otsustas kasvatada, on sel aastal suur ja üleni õiepungi täis, esimesed sinised õiedki piilumas. Incenso, mis maakeeli võib vabalt olla viirukipuu aga võib ka mitte olla, on kollakasvalgeid õisi täis ja lõhnab nii tugevalt et ninas on koguaeg magus õhk.
Akaatsiad ja eukalüptipuud on samuti õitehunniku all. Karjamaad on täis valgeid kallasid, margariitasid ja metsikut küüslauku. Teepervedel kasvab jänesekapsa kollaseõieline sugulane.

Ma polegi varem siin kevadet nii tugevalt tunnetanud. Ilmselt aitab kaasa ka see, et jupp aega pole vihma sadanud ja et ma viimased kolm kuud vähemalt kolm päeva nädalas mööda metsi ja mägesid kõnnin.

Ja siis tuled õhtul koju, avad arvuti ja loed, kuidas ETV näitab suusatamist ja külma on -20 kraadi.

Hakkab aga jälle otsast peale.

2011-02-27T14:57:00.000-08:00

Blogi on olnud varjusurmas. Kuid viimasel ajal olen järjest teravamalt tajunud, et kuskil on inimesed, kellest mina väga hoolin ja kes tegelikult tahavad ju teada, kuidas ma elan.
Tagantjärgi kirjutada ei viitsi, aga edasi võib küll minna.

Minu kallis poeg tegi üksi iseseivalt paar sõbrapäeva kaarti-kirja.
Emmele kirjutatu: "Ema, sa oled minu särav lill."
Issile: " Isa, mina olen see, keda sa armastad."
Ja õpetajale: "Õpetaja, ma armastan sind ja mulle meeldivad sinu kodused ülesanded."

Sõna armastama olevat neil koolis igal pool. Taavi lauale on kirjutatud ma armastan Annat ja kiigele ma armastan Sergiot kolmandast klassist.

Üheksas

2010-03-23T10:57:00.000-07:00

Pikk vaikus on vahepeal olnud.
Käisin Eestis, "janu kustutamas". Tagasi tulin identiteedikriisiga.
Nädal on ilmselgelt liiga lühike aeg, et uuesti koduneda. Esimene segadus tabas mind juba Saksamaal. Endalegi märkamatult on kõrv harjunud portugali keelega. Kui siis paljud inimesed räägivad seda keelt, mida mina meeleheitlikult värskendada püüan ja sekka kuuled ka oma igapäevaseid inglist ja portugali, siis mingil hetkel tekib ajus tõrge. enam ei oska mitte üheski keeles mõelda, rääkimisest rääkimata.
Ja Eestis räägivad kõik imelikul kombel eesti keelt, mis on minu jaoks muutunud aeg ajalt kasutatavaks kinnise grupi eliitkeeleks, mida näiteks tänaval kõndivate laste suust on väga imelik kuulda.
Tahaks hea meelega Eestit ja São Migueli võrrelda, kuid avastasin, et ei suuda. Need on kaks paralleelmaailma, mis ei ristu mingil tasapinnal. Kui ei ole kokkupuutekohta, siis on raske adekvaatseid võrdlusi teha. Samahästi võib küsida, kas liha on parem kui kala. Sinu eest ei suuda seda keegi öelda.

Jupp aega tagasi kurtsin Paulole oma unenägude üle. Pideva järjekindlusega olin neis Eestis, kellegagi abielus ja elasin seal oma igapäevast elu. Häirivaks muutis need unenäod realistlike detailide rohkus ja nende pidev ajaliselt edasiarenev nägemine nii, et ärgates pidin veidi aega mõtlema, mis on tegelikkus ja mis mitte. Ja üldse, mis määrab reaalsuse. Kas see, kui sinu keha on hetkel mujal, välistab paralleelse reaalsuse olemasolu.

Nüüd tagasi olles, pidin nende unenägude üle uuesti mõtlema. Taipasin ehmatusega, et unes olin Eesti reaalsele elule hirmutavalt lähedal. Ometigi polnud ma ju juba neli aastat seal käinud. Mis siis on andnud mulle selle aluse, mida näha. Kes ma siis nüüd õieti olen?
Loodan, et ütlus, võõrastele oma, omadele võõras, minu puhul ikka veel ei kehti. Vähemalt minu pere on täpselt sama omane kui alati, olenemata sellest kui palju aega on möödunud viimasest kohtumisest ja millest tol korral räägiti. Alati jätkatakse vestlust ja tuntakse üksteise nägemise üle siirast rõõmu. Sama tundsin ka eile tagasi tulles, ka siin on inimesed, kes mind tagasi ootasid ja näha tahtsid. Pangas olles ei küsita enam ei nime ega kontonumbrit, teller teab neid niigi. Möödasõitev bussijuht pistab pea aknast välja ja küsib, kas olen töökohta või -aega vahetanud, et ma enam temaga ei sõida. Ja peale nädalast mitteblond olemist, nimetavad töökaaslased mind jälle üksmeelselt blondiks. Mis samal ajal rõhutab ka seda, et olen teistsugune.
Nii et ei teagi, kuidas ise ennast nimetama peaksin.
Ühesõnaga segane jutt. Ehk aeg toob veidi arutust ja paneb asjad uuesti paika. Senikaua tuleb lihtsalt infot läbi töötada. Eks varsti anna teada, mis järeldusele jõudsin.

Kaheksas ehk kolm tundi tasuta tivolit, boonus pealekauba.

2010-02-15T09:38:00.000-08:00

Nagu ikka, kirjutan ma oma sissekandeid jälle tagantjärele.
Juba jaanuaris sai tööalaselt aastat alustatud aga kogemust jagan alles nüüd.

Tavaliselt on meil nädalavahetus niimoodi ära jagatud, et mina töötan meie peakontoris laupäeval ja minu kolleeg pühapäeval. Kolm nädalat tagasi sattusime segastel asjaoludel koos tööle. Kuna mõlemad olime juba tööle saabunud, siis ei osanud kuidagi otsustada, kes jääb, kes läheb. Laususin seepeale naljaviluks, et kui juba kahekesi oleme, siis ma võin ju koos klientidega merele minna ja ülemus teatas kohe lahkesti, et miks ka mitte. Tõmbasin endale töö juurest kaasa haaratud jaki selga, pistsin kaks õuna taskusse, sest midagi peab ju enne merele minekut sööma ja panin klientide sabas paadi poole ajama. Saarel oli pilvine ja hämar ilm, õnneks ei sadanud. Tuult eriti ei olnud aga lainekõrgus oli 4 - 4,5 meetrit. Meri nägi välja nagu joodiku vooremaa, kus voored, sunnikud, pidevalt kohta vahetasid. Meie kaheteistkohaline poolenisti kummipaat käis rõõmsalt üles-alla, rahvas naeratas ja aeg ajalt kiljus heatujuliselt. Õnneks oli lainepikkus mõnus, mis paati ei loopinud, kuid aeg-ajalt võttis kõhust õõnsaks ikka.
Kõigepealt leidsime tavadelfiinide grupi, kes meist aga eriti välja ei teinud, Hiljem veel kaks suuremat gruppi, kes juba ka mängida tahtsid. Selle aja jooksul, mil siin töötanud olen, on delfiinid minu vaieldamatuks lemmikuks muutunud. Eriti Laup-eeldelfiinid, keda seekord kahjuks ei näinud aga kes meid suvi otsa lõbustasid. (Tänud teile, perekond Aher, kes te mind nimedega aitasite. )Nii mina kui turistid saime mõnuga vaadelda ja nemad ka pilte teha, mina ju teadupärast ei vea kaamerat iga päev töö juurde kaasa. Merel tuli isegi päike pilve tagant välja, ehkki saare kohal paistis kõik paksult pilves olevat.
Veetsime mõnusad kaks tundi ja lõpuks leidsime veel ühe kilpkonnabeebi merest ujumast. Arvasime, et ta võis olla kõige rohkem aastane. Tavaliselt üritavad meie meremehed kilpkonni alati kinni püüda, et neid parasiitidest puhastada, veidi vaadelda ja siis tagasi vette lasta. Parasiitideks on imepisikesed krabid, kes kilpkonna lestade külge klammerduvad. Kui kilpkonn sukelduda tahab, siis haaravad krabid tast kõvemini kinni, mis teeb haiget ja sukelduda ei lase. Niimoodi võivad kilpkonnad isegi aeglselt nälga surra ja hulbivad siis juba rohekaks muutuva kilbiga veepinnal. Seekord meil päästeaktsioon kahjuks ei õnnestunud aga armas oli vaadata, kuidas üks imepisikene kilbu rahulikult suurtes lainetes edasi rühib.
Tagasi tulime mööda rannaäärt ja vot siis saime aimu, kui suured lained tegelikult on. Kui laine poole kalju peale üles hüppab, siis paneb pead vangutama küll, avamerel puudub võrdlusmoment ja ei oska hirmu tunda.

Mina kui eluaegne merekauge inimene, kipun merd pidevalt metsaga võrdlema, mõlemad on sellised suured ja võivad sinuga oma äranägemise järgi käituda, kui tuju tuleb. Ja mõlemal on võime sind rahustada ja kuidagi puhastada. Ega ilmaasjata ei öelda, et meremehed on üks isesorti rahvas, oma kolleege vaadates võin seda ainult kinnitada.

Kolme tunni möödudes saabusime rahulolevatena kontorisse tagasi, kus teed juues veel veidi klientidega lobisesime. Ja kui plats puhtaks sai, siis otsustas ülemus, et laupäeva puhul paneme nüüd uksed kinni ja lähme hoopis kõrtsu tigusid ja krevette sööma ja päeva lõpetama.
Et ühesõnaga on mul ikka maailma parim töökoht.

Seitsmes.

2010-02-06T08:26:00.000-08:00

Ma ei saa sinna midagi parata, mul lihtsalt on sellised lapsed, kes huvitavalt räägivad. Mõned näited:

Laura niheleb ja vähkreb jupp aega voodis, siis teatab:
"Ma ei saa magada, mul sügeleb."
"Kust sul siis sügeleb?"
"Sääre pealt ... sa pead mul selga sügama."

Arutleme Taaviga dinosauruste ja maa ajaloo teemadel: (ärgu pandagu pahaks, kui eestikeelsete terminitega veidi mööda panen)
Emme ja Taavi panevad koos ajaloolist tabelit kokku:" Noh, esimesed elusolendid tekkisid keskkaegkonnas ja siis tuli triiase ajastul üks väljasuremise laine ja siis peale seda tekkisid dinosaurused ja siis kriidi aegkonnas oli teine suur väljasuremine ja peale seda hakkasin imetajad hoogsasti arenema. Ja siis Uusaegkonnas tekkisid esimesed inimese eelassed ja siis lõpuks arenesid tänapäeva inimesed."
Taavi mõtleb veidi: " Ja siis tuleb uuesti väljasuremine?"
Emme;"Jah, ilmselt küll:"
Taavi: " Aga kaua selleni veel aega on?"
Emme ei leia kohe õiget vastust, seepärast teatab Taavi ise :" võibolla umbes 50 000 aasta pärast:"
"Võibolla küll."
Taavi: "Mul küll pole kannatust nii kaua elada."

Taavi lamab põrandal, jalad harkis, Laural on tagumik ja jalad põrandal, ülakeha lösutab Taavi kõhu peal. (Noh, nii, nagu bobisõitjad kahekesi lebotavad). Mõlemad on juba jupp aega täiesti liikumatud. Lõpuks ei pea emme vastu ja küsib, mis te seal teete?
Taavi: " Me oleme suitsuvorst vaakumpakendis".

Taavi uurib, miks surnutele rist pannakse.
Püüan siis seletada, et on inimesi, kes usuvad, et on olemas Jumal ja peale surma lähevad nad taevasse. Ja et rist on usu sümbol jne
Taavi seedib jupp aega informatsiooni, siis teatab: "Mina usun dinosaurustesse ja ralliautodesse ja kui ma ära suren, siis võite mulle dinosauruse haua peale panna."

Sõdame autoga õhtul koju. Lapsed on peale lasteaeda üksjagu väsinud ja veid tujukad. Taavi seletab emmele päevasündmusi, jutu sees mainib ka Laurat.
Laura:" Kas Taavi nimetas mind, emme, kas Taavi nimetas mind?"
seletan Taavi jutu siis Laurale ümber ja jõuan selle kohani, kus Laurast jutt oli.
Laura pistab üürgama:"Taavi ei tohi mind seletada ühuuäaäaa... ei tooohhiiiiii ...."

Kuues

2010-01-31T15:19:00.000-08:00

Ühel õhtul istusin Paulo kõrvale autosse ja teatasin talle, et mind ei huvita tema arvamus, mina ostan juba täna meie perele ühe otsa piletid Eestisse. Tema vaatas mind muidugi kohkunud näoga ja küsis, mis juhtus. Tegelikult ei juhtunudgi midagi, lihtsalt villand sai. Ma talun suhteliselt normaalselt külma, kannatan nurisemata ära vihma ja enamasti mulle isegi meeldib tuul, aga kõik kolm korraga ja pikka aega järjest on minu jaoks ikka juba liig. Sel aastal on koguaeg sadanud ja puhunud. Ainuke koht, kus sooja saab, on dussi all ja ka seal oli mul au olla see, kelle pesukorra ajal gaas otsa sai ja selle tagajärjel külmast lõdisev ja tigetsev fuuria voodisse pidi ronima.
Kui varem oleme alati uue aasta esimesel
päeval ühe supluse teinud, siis sel aastal ei tulnud see kõne allagi. Aga vaadake ise. Siin on aasta 2009 esimene päev

Ilm oli ilus, tuulevaikne. Vesi ja õhk mõlemad kuskil 18 - 20 kraadi, veetsime rannas tükk aega.

Laura on pildi peal püksatu väga lahedal põhjusel. Kahe-ja poolene Laura teadis väga hästi, et pissi tuleb potti teha. Aga seda teadis ta ka, et kui juhtub, et püksid siiski märjaks saavad, siis tuleb need kohe jalast ära ajada. Sama lugu oli ka ujumsriietega. Püksikud jalas, sai rannas ilusati mängida, aga nii kui vette minnes vesi jalgevahele jõudis, pidi ta tagasi rätiku juurde jooksma ja märjad püksid jalast ajama.

Ja nüüd siis selle aasta pildid, tehtud tegelikut ühel 2009 viimastest päevadest.

Vihma just ei sadanud aga tuul oli küll. Lainekõrgus umbes viis meetrit, kui mitte rohkem. Mühises juba mitu päeva järjest igal pool nii, et kõrvad olid väsinud. Olime pikal ja lagedal rannal, kus liiv oli puhutud ka ranna ja tee vahel asuva muru peale ja tuiskas üle tee. Lainepilte ei ole just sellesama ranna lauguse pärast. Taavi oli enamuse osa ajast laste liumäe taga peidus, Vahel piilus, nagu sõdur kaevikust ja arvas, et tal on sealgi hea ja ei pea ju vee äärde minema. Liumägi omakorda oli poolest saadik suure liivavalli alla mattunud. Auto oli selle poole tunni jooksul, mis me rannas olime, soolakihiga kattun. Ja ka juuksed ja riided olid soola täis.

Ja nii on see juba pikka aega. Ma kohe ei teagi, mis parem. Kas pooltroopiline Assooride talv või - 30 kraadi.

Viies

2010-01-31T14:39:00.000-08:00

Ka see postitus on vana võla kustutamine.

Igal aastal enne jõule mõtlen, et sel aastal teeme ühe laheda perepildi ja saadame selle kõigile sugulastele ja tuttavatele. Mingil põhjusel tuleb alati midagi vahele ja perepilt saab tehtud alles jõuluõhtul. Aga vähemalt on see tore, et igal aastal on ühel kindlal päeval perepilt tehtud, mille järgi on hea laste kasvamist vaadata. Sel aastal on meie pere siis selline. Laural oli sel aastal üks periood, kus ta otsustas, et temast pilti teha ei või. Sellepärast siis sellised näod.
Näitan siis juba veel natuke pilte

See on meie pere klassikaline jõuluõhtu roog - soolatursk kartuli ja jamsipudruga. Juba jamsipuder ise on selline, mille pärast tasub jõuluõhtut oodata.

Ja see on vanaisa käsitöö - teokarbimaailm, kus kujutatud nii Kristuse sündi kui ka tavalise rahva elu. Kahjuks said pildid tehtud siis, kui klaaskuppel oli juba peale liimitud ja tulevalgel, ei ole just suuremad asjad.

Neljas

2010-01-15T08:06:00.000-08:00

See sissekanne oli mul plaanis juba ammu, aga kunagi polnud vajalikku paberit käe pärast.
Arvake ära, kust on pärit see tekst. Tegemist on vaba tõlkega.

Ma tahan...
Ehitada paremat maailma
Austada kõiki rasse ja kultuure
Kaitsta võrdsust kõigi inimeste seas
Arendada tolerantust
Kaitsta vabadust
Väärtustada erinevusi
Aidata luua rahu maailmas.

Ei, see ei ole mingi propagandistlik pro^züür, see on Taavi jõulunäidendi tekst.
Tavaliselt ei ole mul Taavi rühma kasvataja vastu mitte midagi. Taavile ta meeldib ja oma tööd teeb ta hästi. Aga jõulunäidentite koha pealt on ta selline... imelik.

Juba kolm aastat järjest on lapsed superhästi kostümeeritud, vanematele antakse juba aegsasti teada, mida täpselt vaja. Taavi,kui ainuke blond rühmas,on juba teist aastat eurooplast kehastanud. Oleks seda ette teadnud, oleks võibolla isegi Eesti rahvariided muretsenud. Ka tekst on enam-vähem sama. Eelmisel aastal kui kõigil olid seljas EU lipu sinised tuunikad ja selle rinnal kuldne täht ning nad kõik ühekaupa hiiglaslikku gloobust silitasid, siis tuli lausa vägisi selline tunne, nagu oleks tagasi NL is. Sel aastal oli asi veidi parem. Lapsed isegi laulsid ja tantsisid veidi ja lava keskel olid gloobuse asemel Joosep ja Maarja ja väike Jeesus. Muusika on samuti alati väga hoolega valitud. Tavaliselt midagi Jarret stiilis või muidu selline internatsionaalne igavikuline instrumentaalpala. Pildistamisel tulevad ilusad pildid ja pärast pidu kõik vanemad kiidavad, et küll oli ikka ilus. Mina kaon siis vaikselt kuskile massidesse, sest päris silmakirjalik ka olla ei taha.

Olen siiamaani arvanud, et lastepeod peavad lastele endale lõbu pakkuma ja sellega seoses peaksid ka lastenäidendid eakohased ja neile endile esitamiseks toredad olema. Sel aastal küsisin huvi pärast Taavi käest, kas ta aru ka saab, mis ta ütleb. Vastas jaatavalt. Küsisin siis, kas sa tead, mis tähendab tolerantsus. Taavi arvas peale pisikest mõtlemist, et see on see, et ei tohi teisi lüüa. Ma siis igaks juhuks enam rohkem ei küsinud.

Selle aasta näidendiga oli seotud tõeline kostüümidraama. Mina olin kodune ja sinisel lehel, kui kiri tuli, mida vaja. Ja vaja oli palverändurite rätti, millele valge riie teisele poole õmmeldud. Kuna need rätid on poes küll olemas aga hirmus kallid, siis ostsin midagi sarnast, lammutasin ära ühe võrevoodi linadest, mida niikuinii enam ei kasuta ja õmblesin seda siis pool päeva sinna räti külge. Õhtul uuesti kirja lugedes jõudis järsku kohale, et seda riiet pole vaja mitte terve räti alla, vaid ainult kuskile nurka, et saaks sinna nime kirjutada. Ja üleüldse tekkis meil tõsine arutelu teemal, kas vaja on kaelarätti või õlasalli. Kui esimesed on sellised pearäti mõõtu, siis teised on suuuuured ja täisvillased. Palusin isegi Paulolt kirja lugemisel abi aga ka tema ei saanud asjast sotti. Mina omakorda olin hirmus löödud, ise arvan oma portugali keelest juba suht hästi ja nüüd pole võimeline isegi üht lihtlabast kirja kasvatajalt lugema, mis lapsevanem ma niimoodi olen. Kõik see kokku tekitas pingelist õhkkonda lausa rohkem kui ühe õhtusöögi ajal. Jõudsin omadega isegi niikaugele, et teatasin, kuidas Paulo ei toeta oma naist blabla bla. Õnneks on mul rahulik abikaasa, muidu mine tea...

Ja seda kõike selle nimel et laps kannaks ette kohustuslikku luuletust millest ta ise arugi ei saa. Aga noh, kui juba parema maailma ehitamiseks läheb siis tuleb kõigeks valmis olla.

Kolmas

2010-01-09T08:58:00.000-08:00

Sain siin ühe kaebue. Tuleb välja, et ühes korralikus blogis peaks olema rohkem seksi ja vägivalda. No ma siis kohe üritasin ennast parandada, kuid kahjuks pean pettumuse valmistama.
Seksist ei saa rääkida, sest mida uut ja huvitavat üks kahe lapse ema sel teemal ikka öelda oskab. Ja kuigi statistika järgi kanntab iga teine Assooride abielunaine mingit sorti perevägivalla all, siis mina olen sattunud sellisesse perre, kus keegi kedagi ei löö, solva ega mõnita. Juba küsisingi Paulo käest, et noh, kuidas siis jääb, kas hakkad sina mulle tappa andma, või hakkab isa ema peksma, sest ega statistikat ei või ju valeks ajada.
Ja tulebki välja kurb tõsiasi. Ma olengi just selline tavaline ja igav inimene, kelle elus midagi ei juhtu. Hullust teismeliset plikast on saanud keskmine abielunaine. Selline tavaline noh. Kellel nagu poleksi midagi öelda
Jah tõsi ta ju on, et mõnikord meenutan seda aega kus sai tehtud suuri otsuseid hetkeemotsiooni ajel, heldimusega. Aga enamuse ajast olen oma eluga rahul. Mul on tore pere, toredad töö ja töökaaslased ja elan ju ikkagi paradiisis. Tehke järgi kui tahate :)

Teine

2010-01-09T08:52:00.000-08:00

Heh, öelge veel, et minu elus ei juhtu midagi huvitavat.
Täna öösel hammustas Paulo mind kõrvast, mudis siis veidi aega mu reit, nagu tahaks rasvasusprotsenti mõõta ja teatas seejärel kõva häälega:"Viis tundi telekavaatamist".?!
Ise muidugi ei mäletanud hommikul midagi.

Esimene

2010-01-02T04:00:00.000-08:00

Just nii ma praegu tunnengi. Elu jookseb mööda aga on asju, mis jäävad ja on asju, mis muutuvad ajaga teistsuguseks aga on siiski head, võibolla isegi paremad kui alguses.
http://www.youtube.com/watch?v=VflKiZzb4h4
Ja siis see:
http://www.youtube.com/watch?v=L-JQ1q-13Ek

2009-12-29T06:34:00.001-08:00

Kolmekümne seitsmes.

2009-12-24T06:31:00.000-08:00

Natuke jõuludega seotud vestlusi meie peres.

Lapsed arutavad auto tagaistmel, millist kommi päkapikk siis tuua võiks s.t. millised kommid kellelgi meeldivad. Järjega on jõutud pulgakommide juurde.
Laura: Mulle pulgakommid ei meeldi, need on hammastele halvad ...(väike paus)... ja kõhule...(uus paus)... ja ninale.

Laura on põrandat liimitanud. Issi astub tuppa ja küsib: "kes tegi"
Laura: "Mina ei teinud" (kuna Laura oli ainuke, kes ülemisel korrusel oli, siis polnud kahtlust)
Issi: "Aga kui ma Jõuluvanale ütlen, et keegi sellist pahandust tegi?"
Laura: "Ei tohi jõuluvanale öelda ....EI TOHI JÕULUVANALE ÖELDA!!! ....
Kui ütled, siis anna sulle vitsa".

Ja täna hommikune.
Arutame järjekordselt autoga sõites, et täna tuleb jõuluvana.
Emme: "Noh, täna õhtul siis näeme, kas kõik on ikka head lapsed olnud".
Issi: "Mina küll olin".
Taavi tagaistmelt: " Aga mina küll mäletan, et sa ükskord kriimustasid mind.... ja siis veel too kord kui sa meiega mürasid ja me haiget saime".

Jõulueri.

2009-12-23T08:07:00.000-08:00

Arvutid ja internet,
mis võimsam veel kui Balti kett.
Kõvaketas, CD -ROM,
need mul ikka mõttes on.
Kuid...
Jõulusoove saadan ma
ikka tigupostiga. *

Nüüd on siis ka minul jõulud käes. tunne on täpselt selline nagun peabki olema. Merel on torm, saarel on tuul, mis lükkab vihmapilvi edasi ja tagasi. Mulle meeldib hirmsasti Assooride tuul. Lõhnab mere järgi, ei ole külm ja puhub ikka kohe kõvasti. Hea on kõndida ja tuulele näkku naerda. Tänavad on täis inimesi, kes teevad viimaseid kingioste ja kõnnivad siis, pakid käes, suvalises suunad. Linnaväravates mängib orkester ja see tänav, mida mööda mina kõnnin, on palistatud vaasidesse istutatud tõeliste kuuskedega, lõhnab nagu jõul. Teen veel viimaseid sisseoste, homme valmistan töö juures hõõgveini. Minu töökaaslased pole seda kunagi joonud ja on üsna uudishimulikud.Ja just siis, kui sisseostud lõpetan ja tööle tagasi jõuan, hakkab taevast pangedega vihma valama.

Eile mängisime õhtu otsa kogu perega kaarte. Ees on ootamas homme ja ülehomme ja kui hästi läheb, siis ka kogu nädalavahetus pererüpes. Saan rahulikult koos olla oma kõige kallimatega. Tänasesse mahub veel viimaste kingituste pakkimine ja siis olengi jõuluks valmis. Las ta aga tulla.

Soovin ka kõigile oma blogi lugejatele häid ja rahulikke jõule, ilusat talveilma ja head seltskonda.

* Luuletus on pärit kuskilt netiavarustest.

Kolmekümne kuues.

2009-12-22T09:56:00.001-08:00

Et siis jõulud...
Nagu on ja nagu ei ole kah. Mõnikord on lausa suur jõulutunne peal, kuusk on toas ja minu tublid lapsed ehtisid ta ise ära. Jõulupidusid ka üksjagu peetud. Päkapikud käivad. Aga akna taga ladistab absoluutselt igal ööl vihma ja on tuul ja torm. Jõul või asi. Ja ongi nii, et kodus on jõulutunne ja töö juures töötunne.
Tegelikult on meie tööpäev praegu selline: kella üheksa paiku hakkab rahvas vaikselt kohale jõudma, kohtumispaigaks on kõrvalasuv kohvik. Seal juuakse umbes tund aega kohvi ja aetakse juttu.Ja siis läheb igaüks oma töökohale juttu ajama. Talv ikkagi. Aga suvel see-eest ...

Lapsed on ka imelikud. Päkapikud toovad ilusasti kommi aga neil on järsku kommistreik. Ja muidugi selline, et mis meeldib ühele, ei meeldi teisele kohe mitte. Ja vaene päkapikk peab siis teadma, mida tuua, et kõigil hea oleks.
Kuuske käisime ka seekord naljakalt valimas, esimesena jõudsime kohale mina ja lapsed. Hakkasime siis aga valima. Taavi ainukene nõue oli, et kuusk võiks olla nii umbes temapikkune. Aga selle temapikkuse kuuse hinnaks oli 20 euri. Ootasime issi ka ära. See valis ühe pikema ja sihvakama kuuse, mille hinnaks öeldi samuti 20 euri. Kui issi selle peale kõva häälega teatas et see on küll liiga kallis ja selga pöörama hakkas, siis öeldi kiiruga, aga meil on odavamaid ka ja toodi jooksuga see kuusk, mille Taavi enne välja valis. Nüüd oli hinnaks 10 euri. Ja üldse on see kuusk tegelikult hoopis krüptomeeria, ilus küll, aga lõhn pole õige.
Ja töö juures tuleb päev otsa kõlaritest ainult jõululaule, nii et kui keegi neid kodus kuulata tahab, siis palun minge kuhugi hästi kaugele, kus ma teid ei kuule.
Ja kuna jõulud on sel aastal juba imelikud, siis panen siia ülesse ühe veel imelikuma asja. Minu abikaasa nimelt armastab tarku aiapidamise raamatuid lugeda. Mina siis ka kiikan aeg-ajalt kõrvalt. Silm jäi pidama sellisele leheküljele;

VIHMAUSSIPASTEET

1 tass tükkideks lõigatud vihmausse
1 tass kaerahelbeid
1/2 tassi sibulat, rõngasteks lõigatuna
1 spl õli
Lisada 250 ml vett ja keeta 15 min jooksul.
Lisada kaks muna, veidi jahu, soola ja pipart, erinevaid aromaatilisi maitsetaimi. Serveerida kuumalt.

HERNESTEGA VIHMAUSSIKARRI
Vaja läheb:
-piima
-kookospähklit
-rediseid (Naereid)
-(kollast)suhkurt
-võid
-tükeldatud sibulat
-soola
-tabascot
-ühte küüslaauguküünt
- 1spl karrit
- 100g jahu
-neli munakollast
-1 keskmine purk herneid
-neli munavalget (kõvaks vahuks vahustatud)
-pipart
-200g vihmausse, lõigatud alla 2cm juppideks

Valmistamine:
Kuumuta piim keemiseni ja lisa kookospähkel ning suhkur. Jahuta veidi.SEga sibulad võiga, lisa küüslauk, seejärel karri ja kookose-piimasegu. Lisa jahu. Kuumuta segades madalal tulel kümme minutit.
Klopi munakollased lahti ja lisa herned ning vihmaussid.Sega kõik omavahel ja küpseta kuumas ahjus umbes 40 minutit.

Veidi hiljem lisab raamatu autor omapoolse märkuse: "Minu siiras nõuanne on, et ärge tapke vihmausse, ja sellest tulenevalt, kui võimalik, siis ärge sööge neid".
Raamatuks muide on Vihamussikasvatuse käsiraamat, autoriks Carlo Ferruzzi
Ja kes veel ei tea, siis vihmausside kasvatamine on täiesti olemasolev põllumajanduse haru ja vihmaussisõnnik ehk huumus on üks paremaid asju, mida üldse põllule, eriti orgaanilisele põllule panna.

Kolmekümne viies

2009-12-17T08:58:00.000-08:00

Elu on nagu on. Mõnikord läheb hästi ja siis tahaks seda kogu ilmale kuulutada. Ja teinekord läheb teisiti.
Vähemalt minuga on selline lugu, et mulle ei meeldi haige olla. Kellelegi vist ei meeldi.
Ja siis on selline aeg, kus tahad pigem istuda ja mõelda ja oma keha kuulata, kui seltskondlik olla. Ma lihtsalt ei viitsi noogutada ja naeratada ja kõigile öelda, et oi jah, nüüd on mul juba palju parem, kui samal ajal ei jõua isegi moosipurgi kaant lahti keerata ja põrandapühkimine käib ilmselgelt üle jõu.
Ma ei tea, kuipalju kordi ma esimeste kodusoldud päevade jooksul enese saamatuse peale vihastasin. Loomulikult on hea kodus olla ja laiselda aga kui laisklemise ajal kuskilt koguaeg valutama kipub ja ise endale neid mõnusaid laisklemisetingimusi luua ei saa, siis on jama. Tänan, aga rohkem ei soovi.

Operatsioon muide läks hästi, isegi toredasti. Ehkki jah...

Mina nimelt usun energiasse. Ja usun ka seda, et noaga vahelesegamine ei ole inimese energiale hea. Esimestel päevadel oligi seepärast selline tunne, et midagi on nüüd jäädavalt teisiti, kaotasin "süütuse" ja tagasipöördumist enam ei ole.
Arutasin mõttes, kuivõrd sõltuvad me siiski oma kasvatusest ja kultuurist oleme. Ma võin ju suure suuga kuulutada, et usun "posijatesse" või vanasse hiina meditsiini ja nõelravisse, aga kui häda käes, siis ronin ikkagi "paha läänemaailma" arsti juurde. Ja tegelikult on mul kohaliku kuulsamat posijat raske uskuda, sest olen temaga elus veidi teistsuguses situatsioonis kohutnud ja siis oli ta hoopis keegi teine. Igasuguste alternatiivsete võtete kahjuks mängib ka nende maksumus, mida "paha lääne" haigekasse ei kata. Niisiis, asi lahti seletatud.

Operatsioonipäeval saatsin Paulole sellise sõnumi: "Tänapäeva meditsiin on nagu mingi fanaatiline usulahk ja kirurg on kohalik jumala esindaja". Kogu tegevus on üks suur rituaal. Enne haiglasse minekut kannad hoolt, et vales kohas karvu ei kasvaks. Siis jood mingit halba vedelikku,mis peaks organismi puhastama ja siis on punkt kus enam söödavaid-joodavaid asju suhu panna ei tohi. Siis on punkt, kus pead ennast igalt poolt eriti hoolega pesema ja desinfitseerima. Siis on punkt kus pead kõik oma kuld-, hõbe ja muud metallesemed ära võtma, kaasaarvatud kummist aga metalkinnitusega juuksekumm. Siis pannakse sulle soor veeni tilkuma, siis pannakse sulle kusekotike voodi külge. Ja siis jäetakse sind lihtsalt ootama. Kõik toimingud sooritatakse ülitõsiselt, kui mitte pühalikult. Ja kuskil kumab läbi mõte, et see on küll lihtne operatsioon, aga alati võib miski halvasti minna.
Kui mina suudaksin mõnda usku nii tõsiselt võtta, siis oleksin õnnelik usklik.

Hirmutasin selle sõnumiga Paulo vist piisavalt ära, sest kui peale operatsiooni silmad lahti tegin, siis esimese asjana nägin teda. Ja minu voodi kõrval püsis ta terve selle pärastlõuna, hoolimata sellest, et ma suurema osa magasin ja kui ärkasingi, siis pobisesin midagi mõtetut. Hiljem pidin veel üle küsima, kas ma rääkisin temaga ikka portugali keeles, sest unes olin selle täielikult unustanud ja nägin kolma ööd eestikeelseid unesid, kus püüdsin paaniliselt portugali keelt meelde tuletada ja sõitsin millegipärst kogu aeg rongiga.
Aga nüüd on see möödas ja ma olen tagasi. Tunnen jälle huvi, kuidas teil läheb ja jagan ka oma elu.
Järgmise kirjani.

Erakorraline teadaanne

2009-11-05T10:19:00.000-08:00

Alakõhus toimunud pikaajaline revolutsioon ja riigipöördekatse on maha surutud, selle toimepanijad tuvastatud ja kohtu ette toodud. Kohus otsustas et mässajad tuleb hukata giljotiini teel. Kohtuotsus ei kuulu edasikaebamisele ja viiakse täide homme, kuuendal novebmril, kell kolm eesti aja järgi.

Tõlge: Homme kell kolm lähen munasarja operatsioonile.

Kuna usun heade mõtete ja soovide energiasse, siis kes viitsib, mõelge minu peale ja saatke mulle mõttes üks hea soov, aitab paraneda.

Tänud ette.

Kolmekümne neljas

2009-10-27T10:20:00.000-07:00

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean uudise ka originaalkeeles panema, ärge pahandage.

Horta, Faial, 25 Out (Lusa) - A GNR apreendeu hoje 550 quilos de cocaína que eram transportados num veleiro que foi detectado ao largo da cidade da Horta, na ilha açoriana do Faial, anunciou fonte da instituição.
As autoridades detectaram o veleiro suspeito, tripulado por um francês e um norte-americano, sábado, cerca das 17:00, mas só hoje foi concretizada a apreensão.
Os homens foram detidos e vão ser presentes a tribunal na segunda-feira.

Et siis lugu selline...
Horta Faial, 25.Okt (Lusa) - Politsei pidas täna kinni Horta, (Faiali saar) linna lähistel purjelaeva, kust leiti 550 kilo kokaiini.
Kahtlusalune laev oli juhitud laupäeval umbes kella viie ajal ühe prantslase ja ühe põhja-ameeriklase poolt aga kinnipidamine toimus alles täna. Mehed võeti vahi alla ja lähevad esmaspäeval kohtu ette.
Huh, raske on see segaste uudiste normaalseks tõlkimine.

Tehes nüüd puhtteoreetilisi arvutusi...
Faialil elab wikipeda andmetel ja 2001 aasta seisuga 15063 elanikku.
Võtame ühe doosi suuruseks kümmarguselt ühe grammi, sest tegelikult pole mul aimu ka, kui suur peab üks õige doos olema.
Lihtne arvutus jaaaa....

Kui arvata hulka ka raugad, imikud jne, tuleb iga Faiali elaniku kohta 36 ja pool doosi mõnuainet.

Tere tulemast paradiisisaartele.

Jah, ma tean küll, et tegelikult oli see last mõeldud siit kuhugi edasitoimetamiseks, Assoorid on heaks vahesadamaks igasugustele laevadele. Aga kurvalt pean meenutama ühte minu vanaema ütlemist: "Kus härga tapetass, seal verd tsilgatuss"....

Kolmekümne kolmas.

2009-10-21T08:30:00.000-07:00

Ehhee, avastasin, et mul on kaks kolmekümne teist sissekannet. Aga noh, tagantjärgi muutma ka ei hakka. Kolmekümne kolmas on tegelikult eelmise järg. Niisiis...
Käisin mina siis nende delfiinidega ujumas. Olin kaasa pakkinud suure hulga sooje riideid lastele ja ka enda jaoks ühe kampsuni. Kuid paadis olles tegin ühe suure lolluse. Paat loksus tasakesi, päike paistis mõnusalt, ja nii koorisin endal sukeldumisülikonna ülemise osa seljast, oli teine selline poolniiske ja ilma tundus mõnusam. Hiljem tõmbasin kampsuni päevituste peale ja tundus paras. Kui kaldale jõudsime, hakkas ootamatult hirmus külm. Soojendasin ennast kiiresti suure tassi kohviga, aga kahju oli juba tehtud.
Järgmisel päeval selg kange ja valus. Noh, ega midagi, varemgi seljale külma saadud. Päeval kõndisin ringi nagu vanainimene ja õhtud veetsin teki sees selga soojendades ja teed rüübates. Nii umbes nädala, paranemise asemel tundus asi järjest hullemaks minevat. Nädal hiljem laupäeval oli ka istumine juba üsna võimatu ja hingata valus. Otsustasin alla anda ja traumapunkti minna. Selgituseks niipalju, et siin on tohutu perearstide puudus ja kuna meil sellist kodulooma pole, siis on traumapunkt ainuke koht kiiresti arsti juurde pääsemiseks. Kiiresti on muidugi suhteline mõiste. Saime kõigepealt koos Pauloga tunnikese oodata, siis sain esimese arsti juurde, kes mulle edasised analüüsid määras ja mind teise arsti hoole alla saatis. Selleks ajaks oli minus juurdunud veendumus, et tegemist mingi naistehädaga. Üritasin seda ka sellele teisele arstile, või õigemini noorele arstitudengile selgitada. Tema aga oli ilmselt just õppinud seda kohta, kus neerudest räägiti ja oli surmkindel, et tegemist on neerukividega. Võttis verd, tegi mitmed analüüsid, andis mulle tilgutiga valuvaigistit ja kui vastused kohale jõudsid, siis kratsis kukalt ja teatas, et tegu on ilmselt põiepõletikuga. Kuna ainuke asi, mille kohta võisin öelda, et see ei valuta oli põis ja selle tühjendamine, siis jaurasin aga naistearstist, kuni tema vastas mulle, et noh, seda me täna uurima ei hakka, enne on tarvis põiepõletik välja ravida ja sõna otseses mõttes viskas mu välja. Täpsustueks niipalju, et mul on spiraal ja sellega seoses oli hirm, et äkki see paigast liikunud, või midagi taolist.
Kaks päeva hiljem, kui põiepõletiku ravi mingit muutust ei näidanud ja liska kõigele ka püsiv palavik oli tekkinud, otsustasin uuesti traumapunkti väisata. Seekord saabusin sinna kella 12 paiku ja istusin üle kahe tunni ooteruumis. Tegelikult see isegi ei morjendanud mind, sest ma tean küll, et traumapunkt on traumade jaoks ja kui kellelgi minu lähedastest oleks midagi tõsist viga, siis tahan ka mina,et seda lähedast enne gripihaigeid vaadataks. Lihtsalt hirmus igav oli. Imede ime, isegi günekoloogi juurde saadeti. See tegi ultraheli ja kahtlustas kõigepealt emakavälist rasedust (oi jeerum), hiljem tegi siiski ka vastavad analüüsid ja avastas lihtsalt munasarja põletiku. Sain vastavaid antibiootikume ja veel mingeid rohtusid ja veel mingeid rohtusid.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et ma pole varem siin nii haige olnudki. Kaks nädalat oli ikka hirmus paha olla. Oleks siin leesikateed olnud, siis oleks isegi seda joonud, kuigi vandusin kunagi aastaid tagasi, et ei iial enam. Ja ülemuse koos delfiinidega siunasin loomulikult samuti maapõhja. Ja kolleegidele, kes mind uuesti kunagi tulevikus ujuma tahtsid meelitada, teatasin siiralt, et enne olen nõus rasedaks jääma, kui uuesti ujuma minema.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Nüüd juba plaanin, et järgmisel suvel peaks ikka uuesti proovima. Seda enam, et ülemus lubas paadi taha köie kinnitada, millest siis vees olles kinni saab hoida.

Kolmekümne teine

2009-10-17T04:33:00.000-07:00

See sissekanne on pühendatud ühele minu ülemusele, kes on millegipärast arvamusel. et ma oma tööst ainult halba räägin.

Et kõik ausalt üles tunnistada pean alustama sellest, et töötan nüüd ühes turismifirmas, mis korraldab muuhulgas ka vaala ja delfiinijälgimisreise. Viimasel korral, kui perega kaasas käisime. 0li meri delfiine paksult täis ja nii tekkis ka minul huvi koos nendega ujuma minna. Tegin sellest ülemusega juttu, aga seda lihtsalt sel tasemel, et ükskord tahaks minna. Ja siis järsku teatas Rui ühel reede õhtul sõbralikult, et pühapäeval on paat valmis ja meile kohad reserveeritud. Noh, kui ülemus pakub, siis ei sobi ju kohe kuidagi ära öelda ja nii olimegi kogu perega pühapäeva päratlõunal sadamas. Taavi on juba pikemat aega vannis ja rannas maskiga ujumist harjutanud, lootsime, et ehk näeb temagi delfiine. Kobisime siis aga rõõmsalt paati ja sõit läks lahti. Laura jäi esimese kümne minuti jooksul magama ja saime rahulikult sõitu nautida. Kõigepealt leidsime harilikud delfiinid, kes ei tahtnud, meiega koos ujuda, vaid läksid kuhugi oma asju ajama. sealsamas kõrval oli aga grupp (spotted dolfins)laigulisi delfiine, kes meid kõigepealt oma showga rõõmustasid. Tegemist oli päris suure grupiga, kus ka selle suve beebid. Need delfiinid ei ole siin põliselanikud. Nad tulevad siia siis, kui vesi juba veidi soojem ja jäävad siia üsna pikalt. Sel aastal on siin üks väga seltskondlik grupp, kes lausa naudib paatidega mängimist. Vahepeal ma ei teagi, kes keda vaatab, meie neid, või nemad meid. Seekord esitati meile akrobaatilisi trikke. Põhinumber oli see, kus üks delfiin teeb lõigepealt väikse hüppe, siis veidi suurema hüppe,siis veel suurema hüppe ja siis suure kukerpalliga või saltoga hüppe. Seda etteastet korrati kohe mitu korda, taustaks veel paaris- ja grupiga sünkroonhüpped, paadiga võiduujumine jne.
Viimaks tuli ka meie kord vette minna. Esimesed olid Paulo ja Taavi, panid endale aga maskid pähe ja hüppasid vette. Taavi ujus esialgu üsna tublisti, aga kui maskiga näo vette pani ja ainult sinist nägi, siis hakkas kartma ja tahtis paati tagasi. Mina olingi siis lastevalves ja vaatasin paadist, kuidas delfiinid siin ja sealpool ujuvad. Paulo jõudis vaevalt paati saabuda, kui ma enam vastu ei pidanud ja vette plärtsatasin. Toru sai muidugi kohe vett poolenisti täis ja seda pidi välja puhuma. Meri oli üldse veidi lainetav, nii et pidevalt pidi hingamistorust vett välja sülitama, mis ei ole just minu tugevaim ala. Mingi hetk pistsin pea vette Ja siis see algas...
Kõigepealt näed ainult sinist, ei midagi muud. Läbi sinise näed, kuidas mõned päikesekiired vette tungivad ja kuhugi sügavamale kaovad. Siis kuuled sädinat või kädinat või kriuksumist, õiget nime ei oskagi öelda. Meenutab veidi linnuparve, kus keegi otseslt ei kriiska aga õhk, või sel korral küll vesi, on hääli täis. Ja siis tõuseb kuskilt sinu suunas üks mullirida..., selle kõrval teine. Pöörad pea mullide suunas ja siis näed... Kolm tegelast otse sinu all. Sina mõtled, et kas sa ikka oled nii julge, et neile lähemale sukelduda, nemad mõtlevad ka midagi ja vaatavad, pead poolviltu ,sinu poole. Ja nii oletegi neljakesi liikumatult paigal ja vaatate teineteist. Kuni nemad otsustavad, et nüüd aitab ja kaovad kuhugi allapoole.
Ja siis tõstad pea veest välja ja näed, et paat on kuskil 50 meetri kaugusel ja sa oled üksi keset ookeani ja see lainetab. Ja siis tuleb meelde, et veesügavus võib olla kuni 1000 meetrini ja SA EI OSKA ERITI HÄSTI UJUDA. Ja siis ei jää muud üle kui pea uuesti vette pista, sest nii on vähem hirmus, ja kõigest jõust paadi poole ujuda
Veidi hiljem, kui Paulo uuesti delfiinidega suhtles ja mina jälle lastevalves, otsustasin ka Laura vette kasta. Puhusin kätised täis, hüppasin ise vette, haarasin ühe käega kuskilt sangast kinni ja meremees Fred ulatas mulle Laura. Toetasin jalad vastu paadipõhja ja nii tekkis Laura jaoks minu kõhu peal selline turvaline koht, kus vesi tast üle käis. Kahjuks teatas ta üsna varsti, et külm on ja tahtis tagasi paati. Ja nii seiklus minu jaoks lõppeski. Samal ajal kui teised ujusid, riietasin mina lapsi, vaatasin delfiine ja sõin ´shokolaadi. Teised käisid veel mitu korda vees ja nägid isegi (bottlenose delfins) suuri nokaga delfiine. Need olid suured ja rahulikud ja ei lasknud ennast mingitest suvalistest ujujatest häirida. Ja kolm tundi hiljem olime tagasi sadamas. Väärt kogemus ja mõnus ajaviide ja kunagi tahaks veel minna. Ja kui keegi kunagi Assooridele tuleb, siis proovige kindlasti järgi, kuidas on. Ja seda trikki, mida mu ülemus paadisõidu lõpus teeb, ma parem ei kirjelda, seda peate samuti oma silmaga nägema.
Side lõpp

Kolmekümne teine

2009-10-07T03:06:00.000-07:00

Tere jalle.
Suur suvi on nüüdseks juba ammu otsas ja ka blogil on aeg puhkuselt tagasi tulla. Mis siis suve jooksul on toimunud. Lausa palju asju.
Ühest töökohast sain lahti . Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata,leidsin endale praktiliselt kohe uue ja palju parema töö, mida ma vähemalt siiani olen lausa nautinud. Mul on tore töö ja vapustavad kolleegid ja lootust on, et nii jääb see veel pikemaks ajaks.
Autost saime lahti. Ja jälle , saime endale praktiliselt kohe uue aga ei sa öelda et parema auto. Ehkki jah, selle olime me lihtsalt sunnitud ostma. Koerast oleks peaaegu lahti saanud aga õnneks maksime hoopis talle otsa sõitnud autojuhile 500 eurot auto remondiks ja Pluutol polnud muud häda kui lihtsalt nina marraskil. Rohkem lahtisaamisi ei olegi – üheks suveks isegi piisavalt.

Külalisi käis. Kõigepealt rumeenlased, siis õde perega ja täditütar. Ja siis kohtusin endalegi üllatuseks veel mitme eestlasega. Siinkohal tänusõnad teile kõigile, kes te minu jaoks veidi aega leidsite. See omakorda tähendab, et sai palju eesti keelt räägitud ja leiba söödud.
Sai palju, lausa üllatavalt palju rannas ja ujumas käidud. Sai lõpuks ometi mõne matkaraja läbi teha, nüüdd on lapsed juba nende jaoks piisavalt suured. Sai maja ette muruplatas organiseeritud ja siis see jalgpalli mängides maatasa tehtud. Ônneks turgutas vihm muru uuesti üles ja nuud on see parem kui enne. Laural sai sõim lõpetatud ja nüüd ta juba uues lasteaias. Seekord koos Taaviga. . .
Rohkem ei tulegi meelde, aga suvi on meil ühesõnaga selline tegus olnud. Telekas ja arvuti kogusid kolm kuud toanurgas tolmu. Eks nüüd talvel saab vast veidi puhata ka. Igapäevane rutiin ongi juba uuesti kujunema hakanud.
Et siis hakkan jälle siia kirjutama.
Järgmise korrani siis.

Kolmekümne esimene.

2009-08-01T17:30:00.000-07:00

Heh, meil kodus on internet hulluks läinud ja sellega seoses olen paar viimast kirja mutiauku kirjutanud. Proovin siis uuesti. Seekord lollikindlal kõigepealt wordi kirjutades ja siis vana hea kopeerimise meetodi abiks võttes. Niisiis…
Panin nädal aega tagasi mutiauku kirja, mida ma Eestist igatsen ja mida mulle siia tulles tuua võib. Võibolla keegi tahab õeraasu kotti täiendada, las siis tassivad. Kõik ei ole loomulikult kohustuslik, tegemist rohkem inspiratsiooniallikaga.
Alustame siis aga otsast peale.

Halvaa, et näidata, mida maapähklitest teha saab, me just panime uue laari kasvama.
Sokolaad, rohkem kalli abikaasa ja laste nõudmisel.
Suitsuliha, kui võimalik,siis kodune
Suitsukana
Suitsu……igasugused suitsutatud asjad, juust , kala, jne
Soolaheeringad või marineeritud kilud KOHUSTUSLIK. Ma näen hapukoore ja sibulaga heeringat juba uneski. Ilma nendeta sisse ei pääse. :)

Kange sinep, see vana hea põltsamaa oma
(Kui võimalik siis sinepiseemned võivad ka olla aga pole hirmus tähtis)
Mädarõigas, seda tahaks kohe mõlemat moodi - juurt, et aeda kasvama panna ja ühte pisikest purki, et näidata, mida ma kasvama panen

Igasuguseid pudruhelbeid, aga mitte väga palju, sest siin kipuvad nad suht kiiresti vanaks minema, see-eest võib olla võmalikult erinevaid. Mannat ei taha, seda on siin ka ja oleksin tänulik kilo tangude üle, et kartuli-tanguputru teha.
Igasuguseid marju võb vabalt kaasa tuua
Sama kehtib ka SEENTE kohta, ma pole enam kolm aastat seeni söönud. Purgi´sampinjon ei ole ikka seen.
Ühe koogi jagu kohupiima, juhul kui see liiga tülikas ei ole
Ühe koogi jagu rabarberit, juhul kui see liigna tülikas või liiga vana ei ole.

Vilditud seep-lihtsalt uudishimust tahaks proovida, kuidas on
Eesti-saksa saksa eesti sõnastik, juhul kui emal on mõni ülearu
Õmblemise raamatut, juhul kui kellegi on ära anda
Karupeg Puhhi raamatut, samadel tingimustel, mis eelmine

Saigi vist kõik. Nimekiri näitab üsna hästi millest ma puudust tunnen. Ema ja isa kahjuks kotti ei pakki, muidu lisaksin nemad ka loetelule juurde. Selle asemel võite nendelt paar kallistust tuua.

Kolmekümnes

2009-06-16T05:46:00.000-07:00

Natuke aega tagasi rääkisin siin muutuste vajadusest. Noh ongi nüüd muutused käes, ja veel millised. Alates esimesest juulist olen töötu. Leping lõpeb ja uuendamisele ei kuulu. Portugali seaduste järgi kuuluksin ma järgmise lepinguga juba firma põhitöötajate hulka ja leping muutuks tähtajatuks, mis omakorda tähendaks, et kui firma meist lahti tahaks saada, peaks ta juba hakkama igasuguseid kompensatsioone maksma. Ja vähemtähtis pole ka see, et meie saime oma töö eest väga head palka. Nüüd tulevad müüjate asmele kaks uut inimest, kes saavad miinimumi pluss müügiprotsendid, mis vähendab igakuiseid kulusid üsna märkimisväärselt. Sellist varianti, et kandideerime kohe uuesti ja teeme uue lepingu uute tingimustega, portugali seadus ei luba. Ja tõttöelda ma ei tea, kas ma oleksin nõus sellise töögraafikuga miinimumpalga eest töötama. Vanast peast hakkab inimene rohkem valima.
Esimest korda selle viie aasta jooksul, mis siin elatud, olen nüüd ametlikult töötu. Seisan valiku ees: ühelt poolt oleks ju väga hea kuu või kaks rahulikult töötu olla ja suve nautida. Saaks ehk isegi koos Pauloga puhata. Seda enam, et igakuine majamakse väheneb just praegu 300 euro võrra. Samas on suvel lihtsam tööd leida ja noh, saaks hakata neid pisikesi krediidivõlgu tasa tegema, mis majaehituse ajal vaikselt kogunesid. Ei teagi nüüd, mis saama hakkab. Teen vist lihtsalt nii, et meeleheitlikult ükskõik millist tööd ei otsi aga hoian silmad hästi lahti ja levitan igal pool infot, et tahan tööle.

Kahekümne üheksas

2009-06-12T14:33:00.000-07:00

Sel nädalal said omavahel kokku kas asja. Esiteks oli Portugali – Eesti sõpruskohtumine ja teiseks on meil köögipõrand ikka veel lõpetamata. Mina kui tõeline patrioot lällasin muidugi juba nädalajagu ette, kuidas ongi aeg neid portugali tattninasid õpetada ja lubasin oma klientidele Eesti võidu puhul õlled välja teha. Niisiis otsustasimegi, et vaatame koos mängu ja kaotaja läheb hiljem põrandat tegema.Üldiselt olen ma osav tühikargaja küll aga see ei tähenda, et mul reaalsustaju kadunud oleks. Veetsin targu mõned tunnid plaatide vahelt tolmu puhastades, et õhtul ees ootavat tööd kergendada. Mäng (peab ütlema, et jama mäng) lõppes ja meie vaatasime pikkade nägudega üksteisele otsa, mõtlesime veidi ja otsustasime, et täna jääb see põrand vist ikka poolikuks. Eile vaatasin valutava südamega neid puhastatud pragusid ja otsustasin, et tuleb ikka asja kallale asuda. Paulole see töö eriti ei istu ja mulle lähevad peale lastega veedetud päeva sellised nokitsemised just peale, vähemalt kuuleb iseenda mõtteid. Otsustavaks kujunes asjaolu, et Taavi vajus juba peale õhtusööki magama. Niisiis teatasin kella kaheksa ajal Paulole, et täna on tema kord Laura magama panna, sest mina pean oma ilu eest hoolt kandma. Elame ju siiski saarel, kus rannahooaeg võib hea tahtmise korral terve aasta kesta, nii et igasugused karvaeemaldus- ja muud protsetuurid on paratamatud ja mehed enam selliste asjade kohta küsimusi ei esita. Paulo panigi siis Laura magama ja tegeles mingite oma asjadega. Kahe tunni möödudes ei pidanud ta enam vastu, ja tuli küsima, et mis iluprotseduure nüüd siis köögis tehakse. Ja noh, kahe tunniga peaks naine olema juba vähemalt sama ilus kui Seeba kuninganna. Suur oli tema imestus, kui Seeba kuninganna asemel oli köögis mitte nii väga ilus(kes see tööriietes ikka ilus on) tema oma naine, kes käpuli pahtlit põrandale mökerdas .Loomulikult ei lubanud tema meheau siis niisama pealtvaatajaks jääda, vaid pidi ka tema selle töö ette võtma. Tagajärjena sai jälle üks suur lahmakas põrandat valmis.
Aga peab ütlema, et suur köök võib ju muidu hea olla, meie köögis näiteks sõitsid lapsed talvel jalgrattaga, kuid igasuguste remonttööde koha pealt on see lausa nuhtluseks. Põrand pole ikka veel valmis. Ja kivisein ootab oma järge. Nii et....... JÄERG TULLEB.

Kahekümne kaheksas.

2009-06-04T08:14:00.000-07:00

Täna on päev nagu päev ikka, ainult selle vahega, et täna tuleb Paulo Lissabonist tagasi (JEEEEEEE!!!!!)
Olen nüüd juba nädalajagu üksikema olnud ja pean ütlema, et raske on see elu. Ilmselt neis peredes, kus isa pidevalt kodus pole, on reeglid ja harjumused teistsugused, kui meil. Aga meie oleme kõik kolmekekesi igatahes täiesti issisõltlased. Alates sellest, et keegi pole mulle enam nädal aega kohvi vodisse toonud, ega isegi valmis teinud ja lõpetades sellega, et ega emme keelamine pole ikka mingi keelamine.
Ma ei teadnudki, et ma tegelikult Paulost nii kõvasti puudust tunnen. Meie koosoldud aja esimestel aastatel oli ju normiks selline kokku-lahku elu. Norras, siis mina kolm kuud kodus, siis neli kuud Inglismaal, siis poolteist kuud kodus, siis kuu aega Portugalis, neli kuud Inglismaal, uuesti kaks kuud kodus jne. Tõsi, viimane kord kui veidi aega lahus veetsime oli siis, kui Laura sündis ja ma temaga haiglas olin, peaaegu kolm aastat tagasi.
Armas on vaadata, kuidas lapsed samuti issist puudust tunnevad. Taavi sai ilusti aru, kuhu issi läheb, Laurale jõudis asi kohale alles siis, kui issi lennuväljal lehvitas. Sellel päeval pidi iga poole tunni tagant küsima: “Ja issi?”
Nüüd seletab juba ise, et issi on vääääga kaugel Lissabonis Laurale kingitust ostmas. Kusjuures kingitus on kindlasti “bebé”(ehk siis maakeeli beebinukk)
Taavi jaoks võib olla ükskõik mis asi aga kõige olulisem on, et issi juba ruttu tuleks. Ja üldse võiks olla nii, et hommikul läheb ja õhtul tuleb juba tagasi, või kui kauemaks on vaja jääda, siis peaks ikka Taavi ka kaasa võtma ja loomaaeda minema. Ja mõlemad on hakanud hoolega telefoni valvama, sest äkki issi helistab. Täna hommikul ronis Laura esimese asjana voodist välja haaras telefoni ja helistas kogemata issile. Ajasid siis veidike juttu ja lausa jupp aega peale seda, kui kõne oli lõpetatud hoidis Laura ikka veel telefoni vastu kõrva, sest äkki issi on veel seal ja Taavi omakorda oli nutuäärel, et tema ei saanudki rääkida.
Aga noh, täna õhtul on meie pere jälle koos ja eks siis näis, mis juhtuma hakkab.

Kahekümne seitsmes.

2009-06-02T07:56:00.000-07:00

Meil käis üks väga ootamatu külaline.
Eelmisel reedel, kella poole kuue ajal helistas Paulo: “Tead, Margarida on tööasjus siin, ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma, ega sul midagi ju selle vastu ei ole.”
Margarida on Portugali neiu, kellega me mõlemad Norra ajal tutvusime ja kes teistsuguste otsuste puhul oleks võinud olla minu asemel praegu Paulo kõrval. Meie suhe on selline veidi omapärane, mõlemad teame, et mingil ajal olime konkurendid, samas sellel teemal avalikult ei räägi. Ja noh, elu on läinud nii nagu on ja teha pole ju enam midagi. Sellegipoolest ei teadnud ma momendiks, kuidas sellesse külastusse suhtuda. Seda enam, et õhtusöögiks oli plaanitud eilne supipera koos mingi üleeilse praeperaga, mis pidi kas pirukaks või sibulahautiseks muutuma - mitte just päris külaliste, seda enam endise rivaali vastuvõtmise kohane eine. Kuid kui häda käes, siis riis mereandidega päästab päeva, seda eriti siis, kui sul on ülitore äi, kes lahkelt oma maitseaineid laenab. (Teadmiseks üldsusele, enamus mereandide maitsest ei tule mitte mereandidest, vaid vastavatest maitseainetest. )
Ja kella kaheksa ajal leidiski kohtumine aset. Sõime, ajasime juttu, ja leppisime kokku laupäeval veidi mööda saart tiirutada. Ja laupäev oli tegelikult väga armas. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed viie aastaga muutuvad, õigemini, kuidas eluviis tingib mõtteviisi, või vastupidi. Viis või kuus aastat tagasi olime kõik noored tuulepead-seiklejad. Nüüd on ühest saanud karjäärinaine, teistest pereinimesed. Kui üks omab väga kindlaid tulevikuplaane oma töö suhtes ja sinna vahele mainib ebamääraselt, et kunagi tahaks ka tema peret ja nelja last, siis teine pool suudab rääkida just oma pereasjust ja laste tulevikust, samal ajal kui töö koha peal on suhtumine, elame näeme.
Ja lõppkokkuvõttes oli mul selle kohtumise üle väga hea meel. Tore oli näha inimest, kellega mingi aeg tagasi sai külg-külje kõrval elatud, tore oli näha, et isiksused, kui sellised, on siiski samad, mis aastaid tagasi.
Ja mul on väga hea meel, et meie suhe on nii tugev, et seal ei ole ruumi ega vajadust mõttetuks armukadeduseks, mis oleks võinud kogu selle kohtumise rikkuda või hoopis ära jätta. Ja veel parem meel on mul selle üle, et meie suhe on läbi aegade püsinud nii tugev, et kellelgi kolmandal ka parima tahtmise juures vaheletrügimise ruumi ei ole. Ja mul on hea meel, et minu kõrval on mees, keda 100 % usaldan. Ja mul on lausa äraütlemata hea meel, et olen oma elus teinud just need otsused, mis mind selle mehe kõrvale on toonud, sest just siin ma olla tahangi.

Kahekümne kuues

2009-06-01T06:33:00.000-07:00

Elades pikalt võõrsil, on minus üha enam juurdunud veendumus, et lihtsalt turitina reisimine ei anna maast ettekujutust. Jah, geograafilises mõistes näeb ilusaid paiku, saab süüa imelike asju, külastada muuseume ja rääkida ehk mõne sõna ka selliste kohalikega, kes ei tööta turistidega. Kuid kuidas on tegelik elu, sellest on turistil väga raske aru saada. Ka assooridele tulles oleks hea teha põhjalikku eeltööd. Mitte et siin muidu ilus ei oleks, mitte ilmaasjata ei nimeta turistid Assoore paradiisiks. Lihtsalt siinne kultuur on võrratult rikas ja vähemalt eestlasele huvitav ja eriline.

Kaks nädalat tagasi toimusid Ponta Delgadas siinsed suurimad ja Portugalis suuruselt teised religioosed pidustused – Santo Cristo. Pidustuste keskmes on puust Kristuse kuju, mis on Paavst Pontificius´e (Loodan, et tõlge on õige) kingitus siinsele esimesele nunnakloostrile. Kuna klooster asus suhteliselt kaitsetus kohas ja oli seetõttu pidevalt piraatide rünnakuobjektiks, siis ajapikku see hüljati ja nunnad asusid ümber erinevatesse kloostritesse. Kuju otsustati tuua Ponta Delgadasse.

1700 aastal raputasid saart mitmed maavärinad, mis ei tahtnud lõppeda. (Vaata ka sissekannet romeiroste kohta). Lõpuks otsustati korraldada protsession, milles paluti Jumalalt halastust ja pattude andestamist. Protsessiooni eesotsas oli Santo Cristo kuju ja protsessioon liikus kirikust kirikusse lauldes ja palvetades. Teel ühest kirikust teise kukkus kuju müstilisel kombel maha, ja seda mitte ühelt või teiselt poolt kandmisalust vaid keskelt läbi. Kohalolijad panid seda muidugi imeks, lähimal vaatlusel selgus ka see, et kuju ei kannatanud praktilielt mingit kahju. Loomulikult tõlgendati seda juhtumit kui taevaisa märguannet. Kuju pesti hoolikalt, paigutati uuesti alusele ja jätkati teekonda kuni protsessiooni lõpuni.
Alates sellest ajast on vastavale kujule omistatud imettegevat võimet. Kui peres on keegi haige või kui seistakse suure probleemi ees, siis palvetatakse Jumala poole ja tehakse lubadusi Santo Cristole. Ja pidustustuse aeg ongi siis lubaduste täimise aeg. Kes on lubanud protsessiooni paljajalu kaasa teha, kes tassib seljas viit meetripikkust küünalt, kes veedab öö palvetades kirikus... Igaljuhul on see sündmus omandanud nii kohalike kui emigreerunud Assoorlaste südames väga tähtsa koha. Pidustused kestavad terve nädala.Tänavad on kaunistatud tulede ja lilledega. Kirik on täis värvilistest lampidest moodustatud kujundeid. Religioossete pidustuste hulka kuuluvad kujule kingituste tegemine, mis hiljem oksjonil maha müüakse, laupäevane väike ja pühapäevane suur protsessioon, ja loomulikult suur pidu ja laat. Traditsiooniks on tulla kohale jala eelmisel ööl, ükskõik millisest saare otsast Traditsiooniks on ka protsessiooni paljajalu või koguni põlvili läbimine. jne,jne
Turist, kes eellugu ei tea, vaatab ilmselt üllatunult ringi ja mõtleb, et see rahvas on küll hulluks läinud. Ja turiste on siin sel ajal hulgim, kuna enamus emigrante püüab sel ajal siia tulla. Need, kes on asjasse süveneda viitsinud vaatavad imestuse ja imetlusega, mina nende hulgas. Kui esimestel aastatel mõtlesin, et usuhullud, siis mida aasta edasi, seda rohkem on kasvanud minu imetlus ja austus ja võibolla isegi kerge kadedus nende inimeste ees. Peab olema kohutavalt tugev usk, et midagi sellist teha. Ja millessegi nii tugevalt uskuda, et põlvili kolm ringi ümber linnaplatsi teha – see peab olema kohutavalt sügav ja hea tunne.

PS! Et näidata, kui austatud ja armastatatud Santo Criso siinkandis on. Minu meheõde oli lapsena väga hädas astmaga. Ja siis tegid ka minu äi ja ämm lubaduse ja osalesid protsessioonil. Marta on nüüdseks terve noor naine ja äi ja ämm tänavad igal aastal Santo Cristot. Mõlemad minu kolleegid, kes on noored moodsa eluviisiga naisterahvad, andsid lubaduse sel aastal protsessioonil osaleda ja seda nad ka tegid. jne.jne. Pea kõigil assoorlastel on kodus minialtar kujuga. Santo Cristo on keegi, kes on igapäevaselt nende mõtetes ja kõrval. Oma väike kodune versioon Jumalast.
http://www.acores.net/santocristo/galeria.php siin on pildid, mida vaadata.

Kahekümne viies.

2009-05-22T07:43:00.000-07:00

Eile jõudis meieni kurb sõnum. Suri Paulo ema vend Umberto. Häbi öeda, aga ma ei suuda praegu tema täpset vanust meelde tuletada, kas oli aasta enne kuutkümmet, või aasta peale seda. Igatahes ei olnud tegemist vanainimesega. Surma põhjuseks kõrivähk. Mees oli praktiliselt ahelsuitsetaja. Mina nägin teda kahel korral. Tegemist kõhna mehega, kes pidevalt suitsetas, sõi suhteliselt vähe ja toitus peamiselt piimast. Vähk avastati vähem kui aasta tagasi aga naine ütleb, et eks ta ise oli juba jupp aega teadlik, et kõik pole korras. Järgnesid muidugi operatsioonid ja ravi, aga teha polnud enam midagi. Viimased paar kuud möödusid kodus lihtsalt valuvaigisteid võttes. Ema käis veel kolm nädalt tagasi Faialil, neid vaatamas. Tagasi tuli teadmisega, et viimseks korraks see jääbki. Samas ei oodanud keegi nii kiiret lõppu.
Assooride tragöödia on see, et suurte perede lapsed on kõik mööda ilma laiali. Ka see pole erand. Ema ja João on siin saarel, Umberto pere Faialil, mis on sama hea, kui mõnes teises riigis, sest eri grupi saarte vaheline ühendus ei ole just kõige parem ja odavam. Ülejäänud Prantsusmaal, Kanadas, Ameerikas. Siinse kombe kohaselt on matused juba kas järgmisel või ülejärgmisel päeval ja nii ei lähegi keegi õdedest-vendadest matustele, ülejäänud sugulastest rääkimata. Naisepoolne suguvõsa on küll sealt pärit ja kuna nad on siiski suurema osa elust Faialil elanud, ei ole puudus töökaaslastest ja sõpradest.
Kurb on. Samas mõtled, et oleks võinud hullem olla, mida pikem haiguseaeg, seda raskem tegelikult lähedastel. Maha jäid naine ja poeg raseda abikaasaga. Lapselast kahjuks ei jõudnud ära oodata. Miskipärast lohutab mind see minija rasedus. Annab teadmise, et elu läheb edasi ja tegelikult jäädakse teda ju mäletama. Ja kuigi praegu on raske, siis kuue kuu pärast aitab lapselaps tühja ruumi täita ja naeratusi välja võluda.
Ja kuskil tagumises ajusopis on peaaegu kinnisideeks kujunemas üks mõte: küll on hea, et Paulo suitsetamise maha suutis jätta.
Selline ma olengi; isegi õnnetuses isekas.

Kahekümne neljas.

2009-05-20T06:34:00.000-07:00

Järjekordselt tuletati meelde seda ütlust, et inimene plaanib, jumal juhatab.
Taavil pole homme lasteaeda, mina siis plaanin ja kombineerin, kellega ja kuhu ta hommikupoole jääb. Siis tuleb kolleeg ja palub, kas ma saaks tööaja temaga ära vahetada. Mina siis plaanin ja kombineerin, et hommikupoole olen ise Taaviga ja kuidas me siis linna tuleme ja kellega Taavi kuni issi tulekuni jääb. Ja tulemus: Taavi otsustas öösel et tal on nüüd nii suur köha, et isegi lasteaias tänaseks plaanitud karusellisõit ei paku mingit huvi ja tuleb juba täna koju jääda...

Sõbrale tuleb tema võibolla kõige kallim naisterahvas külla. Pidi saabuma täna kell kümme hommikul. Tööle tulles leian sõbra oma poe ukse eest. Pestud, kustud, kammitud, halvasti maganud ja ärevil. Jalas olevad püksid alles poolniisked eilsest pesust. Naisterahvas saabub kella kümne asemel hommikul hoopis kell viis õhtul. Elu...

Kahekümne kolmas.

2009-05-08T13:50:00.000-07:00

Meil tuli siin paar päeva tagasi juttu, kuidas võiks lapsi dissiplineerida ja karistada. Panen siis meie pere meetodid siia ka kirja. Vaatame, kas vastukaja ka tuleb.
Kõigepealt on muidugi suur vahe, kas tegemist on ühe lapsega, või on neid mitu. Ühe jaoks on üldiselt siiski rohkem aega ja kannatust, kui mitme vahel õigust otsides. Meie peres on tegemist kahe lapsega, kellel meeletult erinevad iseloomud ja siis kujuneb isegi nende kooskaristamine raskeks. Taavi on algusest peale selline tüüp, kellele lihtsalt “ei” ütlemine ei mõju, küll aga mõjub põhjendamine. Et siis selle asemel et öelda, “ära tee”, tuleb öelda näiteks: “ära tee, sest emmel on valus, asi võib katki minna” jne Selline meetod jõuab talle väga hästi kohale ja ühtlasi eemaldab see ka karistuse kui sellise vajaduse. Nii et tegelikult me enne Laura teadlikke tegutsemisi isegi ei teadnud, et lapsi peaks karistama.
Laura seevastu peab pidevalt katsetama, kust piir läheb. Kui keegi teda keelab, siis vaatab ta keelajale otsa ja jätkab rõhutatult tegevust. Kui issi karmi häälega “ei” ütleb, siis lööb käed puusa, vaatab issile otsa ja ütleb veel karmima häälega ei. Vahepeal võibki neid leida teineteisele otsa jõllitamas ja “eitamast”. Tegelikult ei olegi me Laura jaoks veel sellist head meetodi leidnud, mis tema puhul mõjuks ja mida ta isikliku solvanguna ei võtaks. Kui tal oli Taavile haigettegemise ja hammustamise aeg, siis võtsime vaatamata meie mõlema seisukohale, et füüsiliselt ei tohiks last karistada, kasutusele kerged laksud sõrmede pihta. Lihtsalt kui keelamise peale käed ikka üha kõvemini kaaslase juustesse klammerduvad, siis tuleb ju midagi teha. See etapp sai läbi ja ega ma tegelikut ei oska öelda, kas meie meetod mõjus või mitte. Nüüd kasutame seda nippi, et võtame ta lihtsalt sülle ja paneme veidi eemale istuma. Siis ta kas kisendab või mossitab veidi, siis jääb vakka ja siis kutsume me ta enda seltsi tagasi. Vahepeal näitame, mis ta tegi ja üritame seletada, miks ei tohi, vahepeal teeme näo nagu poleks pahandust olnudki ja vahepeal võtame ta sülle ja kallistame. Kõik sõltub sellest, millise näoga ta sealt tooli pealt meie juurde tuleb.
Kui tegemist on nende omavahelise tüliga, siis üritame me tegelikult võimalikult vähe sekkuda. Või kui vanemad vahele peavad minema, siis on asi juba tõsine. Kui kisa on mingi asja pärast, mille kasutamises kokuleppele ei jõuta, siis rändab ese lihtsalt mõneks ajaks kapi otsa, kui keegi kellelgi haiget teeb, siis teeme kannatanule pai ja teisele “ai-ai-ai”, kui tüli on selle üle, kelle raamatut peaks esimesena voodis vaatama, siis kustutame tule lihtsalt ära ja lool lõpp. Tavaliselt eelneb hoiatus á la, kui te kohe kokkuleppele ei jõua siis.... Vahepeal mõjub, vahepeal nutavad mõlemad.
Viimasel ajal on aga kõige mõjuvam nende endi leiutatud suhtumine. Kui üks teeb midagi pahasti, vangutab teine kõrval pead ja ütleb ülitõsise häälega “ai-ai-ai”. Imelikul kombel on nad mõlemad selle meetodi omaks võtnud ja suhtuvad sellisesse aietamisse ülitõsiselt, vahepeal tulevad õigust otsima: “mina ei ole ai-ai-ai”, või siis jäävad lihtsalt tõsiseks ja mõtlevad veidi asja üle järele. Nüüdseks oleme ka meie selle meetodi kasutusele võtnud ja tudub mõjuvat. Ainult et see ai-ai-ai peab olema öeldud õigel ajal ja õige häälega. Ja mingi tühise asja pärast seda juba kasutada ei tohi, kulub liiga ära.

Lõpetuseks näide ühest viimasest suuremast pahandusest. Läksin välja pesu kuivama panema ja jätsin lapsed tuppa mängima. Aken oli lahti, nii et ma neid küll ei näinud, aga kuulsin. Kuna mõlemad tundusid koos hästi aega veetvat, siis ei kiirustanud ma tuppa tagasi minemisega. Kui lõpuks naasin, avastasin, et nad olid kummuti pealt kätte saanud just eelmisel päeval Laura punnide jaoks ostetud septilise kreemi ja kogu tuubi sisu kuhugi laiali määrinud. Loomulikult sain kurjaks. Tegin veidi karmi häält ja saatsin nad marss-marss käsi pesema. Taavi veel ütles kõrvalt, et oli Laura idee millele mina karmilt vastasin, et tema kui suurem peaks ju teadma, et ei tohi ja kaasamängimise asemel hoopis Laurat keelama. Vannitoas oli Laura püha viha täis ja Taavi tundis tõsiselt kahetsust. Kui ma siis veel teatasin, et nüüd karistuseks ei ole mingit multikavaatamist, vaid voodisse ja raamatut vaatama ja magama, siis oli Laura veel rohkem püha viha täis ja Taavi tundis ennast vaat et ainukese süüdlasena ja aktsepteeris kõike, kõrvad lontis. (Enda kaitseks ütlen niipalju, et see on ka minu kõige karmim kohtlemine ja karistus, mida neile kunagi olen määranud, aga ostsin kreemi just eelmisel päeval ja see polnud just kõige odavam ja nüüd pidin sama kulutuse uuesti tegema.) Tegelikult taipasin ma ka ise, et ega Taavist poleks tegelikult Laura keelajat olnud. Ja lõpuks tundsin ennast nii halvasti, et pidin Taavilt praktiliselt vabandust paluma, ehk siis seletasin, miks ma enne nii tige olin ja lubasin, et edaspidi enam nii ei tee. Ja nii lõppeski pahandus hoopis suure perekallistusega, kus kõik lubasid ennast “parandada”.

Kahekümne teine.

2009-05-05T03:43:00.001-07:00

Meie plaanide uuendamise ja ülevaatamise tähe all, arutasime seekord tõsisemalt ka järgmise lapse varianti. Esiteks pidime konsanteerima, et oma üheksa lapse graafikust oleme ammu maha jäänud. Nii et pidime maksimumi viieni kohandama.
Teine päevapunkt oli juba veidi raskem, sest Paulo arvas, et järgmise lapse võiks saada vast umbes kolme aasta pärast, mina ütlesin, et vähemalt viis aastat veel aega. Jõudsime kokkuleppele, et selle punkti juurde pöördume umbes aasta pärast tagasi. Küsimus ei olegi niivõrd majanduslik, kuivõrd kaalusime seda, et need esimesed kaks peaksid selleks ajaks juba veidi rohkem iseseisvad olema. Vähemalt Laura on ikka veel vägagi meie küljes kinni. Ja ega Taavigi ühest sülesistumisest ära ei ütle.
Ja kolmas küsimus tekkis spontaalselt, nimelt see, kuidas meil reaalselt see lapsetegemine õnnestuks. Sest hetkeseisuga on meil kaks tegelast , kes lihtsalt ellimineerivad igasugused katsed omavahel olla. Kui sul on kaks last, kellest üks ärkab hommikul kell kuus ja teine ei jää enne keskööd korralikult magama, ja kui see teine armastab lausa haiglaslikult issi-emme voodit, ja esimene tuleb samuti hommikul esimese asjana natukeseks kaissu, siis on kolmanda lapse saamine juba praktiliselt suhteliselt võimatu. Niiet siitpoolt vist niipea rohkem järelkasvu oodata ei ole.
Ka lapsesuust on samal teemal.
Kuidagi tuli juttu sellest, kuidas titad emmede kõhus kasvavad. Taavi, kui suurem seletas siis ka Laurale.
“Tita on emme kõhus algul piiiisike-piiisike,(näitab nimetisõrme ja pöidlaga kui pisike) ja siis kasvab ja kasvab ja siis tuleb üks plahvatus ja tita tulebki välja. “
Ma igaksjuhuks ei hakanud seda plahvatuse osa rohkem täpsustama vaid nõustusin üldjoontes selle teooriaga. Peale pisikest mõtlemist küsib Taavi:
“ Aga emme, kumb enne välja tuli, mina või Laura?”

Kahekümne esimene.

2009-05-03T15:10:00.000-07:00

Tahate teada, kuidas ma oma vaba aega sisustan? Ja vaba aja all mõtlen ma seda vähest, mis ka lastevaba on.
Vastus on tegelikult äärmiselt lihtne. Juba kaks kolmapäeva sisutan ma oma aega põrandaplaatide vahele segu möksimisega. Ehk siis, täidan vuugivahesid. Plaadid pani Paulo juba oi kui ammu köögipõrandale ja esikusse ära, aga see vahede täitmine ei istu talle. See osa, kus köögimööbel peal, on küll valmis, aga muus osas haigutavad plaatide vahel ikka veel tühikud. Ja noh, alates sellest ajast kui mina nädalavahetuseti tööl olen, ei ole tal tegelikult maja jaoks just palju aega. Niisiis otsustasin ise asja kallale asuda. Eelmisel kolmapäeval tegin käe valgeks. Muidugi ei tulnud mulle kui algajale pähe Paulo käest lihtsmaid nippe küsida. Ja nii kulusidki need kaks-kolm tundi “jalgratta leiutamiseks”. Sain aru, et möksi ei ole vaja kanda terve kummilabida peale, vaid märksa lihtsam on, kui panna segu labida ühe nurga peale, ja siis diagonaaljoontega see pikki pragu laiali kanda. Ilmatu aeg kulus mõistatamiseks, kuidas seda segu igale poole ühtlaselt jaotada. Lõpuks taasavatas isegi minu blondiiniaju oma sõrmed kui töövahendid. Tuleb lihtsalt pragu täis toppida ja siis sellest märja sõrmega paraja survega üle tõmmata. Tänu töövõtete väga pikale omastamisele, oli selle päeva tulemus üks suhteliselt pisike nurk. Aga vähemalt andis Paulo õhtul asjale positiivse hinnangu.
Sel kolmapäeval otsustasin asja tõsiselt käsile võtta. Ja pean ütlema, et kuus tundi pidevat (käkitamist) kükitamist (esimene sõna on kirjaviga mille hiljem avastasin, aga mis tegelikult seda tööd kõige paremini kirjeldab) võib viia üsna huvitavate avatusteni. Kõigepealt sain teada, et poole aastaga võib põrandaplaatide vahele koguneda uskumatu hulk tolmu, mille puhastamine võtab tohutult palju aega. Siis sain teada, et nelikümmend ruutmeetrit on ikka häbematult suur ala. Ja kõige lõpuks avatasin, et ka minu võimetel on piirid. Päeva jooksul ei saanud veel midagi aru kui välja arvata, et viimase tunni jooksul kukkusin millegipärast pidevalt persili ja õhtul oli selg kange. (Ja ärge tulge ütlema, et persili on ropp sõna, ei ole ju) Aga öösel ärkasin selle peale, et jalasääred pinnutasid ja mõtlesin, et magasin vist halvas asendis. Hommikul avastasin, et see lihas, mis tõstab jalalaba esimest poolt, lihtsalt keeldub töötamast. Selle võrra pidi siis kannapoolt rohkem õhku tõstma, et varbad mööda maad ei lohiseks, tulemuseks oli terveks päevaks üsna omapärane kõnnak.
Ja kui oli vaja kükitada, siis leidsin ennast ühel hetkel lihtsalt maast istumast. Imelik lugu oli ka parema käe randmega. Muidu oli kõik korras, aga kui näiteks oli vaja midagi kirjutada, või lõigata, siis hakkas käsi hullumoodi värisema, mis omakorda tegi nendest lihtsatest toimingutest suure katsumuse ja jõunumbri. Kusjuures midagi kuskil ei valutanud, keha tundus lihtsalt väsinud.
Ja põrand.... see loomulikult pole ikka veel valmis.

Kahekümnes

2009-04-21T08:41:00.001-07:00

Viimasel ajal näen ma vist välja rikkam kui muidu või siis välismaalasem kui muidu (loe talvel). Esimest korda minu elu jooksul üritati mult midagi röövida. Ja seda päise päeva ajal rahvarohkes kohas. Istun mina avenüül pingi peal, kott üle õla, ootan Paulot ja unistan niisama. Järsku tunnen, kuidas kott õlalt maha tõmmatakse. Esialgne reaktsioon oli, et keegi lihtsalt jooksis vastu kotti, siis sain aru, et see tõmme muutub üha tugevamaks. Tugevdasin ka enda haaret ja kargasin püsti. Ühel noorel mehel käsi minu kotisanga taga ja näos ilmne kavatus jooksu pista, teine mees kaks sammu eespool assisteerimas. Minu kõvahäälse õiendamise peale astuvad need kaks mulle ligi, näitavad süstalt ja nõuavad raha või torkavad mind AIDSise nõelaga. Ja vat sel momendil sain ma tõsiselt vihaseks. Vastasin , et eks te siis torgake, kui muidu ei saa, aga mis te arvate, kui kaugel siin esimene turvamees on ja kui kaua aega kulub teie kättesaamiseks. Selle peale kadus süstal taskusse ja mehed ise teadmata suunas. Kõige rohkem hämmastas mind see, et kogu selle aja jooksul oli meie läheduses inimesi ja keegi ei reageerinud kuidagi. Ok enamus olid turistid ja kuna kõik toimus suht kähku, siis ilmselt nad isegi ei taibanud, mis toimub, aga siiski…

Aga siiski. Olen alates keskkooli ajast häälega reisinud ja seda ka üksi ja samuti väljaspool Eestit. Olen öises Londonis üksi ringi jalutanud ja ka Londoni getosse ära eksinud. Olen nii Soomes kui Rootsis julgelt igal ajal ringi liikunud. Kui välja arvata see, et kunagi on mult hooletult toolile pandud käekott pihta pandud, siis pole mul iial selliseid probleeme olnud. Pigem vatupidi. Olen ära joonud lugematul hulgal välja tehtud kohvisid(Tartu -Tallinn maanteel lausa kohustuslik), söönud kõike, alates kaasavõetud ja minuga jagatud võileibadest kuni restoranilõunateni. Rääkinud huvitavate ja toredate inimestega, kes nii mõnigi kord oma sihtmärgist veidi kõrvale põikasid, et mind kohale toimetada. Pidanud ka hiljem ühendust nii mõnegagi neist. Iial, tõesti, mitte iial, pole pidanud teise inimese suhtes hirmu tundma. Ja nüüd siis selline "tore"kogemus.

Nojah, eks igal oinal tuleb kunagi oma mihklipäev.

Üheksateistkümnes

2009-04-21T06:46:00.000-07:00

Vahepeal kaks nädalat vahet peetud. Olin nimelt puhkusel.(JEEE!!!!!) Ja kodus ei olnud aega ja viitsimist pikalt arvuti taga istuda. Töö juures peab seda niikuinii tegema, mis puhkus see oleks, kui kodus samuti teeks.

Seekord andis puhkus kõvasti ainet mõtlemiseks. Kõigepealt külastasime meest, kes orgaanilist aeda peab. See tähendab, et ei kasuta absoluuselt mingeid kemikaale. Kohapeal selgus ,et tegemist on isegi suurema radikaalsusega kui me arvasime. Inimene, kes pole elus arstirohte tarvitanud, kelle lapsed on siin ainukesed ilma vaktsiiniteta, ja kes püüab elada sada protsenti keemiavaba elu. Kõigega ma tema jutus nõustuda ei saa aga mõtlemisainet andis küll. Ja imetlen teda siiralt, sest tema valitud elustiil ei ole lihtne. Eriti meie tarbimiskeskses ühiskonnas.

Sel kevadel sai meil viis aastat Assooridel elatud. See oligi meie esialgse elu planeerimise tähtaeg, siit edasi tuli “ hiljem vaatame, mis saab”. Ühesõnaga tundub, et kas viis aastat või igavesti. See omakorda annaks võimaluse käed puusa lüüa ja teatada:”Noh, Paulo, mina olen oma osa lepingust täitnud, nüüd on sinu kord”, aga elu ei ole ju nii lihtne. Ise tunnen, et olen veidi väsinud. Mul on villand lahketest nägudest ja mustadest mõtetest. On villand, et abikaasa ja emana ei ole ma enam iseseisev isiksus. Kui kuskilt blogist lugesin, et seoses väïkse lapsega on noorele emale külgelöömisel tekkinud uus stiil, siis siin on vastupidi. Kui vallalise naisega võib veel juttu teha, siis abielunaiste vastu kaob igasugune huvi. Mitte, et ma flirtimist taga igatseks, igatsen seda, et keegi mind ka lihtsalt kui inimest võtaks . Samas, just nüüd olen hakanud kohtuma inimestega, kellega koos ennast hästi tunnen. Irooniliselt on kõik need inimesed mitteassoorlased Just nüüd olen saanud tunnustust inimestelt keda austan. Just nüüd on kutsutud mind huvitavates projektides osalema.

Ja veel , selle kahe nädala jooksul nägime Lauras imelist muutust. Kui alguses küsis ta iga kord, kui ennast riidesse panin, kas emme läheb tööle ja kõndis mul kramplikult taga, siis mingil hetkel toimus muutus. Laura muutus palju rahulikumaks ja heatujulisemaks. Oli võimeline üksi kuskil mängima, ilma, et keegi peaks juures olema. Ei ärganud enam hommikul nutuga, vaid tatsas lihtsalt elutuppa vaatama, kus teised on. See pani sügavalt mõtlema, kas see töö on ikka niipalju väärt, et selle nimel last “trauh meerida”, või õigemini, kas just nädalavahetusel töötamine on ikka hea mõte. Mis üldse on minu vaba aja hind?

Ühesõnaga, muutuste lõhna on õhus tunda, peab lihtsalt hoolega nuusutama ja siis otsustama, kuhu poole nina keerata.

Kaheksateistkümnes.

2009-04-04T06:41:00.000-07:00

Oi, kuidas mulle meeldib rahulikult ärgata.

Tänane hommik oli siis selline...
Taavi, kes eile kerges kõhugripis oli ja juba kella kuue ajal „ära vajus”, saabus hommikul kell seitse meie tuppa ja teatas, et tal kõht hirmus tühi. Selle peale ärkas ka Laura, kellel on nädala sees raske isegi kell kaheksa silmi avada. Issi tõmbas püksid jalga ja läks kööki lauda katma, emme tuigerdas samuti voodist välja lapsi riietama. Sõime kõik koos rahulikult hommikust, kusjuures Taavi pistis tõepoolest kinni hiigelportsu salatit. Siis panin mina end riidesse ja jooksin (mul kipub kell alati viimased kümme minutit vahele jätma) bussi peale, et tööle minna. Kuna laupäeviti jõuan linna tund aega liiga vara, siis kasutasin seda ära ja käisin turu pealt läbi.

Oi, kuidas mulle meeldib laupäevahommikune turg.

Nädala sees on turg rahulik ja vaikne kohake, et siis reedel ja laupäeval rõõmsalt pulbitseda. Kalaturg on täis värske kala müüjaid, kes kõva häälega hindu hõiguvad. Talunikud müüvad aiasaadusi ja praegusel ajal ka taimi. Kui miski on eriti soodsa hinnaga või lõppemas, siis hõigatakse ka see kõva häälega välja. Peale ostu-ja müügikoha on turg ka kohtumis-ja suhtlemispaik, kus iga müüja küsib, kus elad, kuidas läheb , räägib veidi endast jne. Ja muidugi meeldib mulle see, et juurikad on suhteliselt odavad. Saab ostelda ilma, et see rahakotile hullult mõjuks. Ja kohalikku värsket on aastaringselt saadaval, talvel kapsad, redised, salat, spinat, sibul naerid jne, suvel hernes, uba, kurk, tomat, paprika, piprakaunad.....

Ka lihalettide juures on eluterve tunglemine. Minu lemmikuks on üks väike aga hirmus tragi naine, kes imekiiresti liha lõikab ja sealjuures vahetpidamata oma klientidega juttu ajab. Alati on tal palju kliente, mina sealhulgas ja alati on tal käed tööd täis, kuid väsinuna pole ma teda kunagi näinud.

Ja tänase turupäeva tipuks sattusin ma peale tillitaimedele. Till on siin kandis uus ja haruldane asi. Selle asemel kasutatakse apteegitilli, mis kasvab metsikult ( ja mis mulle ei maitse). Minu seemnetest ei tõusnud kahjuks midagi üles ja olin juba värskest tilli-kurgisalati mõttest loobumas. Täna nägin ühte meest tillipunte müümas ja küsisin kohe, kas tal juhuslikult taimi pole pakkuda. Mees teatas, et ei ole, aga kuna eelmisel korral oli üks proua taimi palunud, siis seekord tõi ta tema jaoks ühe kimbu. Ja kuna ma ilusti palun, siis on ta nõus selle kimbu pooleks tegema. Rääkis mulle veel veidi Pico da Pedra ajaloost ja kohalikust mullast ja mis kuskil hästi kasvab. Kui nüüd kuskilt veel rabarbrit ka saaks, siis oleks juba ilus elu.

Tururing tehtud jäi just parajasti aega päikese käes istudes üks cappucino ära juua. Ja just päikse käes istudes, sest meil on juba teist päeva t-särgi ilm. +19 kraadi sooja. Õhuniiskus on muidugi 87% ja öösiti sajab, aprill ikkagi.

Ja ongi paras aeg tööd alustada. Hea tuju igatahes terveks päevaks garanteeritud.

Kuueteistkümnenda täiendus.

2009-04-03T06:14:00.000-07:00

Leidsin ühe hea artikli, mida veidi tõlkisin, ehk aitab see paremini aru saada, mida need palverännakud tegelikult tähendavad.

Palverännakud on vana traditsioon, mis tekkis peale 1522 aastat, mil esimest San Migueli pealinna Vila Franca de Campot tabas tugev maavärin. Sellele järgnes vukaanipurse, mille tagajärjel linna 4500 elanikust pääsesid eluga ainult 500. Nelikümmend astat hiljem tekkis teine vulkaan kohal, mis praegu on tuntud kui Lagoa de Fogo (tulejärv). Kuna tol ajal olid seda tüüpi katastroofid tõlgentatud jumala karistusena, siis nende päevade jooksul organiseeris rahvas mitmeid väikesi protsessioone kirikust kirikusse, paludes halastust.

Sellest alates väljub igal aastal mitmeid meestegruppe laupäeval kodukirikust, et järgmise pühapäeva õhtul tagasi jõuda. (Sel aastal 57 gruppi). Grupis on nii 9-10 aastaseid lapsi, kui 70 – aastaseid mehi. Grupp kõnnib alati kahes reas, hõivates ühe sõiduraja või kitsamates kohtades terve tee. Grupi keskel on Meister ehk hingedehoidja. Tema käest tellivad möödakäijad palveid lähedaste nimel ja tema on ainuke, kes võib teiste inimestega rääkida, teised keskenduvad palvetamisele ja laulmisele. Tagasi koju jõudes korraldatakse koos peredega pidu, milles kõik osa võtavad.

Seitsmeteistkümnes

2009-04-03T05:41:00.000-07:00

Tahtsin siis minagi maa päeva tähistada ja tunniks ajaks elektri välja lülitada. Kui kodus selle teatavaks tegin, vaadati mulle otsa kui lollile. “Misasja, ilma elektrita just sel ajal, kui Portugal mängib? (jalgpall loomulikult)”

Ja noh, kuna ma öösel Pluuto juures magada ei tahtnud, siis pidingi leppima tõsiasjaga, et sel korral meie ei osale.

Meil nimelt on selline “reegel”, et kui üks teisele midagi väga paha teeb, siis see teine võib esimese koeraga magama saata. Siiamaani on see küll ainult lubaduse tasemel olnud aga mine sa võta kinni, jalgpall on tõsine asi. Kõige suurem tõenäosus Pluutoga magama minna oli mul siis, kui Benfica ja Sporting (Kaks enam-vähem võrdset portugali tiimi) pidasid otsustava kohtumise. Kahjuks oleme me eri meeskondade fännid ja juhuslikult oli Sporting see, kes esimese värava lõi. Kui ma siis liiga hoogsalt tantsima hakkasin, oli tõesti reaalne oht Pluuto kaissu pugeda. Aga siis määras kohtunik ekslikult Benficale penalti ja mina olin päästetud. :)

Muide, muidu meil kodus õlut ei jooda, aga tähtsate mängude jaoks ostetakse paar pudelit kappi valmis. Ja just jalgpall on ainuke koht, kus Paulot vandumas võib kuulda. Portugaallastel lihtsalt on juba sünnist saadik see pisik veres, pole midagi parata.

Jalgpalliga on kaudselt seotud ka järgmine lapsesuust.

Seda, mida ma Taavi käest parajasti lasteaia kohta küsisin, ei mäletagi, aga vastus oli igatahes ma ei tea. Mina vastu: „No kuidas sa ei tea, alles ju tulid koju.”

„Mul aju ei tööta”

„Mismoodi ei tööta?”

„Noh jõin ühe pudeli õlut Preta Doce(maakeeli kali) ja nüüd on mu aju kõik surnud. „

Kuueteistkümnes

2009-03-28T05:39:00.000-07:00

Assooridel on nii, et kui on halb ilm, siis kõik kiruvad. Aga kui ilm heaks läheb, siis ei mäleta eilset enam keegi. Kuskilt ei paista mingeid sulamata lumelaike ja lume alt välja tulnud soppa. Lihtsalt on hea ilm ja kõik. Minu kui põhjamaalase hing on programmeeritud kevadet ootama. Juba veebruaris peab õhku nuusutama hakkama, ja noh, märtsis on ikka kevad juba südames küll. Siin õitsevad nartsissid juba jaanuarist saadik. Asalead ja kameeliad samuti. Minu lemmikuid piibelehti pole kuskil näha, sest need tahavad külma. Mida sa siis ikka enam ootad. Ja märts on siin see kuu, mis tavaliselt kõige tüütum ja tuulisem. Nii ka sel aastal, tuul tuhiseb uste ja akende vahel, sajab vihma ja on külm. Kampsunite vaikselt kokkupakkimise asemel ostad veel paar tükki juurde. Ja aprill on vihmakuu, see on aeg, kus igal ööl sajab tohutult vett ja kõik jõed, ojad, kosed ja muud nired jooksevad rõõmsalt mere poole. Ilus vaadata, kuid kohati ohtlik autoga sõita. Aeg-ajalt ikka esineb mudalaviine, mis siis kõik endaga kaasa viivad. Kaks aastat tagasi võttis üks selline endaga kaasa auto koos nelja inimesega. Auto leiti rannast, üks surnu jäigi kadunuks. Väiksemad laviinid on tavalised. Maaomanikel ei ole mitte kohustust lund lükata ja purikaid alla peksta vaid hoopis jõesänge puhtana hoida, et õnnetusi vältida.

Kevadekuulutajad on siin siiski olemas, kuid need on kiriklikku laadi. Igal aastal sellel ajal teevad romeirod oma palverännaku.

ROMEIROS ongi kohalikud palverändurid. Igal aastal valmistuvad igas kogudused meestegrupid ennast selleks rännakuks ette. Tegemist on juba väga vana traditisiooniga, mis sai alguse loomulikult tänu maavärinatele. Igal aastal tehakse nädala jooksul jalgsi ring saarele peale, sealjuures koguaeg valjuhäälselt palvetades ja lauldes. Ööbitakse kas kirikutes või teiste koguduseliikmete majades. Vanasti toituti sellest, mida annetati, nüüdseks on ka siia hiilinud poeskäigud ja süüa ostmine. Algselt olid romeiros ainult mehed, naistel oli ju vaja kodu hoida ja lapsi kantseldada (ja noh, lase veel oma naine ilma peale, mine tea, äkki ei tulegi tagasi). Viimased kaks aastat on ka paar naistegruppi ilmunud, mis loomulikult kõvasti boleemikat tekitab. Igas maakonnas algab rännak eri ajal, põhiline on , et see peab olema tehtud just selle 40 päeva jooksul, mis on Kristuse kannatuse aeg. Sel ajal võib teedel tihti kohata 10-50 liikmelisi meeste gruppe, kellel kõigil suured sõbad üll(see on riietuse kohustslik osa), palvehelmed ühes käes ja mingi tokk teises käes ja kes vahetpidamata gregorianusi laulavad. Ilus ja austust tekitav. Romeiroste majutamine on austusväärne ülesanne ja kui naised romeiroseid kuskil kiriku ees palvetamas näevad, siis küsivad nad järgi, mitmeliikmeline grupp on ja loevad hiljem vastava arvu Ave Mariasid või Meie Isa Palveid, kõigi õnnetute hingede eest. Vist kõige ilusam komme üldse, mida sellel saarel kohanud olen. See alandlikkus ja austus ja arusaamine, et piisab ühest suurest maavärinast või tsunamist, et meid kõiki siit minema pühkida.

Viieteistkümes

2009-03-27T14:19:00.001-07:00

Ammu pole enam midagi lapsesuust lugeda olnud. Aga ega nad siis sellepärast vait ei ole.
Eile vaatasime kolmekesi raamatut. Meil on endiselt aktuaalne tegelane jõuluvana. Raamatus tulebki tema pilt.
Laura:"Vaata baba(Peaks olema BARBA, mis tähendab habe)"
Taavi:"Mitte baba, vaid barbara."

Portugali keeles on üks väga hea sõna - namorada, mis tähendab armsamat või ka oma poissi või tüdrukut. Ka koos käimine on siis vastavalt namorar ja need, kes koos käivad on namorados. Lihtsuse mõttes nimetan nad hilisema jutu jooksul paariks.
Emme ja Taavi arutavad omavahel Valentini päevast lähtudes maailma asju.
Emme:"Kas sinul ka on siis juba oma tüdruk?"
Taavi: "Ikka on , Mariana"
Emme : "Miks just Mariana?"
Taavi: "Sest ta oskab hästi võidelda (portugali keeles on jälle hea sõna lutar, mis tähendab nii võitlemist ,kaklust, maadlust kui lasteaia versioonis lihtsalt müramist), aga ta on meil Nunoga kahe peale."
Veidi hiljem jutt jätkub, s.t. emme on uudishimulik, et mida see lasteaias "koos käimine" siis tähendab.
"Aga kas sa tead, kuidas see kellegiga koos olemine käib?"
"Mhmh siis tehakse alati kõike koos ja mängitakse koos samu mänge ja ollakse muidu ka koos."
"Kas nii nagu issi ja emme"
Taavi vaatab mind poolpõlastavalt aga seletab siiski: "Ei, teie olete ju abielus!"
"Aga mis vahe on abikaasadel ja paaridel?"
"Noh paaridel ei ole nii ilusaid riideid ja nad ei lähe pulma"

Taavi seletab oma tulevikuplaane:
"Kõigepealt lõpetan lasteaia ära ja siis lähen sinna kooli, kus teadlaseks õpitakse. "
"Mis teadlaseks sa siis tahad saada?"
"Kõigeteadlaseks"
"Aga siis sa pead küll väga palju õppima ja kõigeteadlane ei jõua vist keegi olla"
Lühikese mõttepausi järel teatab Taavi, et tema tahab olla planeetide ja dinosauruste teadlane.
"Oi, see on küll tore, siis sa hakkad dinosauruste luid otsima ja välja kaevama"
"mhmh, ma kõnnin siis igal pool, labidas kaasas, ainult, et ma ei tea, kus need luud on"
"Ja siis kui mõne luu leiad, siis hakkad vaatama, millise dinosauruse oma see on, kas tal on suured hambad ja sõi liha, või hoopis taimi, ja kas oli pika sabaga...."
"ei, see on liiga raske, ma ütlen kohe, et diplodookus"

Neljateistkümnes

2009-03-27T14:04:00.000-07:00

Eile oli siis selline päev, kus Laura mingil hetkel köögipõrandale maha istus, kingad jalast võttis ja need kõigest jõust endast eemale lennutas. Üks kingadest maandus õnnetuseks köögikapil ja lõhkus ühe klaasi. Meie mõlema esimene reaktsioon oli ai-ai-ai Laura, mille peale ta ennast muidugi keset põrandat maha viskas ja üürgama hakkas. Alles siis jõudis kohale, et huvitav, mille eest me talle nüüd ai-ai-ai ütlesime. Kas klaasi lõhkumise või kinga lennutamise pärast. Sest jah, kui kinga lennutamine oli sihipärane ja täiesti teadlik tegevus, siis klaasi lõhkumine ei olnud seda ju teps mitte. Ja siis tuleks seda ju käsitleda kui õnnetust ja last hoopis lohutada. Ja tegelikult on kogu selline käitumine tingitud ju hoopis sellest, et Laura on väsinud ja tahab sülle.
Jah, tegelikult ma ju tea küll, et õige oleks olnud Laura rahulikult sülle võtta, talle näidata, mis juhtus ja seletada, et ära enam nii tee. (Ehkki jah, Laura pole just seletustest õppust võtja tüüp)Aga mis parata, kui ka vanemad saabuvad koju väsinute ja näljastena ja siis on vaja kiiresti süüa teha ja laud koristada ja pesu kuivama panna ja koerale, kassile ka süüa anda ja... Ja sealjuures on mõnel päeval korraga kõrvus nii Taavi jutt, kui Laura sülletahtmise virin. Ja raske midagi teha, sest keegi on koguaeg jalgade ümber ja käte küljes. Jah, raske on see lapsevanema elu.

ABIPALVE

2009-03-26T09:48:00.000-07:00

Ja nüüd, kallid minu blogi lugejad, on mul edastada üks SUUR PALVE.

Kas kellelgi on kuskil mingit õmblemise käsiraamatut, mis just neid algajate asju õpetaks? Näiteks nagu see veneaegne käsitöö õpik oli. Ma tahaks nii hirmsasti õmmelda, aga tahaks hästi õmmelda. Ok Karnevaliriided suudan ma jah omast peast kokku ajada, sest kes ütleb, et need peavad olema korrektselt tehtud. Aga nüüd tahaks oma kodule rooma kardinaid ja toolikatteid ja muid asju teha. Aga ma lihtsalt ei oska. Ja siis oleksi vaja mingit sellist asja, kus näitab, kuidas teha tugevdatud nurka ja kuidas kanti õmmelda jne. Sest kiskuvat kardinat ju ka akna ette ei taha . Nii et kui kellegi kuskil vedeleb midagi, mis võiks mulle abiks olla, palun andke teada, olen nõus postikulud või mingid muud kulud kinni maksma. Ja kallid sugulased võiksid minu emme kappi piiluda, ehk temal on lausa see vene aegne õpik olemas.

Reklaamtekst

2009-03-24T06:29:00.000-07:00

Eestisse tuleb üks maailmakuulus laulja. Ja ma ei mõtle siin Madonnat. Kuid kui oleks valida Madonna ja selle teise laulja vahel, siis minu valik langeks kõhklematult teisele. Tegemist on siis Cabo Verde paljasjalgse lauljaga, kelle nimeks Cesária Évora.

Kui teile meeldivad Aafrika meloodiad ja ilusad lihtsad laulud, siis on see midagi teie jaoks. Mul on lausa kahju, et ta oli Assooridel enne minu siiajõudmist. Youtubest muusikat kuulates on väga lihtne ennast tema kontserdile kujutada. Ja siinkohal on minul muidugi eeliseks suhteline keelest arusaamine, kuna ka sõnad on head. Suhteline sellepärast, et enamus tema laule on kriooli keeles, mis on portugali keelele küll sarnane, kuid pole siiski sama. Isegi kui keegi kontserdile ei lähe, siis on siinkohal paras tema loominguga veidi tutvuda.

Kolmeteistkümnes

2009-03-15T14:45:00.000-07:00

Veidi kohalikest karnevalikommetest. Nagu juba mainitud on veebruar üks suur läbustamise kuu, eesti keelne viinakuu saab siin lõpuks mõtte. Ehkki karneval on samal päeval kui meie vastlad, keerleb terve kuu selle ümber. Collüsseumis on ridamisi maskiballe, nii lastele kui täiskasvanutele, kuhu tuleb kaunistatud piknikukorv kaasa võtta. Peod on jagatud vastavalt lasteballiks, maskiballiks ja lihtsalt balliks. Kui minul oli varem ettekujutus ballist, kui viisakast tantsupeost, siis nüüdseks olen aru saanud, et maskiball on lihtsalt smokinguga läbu. Üleelmisel aastal, kui 7.30 hommikul pidin tööle minema saabus terve hommiku jooksul poolpurjus-poolpohmas tegelasi ennast turgutama (kui on midagi, mida ma pidutsemise juures ei salli , siis on selleks just need tegelased, kes ei suuda kuidagi lõpetada).

Peale selle on igal saarel omad traditsioonid. S.Miguelil peetakse veesõda. Aja jooksul on see kunst tohutult täiustunud. Tänavatel sõdivad naabrid omavahel, peatänaval on põhilahing. Selle jaoks valmistutakse juba paar nädalat ette. Lahing toimub veoatokastitest, igas kastis 15-30 inimest. „Laskemoonaks” on veega täidetud õhupallid või kilekotid, mida on selle paari nädala jooksul hoolega ostetud ja täidetud. Esimesel aastal , kui avaldasin soovi samuti võitlema minekuks, vaadati mulle otsa kui lollile. Hiljem sain aru küll, miks. Tegemist on suhteliselt vägivaldse üritusega, kus autokastitäis täiskasvanud mehi kultuurselt kakleb. Loomulikult saavad ka kõik ümberkaudsed oma osa. Võitlejad kannavad kiivreid ja muid omaloomingulisi kaitseid. Lendab vett ja sõimusõnu. Autod sõidavad aeglaselt mööda avenüüd edasi-tagasi ja vahepeal käivad laskemoonavarusid täiendamas. Võitlus lõpeb siis, kui kõigil veekotid otsa saavad. Eriti tore on selle kõige juures vaadata turiste, kes enne võitlust fotokate ja kaameratega tänaval patseerivad ja ei taipa, et sellised asjad ilmselt seal kuivaks ei jää. Kohalikud poodnikud naelutavad juba aegsasti oma akende ette suured plaadid.

Veel kuulub karnevalikommete juurde laste rongkäik, kus kõik maakonna koolid ja lasteaiad marsivad. Kostüümid valmivad tihti koolis laste endi poolt ja igal klassil on mingi kindel teema. Nagu Brasiilia sambakarneval, ainult ilma poolpaljaste naisteta.

Ja siis on tavaks veel ka malassaadade söömine. Need on nagu meie pontsikud, ainult, et enne rasvas küpsetamist laiaks löödud. Maitsevad head kui kord aastas teha. Sel aastal kingiti mulle 12 malassaadat, millest ma korraga neli kinni pistsin ja peale seda ei suutnud enam ühtegi vaadata.

Kaheteistkümnes

2009-03-15T14:10:00.000-07:00

Pole jälle jupp aega kirjutanud. Olen ikka elus, lihtsalt apaatne. Ja pole olnud eriti tahtmist millegi jaoks. Nüüd on see selleks korraks möödas ja elu jälle ilus. Osaliselt oli-on see apaatsus tingitud ka magamatusest. Laura on oma kahe ja poole eluaasta jooksul mind rohkem öid üleval hoidnud kui mistahes pidutsemised ja mu enda haigused ja võõras kohas mitte magada suutmised kokku. Mingil hetkel lihtsalt peab see ju kuidagi mõjuma. Nüüd olen tervelt kaks ööd ainult korraks pidanud ärkama. Ja muidugi vahin lolli järjekindlusega umbes kella kahe ajal öösel lakke ja nuputan, miks ma ei maga.

Aga asume asja juurde. Mis siis vahepeal toimunud on ehk siis teen kohe mitu sissekannet, et liiga pikaks ei läheks.

Kõigepealt muidugi karneval. Nii Taavi kui Laura lasteaias oli sel puhul pidu. Taavil vaba teema, Laura pidi olema popstaar. Taavi teatas, et tema kohe kindlasti peab draakon olema ja Taavil on selline emme, kes muidugi arvab, et ta on superandekas ja ülivõimetega ja noh, mis se draakonikostüüm siis teha ei ole. Tegelikult on ikka küll. Peale nädalast otsimist avastasin, et ega rohelisi dresse või siis pükse ja pluusi ikka ei ole müüa. Selleasemel ostsin ühe sädeleva rohelise riide. Taavi muidugi kodus teatas seda nähes kohe, see on konn, draakon on ikka tumeroheline. Õnneks riide pahupool oli tema jaoks juba vastuvõetava värviga. Õmblesin talle siis kahe päeva jooksul püksid ja pluusi. Ilmselgelt oleks ju ka kiiremni saanud aga kuna masin on ämma juures siis õhtul kodus traageldasin ja lõikasin ja sobitasin ja järmisel päeval õmblesin kokku. Neile, kes veel ei tea – mu õmblemisoskus on võrdeline joonistamisoskusega, see tähendab, et olematu. Ja lõikeid mul ka muidugi ei olnud. Mingid pluusid ja püksid riide peale ja nii ma need oma variandid tegingi. Taganjärgi mõtlen, et lõikega olekski ilmselt raskem olnud, sest oleks ju pidanud varrukad külge õmblema ja püksivärvli tegema jne. Siis tuli aeg maski kallale asuda. Interneti avarustest leidsin ühe näite ja näitasin seda ka Taavile, et kas kõlbab. Mask sai rohelisest kartongist , suurte valgete hammastega ja hiljem kaunistasin sädeleva värviga . Kusjuures tegemist on sellise maskiga, kuhu pea sisse käib ja kus suust saab välja vaadata. Kuna tegemise aja ei olnud Taavit kohal, siis tagantjärgi avastasin, et suu tuli liiga suur. Ja siis veel tiivad ja saba. Saba jaoks õmblesin püksiriidest kolmnurga, kiletasin mitmekihilise pakkimiskilega üle ja tegin kartongist kolmnurgad ogadeks, saba ise klammerdasin pükste külge. Tiivad said omakorda krepppaberist, mis samuti kahelt poolt üle kiletatud ja paeltega käte külge seotud. Lõppkokkuvõttes tuli minu arvukatele vandesõnadele ja lubadustele á la ei iial enam vaatamata üks äge draakon. Kahjuks ei saanud järjekordselt eriti head pilti. Kasvataja oli küll veendunud, et tegu on krokodilliga ja saba kadus päeva jooksul tagant, aga see Taavi tuju ei rikkunud. Ja kui te arvate, et kääridega ei ole võimalik näppu lõigata, siis võin kinnitada, et on küll ja kohe kaks korda ja sügavalt.

Laura pidu oli kaks päeva hiljem ja teema siis ette antud - poppstaar. See nõudis parasjagu peamurmist, sest mida sa paned kaheaastasele lapsele külmal ajal selga. Lõpuks õmblesin draakoni jääkidest seeliku, seekord siis õigetpidi riidest, ja randmepaela.Kuna neid jääke, oli vähem kui arvasin, sai seelik veidi niru Ostsime poest ühed superpäikseprillid ja pähe sidusime rätiku. Sai selline „attituudiga” beib. Minu arust täitsa lahe. Siin on karnevali ajal kombeks ka laste paraad, kust meie omade koolid seekord kahjuks osa ei võtnud. Laura rühm ju tegelikult ikka pisikesed veel ja Taavi käis lihtsalt vaatamas. Mina olin kostüümide tegemisest nii väsinud, et magasin sel ajal kodus, seetõttu ei oska kommenteerida.

. . .

2009-03-12T07:01:00.000-07:00

Tõin sulle lilli,” ütleb mees.
“Jah? Aga… mispärast?” küsib naine.
“Noh… Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada.”
“Kas on midagi lahti?”
“Ei. Mis mõttes?”
“No et mis mõttes sa lilli tõid.”
“Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta.”
“Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta… Hehh! Mõtled nüüd
selle eest saada ve?”
“Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas
ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii
odavad ja…”
“Just nimelt! Ikka odavaid… Ega meie vahekord ju tõesti midagi
hinnalisemat väärt ei ole.”
“No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?”
“Ei saanud!”
“Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad.”
“Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid
just nüüd ostsid?”
“Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka
visata.”
“Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid
just nüüd tõid.”
“Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb.”
“Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?”
“Mida! Muidugi tahan!”
“Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui
sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on.”
“Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati
tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi.”
“Nii et sa ei tahagi mind?”
“Mida ma selle peale julgeks öelda?”
“Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha.”
“No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!”
“Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale.”
“Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui
ostsin ainult lilli ja tulin koju.”
“Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga
normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi.”
“Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada.”
“Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul
midagi plaanis ei oleks.”
“Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on
midagi?”
“AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis
küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks,
et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?”
“Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju
kogu aeg mu peale.”
“AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul
aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?”
“Enam ei ütle ma mitte üht sõna.”
“Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki.”
“No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb.”
“Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale.”
“Kui lilli tõin, eks ole?”
“Jah!”
“Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too.”
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: “Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli
võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?”

Üheteistkümnes

2009-03-02T06:34:00.001-08:00

Tere jälle.

Täna maadlen väga segaste emotsioonidega. Jagan siis ka teiega.

Sain eile kingituseks hapendatud rukkileiba. Selgus, et üks inimene siin valmistab seda, küll saksa leiva nime all aga saksa ja eesti leivakultuur ju suht sarnane. Sõin kaks viilakat juba töö juures salaja ära. Maitses oi kui hea. Kujutasin juba ette, mille kõigega ma seda leiba nüüd sööma hakkan. Keedumuna ja sibul ja või ja juust ja.... Ja siis sõin täna hommikul kaks viilu juustuvõileiba. Ja siis hakks tunduma, et kõht on kuidagi hapu ja leib on kuidagi raske ja ei olnud kuidagi nii hea, kui ma mäletasin. Lohutan ennast küll sellega, et see minu lemmik, kõige tavalisem vormileib, ei ole jah nii hapu ja on veidi kohevam ka. Ja juust oli ka see kohalik ja tugev, mida paljud hommikuti ei taha süüa, sest pidavat kõhule halvasti mõjuma. Ja kohvi ka ei joonud kõrvale, sest jooksin, leib hambus,autosse (esmaspäeva hommik ikkagi). Aga ikkagi, ainult see mõte, et võibolla kõik need asjad, millest väidan end puudust tundvat , ei maitsegi tegelikult enam mulle. Et olengi siinse toiduga juba nii ära harjunud, et teisi asju enam ei tahagi. See mõte on lausa valus. Jah, ma tean ju küll, et kui peaksin siit lahkuma, siis näiteks meretoidust tunneksin puudust, ja mõnigatest puuviljadest, ja värskest aedviljast talvel, ja pipramoosist ... Aga igal juhul ei kaalu need üles marineeritud kurke ja suitsukana ja –liha ja –kala, ja igasuguseid soolaseid hoidiseid; ja seeni; ja kohupiimakooki; ja hapupiimaga mikserdatud maasikaid; ja päikese käes kuumaks ja magusaks küpsenud punaseid sõstraid...

Ei, ma lihtsalt keeldun uskumast, et eesti toit mulle võibolla enam ei maitsegi. See lihtsalt ei ole võimalik. Ok väikesed mööndused teen liha ja sokolaadi osas, sest neist olen ka siin praktiliselt loobunud. Esimese järgi pole kunagi erilist vajadust tundnud ja alates sellest ajast, kui ise süüa teen, kasutan liha tunduvalt vähem, kui kellegi tehtud sööki süües. Kui väljas süües antakse valida tugev praad, või suur salatitaldrik, valin kõhklematult viimase. Ja kuna siin pole lihtsalt head sokolaadi saada, siis halba ei viitsi süüa ja nüüd söön sokolaadi siis, kui peab (pühade ajal), või kui keegi Eestist saadab.

Aga muus osas, mitte mingit allahindlust.

Tegelikult üritasin eelmisel aastal isegi hapukurke teha, arvasin omast peast, et neid on raskem untsu keerata, kui marineeritud kurke. Pealegi ei olnud mul selliseid kindlalt suletavaid purke. Panin siis kurgid koos soolveega ämbrisse, mustsõstralehti ja mädarõigast ei olnud, nende asemel panin sinepiseemneid ja küüslauku. Taldrik tagurpidi kurkide otsa ja kivi ka veel vajutuseks peale. Kolm päeva hiljem kui vaatama läksin ei olnud seal mitte värsked soolakurgid, vaid pigem värsked mädakurgid. Mõtlesin jupp aega, mis ma valesti tegin. Nüüd kuulsin ühe tuttava käest, kuidas tema üritas teha hapukapsast ja välja tuli hoopis mädakapsas. Koos jõudsime järeldusele, et ilmselt ei soosi kohalik kliima piimhappebaktereid, kes ju tegelikult kõigi nende hapendamiste taga. Ka piim ei lähe siin mitte korralikult hapuks, vaid pigem halvaks. Nii, et kõigile kes soovivad võin järjekordselt öelda – teretulemast meie võluvasse kliimasse.

Kümnes.

2009-02-24T07:39:00.001-08:00

Täna on vabariigi aasapäev ja samas ka vastlad - karneval. Need kaks viimast on minu jaoks elu jooksul rohkem seda päeva sisustanud. Vastuvõttu on küll ilus vaadata, kuid ühte head kelgutamist see siiski üles ei kaalu. Ja karneval... no see on juba omaette teema. Kui pilte teisest arvutis saan, siis kirjutan pikemalt.
Seekord räägin hoopis majanudkriisist. Omalegi üllatuseks on just Eestis asuv majandussurutis mul siin jalad alt löönud. Reaalsus lõi lausa palgiga pähe. Varem elasin koguaeg selles illusioonis, et ükskord lähen tagasi ja ähvardasin Paulot, et Taavi koolimineku ajaks peame hakkama tõsiselt Eestis elamise peale mõtlema. Umbes aasta tagasi olid tavalised laused a la no mingit tööd ikka leiab. Takistus oli rohkem see, et Paulol oleks olnud ilmselt lihtsam Tallinnast tööd otsida aga Tallinnas elamine ei tundunud mulle kuigi ahvatlev. Olen siiski Lõuna-Eesti patrioot ja Tartu on mu armastus. Nüüd aga tuleb endale aru anda, et nagu ei olekski kuhugi tagasi minnna. Sest töö, seda pole ju eestis elavatel eestlastelgi. Ja praeguse olukorra taustal, kes meid ikka niiväga sinna tahab, töötute horde suurendama. Ja kahe lapsega ju ehku peale ei lähe. Nii erilised ja spetsiaalsed ei ole me kumbki, et kohe mingi erilise töö peale loota saaks. Nii et ootamatult tunnen ennast ilmselt samamoodi nagu ammused sõjapõgenikud. Kodu on küll olemas aga kuskil kättesaamatus kauguses, rohkem nagu unistus, kui tegelik koht, kuhu minna. Lohutuseks on see, et nii mõnigi sõjapõgenik sai ju 50 aastat hiljem siiski tagasi minna. Loodan, et sedapuhku on see periood märgatavalt lühem.
Lõpetuseks ka midagi positiivset. Minu koduse lemmikkoogi retsept. Kui kodus on kaks väikest last, siis muutuvad valmistamise lihtsus ja kiirus oluliseks faktoriks. Ka hinna poolest on tegemist väga sõbraliku maiustusega. Eelmisel aastal, kui kõrvitsad metsikult mööda hekki ronisid, sõime kooki tihti. sel aastal muutsid lehmad meie kõrvitsatagavara olematuks, nii et tegin kooki eile üle pika aja. Maitses hästi, proovige ka. Siin ta siis on:

KÔRVITSAKOOK SOKOLAADIGLASUURIGA.

4 muna
2 klaasi suhkrut
4 spl margariini
1klaas riivitud kookost
0.5 kg keedetud ja purustatud kõrvitsat
1klaas jahu
1 klaas maisi(kartuli)tärklist
1spl küpsetuspulbrit

glasuuri jaoks:
0.5 klaasi suhkrut
3 spl kakaopulbrit
1 spl margariini
3 spl piima

Mikserda mune, suhkrut ja margariini kaks minutit. Lisa kookos, kõrvits, jahu ja tärklis. Mikserda 5 minutit. Lisa küpsetuspulber ja sega. Võiga määritud ja jahune vorm. Keskmise kuumusega ahi. 50 minutit.
Glasuuri jaoks kuumuta aineid umbes 5 minutit madalal temperatuuril, kuni ained sulavad. Kata kook ja lase enne söömist veidi jahtuda.

Ma kohe armastan retsepte, kus kogused on antud klaasides, mitte nii et 123 grammi jahu ja 38 grammi suhkrut. Mina panen suhkrut peaaegu poole vähem aga see sõltub kõrvitsast. Kõrvitsakogusega varieerin vastavalt vajadusele (Loe. kõrvitsamassi hulgale) Vähema puhul jääb rohkem sai, kui kõrvitsat rohkem, saab pudingilaadne kook, maitse on ikka hea. Kuna ma seda ka ei oska öelda, kuidas margariini lusikaga mõõta, siis minu sõnaseletuses on see üks tükk margariini.
Olgu kuidas on aga päris untsu pole seda kooki veel keerata õnnestunud. Kui Taglad siin olid, siis unustasin küpsetuspulbri panemata - ikka söödi ära.

Head isu ja head pidu, valige ise, kas vastlaid või aastapäeva.

PS: Mul on üks kiri võlgu, tean ja püüan vea parandada.

Üheksas

2009-02-21T07:46:00.001-08:00

Vahepeal on elus lahedaid momente.

Kunagi Tartus elades tutvusin ühe noormehega, kes õppis kehakultuuri ja viskas oda. Millegipärast jäi meie tutvus peale lühikest aega soiku. Mõni aeg tagasi jalutas meie poodi selle noormehe teisik. Sama kehaehitus, sama tüüpi soeng ja isegi prillid samas stiilis. Ka hääl on, niipalju kui mina mäletan, sarnane. Kuna tegemist on nüüdseks juba ühe meie püsikliendiga, siis ajame tavaliselt ka paar sõna juttu. Viimasel korral mainis noormees jutu sees oma tööd ja jutu järjeks küsisin, mida ta siis teeb. Vastus: Olen kehalise kasvatuse õpetaja!

Ahjaa , tundub, et kellelgi ei olegi häid uudiseid või mis? Igaljuhul sain positiivse laengu ka sellest, et tagasiside nii ootamatu oli. Tegin ma ju selle blogi eelkõige oma pere ja tuttavate peale mõeldes. Aga hea on teada, et seal kuskil arvutiavarustes on inimesi, kes kaasa loevad-mõtlevad. Tänud teile.

Kaheksas

2009-02-21T07:29:00.000-08:00

Sain järjekordse kinnituse sellest, kui vanamoodne ma ikkagi olen.

Palusin Joaol Valentinipäevaks Paulole kingituseks ühe CD kirjutada. Tegemist minu uue lemmiku Buikaga. Ise kujutasin ette, kuidas paneme lapsed õhtul magama ja siis mina teen klaasikese hõõgveini ja toon midagi kerget närimist kõrvale ja siis panen effektse liigutusega uue CD mängima …
Ja tegelikkus…

Kook, mida teha üritasin ja millest ka veel õhtuks näksida pidi saama, kukkus kokku, õhulise beseepõhja asemel tuli pruuniks küpsenud munavalgelätakas. Lapsed jäid magama siis, kui nemad otsustasid, et on õige aeg ja muidugi meie voodisse. Ja kui ma siis vähemalt plaati tahtsin mängima panna, siis avastasin, et João on pannud heast südamest kokku Buika ja veel kaks plaati aga kahjuks kõik ainult arvutis mängimiseks. Ja seda viitsimist, et Paulo läpakas tuppa sättida, juhtmeid ühendama hakata ja siis muusikat kuulata, mul enam ei olnud.

Olgu muuga kuidas on, aga vähemalt minu jaoks ei ole arvutil ja romantilisel õhkkonnal suurt omavahelist klappi. Kui plaadimängija on kuskil omaette nurgas ja mängib mahedalt ühe nupulevajutuse peale (ideaalvariandis on see nupp puldi küljes), siis arvuti istub keset lauda ja vahib sulle jultunult otsa. Umbes nagu telekas, mis minu jaoks on viimane asi, mida magamistuppa panna. Aga noh, ilmselt on tegu lihtsalt minu vääritimõtlemisega. Nagu eelmainitud näitest selgub, on ju tegelikult päris palju inimesi, kes plaadi all ainult neid arvutismängitavaid mõtlevadki. Peaks vist kah hakkama ajaga kaasas käima.

Seitsmes

2009-02-16T07:36:00.000-08:00

Tere jälle. Valentini päev selleks korraks jälle möödas. Siin saarel on see lausa tsirkus. Juba paar nädalat enne on kõigis poodides aknad südamekujulisi asju täis. Paulo suutis poes jätta mulje mehest, kel kodus õnnetu naine, keda kindlasti ahistakase. Nimelt suutis postkontoris üks müüatest talle südametega postkaarte nii kõvasti pähe määrida et Paulo ei osanud enam muud vastata kui et, me juba abielus ja siis pole ju enam mõtet kingitusi teha. Nii et kui kuskil mingi tegelane mind nüüd väga kaasatundliku näoga vaatab, siis tean, miks. Ja kui te arvate, et tegemist on ainult ühe päevaga, siis eksite te küll kõvasti. Veebruaris muud ei olegi, kui üks suur sõbratamine. Kaks nädalat tagasi neljapäeval oli sõprade päev. Sel puhul lähevad mehed kambakesi ilma naisteta välja. Süüakse, juuakse ja igas endast vähegi lugupidavas asutuses on striptiisietendus. Sellele järgneb nädal hiljem sõbrannade päev, kus on siis naiste kord hordidena baare ja klubisid rünnata. Loomulikult on siis ka meesstripparite kord esineda.

Sellele järgneb traditsiooniline valentini päev, kus paarikesed koos sööma või muidu välja lähevad. Lilled ja kingitused on kohustuslikud. Järgmisel nädalal on verevendade kord. Portugalikeelne sõna on compadres ja eesti keeles ei suuda kuidagi õiget vastet leida. Need on siis kas sellised meessoost sugulased, kes on sugulasteks saanud kellegi abiellumise läbi, või siis väga head kolleegid jne. Ühesõnaga, tegelased, kellega koos on puud soola ära söödud. Ja sellele järgnevad omakorda comadred, ehk siis samade tegelaste naissoost vaste. Igal neist päevadest pakuvad restoranid ja kohvikud soolase hinnaga erimenüüd ja eriprogrammi, mida iganes see siis ka ei tähenda. Ja nende asjade tähistamine on lausa poolkohustuslik. Suuremates seltskondades tehakse loosipakke jne. Ühesõnaga tehakse kõik võimalik, et veebruaris, mis on ju ühtlasi ka karnevali kuu võimalikult palju piduteda. Ja hiljem märtsis rahakotti vaadates jääb üle vaid kurvalt ohata ja lihavõteteks valmistuma hakata.

Kuues

2009-02-13T11:51:00.000-08:00

Nüüd on asi nii, et kui kellelgi on mingeid häid uudiseid, siis palun need mulle teatavaks teha. Mis uudisega on tegu, ei ole tähtis, peaasi , et oleks hea. Lihtsalt hetkel olen väsinud igasugustest tuju rikkuvatest asjadest ja tundub, et inimestes on positiivsus otsa saamas. Selline tunne on, et istuks lihtsalt maha ja ei liigutaks enam lillegi ja vaataks, mis juhtub. Tahaks talveunne jääda aga siin ei ole ju seda lootuski, et mõni külmapüha tuleks. Aga jah, suur apaatsus tikub ligi ja just eile teatasin abikaasale, et tundub, et minu elus ei ole enam mitte ühtegi aspekti, mida ma natukenegi kontrollida suudaks.
Töö juures teatab ülemus, et kas on nii, nagu tema tahab, või võime minema jalutada. (Kriisi nähud) Ja isegi kui nõustume ülemuse poolt pakutud tingimustega, ei ole kindel, et meie veebruaris lõppevat lepingut pikendatakse.
Kodus on Antonio, kes esialgu pidi jääma paariks nädalaks, kuid kes on meil nüüd juba peaaegu kuu ja tundub, et jääb veel mõneks ajaks.
Paulo vanemad otsustasid, et praegu on õige aeg vannitoa plaadid osta. Minu tagasihoidlik arvamus on, et mulle meeldiks pigem seda kartulimüügi raha, mis nende juures hoiul (müük toimub põhiliselt nende naabritele ja need siis toovad raha sinna) alles hoida, sest mine sa tea. Aga kui seda kõva häälega ütlema lähen, siis on reaalne oht, et ämm ja äi solvuvad, sest tunnevad et lükkan nende abi tagasi.
Lubasin kuu aega tagasi, et lähen immigrantide klubi peole ja võtsin isegi teatrist usinasti osa, nüüd, seoses töögraafiku muutmisega pidin teatama, et kahjuks ikka ei saa tulla.
Ja isegi tervis on ennast muude asjadega mesti löönud. Eile käisis järjekordselt naistearsti juures. Ehki jah, see viimane võib isegi positiivne olla, sest midagi hullu mul viga ei ole. Kuid siiski eksisteerib kuskil üks väike haavand, mida eile külmutati, et see edasi ei leviks.
Laural on juba kaks nädalat mingid punnid, mille kohta keegi ei tea, mis need on. Arsti juurde, kes allergoloogi juurde saatekirja annaks, saab alles esimesel aprillil (see on siis perearsti ooteaeg) .
Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et elu nagu lill.
Ja tõsiselt, palun häid uudiseid!!

Viies

2009-02-01T06:27:00.000-08:00

Kuidas teile meeldib, kui väljas on 10 kraadi sooja?

Ilus kevadine ilm, eksole.

Aga kuidas teile meeldib, kui väljas on 10º soojakraadi, sajab vihma ja rahet ja tuul on kohati kuni 90km/h. Lisage veel juurde maja seinad, mis koosnevad blokkidest või kividest, tsemendist ja välisest ja sisemisest värvikihist. Ruumid on suured ja avarad ja ainuke potensiaalne küttekolle on gaasipliit, kuid selle kohal on ventilatsioonikorsten, kust suure tuule korral võib vihma sisse sadada ja kus tuul on nii tugev, et kustutab tiku enne tulesüütamist. Tere tulemast Assooride talveidülli.

Sel aastal juhtus midagi erakordset, mida mina pole veel näinud ja mis pidavat olema üliharuldane – siin sadas lund. Corvol ja Floresel üle terve saare, S.Miquelil ainult kõrgemates kohtades. Pico on loomulikult lumega kaetud. Üle terve meie saare sadas vihma ja rahet, lausa niipalju, et Taavi sai hiljem hea mitu peotäit rahet süüa ja nõudis mahla rahega, kuna see olevat parem, kui jääkuubikud.

Selle kõige juures muutub tuul lausa positiivseks nähtuseks, vähemalt kuivatab kiiresti vihma vahepeal. Ja meil oli selleks nädalavahetuseks kartulivõtt plaanis :)

Neljas. Kolmas

2009-01-27T06:35:00.000-08:00

Meie lapsed kasvavad lausa iga päevaga. Mõnikord ma ei teagi, kumb rohkem iseseivaks muutub. Laps või lapsevanem. Avastasin selle esimest korda siis, kui peale Laurat jälle tööle läksin. Minu identiteet oli pikka aega kahe lapse ema. Ühel hommikul kui töö alguseni oli veel pool tundi, jalutasin mööda linna ja tundsin end imelikult, sest kedagi polnud süles või käe otsas. Järsku taipasin, et teised inimesed ju ei tea, et mul on kodus kaks last. Nende jaoks olen ma lihtsalt mingi naine tänavalt. Ja nende jaoks ei ole määrdunud pluusi korral kohe arusaadav, et keegi ilmselt pühkis oma suud sinu õla vastu.

Eile õhtul mängisid meie kaks tegelast terve õhtu omavahel, leiutasid ise reegleid ja ka allusid neile ja ei vajanud terve õhtu jooksul emme vahelesekkumist. Kes ennast imelikult tundis, olin mina. Kõndisin mööda elamist, tegin ühte ja teist, koguaeg valvel, et nüüd keegi tuleb või kutsub. Oleks ju võinud rahus maha istuda ja mingi püsivama töö kätte võtta aga ei, nagu kohe ei oskaks. Peab enne sellise olukorraga harjuma. Söövad nad ka juba ise laua taga, mitu õhtut pole keegi enam söögi ajal sülle kippunud. Ja kaks nädalat tagasi nõudis Taavi, et tema tahab oma tuppa oma voodit ja üksi magada. Ainuke mööndus tehti Laurale ja pandi tema voodi Taavi oma kõrvale. Täna läksin öösel Laura pärast sinna ja jäin Taavi voodisse magama. Hommikul ärgates oli esimene asi: “Emme, mine oma voodisse”.

Paulo on mitmel hommikul avastanud Taavi juba üksi mängimast või teleka eest.
Vägisi kipuvad suureks saama. Peame ka meie uuesti iseseisvaks õppima :)
Või siis on aeg uue tite peale mõtlema hakata (loll jutt suhu tagasi)

Seekordne lapsesuust on pärit hoopis Lauralt. See terane tüdruk õpib Taavi kõrvalt nii mõndagi ja kasvab superkiiresti.

1.Taavi on juba üles ärganud ja tahab emmega raamatut vaadata. Laura tõstab oma unise pea padja pealt ja käratab: “Lase Laural magada!”
Taavi: “Aga küsimus on selles, et sa ju ei maga “
Laura mõtleb veidi ja siis teeb superhaleda não: “Laura on niiiii haige”.

2. Laura tuleb pissilt ja teatab kurva häälega: “Laural ei ole juppi:”
Issi –emme vaatavad mõistmatu näoga üksteisele otsa: “mida sul ei ole?”
Laura:”Juppi”
Issi-emme uuesti: “mida?”
Laura paneb pluusisaba lõua alla ja patsutab kahe käega oma intiimset piirkonda: “Juppi noh”
Issi-emme:”Aahaa… Ei ole jah”
Laura: “Taavil on”
“jah, Taavil on”
Laura:” Issil on.”
“Jah, issil on”
Laura:”emmel on.”
“Ei emmel ka ei ole”
Laura peale pisikest pausi:”Issil ja Taavil on, emmel ja Laural ei ole”.
Ja sellega loeti probleem lahendatuks.

Neljas.Teine

2009-01-27T06:02:00.000-08:00

Meil on majas ajutine elanik. Üks Paulo onupoegadest on meie juures asumisel. Tegemist on paljulapselise perega, kus vanemad surid. Nii et kõik 7 last on üles kasvanud lastekodus. Kõne all olev isik elas hiljem aastaid koos ühe vanema daamiga, kellega neil olid väga head suhted. António kutsus daami emaks ja viimastel aastatel hoolitses tema eest. Kahjuks ema suri, jättes Antoniole maja, kus elada. Üksi ei ole kerge kellelgi ja mõned inimesed taluvad üksi olemist halvemini, kui teised. Nii otsis António endale üürilise. Algul tundus kõik ilus, kuid hiljem osutus üüriline narkomaaniks. See ja veel paljud teised probleemid tekitasid piisavalt stressi, kuni ühel päeval töö juures António plahvatas….

Ülemus nõudis loomulikult seletus ja disiplinaarset protsessi. Kõige selle juures leidus aga kolleege, kes siiralt huvi tundsid, mis lahti, António ära kuulasid ja teda ka aidata otsustasid. Nüüd on António päeval haiglas psühholoogi juures ravil, ööd veedab meie juures ja keegi kolmas üritab tema üle pea kasvanud üürnike majast välja tõsta ja seal ka remonti organiseerida. (Maja kuulub ametlikult linnale)

Mis mind selle loo juures kõige rohkem hämmastab, on kolleegid. Kui tihti me tegelikult kedagi aitame või üldse märkame. Hea on teada, et eksisteerivad sellised head inimesed, kes viitsivad ka teiste pärast vaeva näha. See juhtum värskendas minu järjekordselt kõikuma löönud usku inimeste headusesse. Igas päevas võib tõesti leida killukese imet.

Ja veel, kui palju meil on inimesi, kelle juurde võime tõelises hädas minna ja kes tõesti aitavad. Perekond… ja edasi… António on tegelikult õnnelik inimene.

Tänusõnad siinkohal kõigile, kes on mingil hetkel minu jaoks olemas olnud. Nimekiri tuleks pikk aga küll te ise teate. Teete mul südame soojaks, kui teile mõtlen.

Neljas. Esimene

2009-01-27T05:14:00.000-08:00

Tere jälle. Seekord on vahepeal nii palju asju juhtunud, et parem on need eraldi üles kirjutada, seepärast kohe mitu sissekannet.

Ma ihun vaikselt nuga ja hammast ja mida kõike veel meie naabri mullika suhtes. Kokkuvõttes on tema tekitatud kahju järgmine: pooled maasikataimed pealt ära söödud, juba mainitud sõstrapõõsas, mis siiski vist ellu jääb, meie sel aastal olematu kõrvitsasaak, sest lehmad leidsid, et kõrvitsad maitsevad paremini kui vana hein. Seepeale pidas Paulo naabriga ühe vestluse ja see omakorda lubas, et enam lehmi sinna ei pane ja on veidi ettevaatlikum. Sealt edasi on kahjud rohkem juhuslikumat laadi, tekitatud siis kui lehmad oma aiast meie juurde murravad. Nende hulka kuuluvad paljaks söödud apelsinipuu, just see kõige noorem ja lootustandvam. Värskelt istutatud ja seejärel ära tallatud maguskartul, ja siis veel viimane kahju, mis mind nuga ihuma pani.

Nimelt tõi jõuluvana mulle ühe supertoreda kingituse – Anona taime (eestikeelset nime ei suuda nagu ikka meelde tuletada, aga küsige Tagla käest, tema teab). Selle taime pärast pidasin veel suure lahingu terve Paulo perega. Nimelt ei uskunud neist keegi, et labidaga on võimalik auku kaevata. Kõigepealt oli Paulo isa, kes viisakalt umbes viis korda abi pakkus, seejärel ema, kes samuti arvas, et kaevamine tuleks ikka meestele jätta. Ja lõpuks isegi Paulo, kes küll targu vait oli aga 15 min hiljem (kui mul loomulikult auk juba valmis oli) selle hiigelkõplaga, mida siin kaevamiseks kasutatakse, mulle “appi” tuli. Igal juhul sai puuke ilusasti istutatud ja paistis hästi kohanevat. Ja siis paar nädalat hiljem avastasime ta lihtsalt pooleks murtult. Ma olin kohe nii vihane, et saatsin üsna mitu krõbedat sõna naabri aia suunas. No aru ma ei saa, mille kuradi pärast on vaja 100 meetri pikkuse ja 10 meetri laiuse maa peal kahte mullikat pidada. Tegemist on nimelt minu kohaliku lemmikpuuviljaga, ja tähtsusetu pole ka see, et see istik oli siiski ju ostetud. Ja kuna tegmist oli kingitusega, siis on vähemalt minu jaoks selle puu väärtus lehma omast lausa viis korda suurem. Nii, et kui mina ja lehm peaksime järgmisel korral meie aias kohtuma, siis ma oma tegude eest ei vastuta.

Üks hea asi on siiski ka. Tänu naabri aias asuvale elektrikarjusele ei kipu Pluuto enam mitte üks põrm üle müüri hüppama. Seal mingi nähtmatu käsi karistab.

Kolmas

2009-01-19T05:13:00.000-08:00

Igal hommikul maadleme me kahe probleemiga. Esimene on see, et kunagi ei tea, keda me üles äratame. Taavi ümberkehastumismängud on ses suhtes tublisti edasi arenenud. Enamasti võime valida järgnevate tegelaste vahel: kivist mees, (kes on loomulikult üleloomulike omadustega ja võitmatu), tiiger, dinosaurus (enamasti türannosaurus aga eksisteerivad ka teised isendid), kass (emane ja patsidega, Kika nimeline) või siis Isaac (Taavi rühmakaaslane ja parim sõber). Seda, kellega parajasti tegu on, saab enamasti aru voodis lebades antud vastusest. Tegemist on kas siis näugumisega, urinaga, möirgamisega, või visatakse meile okkaline tulepall. Isaak jällegi tõuseb kohe ise üles ja kui juhtub, et tegemist on lihtsalt Taaviga, siis see tõuseb üles ja tahab multikaid vaadata.

Kui esialgu oli Laurat vaja veenda, et mängime nüüd seda või teist, siis praeguseks on ka tema jõudnud sinnani, et kehastub vastavalt vajadusele sujuvalt ümber. Kivist mehele pole veel õiget vastet. Aga muidu on tegemist kas tiigribeebi või ahviga, dinosauruse paariline on millegipärast siga, (ilmselt seepärast, et Laural tuleb röhkimine paremini välja, kui möirgamine), teise kassiga, Raqueliga (ei tea, kust võetud, tegelikul Isaagil ei ole õde) ja siis veel on olemas lihtsalt beebi. Ümberkehastumine käib nii sujuvalt, et vahel on sellest raske aru saada ja siis saame pahandada, kui vale tegelase nime ütleme. Reedel olime näiteks autosõidu ajal tunnistajaks sea ja dinosauruse omavahelisele vaidlusele. Eilse õhtusöögi jooksul sai kahest kassist korraga mereröövel ja röövlilaeva kapten, kes siis pidid jooksma pikksilma otsima, et sellega aknast merekoletisi jälgida. Nii et meie elu võib vist vaheldusrikkaks pidada.

Ahjaa, see teine probleem. Noh see on loomulikult õigel ajal kodust välja saamine, aga võrreldes esimesega on see köömes.

Tänud

2009-01-15T04:41:00.001-08:00

Minuni, või õigemini meieni jõudis üks imeline kingitus. Suured tänud. Taavil ja Laural saab nüüd olema uus aknakaunistus, seekord siis kaks lahedat kala. Seni käiski sõda jõulukaunisuste ära võtmise nimel. Ja suured-suured tänu, et ka minul koduseid jõule piiluda lasite. Peaaegu nagu oleks ise ka seal olnud. Tegite mul südame soojaks. Ükskord astub ka meie pere koos jõuluvanaga uksest sisse.

Kalli kõigile.

Selle aasta teine ( üldarvestus läks sassi)

2009-01-12T05:09:00.000-08:00

Järjekordne tõestus blondiinsusest.

Paulol oli esmaspäeval sünnipäev, kuid siis oli kõigil kiire-kiire. Sõime vanemate juures kooki ja kogu lugu. Laupäeval tegin kodus oma klassikalist kõrvitsakooki. Kui see ahjust välja ja glasuuri alla sai, siis tuli meil idee: paneks siis issi jaoks küünlad ka ja laulaks talle lõpuks ka kodus sünnipäevalaulu. Issi läks Pluutole süüa andma, Mina Taavi ja Lauraga hakkasin hoolega koogi sisse küünlaid toppima. Asjaga oli loomulikult hirmus kiire, sest issi oli ju iga hetk tagasi tulemas. 32 küünalt tordi sees, jooksin üles fotokat otsima. Vahepeal oli issi ka tuppa jõudnud ja hakkas küünlaid süütama. Ainult et järsku hakkasid need küllili vajuma. Loomulikult ei tulnud mulle pähe, et kuuma koogi sees võivad küünlad sulama hakata. Pärast andis hulk aega saia seest 32 küünla sulanud laike noaotsaga välja urgitseda.

Eelmisel nädalal sain endale jälle kolmeks päevaks lisaotsa. Seekord pikapäevarühma kasvatajaks. Muidu kulges kõik hästi, ainult et üks töö lõppes kell neli ja teine algas 5-10 min peale nelja. Ja vahemaa kahe koha vahel ei ole just pisike. Paras logistikaülesanne ja tervisesport(spurt) aga hakkama sain. Kõige lahedam oli see, et neljandal päeval kui enam ei pidanud tööle minema, oli samas kohast mööda minnas hirmus tahtmine läbi hüpata ja lastele tere öelda. Samas igapäevaselt vist seda tööd teha ei suudaks, see pidev laste sädin on ikka tõesti väsitav.

Aga noh iga lisaots on teretulnud, kui tegemist pole just öösiti töötamisega nii et olen ka edaspidi kõigile pakkumistele avatud.

Kahekümne neljas ja ühtlasi aasta esimene.

2009-01-07T06:04:00.000-08:00

Tere jälle. Ongi käes see 2009. Kestab ainult mõned päevad, aga mina olen juba hunniku uusi asju õppinud.
Kõigepealt avastasin kui kõvasti "sience fiction" ehk siis igasugune ulme on meie elu ja arvamusi märkamatult mõjutama hakanud. Seda tänu selle , et minu armas abikaasa vaatas Jane Eyre filmi ja oli peaaegu poole filmini kindel, et majaperemees on tegelikult libahunt või vampiir või midagi sellist. Siis muutis vahepeal arvamust, aga ainult niipalju, et ok, majaperemees ei ole, aga tal mingi selline elukas peidus (mis enam ei olnudki ju nii väga vale). Ja üldse on tänu filmidele palju lihtsam süüdistada valitsusi igasugustes vandenõudes, kui tunnistada, et nad on lihtsalt saamatud.
Teine õppetund tuli karmilt. Nimelt avastasin, et kui sul on kuskile jõudmisega ilgelt kiire ja teed pool maad kiirkõndi ja teise poole jooksed ja siis jooksmise ajal võtme taskust kuskile kaotad ja selle alles kohale jõudes avastad, et siis on kogu selle ürituse kasutegur ümmargune null, kui mitte negatiivne. Ja teadmine , et vahemaa läbimiseks kulus tavapärase poole tunni asemel 10-15 min, ei anna ka suurt midagi, või kui, siis ehk veidi tuimad säärelihased.
Nüüd ei teagi, mida sellisest aasta algusest välja lugeda. Kui kogu aasta läheb samamoodi siis aidaku meid jumal aasta lõpuni jõuda. :)
Või kui arvesse läheb ainult esimene päev, siis selle veetsime me väga hästi. Käisime nimelt kogu perega ujumas. Ilm oli hea, päikseline ja umbes +18 kraadi, vesi samasugune. Veetsime rannas kohe paar tundi liivaga ja lainetega mängides. Üks mõnus moodus uut aastat vastu võtta.

Lõppu jälle lapsesuust (midagi pole parata kui see pidevalt "kilde" genereerib).
Emme koristab tuba ja palub Taavil oma toa põrandalt asjad kokku korjata. Veidi hiljem läheb vaatama, tuba ikka samasugune.
Emme: "Noh, Taavi, leppisime ju kokku, et koristame toa ära"
Taavi(sellise enesestmõstetava näo ja häälega):" Noh, sul tuli see koristamise idee, eks sina siis ka korista".

Head käesolevat kõigile teile.
Side lõpp

Kahekümne kolmas sissekanne.

2008-12-30T04:33:00.000-08:00

Jätan seekord siia ühe lubaduse uueks aastaks. Tavaliselt ma sel ajal eriti lubadusi andma ei kipu, selle asemel on mul kaks permanentset lubadust, mis päevast-päeva uuendamist vajavad. Esimene on pärit nooremast ajast: homme hakkan õppima, teine on praegusel ajal samuti väga aktuaalne. See nimelt vana hea lubadus, et homme hakkan heaks.(a la ole homme parem kui eile tüüpi). Seda viimast püüan isegi täita, sel lihtsal põhjusel, et mul on nii paganama täiuslik abikaasa, et tema kõrval lihtsalt peab ise ka hea ja tubli olema, muidu hakkab endal häbi. Vahel oleks lausa hea, kui saaks viriseda, et sa ei aita mind üldse või mina ju ka ei jõua kõike jne. Aga kui teine ikka käib tööl, hoiab lapsi, teeb süüa, ehitab maja ja veel mida parajasti vaja teha, siis lihtsalt ei saa ju viriseda. Jah, vahepeal ei ole veatud inimesed head,võibolla ongi nende suurim viga, et pole kuskilt kinni hakata.

Aga minu uue aasta lubadus siis järgmine:

Uuest aastast muutub minu blog kakskeelseks.

Põhjus on lihtne. Kuidagi imelik on mulle kallitest inimestest rääkida ilma, et neil oleks võimalik midagi sekka öelda. Kõlab nagu tagarääkimine.(Samas pole ju kuskil öeldud, et jutt mõlemas keeles sama on :) ) Ainult et ma pole veel otsustanud, milline see teine keel on - inglise või portugali. Mõlemad vajavad kirjutamise harjutamist ja sõpru on mul mõlemakeelseid. Nii heaks ma aga ka ei viitsi muutuda, et blogi kolmekeelseks teeksin. Aga noh, kaks päeva on ju veel aega mõelda.

Seniks head uue aasta ootust kõigile.

Side lõpp

Kahekümne teine sissekanne.

2008-12-28T06:56:00.000-08:00

Tere jälle.
Jõulud selleks korraks möödas. Hinges kummaline igatsus, ei teagi millest.
Meie pere jõulupidu oli armas. Olin seitsmeni tööl, siis tuli Paulo järgi ja läksime isa-ema juurde, kus lapsed olid juba ootamas. Peagi istusime lauda, menüüs tursk koos kartuli- ja (vist ) jamssipudruga. (Jamsi ehk siinses keeles njammi puder on maailma maitsvam asi. Kahjuks sab seda vaid jõuluõhtul.) Sellel järgnes muidugi kook ja minu asi, mis pidi olema puding aga välja tuli selline pehmem kook. Sel ajal ilmusid juba ka kingid kuuse alla. Vanaisa oli kinnitanud kellukese väljas ukse kohale, et kuulda kuidas jõuluvana tuleb, kuid kass otsustas selle nööriga juba enne õiget aega mängima hakata ja kingituste kuuse alla panija unustas toaukse sulgemata, nii et Taavi ja Laura jooksid tegelikult veidi enne õiget aega kuuse alla. Aga tundub, et nende usku jõuluvanasse ei kõiguta veel miski. Järgnes kohustuslik pakiavamine-imetlemine ja asjade katsetamine. Sain sel korral suure üllatuse osaliseks. Olin juba valmis riieteks ja kodumasinateks. (Ma ei salli kohe üldse seda riiete kinkimise kommet. Seda enam, et järgnevatel päevadel on poed täis inimesi, kes kingitusi ümber vahetada tahavad. Minu arust kaob niimoodi kingi mõte). Saime hoopis kahepeale ühe pisikese paki, kust tuli välja fotokas. Asi, mida juba ammu olin tahtnud, aga mis alati teiste asjade varju oli jäänud. Ja siis tuli Marta veel vabandama, et kui teile ei meeldi, siis võite ju alati poes millegi vastu vahetada.... :)
Ühesõnaga oli armas õhtu, koju jõudsime kesköö paiku.
Ei tea, kas hakkan siinse ilma ja jõulukommetega rohkem harjuma, või on asi milleski muus aga sel aastal nautisin seda koosolemist ja üldse jõuluaega rohkem ku tavaliselt. Ainus, mis puudus, on teised lapsed peale Taavi ja Laura. Ja loomulikult ei möödunud jõulud ilma oma perekonnaga rääkimiseta. Mul on ikka armasad vennad-õed ja vanemad. Ja ka kommilaev jõudis just päev enne jõule kohale, suured tänud.
Sain veel ühe kummalise kogemuse võrra rikkamas. Nimelt rääkisin Asta-Ilmariga. Oli hea neid kuulda aga tegelikult teevad sellised momendid natuke isegi haiget. Panevad aru saama, at kõik läheb edasi, miski ei ole enam nii nagu siis, kui kodust lahkusin. Ja kui ma varsti tagasi ei lähe, siis, mida kaugemale tagasiminek läheb, seda vähem on, kuhu tagasi minna. Või tegelikult on sellised kummalised tunded, mida lihtsalt ei oska seletada. Mäletan Ilmarit ja Astat viimasest korrast aga kuidas nad praegu välja näevad? Kuidas tegelikult on minu vanemate tervis? Millised on Kati lapsed nii välimuse kui iseloomu poolest? Kuidas on Andres isana?
Ja katsu sa kellelgi seletada, mis tunne on, kui kellegi hästi sihitud pallist lumi krae vahel sulama hakkab. Ja siis teeb haiget ka see teadmine, et kui peaks midagi Pauloga juhtuma(sülitan kolm kord üle õla), siis tegelikult ei ole minul siin midagi, mis mind siin hoiaks. aga minu lastel juba veidi on ja mida aasta edasi, seda raskem on neid siit lahti rebida ja seda väiksem õigus mul selleks on. Lõppude lõppuks on nende juured ju siin - merefännid, nagu nad on.

Jah, kodu jääb koduks, ükskõik kus oled. Ja lapsevõlv on vist tõesti peaaegu otsa saamas.

Lõpetuseks , nagu juba kombeks, lapsesuust.
Hakkasime mingi aeg tagasi Taavile raha tähendust seletama, eriti seda, et raha ei jätku mitte alati kõigeks ja et ühe euro eest saab kas jäätise või kommi, mitte jäätist ja kommi.
Jõuluajal teadagi on ka igasugust nosimist rohkem nii et Taavi jääb ühel hetkel keset pähklite avamist-söömist mõtlikuks: "Kust see jõuluvana küll niipalju raha saab, et kõik need asjad osta?

Side lõpp

Jõulusissekanne

2008-12-23T08:22:00.000-08:00

Tere jälle.

Ja ongi käes jõulupühad. Aeg koos perekonnaga. Ema lükkab lihapoti ja verivorstid ahju. Isa toob kuuse….. Lausa kahju on suureks saada.

Mina teen homme jõulupudingut ja pakin viimaseid kingitusi. Jägermeistrit ei saanudki, nii et see kingitegemine on viimasele minutile jäänud. Meie peres on jõulud väga kasulik aeg olnud.Taavi koristab tänu päkapikkudele nii oma toa kui ka muud elamist ilma käskimata. Kusjuures motiiviks pole mitte see, et päkapikud talle kommi tooksid, sest talle ja Laurale toovad niikuinii, aga kui ta hea laps on , siis võib hommikul koguni neli kommi leida – issile-emmele ka. :)

Jagan teiega ühte jõulupilti. See on ilu, mis jääb paljudel turistidel nägemata.

Vaadake siis arvuti vahendusel ja mõelge ka meie peale.

SOOVIN KÕIGILE ILUSAID JA RAHULIKKE JÕULE , KUUPAISTET JA ARMASTUST SÜDAMETESSE

Kahekümne esimene sissekanne.

2008-12-16T14:46:00.000-08:00

Ja saidki laste jõulupeod läbi. Laura oma oli reedel. Kahjuks suutis Taavi selleks ajaks muidugi haigeks jääda, või õigemini jäi haigeks juba paar päeva enne pidu. 38,5 palavik ja köha. Kuna olime talle lubanud, et võib peole minna ja ta oli juba kolm päeva kodus olnud ning kuidas me ta ikka üksi jätame, siis läksime kogu perega.

Üldiselt ütlen Laura sõime kohta ainult toredaid sõnu aga jõulupeo korraldamine on erand. Ruum on väike, lapsed istuvad koos vanematega ja siis viiakse esinemise ajal lavale. Kuna tegemist on ühe- kuni kolmeaastastega siis loomulikult tekitab see segadust ja lapsed ei saa aru, mis nüüd. Tagajärg on see, et kogu pidu venib ja vanemad-lapsed siiberdavad edasi-tagasi. Võiks olla midagi hoopis vabamas vormis, siis ilmselt naudiksid kõik rohkem. Selleks ajaks, kui jõuluvana tuli oli Taavi juba kapsas ja Laural kogu kannatus katkenud. Pealegi on Laural lausa paanika ümberriietatud täiskavanute ees (kevadpeol oli nukuriietes tädi), ka jõuluvana ei olnud erand. Haarasime siis kähku paki já tulime tulema. See-eest kodus näitab Laura väga uhkelt oma kingituseks saadud barbiet ja seletab, et jõuluvana tõi ning laulab seda jõululaulu, mida nad koos liigutustega esitasid. (Peol seisis ta laval, pea viltu, keeleots suust väljas ja vaatas kuidas teised käsi liigutavad.)

Taavi pidu oli täna. Kahjuks sellisel kellaajal, et Laurat kaasa võtta ei õnnestunud. Kuna Taavi oli praktiliselt nädala haige olnud, siis olime mures, kuidas ta esinemisega hakkama saab. Ma jätsin vahepeal isegi tuunika õmblemise pooleli, sest mis sa ikka mässad, kui lapsest pole võibolla minejatki. Eile istusin karistuseks kella kaheni öösel üleval ja mässasin õmblemisega. Ütleme nii, et ega ta ilus ei tulnud aga päris sinna teise kohta ka ei läinud, hindeks kõva kolm. Sain järjekordse tõestuse, et Paulo on matemaatik. Nimelt palusin tal üks viisnurkne täht joonistada, et see siis tuunika rinnale kleepida. Selle peale hakkas teine mööda tuba ringi kõndima, et malli või kompassi leida, sest muidu ei saa ju teha võrdnurkset viisnurka. Tegelikult palusin ma teda hoopis mõttega, et ehk tal veidi kindlam käsi kui mul ja ega kuskil pole ju öeldud, et kõik tähe nurgad võrdsed peavad olema.

Pidu ise oli ülivahva. Kasvatajad olid suure töö teinud já lapsed nautisid esinemist kohe silmaga nähtavalt. Mina muidugi ei suutnud jätta pisarat poetamata aga ma olen peale seda, kui mul lapsed on, üldse imelik. Taavi sai oma osaga suurepäraselt hakkama. Ja taas kord jõudis pärale, kui kiiresti lapsed kasvavad. Eelmisest aastast mäletan väga hästi seda natuke hirmunud, natuke ärevat nägu laval ja arglikult välja öeldud sõnu. Sel aastal kallistati peale pidu kambajõmme ja anti lavanaabrile põse peale musi :)

Ahjaa, ja veel kilde lapsesuust. Taavil on praegu see aeg, kus kõige hullemad sõimusõnad ja on pissi ja kaka. Tundub, et ka aiakaaslaste hulgas on need popid. Sa oled kakapea , ma kakan sulle pähe jne. Täna jõudis see teema uuele tasemele, kui Taavi mulle ütles: Ma kakan kakamasinasse ja siis see muudab mu kaka pissiks........

Side lõpp

Kahekümnes sissekanne.

2008-12-10T12:51:00.000-08:00

viimasel ajal kipuvad need sissekanded poolikuteks jääma aga tagantjärele täiendamiseks pole miskipärast tuju. Jääb siis nii, nagu on.
Täna tegelesin minu jaoks poolvõimatu asjaga - õmblemine.
Taavile on jõulupeoks sellist keebimoodi tuunikat vaja, mis peab olema EU lipusinine ja kollase tähega rinnal. Millegipärast meenuvad kohe need veneaegsed näidendid ja raamatud, kus head tegelased olid alati ka tublid kommunistid. Peas hakkasid keerlema laused sellest, kuidas Euroopa Liidus on hea elada, mis siis, et rahvas siiamaani eurodele üleminekut kirub. Aga jah, tuunikat on ikkagi vaja. Ostsin siis kaks meetrit sinist voodririiet, sest see oli kõige odavam ja ühtlasi ka värvilt kõige sobivam. Vaatasin seda juppi nii ja naapidi. Lõpuks voltisin riide pooleks ja panin Taavi sinna peale pikali, märkisin kriidiga umbes-täpselt peaaugu ja kaenlaaluste kohad ja asusin traageldama. Teen sellist superavarat tuunikat, nii et täpne lõige ei olegi oluline. Selga pole veel proovinud aga vähemalt peale vaadates näeb välja nagu riietusese, mis on minu puhul juba suur saavutus.
Terve nädalavahetus möödus Laurale aafrika seelikut tehes. Muidugi jälle jõulupeo jaoks. Ostsin kera pundinööritaolist nööri, seda saab ilusasti lahti keerutada. Punusin kõigepealt laiemat sorti vöö ja siis hakkasin sinna külge nöörijuppe kinnitama. Hirmus tüütu töö ja Laurale ei meeldi seda seelikut üldse proovida nii, et oli para jant teadmisega, kus lõpetama peaks. Tegin hõlmiku põhimõttel, st. ühte vöö otsa tegin juba punumise ajal nööpaugu ja teise otsa panin siis nööbi, eks näis, kas kukub tantsu ajal seljast või mitte.
Ja kogu selle aja seisab minu suur armastus -ristpiste- lihtsalt nurgas ja ootab. Ma tahaks üks paar päeva üksi kodus olla ja lihtsalt tikkida aga näed, ei õnnestu.
Ahjaa, täna ehtisime kuuse ka ära, elutuba on kohe palju jõulusem.
Ja ma olen hetkel armunud Norah Jonesi muusikasse, ainult seda kuulakski.
Side lõpp

Üheksateistkümnes sissekanne.

2008-12-09T08:23:00.000-08:00

Seekord pühendatud Taavile.
Milline ema ei oleks rõõmus, kui tema last kiidetakse. Täna juhtusin rääkima Taavi kasvatajaga, kes ilma mingi sissejuhatuseta ütles: "Teil on väga intelligentne poiss. Lasteaeda tulekust saadik on tohutult edasi arenenud. Ja millise arutlusoskusega ta veel on, te peaksite kuulma , kuidas ta küsimustele vastab. Väga tark ja toredasti käituv poiss. "
Kõrvad hakkasid igatahes usinasti liikuma, häid sõnu on ju alati meeldiv kuulata.

Juhuslikult olin sama asja peale mõelnud ka ise just sel nädalavahetusel. Me kutsume Taavit vahepeal väikeseks teadlaseks. Mitte et ma laste koha pealt mingi ekspert oleksin aga siiski, üht-teist jääb silma kõrva. Ja Taavi puhul on silma jäänud tema lapse kohta väga tugev asjade seostamine. Põhjus-tagajärg on tema jaoks täiesti arusaadav käsitlus. Reedel kurtis, et ta ei taha silmad kinni magada, sest siis võib paha und näha. Vestlesime siis veidi sel teemal ja avaldasin arvamust, et äkki oled liiga palju multikaid vaadanud ja siis tuleb nende pahadega sealt halb uni. Paar päeva hiljem pani Taavi järsku peale 10 min teleka vaatamist asja kinni. Minu imestunud pilgu peale teatas, ei tohi liiga palju vaadata, paha uni võib tulla. Ka kartulikrõpsude või kommide söömisega on sama lugu, mingi hetk paneb koti kinni, sest kui liiga palju süüa, siis võib kõhuvalu tulla. Kui keegi paneks midagi sellist minu nina ette, siis oleks mul raske homse kõhuvalu peale mõeldes söömine lõpetada. Aga Taavi jaoks on see lihtne. Ka kõhugripi puhul tohutu januga piisab öelda, et kui palju jood, siis võib uuesti oksendama hakata, et Taavi ise vett lonkshaaval ja vaikselt jooks.
Ka millegi seletamise juures lööb teadlane välja. Taavi ei ole sellise ülikiire taibuga. Selle asemel meeldib talle asjade üle juurelda ja asja tuumani jõuda. Igasugust udu pole talle mõtet ajada, sest kui asjad loogiliselt ei klapi, siis jääd ise hätta. Parem on juba öelda, et mina ka ei tea. Laura selle eest haarab asju kiiremini, kuid pealiskaudsemalt. Erinevus kahe erineva stiili vahel on selgelt märgatav.

Kaheksateistkümnes sissekanne.

2008-12-04T07:07:00.000-08:00

Peas keerleb seekord sada pisikest asja, mida ei oska omavahel seostada. Nädal on parasjagu pingeline, ehk siis sellepärast. Vaja ju kõik oma jõuluüritusd paika sättida nii, et keegi ei kannata. Üks kolleeg läheb just sel ajal Portosse nii et peame kolmekesi hakkama saama ja kõigil on midagi plaanitud. Aga noh, tundub, et need asjad hakkavad paika loksuma.

Sain lõpuks oma endise ülemusega kohtuasjad ühele poole. Kohus otsustas, et peab mulle raha välja maksma. Aga kuna ja mis aja jooksul, see on ikka lahtine nii et ei tea, kui kaua see asi veel venida võib. Kogu selle protsessi jooksul ei näidanud ülemus muidugi kordagi nägu. Näis, mis siis nüüd. Igatahes seda raha me enam ei loodagi, kui tõesti midagi saame, siis on hea üllatus.

Laural on jõulupidu 12 detsember, mina olen sel ajal muidugi tööl. Teise kolleegiga vahetada ei saa, sest tal samuti selleks päevaks omad plaanid. Kolmandal on see just ainuke vaba päev, mille mina nüüd siis edukalt ära rikkusin. Igatahes jään talle suure teene võlgu.

Viimasel ajal olen jälle statistikahuviliseks muutunud. Või õigemini, huvitavaid statistikaid on avaldatud. Esiteks muidugi see, et Eestil ja Portugalil on ühiseks jooneks see, et neis riikides on suurim värskete HIV nakatunute arv. Mõtlen juba vaikselt põhjalikuma kakskeelse analüüsi peale aga see tuleb kunagi hiljem.
Teine on see, et Assooridel, kus elab umbes 3-5% Portugali elanikkonnast, pandi eelmisel aastal toime 16% neid kuritegusid, kus mees tappis oma naise. Ja kuna on ju teada, et enamus perevägivallajuhtumeid siiski selle punktini ei jõua, siis jääb üle ainult oletada, kui suur on perevägivalla protsent. Leidsin siit kinnitust, et minu tähelepanekud, naiste ja üldse siinsete suhete kohta ei olegi nii valed. Ka sellel teemal üks pikem arutelu plaanis.

Tahtsime sel aastal teha sellised jõulupakid, kus sees pudel Jägermeistrit, kaks sidrunit, tee, kaks kruusi ja buntschi tegemise õpetus. Need siis Joaole-Martale, Ricardole-Dianale, kui d põrkasin enneolematu takistuse otsa. Nimelt EI MÜÜDA SIIN JÄGERMEISTRIT, tumedat rummi pole samuti leidnud. Nüüd pea täiesti tühi, mida neile kinkida.

Seitsmeteistkümnes sissekanne.

2008-12-01T08:00:00.000-08:00

Ja ongi jõuluaja algus. Päkapikud juba piiluvad ja eile jätsid kirja et kohe-kohe hakkavad komme tooma. Pange sussid valmis. Ainult, et meil on vaja lastele uued sussid osta või teha( just tuli meelde mul on veel ema saadetud lõnga alles, kohe täna hakkan susse tegema). Kuidas siis möödus meie esimene advent. Laupäeval tegin alustuseks ühe pehme piparkoogi, selle, millele mingi hapukas asi peaks vahele või peale minema. Ise mõtlesin, et pool sööme kodus ära ja pool viime isale-emale. Kus sa sellega, ei jõudnud isegi glasuuri vahele teha, pool kadus soojalt ära ja hommikuks polnud enam teist poolt ollagi. Koos teega maitses mõnus. Lubasin Taavile, et sel nädalal teen piparkoogitaina valmis, ja siis hakkame koos piparkooke tegema. Ainult et meil on praegu köögi kasutamisega jama.
Eelmisel nädalavahetusel ei tulnud meister põrandat panema, ja sel nädalavahetusel teatas ka ,et ei saa tulla. Paulol sai siis kannatus otsa, kutsus endale ühe töökaaslase külla, kes seda tööd oskab. See siis reede õhtul juhendas ja edasi mässas Paulo sel nädalavahetusel juba ise. Tulemus: koridoris ja pooles köögis on plaadid olemas, puudu on need, mida on vaja lõigata, sest meil pole vastavat masinat. Minu arust väga ilusasti pandud . Paulo ise küll mingil hetkel virises, et kuskilt kipub mingi mm valesti jooksma. Järgmisel nädalavahetusel on siis teine pool plaanis ja ehk siis saab juba meister ka tulla ja saab ka need seinaääred ära pandud. Lastel oli lõbu laialt, sest kuna osade plaatide peale ei tohtinud astuda, siis sai seinaääri mööda hüpelda ja oli igavesti huvitav. Ja mina sain nüüd aru, kui suur meie köök ikka tegelikult on. Tõstsime väiksema laua sinna nurka, kus meil see tarbeköök ja mahume ka niimoodi ära, see on siis umbes ühe kolmandiku sisse meie olemasolevast köögist. Saabki pannkoogid kohe pannilt taldrikule panna :). Paljud korteriinimesed majandavadki ju umbes samasuurel alal. Neil, tõsi küll, pesumasinad ja muud sellised asjad enamasti vannitoas.
Siis kaunistasime Taavi ja Laura toa ära.
Heegeldasin neile umbes selliseid päkapikud: ------------------»»
Juhend on leitud isetegijast ja neid asjakesi oli lahe teha. Peale selle kleepisime aknale veel õlgedest tehtud lumehelbeid, ilus sai. Lahe on vaadata, kuidas lapsed on õhinas ja kõike seda jõulujuttu tõsiselt võtavad. See annab endalegi jõulutunnet.

Pühapäeval,kui pidi olema rahulik advendiõhu, ja Paulo hoopis plaate pani ja mina üritasin tube koristada ja lapsed minu tegevust hoolega nullisid, tabasin end mingil hetkel mõtlemast, et see ongi ju perekond. Nii just ongi lahe; ei mingit sunnitud koosistumist ja tegemist. Igaüks teeb midagi, sest tahab ja üritab teistel olemist mõnusamaks ja kodusemaks teha. Ja kuigi vahel on närvid krussis ja lapsed võimatud ja mees pahas tujus ja naine viril ja söök soolane ja kultuurikiht kasvab üle pea ja...., siis see ongi ju osa meist. Ja ilma nende momentideta poleks ka ju neid teisi, mis südame soojaks teevad. Ja vahepeal on vist kõik emad mustas masenduses ja enesehaletsuse tujus. Aga kui poleks neid kalleid, kes võibolla on sinu tuju kaasaaitajad, siis ei oleks ju ka kedagi, kelle nimel edasi pingutada ja ennast tagasi üles upitada. (Maavillane, see viimane on varjatud sõnum sulle)

Head jõuluaega teile kõigile ja rahu teie südametesse ja puhtust mõtetesse.

PS! Tuletasin vana veneaegset tarkust meelde ja tihendasin vanade sukpükstega aknaid, sest polnud aega poodi seda tihenduskummi ostma minna ja külm oli.

PS 2! Lapsesuust: Taavil olid peale kõhugrippi veel jupp aega õhtused kõhuvalud. Ostsin talle seda elusate bakteritega jogurtit, kes selle floora seal tasakaalu seaksid. Seletasin ka Taavile, et selle jogurti sees on head bakterid, mis pahad pisikud kinni püüavad.Umbes nagu aiamaal on head putukad , kes taimedele head teevad ja pahad, kes taimi söövad. Jargmisel päeval Taavi siis seletas Laurale: "Kui sa selle jogurti ära sööd, siis lähevad sul lepatriinud kõhtu ja püüavad seal pahad tegelased kinni" .

Side lõpp

Midagi ilusat ja omapärast

2008-11-25T08:59:00.000-08:00

Lehelugeja saatis Pärnu Postimehe toimetusele eile kella 6.30 ajal Tervise Paradiisi juures tehtud foto, millel on näha, kuidas tuul veeretab lumepalle.
„Öösel oli rohkelt lund sadanud, sajus tekkis ilmselt paus, nii et lumi jõudis tihenduda. Kui uus kiht peale sadas ja tuul tugevamaks muutus, tekkis pildilt näha olev olukord. Ilmselt on selline nähtus üsna haruldane, kuna siiani ei tea ma kedagi, kes seda enne näinud oleks,“ kirjeldas foto autor. (PP)

Polegi midagi rohkem öelda.

Vahepala.

2008-11-23T12:31:00.000-08:00

Just praegu helistas Paulo ja küsis, kuidas pannkoogi tainast teha. Ma siis vastasin, aga sa küsi Taavi käest ja lase tal teha. Lapsed tahtvat pannkooke ja on ju ikkagi pühapäev ja hommikul emme ei viitsinud teha. See tähendab, et kui koju jõuan on pannkoogid ootel. Armas ju.

Kuueteistkümnes sissekanne.

2008-11-23T10:39:00.000-08:00

Vaatasin täna Eestimaa lumiseid pilte ja ei tea kust tuli tohutu koduigatsus.
Meenub keskooli aeg, kui pidin igal päeval viis km koduni vantsima. Elu parim trenn ja vaba aja veetmise viis. Juba siis armastasin tuisuseid õhtuid. Tuult, mis vastu nägu puhus, nii et kohati raske hingata. Naha kirvendust näol ja üksi maailmas olemise tunnet. Seda, kuidas tuisk kaugelt paistavad tuled hägusakas ja ümmarguseks teeb. Talvel on isemoodi lõhn, selline külma vee ja puhtuse lõhn. Samas juba veebruarituuled hakkavad veidi teisiti lõhnama, on tormakamad ja märjemad ja kannavad endas ootust ja talve viimast raevukat pingutust võimul püsida. Kui mitu korde tekkis kiusatus maha istuda ja ära külmumist proovida; ei, mitte väsimusest, lihtsalt tahtmisest ilma sisse sulanduda, muutuda osaks tuisust ja pimedusest. (Kõlab nagu oleks ma depressioonis olnud, aga ei, see on pigem õnnelik kõiksusetunnetamine ja -iha) Kui ilus on kuuvalguse peegeldus lumel ja kui vaikne võib olla üks talveöö.....
Ja siis veel see hetk,kui koju jõuad ja saapad lumest puhtaks kopid ning hakkad riideid seljast koorima. Soojus mis kõigepealt ninna tungib ja siis vaikselt vaikselt riiete alla pugema hakkab. Nägu, mis mõnusasti õhetama hakkab ja kui oled korralikult külmetanud, siis tasapisi märku andev valu varvastes (isegi sellest tunnen praegu puudust). Küdev ahi õhtul ja talvised ahjukartulid ning teised ahjutoidud. Ja siis veel see, kui õhtul ja öösel on olnud tuulisem või külmem kui arvestatud ja hommikul ärgates on tuba selline veidi karge nii et kargad voodist välja ja surud selja vastu ahju. Rootsis elasime nädal aega mägionnis, kus wc oli õues. Juba seal teadsin, et see on romantiline ja mõnus, mitte tüütu ja külm.
Ja jõuludest ma parem ei räägigi, muidu ei lähegi koduigatsus enam üle.
Õnneks on mul olemas üks salaravim. Täna õhtul ostan poest kaasa pudeli veini, raiskan ära ühe oma hinnalistest hõõgveini segudest. Kui keegi on mõelnud mulle kingitust teha, siis siin on vihje, mul on veel vaid kaks pakki hõõgveinisegu. Istun oma abikaasa juurde diivanile ja lihtsalt olen koos temaga. Seda muidugi juhul, kui lapsed ilusasti magavad. Kuulan väljas tuule lõõtsumist(Meil siin torm) ja tunnen rõõmu oma perest ja oma kõige kallimatest inimestest.
Mõtlen Mari peale, kellel on täna sünnipäev ja meenutan teid kõiki.
ARMASTAN TEID VÄGA-VÄGA.
Ilusat talve teile kõigile.

Viieteistkümnes sissekanne.

2008-11-21T11:10:00.000-08:00

Tere jälle. Reede õhtu, mina tööl ja ei ühtegi klienti. Mis muud kui blogima.....

Vahepeal elasime ühe selle aasta esimese gastroendriidi ehk siis kurja kõhutõve. Väikeste laste vanemad teavad selle haiguse põhireegleid väga hästi. Teiste jaoks panen põhilised punktid siia kirja.
1. Haigus annab endast ALATI ja tõesti alati märku öösel. Enamasti veel siis, kui teil on kas just selleks õhtuks või siis järgmiseks päevaks midagi plaanitud.
2. Tavaliselt algab kõik tugeva oksendamisega, mille käigus saavad oma laadungi ka tekk, padi ja muud voodiriided. Tihti kaasneb ka teie riiete või juuste kokkupuude selle ebameeldiva ollusega.
3. Kui haigus on endast juba märku andnud, siis ärge sellel öösel und lootke.
4. Peaaegu 100% on tagatud, et kõik lapsed peres saavad nakatatud.
Reegleid on veel aga praegu ei tule rohkem meelde.
Igatahes seekordne oli klassikaline näide. Paulo oli terve nädalavahetuse kodus, mina olin esmaspëaval ja teisipäeval vaba. oleks olnud neli põetamisepäeva - Taavi hakkas oksendama otse loomulikult ööl vastu kolmapäeva, kui kumbki meist ei saanud järgmisel päeval puududa.
Peab ütlema, et oleme juba veteranid haiguse vastu võitlemises. Puhtad padjakotid ja linad said kohe marlimähkmetega kaetud. Kauss voodi äärde, samuti pabertaskurätid ja tops vee ja jääkuubikutega, kust siis iga 5 min tagant saab lonksu juua anda. Laura issiga teise tuppa magama ja mina Taavit valvama.
Kella kolme paiku jõudis ka kõhulahtisus kohale, õnneks on Laural veel öösiti mähkmed, mis said sel ööl sujuvalt otsa. Kella nelja ajal öösel suutis siiski ka Laura ühe korra oksendada. See tegi elu omakorda veel raskemaks, sest ühe haige lapse saan ma veel ämma juurde jätta, aga kaks on liig, mis liig. Hommikul vaatasime neid kahte ja mõtlesime mida teha. Laura paistis selline rõõmus ja kõbusam, nii et otsustasime teise lasteaeda viia. Tean küll, et nii ei tohi teha ja võib teisi lapsi nakatada jne aga midagi polnud parata.
Lõuna ajal helistatigi , Laura olevat okendanud. Ei jäänud midagi muud üle, kui Paulo võttis pool päeva vabaks ja jäi lapsi hoidma. Õnneks ei hakka kõhutõved Laurale eriti külge nii et ta ei lase ennast sellistest asjadest häirida. Need kaks oksendamist olidki tema puhul ainsad. Taavi seevastu pidi kaks päeva tagantjärele vanaema-vanaisa juures toibuma, täna siis läks jälle lasteaeda.
Kokkuvõtteks; ei ole olemas hullemat asja kui kõhugripp, eelistan sellele isegi tuulrõugeid, mingist tavalisest külmetusest rääkimata. Kaks totaalselt magamata ööd ja halb hais koguaeg ninas ei ole just parim ajaviide. Ja noored, kes plaanivad lapsi saada: proovige enne ühte kõhugripiga last hoida ja alles siis otsustage.

Üleeile ujus meil poe ees meres hüljes. Kuidas ta vaeseke siia sai, ei tea. Meil on siis selline laevasadam, kus kai moodustab poolringi. Hülged, eriti noored, satuvad saarte juurde mõnikord talvel, kui hoovus neid veidi eksitab. Sel aastaajal ei ole see igatahes normaalne. Tegemist oli täiskasvanud, umbes paarisajakilose loomaga. Hulpis siin vees ja uudistas teda uudistavaid inimesi. Paar tundi hiljem ujus kai alt läbi teisele poole ja kadus mere poole. Loodan, et leidis ilusasti oma kaaslased üles.
Olin siiamaani alati kahetsenud, et mina kunagi ei näe, kui vaal liiga kalda lähedal on või kui kilpkonn randa uhutakse jne. Nüüd avastasin, et selline asi teeb pigem kurvaks, sest näitab, et midagi on valesti. Olime kõik mures, kas hüljes on haige või viga saanud. Ja samas ei olnud võimalik mitte midagi tema aitamiseks ette võtta. Nii suurt looma ilma talle viga tegemata kinni ei püüa. Nii ei jäänud ka spetsialistidel muud üle, kui kaldal seista ja teda jälgida. Loodan tõesti, et ta tegi meile lihtsalt üllatusvisiidi ja läks siis teiste juurde tagasi.

Foto ei ole eriti hea. Tegelikult nägime me üksteist palju lähemalt.
Side lõpp

Neljateistkümnes sissekanne.

2008-11-20T05:54:00.001-08:00

Jälle on hulk aega mööda veninud - lennanud. Ja varsti ongi juba jõulud käes. Aga enne veel pool novebrit ja detsembrit.
Uuendan veidi vanu uudiseid:

Sõstrapõõsas otsustas peale seda, kui lehm ta paljaks sõi, et temal on nüüd talv. Ehk siis ei viitsinud enam uusi lehti ajada, vaid jäi niisama kuulama. See võib isegi hea olla, sest eelmisel aastal tundus ta veidi kõhklevat selle puhkamisajaga. Lehed ajas maha alles jaanuaris ja siis oli kevadel pikalt paljas. Igatahes varred on rohelised. Eks ootame, mis ta kevadel teeb.

Pluuto on tagasi kodus. Olime küla peal tublisti levitanud , et me oma koera taga otsime. Ühel päeval oligi siis üks poiss ukse taga teatega, et tema naaripoisil on just meie koer kodus, aga poiss ei taha teda enam ära anda. Paulo isa, kes poisiga rääkis, läks asja uurima ja leppisid perenaisega kokku, et Paulo õhtul läheb koerale järgi. Tõi teine siis Pluuto tagasi koju. Pluuto oli selle nädalaga hirmus kõhnaks jäänud, peas ja kaelal puremisjäljed, üks tagajalg samuti läbi puretud. Oli madalam kui muru ja nägi välja nagu vana koer. Oli karistuseks kaks pëva ketis ja käparavis. Siis panid Paulo ja isa uuesti võrgu aia otsa, seekord lõikasid lausa suure roosi maha ja kindlustasid kõik korralikult ära. Pluuto oli pool roosi juba niikuinii ära murdnud ja eks ta ajab ennast juurest uuesti. Vähemalt praegu on Pluutol täielik huvipuudus, mis väljaspool aeda toimub, isegi aiamaale ei viitsi minna, aga enam me ennast petta ei lase. Mõtleme vaikselt talle seltsilise otsimise peale, eks näis.

Ja rohkem polegi järgnevaid uudiseid. kui siis ainult see, et ma suutsin lõpuks ometi majal kõik aknad ära värvida ja sel laupäeval paneme kööki plaadid (HURRAA) .
Side lõpp.

Kolmeteistkümnes sissekanne.

2008-11-04T04:10:00.000-08:00

Nüüd siis lõpuks kaua oodatud maja pildid. Jõudsin siin vahepeal tänu Ronjale järeldusele, et meie maja on printsessiroosa koos tumedama printsessiroosaga. Näitan siis kohe mitmest küljest:

Selle esimese pildi peal on maja nii , nagu ta tee pealt tulejatele paistab. Erinevad toonid eri külgedel on ilmselt tingitud valgusest, kuigi kerge toonivahe võib ka tegelikkuses olla, kuna tee pool on krobelisem krohv.

Siin on maja esiots. See tumeroosa osa oli varem selline tõstetud tsemnentääris koos suhteliselt laia põlvekõrguse müüriga. Selle lammutasime maha, et autoga saaks õuele sõita, ja tegime trepi kahepoolseks. Hiljem on plaanis mingi käetugi ka teha ja veel hiljem võibolla väike veranda selle enesetapuukse ette ja ühtlasi ka katus trepi kohale.Trepi all on selle väikese ukse taga elektrimõõdik ja igaks juhuks tööstusvooluga pistik.

Siin siis maja õuepoolne osa. Selle praegu enesetapuukse ette on samuti üks veranda plaanitud, mille kaudu saaks siis ka juurdepääsu köögikatusele. Kui sinna üks rinnatis teha, siis saaks sellise mõnusa istumiskoha. Seda enam et just sinna paistab õhtune päike ja vaade on oi kui ilus.(Rinnamägi, nagu Taglad seda nimetavad) Ustel peavad võred ees olema et keegi sealt tõemeeli alla ronima ei kipuks. Selle uke taga on meie magamistuba, nii et kujutage ise ette - ärkad hommkul üles, ringutad ja istud verandale kohvi jooma. (Tingimusel, et keegi selle kohvi teeb ja sinna toob) Praegu peaks selle jaoks vannitoaknast välja ronima. :)
Meil on lahe korsten eksole.

See pilt on sellepärast, et näidata, kui laheda trepi vanaisa meile tegi. Mina, kes ma olen põhimõtteliselt tsemendi vastane, kaklesin iga lisasentimeetri tsemendi pärast. (siin on valitsev seisukoht, mida rohkem tsementi, seda puhtam, muru toob ainult prahti ja putukaid tuppa) Aga tõsi ta on, et mõningaid mänge on seal mugavam mängida ja koristamine ka kergem. Hiljem kui sinna veel kivid ka peale saab, ja muru ka kasvama hakkab, siis ehk ei olegi nii õnnetu. Tööde käigus avastasime et akende ääres on vanad käsitsi tahutud kivid, mis ei olegi tsemenditud, vaid ainult krohvitud. Neid lausa patt peita. Triin siis toksis seda krohvi maha ja nüüd oleks vaja veel kuidagi natuke põhjalikumalt puhastada ja siis üle lakkida, et kivi poorid tolmu täis ei läheks. Kahju ainult, et teiste akende ümber need kivid tsementi täis olid laotud. Seal on puhastamine juba märksa suurem töö ja ilmselt kahjustaks juba kivi ka. Trepiastmed on samuti vanaegsetest tahutud kividest.

Siin oli vanasti leivaahi, kust kippus kive sisse sadama ja selle pärast oli ta kinni pandud, ja pesuküna, kus vanasti pesu pesti. Alguses tahtsime ahju restaureerida, aga asjatundjad ütlesid, et see läheks tunduvalt kallimaks kui uue tegemine st. ikka hirmus kalliks. Lammutasime siis ahju maha ja jätsime mälestuseks kööki ilusa kaare. Vanasti oli ahjuosa ees kaar,mis omakorda mingi seinaga suleti, et suits kohe tuppa ei läheks. kahjuks pidime lammutuse käigus ka pesukünast vabanema, see oli üks väga mugav asi. Siin on nüüd meie tarbeköök, kus koos pliit, kraanikaus, sügavkülm, pesumasin, mustad nõud jne. Tuli just selline paraja suurusega ja mõnusalt funktsionaalne koht, kus kõik käe-jala juures. Uute normide kohaselt ei tohi gaasiballoonid enam eluruumides olla, nii et tegime nende jaoks ühe kapi ja sealt siis läheb toru seina sees kuni pliidini ja kuni boilerini. Kapi otsa on plaanis maitsetaimede potid sättida aga seemned siiamaani ainult kuulavad mullas.

Selline ta siis ongi, see meie maja. Seal küljes, mida te ei näe, on maja naabri seina küljes kinni. Teie öelge, mis tahate, aga meile meeldib. Suured suured tänud emale-isale ja teistele asjaosalistele, tänu kellele maja värvi sai. Jõuludeks loodame köögipõrandale kivid(plaadid) ka osta. Ja ega muud polegi öelda kui et:
TULGE MEILE KÜLLA!!!!
Side lõpp

Kaheteistkümnes sissekanne.

2008-11-02T03:40:00.000-08:00

Mis siis sel nädalavahetusel on juhtunud?
Oi, palju asju juhtus kohe.

Kõige pealt oli ju Helloween ehk hingedeöö.
Taavi nõudis, et sel aastal tahab tema minna ka kommi küsima, aga selleks on ju kostüümi vaja.
Järjekordne nõudmine oli, et tema tahab olla nahkhiir.
Me mõlemad ei ole eriti poest ostetud kostüümide fännid, niisiis nuputasin õige pikka aega, kuidas nahkhiirt teha. Idee sain muidugi internetist
http://jas.familyfun.go.com/crafts?page=CraftDisplay&craftid=10275
oh, ei oska ikka seda linki õigesti panna.
Aga noh, poest ostsin kõige odavama vihmavarju, lammutasin selle laiali, mustast kartongist lõikasin kõrvad ja siis õmblesin pooleksmurtud vihmavarjukatte ühe musta (õnneks kapuutsiga) pusa külge. Kõrvadele ja tiibadele joonistasime Taaviga valge korrektoriga " sooned" peale, mustad püksid jalga ja oligi valmis. Hind kokku umbes 4 eurot. Hästi armas sai ja Taavi oli üliõnnelik. Laurast tegime vana pitskardina abil kummituse ja nii me siis käisimegi uste taga komme lunimas. Laural see valge emme heegeldatud korv ka veel näpu otsas. Kaks armsat kolelooma. Kahjuks väsitas see kommilunimine neid nii ära, et pilti sai ainult magavast nahkhiirest. Aga selle eest arutame nüüd Pauloga juba teist päeva, kui palju komme üks laps ikka päeva jooksul süüa tohib.

Ja siis eile juhtus veel see, et Laura kukkus endal otsaesise lõhki. Meil on ju ehitusjärgne õu. Paulo on küll hoolega kõik naelad, traadijupid, klaasikillud ja muud ohtlikuna tunduvad asjad ära ellimineerinud. Aga muru asemel on meil selline liiva-mulla-kruusasegune maa. Ja eile libises Laural lihtsalt jalg ja kukkus näoga vastu maad. Õnnetuseks jäi otsaaesise alla üks pisike aga terava nukiga kivi, mis siis ühe pisikese aga küllalt sügava augu tegi. Otse loomulikult hakkas sealt kohe verd lahmama. Laura ise ehmuski selle peale ära, et käsi sai pead katsudes veriseks.
Paulo haaras Laura kohe sülle ja tõi tuppa, kus ma süüa tegin. Minu esimene mulje oli, et Laural jokseb ninast kõvasti verd ja Laura ise näitas (verist) käeselga kui haiget kohta. Aga lasi ilusasti näo ära puhastada ja isegi haava lubas õrnalt katsuda. Lihtsalt puhastasime siis selle jooksva vere ära ja desinfitseerisime augu koduste vahenditega. Õnneks on see haav nii pisike, et arsti juurde polnud mõtet õmblema minna, õmblusarm jääks ilmselt suurem kui haavaarm. Ja see muhk ja muhusisene lohk mõlemad jäävad ilusasti tuka alla peitu. Ainult riideid tuleb ettevaatlikult üle pea tõmmata ja Laura ei luba otsaesist puutuda. Nii et tegelikult suhteliselt õnnelikult läinud kukkumine veel.
Ma olengi juba jupp aega oodanud, et keegi midagi jalga astub või vasaraga näpu pihta lööb või õigest kohast mööda saeb, sest Taavi on ikka väga kõva ehitaja. Ja loomulikult peavad tööriistad ikka päris olema. Õiendavad siis issiga kahekesi. Samas Laurale lihtsalt kohe meeldib rohkem söögitegemine ja koristamine ja pesu pesemine.

Ja Pluuto pole ikka veel tagasi, me juba muretseme ja vahime kaheksi aknast välja ja teeme autoga mööda küla tiire. Kui kaua võivad kesta ühed koerapulmad?
Side lõpp.

Üheteistkümnes sissekanne.

2008-10-31T04:26:00.000-07:00

Meil on Pluuto jooksus. Juba kolmandat päeva ei tea kus. Ja mina olen kahjuks see ,kes peab tuhka pähe raputama. Õnneks pole meil ei pliiti ega ahju ja väljas sajab vihma, nii et keegi ei viitsi lõket teha, vähemalt pea jääb puhtaks.
Aga Pluuto sellegipoolest jooksus. Alguses jätsime talle värava lahti, et saab teine koju tagasi tulla kui tahab. Eile taipasime, et ta, kurinahk, käib siis kui meid ei ole, kodus söömas ja läheb siis jälle. Täna siis tegime südame kõvaks ja sulgesime värava ja loodame, et ootab meid ehk õhtul värava taga. Ühest küljest on hea teada, et vähemalt ei murra kedagi ja ei varasta kellegi toitu. Naabrid läheksid niimoodi õige kurjaks. Aga siiski, võiks ju teada, kus kodu on. Peame vist tõesti talle ühe sõbrakese hankima. Ehk muutub niimodi paiksemaks.
Ja muud uudist ei olegi. Kõik on vaikne ja rahulik.
Ahjaa....
MA TEGIN KÄSITÖÖD!!!!!!!
Ei tea, kui kaua aega pole enam midagi asjalikku selles vallas teinud. Nüüd tegin Laurale korvi ja kõige huvitavam on see, et sain korvi valmis ka. Nüüd tahaks veel ei tea kui palju asju teha, aga majapidamine on nii laokil, et ajariismed on üsna väikesed. Ja Taavi nurub, et tema tahab ka midagi, mis teeb mind üsna nõutuks, sest mütse-sokke- kindaid, mis on head väikesed teha, siin ju vaja pole. Leppisime siis kokku, et teen ehk ühe kalakujulise padja. Eks näis. Ja mingite jõulukaunistuste peale võiks ju ka mõelda. Ja majapidamine on siiski laokil......

Lapsed ärkavad tänu sellele kellakeeramisele juba kella kuue paiku üles ja ajavad siis loomulikult emme-issi ka jalule. Ja siis kui nad magama lähevad, oled ise ka juba kapsas ja sinna need õhtused plaanid jäävadki. Aga vähemalt saavad kõik rahuga hommikusöögi söödud ja siis on veel aega riidesse panna ja veidike mängida ja multikaid vaadata ja issil Pluuto otsimise ring teha.

Ja siis veel kilde lapsesuust.
Taavi täna hommikul seletas, et kui tema suur on , siis temal on ka lapsed.
Emme: "Kas sa tahaksid poissi või tüdrukut?"
Taavi:"Ühte poissi ja ühte tüdrukut ja siis veel ühte onu(tädi)poega ka".

Side lõpp

Luksuslaev

2008-10-26T06:05:00.001-07:00

Täna jõudis siis meie uhiuuele laevakaile tõeline luksuslaev 150 reisijaga. Öö laeval maksab ligi 100 000 dollarit, kes soovib, võib endale ka alalise korteri osta. Kõik kolleegid ootavad huviga, kas satuvad mõne noore, rikka ja ilusa reisija otsa ja unistavad reisist laeval. Mina vaatan tubade pilte ja mõtlen õudusega, kuidas ma peaks koguaeg Taavit ja Laurat jälgima, et kuskil miskit puudu või üle ei hakkaks olema, sõrme- ja varbajälgetest valgetel mööblil rääkimata. Emadus hakkab ikka tõesti ajude peale.

Tegelikult on minu unistus hoopis selline pisemat sorti purjelaev, kus majandaks ja käsutaks ise. Ujuvad luksushotellid pole vist lihtsalt minu rida.

hmhmhm.

2008-10-24T03:42:00.001-07:00

Huvitav, kas nüüd sain hakkama. Tegmist ühe minu arust väga hea artikliga. Lugege ka.

http://www.postimees.ee/?id=43230
oh lingiga ikka ei saanud hakkama, aga oh, tehke aadress lahti, artikkel on ikkagi hea.

Veel üks vahemärkus.

2008-10-24T03:38:00.000-07:00

Ma tahan "linki"teha aga ei saa hakkama. :(
APPI. Kuidas saab panna "linki "Postimehe artiklist?

Kümnes sissekanne.

2008-10-20T06:22:00.000-07:00

Ma hakkan vaikselt assoorlaseks muutuma. Teen köögis selliseid kummalisi asju, mida varem kunagi ei teinud ja ei tea, kas Eestis üldse kunagi teeks. Eile näiteks tegin aedoa pudingit (pudingut) ja arasali moosi.
Mis asi see arasal eesti keeles on, seda küll öelda ei oska, mingi viinamarja ja õuna ristsugutis paistab olevat. Õunanahaga ja õietutiga , kollane või punane , siis tuleb natuke sellist teralist pirni moodi viljaliha ja siis on suur mahlane seemnekamber, kõvasid seemneid täis. Suuruselt veidi suurem kui ülisuur viinmari. Parim, mis selle viljaga teha saab on puu otsast jao kaupa süüa. aga kahjuks saab neid korraga liiga suur jagu valmis. Ja kuna me siin koguaeg oleme marmelaadi või moosi ostma pidanud, siis otsustasin kaks asja kokku panna ja moosi teha. Hullult tülikas moositegemine. Kõigepealt peab neid puhastama ja jupeldama, siis keedad jupp aega ja siis peab selle segu veel läbi sõela hõõruma, sest muidu ragistad oma hambad minema. Seemneid tunduvalt rohkem , kui murakamoosil. Ja pealegi on kestadel selline tugev vaigumaitse, mis ka moosile veidi juurde jääb. Olin omaarust kaval ja lõikusin puu alla sadanud pooltooreid apelsine ka sisse, sai veidi vedelam ja hapukam moos. Süüa igatahes kõlbab ja järgmisel nädalavahetusel tuleb uus katse. Ahjaa eile õhtul toodi mulle veel kilekotitäis üleküpsenud banaane, nii et täna tuleb ilmselt banaani ja pooltoore apelsini moosiproov. Ämm juba vaatab mind vaikselt kui poollolli.
Aedoa puding oli Paulo kinnisidee. Meil sügavkülm nimelt aeduba täis ja seda ei viitsi koguaeg süüa. Tegemist siis ikka tõesti ubadega, mitte kaunadega. Rohelised oakaunad lähevad meil hästi kaubaks, keedetult koos tilga äädikaga ja oliivõliga väga mõnusad. Otsis teine siis kolm erinevat retsepti, kus oa ja suhkrukogus ikka väga hullult varieerusid, mune aga oli igal pool ühepalju. Leiutasin neist siis mingit kuldset keskteed.
Kah üksjagu töömahukas ja munakulukas (8 munakollast, 2 valget). Poole tegemise peal tainast maitstes tundus küll, et see lihtsalt suhkrust koosnebki. Tulemus sai teglikult üllatavalt mõnus. On küll selline suhteliselt magus, nii et palju süüa ei saa, aga maitse on mõnus pehme. Öö jooksul on pudingukogus külmkapis märgatavalt vähenenud. Ju siis kõlbab süüa. Ja Laura sõi seda ülimagusat tainast nii, et ma oleks tema asemel vist juba ammu oksele läinud.
Tegelikult on Lauraga koos hea küpsetada. Ta kiidab isegi muna, soola ja piimasegu maitstes: "mmmm kui hea" , eile pistis mul pooled munavalged lihtsalt niisama nahka. Pärast need lõpptulemused teda miskipärast enam niiväga ei huvita. Selle koha peal tulevad Taavi ja Paulo
mängu.
Küll ma olen ikka tubli ema ja abikaasa. ( lõpptulemusena pidi Paulo eile õhtusöögi tegema, sest mul oli köögisolemisest villand :-) )
Side lõpp.