Rahvusvaheline giidide päev ja aasta kokkuvõte.

 Täna on rahvusvaheline giidide päev. Ja mis on parem kui seda tähistada hooaja esimese grupi ja kohaliku meelikööriga. 

Ja kuna minu aasta algab nüüd, siis on paslik aeg teha 2023 aasta kokkuvõte. 

Juhul kui siin on mõni uus lugeja:

Mina elan ja töötan Assooridel São Migueli saare peal. Alates 2009 aastast olin tööl kohalikus vaalavaatlusfirmas, kus esialgu alustasin piletimüügist, sealt edasi liikusin planeerima ja arveldama. Sealt omakorda merele, isegi jungapaberid said tehtud, ja lõpuks sai minust matka ja jeebituuride giid, vahepeal segamini mõned bussituurid ka. Kokku olin seal firmas tegev 10 aastat. Selle aja jooksul alustas minu abikaasa oma ettevõtet, mis ka turismindusega tegeleb ja mis edukalt kasvab. Jõudsime olukorda kus mõlemad vihtusid erinevate graafikutega tööd teha ja lapsed jäid vaat et omapead ning otsustasime, et midagi peab muutma. Minul oli oma töökohast kerge väsimus peal ja nii sündiski otsus hakata tööle eraisikust giidina, et oleks rohkem võimalik ise oma aega planeerida. 

 

Lõpetasin töölepingu 2020 aasta jaanuaris ja veebruaris registreerisin ennast kui FIE. Mis edasi juhtus , seda teate vist kõik. Ütleme nii, et ma olin esimest korda elus abikaasa poolt ülalpeetav ja hoidsin kahe käega peast kinni. 2021 oli veidi parem aga inimesed reisisid pigem omal käel ja eelistasid rendiautot ning kuskil maja üürida. Õnneks on mul saarel toredaid sõpru, kelle kaudu sain kohaliku omavalitsuse  turismiga seotud programmis tööd ja raha teenida. 

2022 oli see-eest hullumaja. Kõik pääsesid paisu tagant valla j realiseerisid oma lennufirmade ja teiste käest saadud lubadustähekesi. Tööd oli rohkem kui töötegijaid aga keegi ei julgenud midagi eriti pikalt ette plaanida. Nii juhtuski, et suvalisel õhtul võis keegi helistada ja uurida, kas oleks võimalik haiget giidi asendada või järgmisel nädalal grupiga matkata. Nii et minu jaoks oli 2023 esimene aasta kui ma sain tõesti ise oma töötegemist planeerida ja hakkasin aru saama, mis mulle sobib ja kui palju ma töötada tahan ja saan. 

Et siis kokkuvõte

Eelmisel aastal olime perega veebruaris Eestis, nii et sel ajal ei teinud veel miagi. 

Esimene grupp jõudis kohale 24 märtsil ja avapauguks oli kohe kahenädalane matkareis viie saare peal.

Aprilli keskel oli jälle üks grupp kes tühistas ja korraks vilksatas 2021 silme eest läbi, aga selle eest tegin paar ekskursiooni kruiisidele.  Alates 20 aprillist algas tõsine tööhooaeg. Maikuus matkasin 16 päeva ja selle aasta maikuu oli eriline selle poolest et kõik mu matkad toimusid vihmaga. Selle 16 päeva sees polnud mitte ühtegi korda, kus ma oleks täiesti kuivaks jäänud; mõnikord saime kaela 5 minutilise virgutava hoogvihma, mõnikord pooletunnise sulni sabina ja paaril päeval lausa mõnusa sooja lausvihma. Neile, kes plaanivad Assooride reisi mainin igaks juhuks, et see ei ole mitte igal aastal nii, küllap tahtis saar mulle lihtsalt vimkat visata ja pika pausi eest noomida.

Juuni ja juuli möödusid tiheda töö tähe all. Selle aasta üllatus oli see, et augustis oli koguni kümme vaba päeva. Seletus on lihtne, Assoore on tabanud tursimibuum ja hotellid olid eraisikut poolt nii täis, et gruppidele polnud kuskilt võimalik normaalse hinnaga tubasid hankida. Kohapeal ja viimasel minutil maksid hotellikohad 500- 800 Eur öö, kui üldse õnnestus midagi leida. 

Selle eest olid september ja oktoober vaat et kõige töisemad kuud üldse. Aasta 2022 oli mul septembris kolm vaba päeva, siis sain aru, et nii pole mõtet ja 2023 aastaks olin nimelt paar auku jätnud. Novembris kaks gruppi ja krusiisituur ning hooaeg lõppes 6 detsembril väga meeldejääva grupiga. 

Matkasin eelmisel aastal umbes 350 inimesega. Selle numbri sisse ei kuulu laevadele tehtud ekskursioonid.  Peaaegu igasse päeva aastas mahub üks tore klient, nii vahva. Suurem hulk neist olid sakslased austerlased või  Šveitsi päritoluga. Matkatud sai ka norrakatega ning boonuseks olid kaks Eestist pärit gruppi koos väga toreda reisisaatjaga. Juba kolm või neli aasta olen tavaliselt töötanud ka Malta gruppidega, need ei mahtunud möödunud hooajal kahjuks minu ajakavasse, aga sel aastal saab see viga jälle parandatud

Teistel saartel sai seekord käidud nelja grupiga. Kruiisidele tegin ainult viis bussituuri, rohkem ei saanud, sest olin samal ajal kusagil metsas. 

Lemmikfirmaks osutus Mitura oma üksikutele reisijatele mõeldud gruppidega, kellega matkasin kaheksal korral. Nende gruppide omapära on see, et keegi ei tunne kedagi ja kõik tutvuvad omavahel kiiresti ning see loob hästi mõnusa õhkkonna kus kõik istuvad hea meelega koos ja rüüpavad veini või õlut.  Ma pole vist elu jooksul joonud tööl viibides nii palju veini kui eelmisel aastal ja novembri alguses oli mul grillitud tuunikalast villand mis villand. 

Maikuus matkasin ühe toredalt hullu grupiga kolm tundi tugevas paduvihmas. Sadama hakkas muidugi kakskümmend minutit peale seda kui me alustasime ja keegi ei tahtnud tagasi pöörata. Tänu sellele nägin oma lemmikmatkarajal nii palju koski, millest mul tavaliselt aimugi polnud ja millest ma ei teinud mitte ühtegi pilti, sest vihma sadas nii kõvasti, et keegi ei riskinud pildistada.  Samal matkarajal sain ka oktoobris sellise vihma kaela, et mu telefon pani seljakotis olles niiskuse tõttu pildi taskusse ja kaotas ära suure osa mu suvel tehtud piltidest. ( Mulle tegelikult meeldib Assooride vihm.) Kaebasin nalja pärast oma koostööpartnerile, et ta saadab mulle liiga palju vallalisi naisterahvaid ja peaks asja ühe tuletõrjujate grupiga ühtlustama, (Teate küll neid austraalia tuletõrjujate kalendreid, eks?) Ja aasta viimase tööna sain võõrustada gruppi nimega “Rumm ja sigarid”, mis koosnes kahekümnest toredast meesterahvast kes mind nagu printsessi kohtlesid.  Sain teada, et mõnikord võivad reisi peal kaduma jäänud kohvrid maanduda hoopis Brasiilias aga jõuavad sellegipoolest kunagi kohale. Ja esimest korda oma giiditöö jooksul armusin ühte klienti, ilma et ma seda muidugi välja oleks näidanud.  Kuni kolmandal päeval sain aru, et tal on täpselt samasugune mõttemuster nagu mu abikaasal, ehk siis armusin tänu tööle jälle uuesti oma abikaasasse. 

Sain kingituseks jootraha, lilli, veini, saksa õlut, komme, ja kaks ilusat riidest õmmeldud kotikest. Tähistasin oma sünnipäeva Faiali saarel eestlaste grupiga. Pidutsesein teise eestlaste grupiga Faiali valget ööd Ja ostsin koos Eestist tulnud toreda reisisaatjaga endale ühe igavesti ägeda käekoti. 

Ongi vist kõik. 

Õigus olla õnnelik

 Üks meil siin uisutab. Ja kuna jääolud on veidi kehvemad kui Eestis juttude järgi vastlapäeval oli, siis rulluisutab. Teeb seda juba üle kümne aasta ja  suhteliselt hästi.  

Laura alustas rulluisutamist kuueselt. Enne seda oli jõuluvana toonud üherealised uisud ja nendega oli tal asi juba selge. Kui kooliminekuiga käes, siis viisime ta trenni proovima ja sinna on ta jäänud kuni tänaseni. Rulluisutamises, sarnaselt jää peal tehtavale, on palju võimalusi. On olemas vabatants, kohustuslikud elemendid, showuisutamine, täpsusuisutamine. Ja me räägime ainult sellest osast kus uisud on kaherealised. Üherealistega tehakse kiirusutamist ja slaalomi tüüpi viguruisutamist jne. 

Teate kui palju kaalub üks uisk jala otsas - üle kilo. 

Laura jaoks on uisutamine olnud stressimaandaja, koht kus ta sai ja saab pärast kooli ennast välja rabeleda, kus tuul viliseb kõrvus ja kus sõbrad innustavad.  Oma esimese medali võitis ta nii, et ei saanud arugi, et võistleb. Hiljem tulid muidugi treeningud, erinevad elemendid, palju sinikaid, järjekindlus, õnnestunud ja ebaõnnestunud võistlused. 

Vasakukäelistel või - jalalistel on igal pool elus oma väljakutsed. Laura jaoks olid need grupitantsud. Individuaalkavas teeb ta kõik oma piruetid ja hüpped vasaku jala pealt ja vasakule poole, grupikava jaoks pidi ta kõik ka parema jalaga selgeks õppima. 

Meie eesmärk on spordi puhul olnud see, et meie lapsed tunneksid mõnu liigutamisest, oleksid terved ja naudiksid. Kõrgtasemel sportlase treimine pole meie jaoks kunagi tähtis olnud. Uisutamine on individuaalsport kus igaüks treenib oma tulemuse jaoks. 

Olete näinud filmi Tonya Hardingist -  Mina Tonya? Sealt saab aimu iluuisutamise telgitagustest ja mis kõik selle spordiga seotud on.  Kui Laura esimest korda Portugali meistrivõistlustele jõudis, siis sain aru, et ka rulluisutamise maailm võib olla karm. Tellitakse tuhandete eurode eest uiske, kleite ja trenniriideid. Makstakse eratreenerile või saadetakse võsukesi kaks korda kuus Itaaliasse trenni. Klubid tellivad eraldi koreograafe, kes teevad igale võistlejale oma tantsu. Tavahinnaks on 90 EUR tants, mis kestab umbes neli minutit.  Jne jne   Meie olime alati vabalt võtnud ja teeme seda siiani, kuid mitte kõigil pole selline suhtumine. 

Esimestel aastatel olid  võistlemise reeglid suhteliselt lihtsad ja sarnased paljudele teistele spordialadele. Koolides või klubides on oma võistlused, edasi tulevad koolidevahelised siis maakonnavõistlused ja iga maakonna iga vanuseklassi  6 parimat pääsesid edasi meistrivõistlustele. 

Uisutamise häda on see, et hindamine on alati mingil määral individuaalne. Punkte saab tehnika, kuid ka esinemise eest. Ja sinna esinemise alla kuuluvad paljud asjad, alates kleidi ja muusika kokkusobivusest kuni õige näoilme ja käeliigutuseni. Pole siis ime, et võistlustel võis näha kleite, mille hinnad vaat et tuhat eurot ja kus kive ja peegeid oli rohkem kui riiet, ning riiet oli nii vähe et selg ja õlad olid järjest paljamad. 

Viimaste aastate jooksul on reegleid ühtlustatud ja karmistatud. Alates sellest et punktide lugemine toimub nüüd arvuti abil, samamoodi nagu iluuisutamises näeb iga tehnilise elemendi puhul kohe kas läks arvesse või mitte.  Lõpetades sellega et kivide ja peeglite suurus kleidil on kindlalt piiratud ning kirja on pandud kui suured võivad olla dekoltee ja selja paljastus. Oli ka aeg, sest sulgede ja briljantide kuhjast kippus tihti midagi pudenema ja võis juhtuda et järgmine esineja kukkus, sest põrandal olev briljant pidurdas ratast. 

Reeglid on praegu sarnased tennisele. Igal sportlasel on nüüd oma reiting aka positsioon edetabelis. Portugali siseselt korraldatakse mitmeid võistlusi, kus noored endale esialgse reitingu saavad, või kus juba olemasolevat kohta tabelis parandada püütakse. Et neile võistlustele pääseda, tuleb kõigepealt sooritada tasemetest. Meistrivõistluste jaoks peab olema vähemalt neljas tase. Need atleedid , kellel tase käes ja koht esimese viiekümne seas juba olemas, võivad end registreerida Open võistlustele ( mis see maakeeli on tennises näiteks?). Openid annavad pääsu meistrivõistlustele. Et edasi saada, on vaja saavutada teatud punktisumma. Nende jaoks, kellel mingil põhjusel eelmisest aastast kohta edetabelis pole, on eraldi open, kus nemad võivad samuti proovida vajalikku summat saavutada.  Isegi kui punkte täis ei saa, võib juhtuda, et saad koha järgmise aasta esiviiekümne seas, mis annab automaatselt pääsu järgmise aasta openile. Seal on näiteks need, kel vigastuse tõttu on aasta vahele jäänud, kes on napilt napilt esiviiekümnest väljas, või kes esimese openiga vajalikke punkte kokku ei saanud. . Neile, kel vajalik punktisumma koos, järgneb meistrivõistlus. Selle aasta esimesel võistlusel oli Laura vanuseklassist 48 võistlejat, neist umbes pooled said edasi. Nende seas, kes vajalikke punkte täis ei saanud, lähevad 20 parimat edasi turniirile, mis on tähtsuselt teine võistlus peale meistrivõistlusi. 

Uued reeglid toimivad hästi mandril, kus erinevad uisuklubid saavad käia erinevatel võistlustel, ja saavad kogemustepagasit kasvatada kuid muudavad saartel uisutamise kallimaks. Kui varem piisas sellest et võistlesid maakonna siseselt siis nüüd tuleb mandrile lennata et koht saavutada. 

Nagu juba öeldud on Laural olnud paremaid ja halvemaid aegu. Eelmine aasta oli tema jaoks raske. 

Esimesel openil jäi meistrivõistluste pääsust 0.5 punkti puudu. Mis omakorda andis loa osaleda järgmises eelvoorus. Ja sealt algas kadalipp. 

Paar tema eakaaslast võitlesid vigastustega. Kahel juhul oli tegu halvasti maandumisega ja sellest tingitud põlvevigastuse ja käeluumurruga. See tekitas teatavat psühholoogilist  pinget. Ühel võistlusel sai oodatust vähem punkte, sest treener oli pannud kavasse rohkem hüppekombinatsioone  kui lubatud.  Ja siis topeltaxel, mis tuli igas trennis ilusti välja kuid võistlustel kipus alt vedama. Tema vanuseklassi pikk tants on üle nelja minuti. Ja tuli välja, et Laura astma jaoks tuli peale kolme ja poolt minutit piir, viimase minuti tantsis ta lõõtsutades. Ühesõnaga pinget igast küljest ja pingemaandajat polnud kusagilt võtta. Algas võistluste jada, kus iga järgmine läks eelmisest  veidi halvemini. Ühtekokku käis ta seitse korda mandril meistrivõistluste kohta püüdmas ja jäi iga kord napilt välja. Peale neljandat korda polnud tal endal enam mingit tahtmist minna kuid reeglid on reeglid. Sellega kaasnes muidugi nüri trenn, kus pidi koguaeg ainult ühte ja sama tantsu treenima, mis omakorda kaotas Laura jaoks nii vajalik mängulisuse. Stress, tüdimus, pinged kaaslatega. Meie olime kõrvaltvaatajatena juba valmis , et sel aastal loobub meie tütar uisutamisest. Saime väga hästi aru, miks tippsportlastel on tihti trennis psühholoog ja tundsime sellest puudust. Tagatippu läks astma talve jooksul kontrolli alt välja, Esialgu ei saanud me sellest aru, niiskusega kippus tihti nina rohkem kinni. Kuni asi päädis sellega, et Laura sai keset võistlust oma elu esimese astmahoo. Alates teisest minutist ei saanud kopsud enam õhku. Ta uisutas oma neli ja pool minutit kuidagi ära, kui kehas pole hapnikku, siis ei taha ka muskel töötada, ja kukkus koos viimase poosiga põrandale kokku. Muidugi polnud just sellel võistlusel meist kumbagi kohal. Videost on näha kuidas keset tantsu üks kohtunikest saab asjast aru ja annab märku katkestamiseks, mis tantsu ajal tähelepanuta jäi. Ja ka seda kuidas treener tema juurde jookseb, tal käest kinni haarab ja ta lihtsalt põrandalt minema veeretab.

 See oli meie kõigi jaoks esimene kord, nii et keegi ei teadnud, mida teha. Õnneks oli kohapeal üks emadest, kes on haiglas õde ja kes Laura oma hoole alla võttis, kuni hingamine taastus. 

Võistluse järgselt panime kohe kinni arstiaja, vaatasime üle rohud ja hankisime arstitõendi astma kohta. Mida me varem ei teadnud oli see, et kui on tegemist mingi erakorralise hädaga siis võib tantsu katkestada ja kahe minuti jooksul uuesti jätkata. Võibolla oleks paus poole peal olnud piisav, et sellist olukorda vältida. 

Kõige sellega ei läinud Laura just kerge südamega eelmise aasta turniirile.  Arstitõendit ja tantsu katkestamist vaja ei läinud, kuid peale tantsu tabas teda taas kord hoog. Seekord oli õnneks tervisetöötaja hapnikumaskiga koha peal. Tagantärele pole ma kindel kas tegu oli astma või paanikahooga.  Need kaks asja on omavahel niiehknaa tihedalt seotud. Pole õhku, keha lülitab sisse kõik ellujäämise mehhanismid.

Eelmise aasta lõpetas Laura kõigi hädade kiuste Portugali turniiri kolmanda kohaga, mis pole  üldse paha tulemus, eriti kui arvestada, et Portugali rulluisutajad on maailma tipus. 

Jaanuaris algas uus hooeag ja karussell alustas uuesti oma keerlemist.   Esimene open oli nädal tagasi, Loosi tahtel oli Laura oma vanusegrupi  esimene uisutaja. Vajalik punktisumma 13.5. 

Kava esitamise ajal ei teinud Laura kombinatsiooni viimast hüpet ja asendas ühe piruetti jooksvalt veidi lihtamaga, sest tema hinnangul polnud tal piisavalt kiirust. Tants läbi, istus diivanile teadmisega, et ka seekord ei tulnud välja. Siis kuulis oma hinnet. Hüpped läksid kõik arvesse , piruetid olid kõik korralikud, lisapunkt kiiruse eest ( Laura on kiirem kui enamus tüdrukuid ja paljud poisid, tänu sellele suudab teha keerutusi kauem kui enamik). Lisapunkt ekstra tiirude eest piruetis, kokku 13.75. 

Oh seda õnne. Oh seda kergendust. 

Õnnelik sädin telefonis ja Eva kiljumine kodus. 

Kuid õnn ei kestnud kaua. Nende klubist oli võistlemas tema ja veel üks neiu I. I on hoopis teise stiiliga kui Laura; rahulik, kammitsetud. Tantsib tihti aeglase muusikaga, graatsiliselt. Ei tee liiga palju, aga mida teeb teeb hästi ja saab tavaliselt ka hea hinde.  Nüüd läks temal kõik untsu. Võistluspalavikus unustas I oma skeemi lihtsalt ära. Ja selle asemel , et teha kohustuslikke elemente ja improviseerida jäi ta põrandale seisma, vaatas treenerile otsa ja laiutas käsi. Siis uisutas lihtsalt ringi ja tegi mõne hüppe, kukkus paar korda ja lõpus tegi üksiku pirueti. Tuli platsilt ära  loomulikult nördinult ja jäi lõppkokkuvõttes grupi viimasele kohale. Uisutamine, iluvõimlemine ja veel mõned teised alad on ses suhtes karmid, et sa võid treenida ja sa võid olla hea, aga kogu su saatus on otsustatud nelja minuti jooksul. I polnud sellise situatsiooniga harjunud. Loomulikult ei tundun Laura ennast tema kõrval enam väga rõõmsalt, seda enam, et ta teab oma käest, mis tunne on kui kõik halvasti läheb. 

I polnud sellise situatsiooniga harjunud ja valas oma nördimuse välja kõigile, kes temaga koos. Oli pahane isegi selle peale,kui keegi küsis, kuidas neil läks ja treener rõõmsalt teatas, et Laural on koht meistrivõistlustel olemas aga I peab kahjuks uuesti proovima. Ole siis õnnelik sellise kõrval. Alles siis kui kaks päeva hiljem koju jõuti, sai Laura oma rõõmu välja elada. 

Ja alles siis sain ma aru, et ka õiguse olla õnnelik peavad nad välja võitlema. Kui läheb halvasti, siis kaastunne (võibolla mõnel puhul ka kahjurõõm) on loomulik ja oodatud. Kuid raske on olla õnnelik kui keegi su kõrval mossitab ja teise saavutuse üle heameelt tundma ei õpetata spordis just tihti. Peale kümmet aastat uisutamist jõudsime selgusele, et õigus olla õnnelik on välja teenitud. 

Ja kuigi sõbral läheb halvasti ja sa tunned talle kaasa, ei ole see põhjus, miks sinu õnn peaks olema väiksem. Tema saavutused ei sõltu sinust. Ja täpselt samamoodi nagu me õpetame lastele empaatiat peame me õpetama ka enda üle uhke olemist ja oma õnne nautimist. Sest ka see on eluks vajalik oskus. Nii et laskem aga õnnel õitseda.  Õnn on välja teenitud privileeg. 

Tamasseri rauad

 Portugalis saavad emad peale sünnitust viis kuni kuus kuud täispalgaga kodus olla.  Peale seda lähevad beebid sõime, mis Assooridel on riikliku sõime puhul tasuta, kui tegemist on mingi assotsiatsooni sõimega, siis sõltub tasu vanemate sissetulekust, puhtalt erakad on tasulised.  Kolmeselt minnakse lasteaeda, samuti tasuta, ja kuueselt kooli. 

Minu noorim lepavõsu oli kuni eelmise kooliaasta lõpuni pisikeses koolis, kus olid koos kolm lasteaiarühma ja neli klassikomplekti. Kokku enam-vähem 200 lapse ringis. Kõik tundsid kõiki. Koolil ja lasteaial olid eraldi mänguplatsid, kuid peale lõunat korraldati tihti ka ühiseid mänge. 

Sellel õppeaastal algas uus etapp ja võsuke siirdus kooli, kus on üks osa algkoolist ja palju palju viiendaid ja kuuendaid klasse. Kokku umbes 1000 õpilast. 

Nende saal  läks praktiliselt täiskoosseisus edasi, kuid kuna klassid on alates viiendast klassid suuremad, siis said nad endale paar poissi lisaks. Üldises plaanis ei muutunud suurt midagi. Sõbrad jäid samaks, klassidünaamika oli juba paigas. Kõige suurem muutus oli ilmselt õpetajate koha pealt. Varem oli neil klassiõpetaja, pensionieelik aga väga truksa ja elav naisterahvas. Tema oli vana kooli stiiliga, tund oli tund, seal tehti tööd. Ei mingit püstiseismist ega võimlemist või klassis ringi kõndimist, Korrutustabel pidi peas olema, ja kui vaja, oli järeleaitamine. Puhkamise jaoks olid vahetunnid. Eraldi olid kehaline kasvatus ja inglise keel, kohustuslikke muusikatunde Portugalis algklassides ei ole. 

Nüüd on rohkem ained: portugali keel, matemaatika, loodusteadused, inglise keel, muusika, loovusõpetus, ajalugu, kodanikuõpetus. Kõik erinevate õpetajatega ja nüüd peab ka seda vaatama, mis kodutööd milliseks päevaks valmis peavad olema. Ühesõnaga, suurem kool, rohkem segadust. 

Ja alles nüüd algab see, millest ma tegelikult kirjutada tahtsin. 

Koolikiusamine. 

Teemaks ilmselt igas koolis. Portugali koolikohustus on kaksteist klassi või kuni 18 aastat vana. Viies klass kipub olema see, kust alates jäädakse “istuma”, Nii et viiendates - kuuendates on nii mõnigi paar aastat vanem kui ülejäänud klassikaaslased. 

Eva üks sõbrannadest läheb koju linnaliinibussiga. Eks seal ole teisigi ja eks seal tehakse ka omavahel tutvust. 

Mingil moel jäi tüdruk ette ühele temas paar aastat vanemale poisile. Esialgu aeti juttu, siis mindi üle messingeri. Kuidagi juhtus nii, et nende kahe vahel tekkisid lahkarvamused ja algas nägelemine. Tüdruk blokeeris poisi ära, mille tulemusel hakati nägelema ja tögama päriselus. Kuni mingil hetkel kõndis see 12 aastane poisterahvas temas mööda ja näitas taskunuga. 

Mainin selguse huvides, et sõbranna on draamaprintsess. Kui tekib kerge sõnelus tüdrukutega, siis saadab pilte paistes silmadest ja kurdab kui õnnetu ta elu on. 

Sellepärast ei oskagi ma öelda mida see “näitas nuga” tegelikult tähendab, kas kõnniti nuga peos tema poole, või lihtsalt näidati, et näed, mul on uus taskunuga.  Igal juhul neiu esitas kaebuse klassijuhatajale ja rääkis juhtunust ka isale. Isa läks muidugi kohe kooli asja uurima ja tegi avalduse politseile. Kool kinnitas juhtunut ja tõmbas poisi liistule. Tuli välja, et see polnud mitte esimene kaebus ja politsei pidas poisiga maha tõsise jutuajamise. Sellele järgnes ametlik vabanduse palumine ja mehehakatis ei julge praeguseks neiule isegi otsa vaadata, ning käib kogu klassist ringiga mööda. 

Tehtud, talitatud valmis. 

Eelmisel nädalal, leidis üks Eva klassikaaslastest kooli territooriumilt väljast maast padruni. Kuidas see sinna sattus, pole siiamaani teada. Koos klassikaaslastega arutati, mida edasi teha, ja otsustati padrun õppenõukogule viia. Omavahel lepiti veel kokku, et ärme kellelegi teisele sellest räägime. 

Loomulikult tuli Eva koju ja kuulutas meile mis päeva jooksul toimus. Paulo, kelle isa töötas piirivalves muigas, ja meenutas kuidas tema tahtis poisikesena relva kooli kaasa võtta, et teistele näidata. Padruneid isegi näitas. Imelik jah,aga ei midagi enamat. 

Järgmisel päeval helistas Eva kohe hommikul: Vaata mis mu sõbranna isa tegi!

Vaatasin. 

Seesama sõbranna oli eelmisel päeval padrunist pilti teinud ja isale näidanud. Isa võttis pildi, riputas selle Facebooki ülesse ja kirjutas juurde; 

TÄHELEPANU, MIS KOOLIS TOIMUB!!!

 Kolm nädalat tagasi ähvardati mu tütart noaga, nüüd on juba relvad koolis, ja kool ei tee selle vastu MIDAGI. 

Meie teadsime tagamaad. Aga kui teie, mu kallid lugejad, oleksite lapsevanemad ja näeksite järsku lapse kooli kohta sellist postitust, mida te teeksite ?

Pealegi on Assoorid üks väga omapärane koht. Peaaegu kõigil on pereliikmeid kes elavad Ameerikas. Sellepärast ollakse üsna kursis seal toimuvaga. Iga assoorlane , kes jälgib digimaailmas mingit trendi, puutub kokku Brasiilia suunamudijatega. Tihtipeale seganduvad brasiilia trendid portugali omadega, nii et vahel on raske vahet teha kes, kus, mis.  Otse loomulikult on need kaks kultuuri suured kohalike mõjutajad ja mõlemal pool on relvadega üsna keeruline suhe. 

Sellest lähtudes tekitas isa postitus muidugi kohe paanikat. Kommentaare kogunes kiiresti, kus kõik tundsid kedagi keda oli kunagi koolis kiusatud, keegi kommenteeris kuidas teda ka koolis noaga ähvardati ( tegemist oli täiskasvanuga ja brasiilia kooliga) jne. Postitusel oli päeva jooksul üle viiesaja jagamise. Otse loomulikut hakkasid närvilised vanemad kooli helistama ja peale kella kümmet oli kantselei ukse taga vihaste vanemate järjekord. Küll oldi pahased, et kool ei teavitanud et kellelgi on relv, küll taheti teada, mis lahti. 

Kogu selle segaduse peale oli kool sunnitud kõigepealt kiiresti facebookis oma ametlikul kodulehel selgitama, mis tegelikult juhtus, ( kes see neid ametlike kontosid ikka vahib, seal ei juhtu midagi põnevat). Päev hiljem oli artikkel kohalikus ajalehes, kus mõlemate juhtumite puhul selgitati, mis siis tegelikult juhtus ja millised meetmed kool mõlemal puhul kasutusele võttis ja kool saatis lastevanematele ringkirja kus tuletas meelde, et kooli territooriumil fotode tegemine ja eriti nende levitamine on ilma kooli poolse loata keelatud. Kära kui palju. 

Draama teine osa hargnes Eva klassis, kus oli ju kokkulepe, et teistele ei räägi. Vaene tüdruk ise tol päeval kooli ei jõudnud, oli palavikus. Telefoniajastul pole see muidugi takistus, Vahetunni ajal saatsid kõik sõnumeid sellest, kuidas ta oli neid kõiki reetnud. Sellest edasi arenes suhtlus selles suunas, kus tema parimad sõbrannad arvasid, et nad ei taha enam temaga sõbrustada, sest teda ei saa usaldada. Teiste klasside lapsed näitasid näpuga, sest nende klass oli see, kes segaduse alustas. Eva tuli koju üsna häiritud olekuga, kogu selle kära sees oli tõesti raske orienteeruda. 

Asi päädis sellega, et tüdruk, kellest kõik alguse sai, ei tulnud kolm päeva kooli, oli (väidetavalt) haige. Nädalavahetusel helistas tüdruku ema ja palus, kas Eva ei saaks päeva nende pool veeta. Tuli välja, et keegi sõbrannadest oli keeldunud koduseid töid jagamast ja noor neiu tundis kooli minemise ees tõelist hirmu. Kuna Eva on temaga kogu aeg hästi läbi saanud ja on kaalutlev ning ei läinud kogu selle lainega kaasa, otsustas ema et ehk Evaga koos olemine rahustab tütre veidi maha. Igatahes täna saatsin oma tütre kooli sõnadega , et kui vaja , siis peab ta tüdruku eest seisma, sest tegelikult ei olnud ju isa postitus tema süü, ja vanematega rääkisid kodus ju niikuinii kõik. 

Ja mina istun siin ja mõtisklen koolikiusamise tagamaade ja perekondade funktsioneerimise üle. Ma saan isast aru, kui keegi minu tütart koolis noaga ähvardaks poleks mina ka rahulik ja erapooletu. Vaevalt et ta ootas, et asi nii suureks paisub. Aga vanemate patud nuheldakse praegu tõesti laste kätte. Loodame, et nädalavahetusega on asi soikunud ja kellelegi ei teki mingeid tagajärgi. 

Mõni ikka oskab

 Reisida muidugi

Reisifirmad ja  korraldajad,  siin on teile üleskutse; selle asemel et näidata ainult klantspilte ja parimaid momente oma reisidest ja sihtkondadest, palgake parem mind. Ma võin teha blogi äbariku äpardustest, kust saaks lugeda kuidas asjad võivad viltu minna. 

Sellest, kuidas mul eelmisel aastal kulges reis Eestist Assooridele , on siin blogis juba jutt.  Seekordne reis oli Mallorcale ja tööasjus

Alustame sellest, et kui kutse giidide koolitusele tuli, olime just arutamas, kas  ja kuhu me sel aastal perega minna võiksime. 

See on keeruline teema, alates sellest et meie graafikute sobitamine on paras väljakutse. Mina töötan märtsist oktoobri lõpuni higipull otsa ees, talvel võin tukkuda. Taavi on mandril ülikoolis, oma ajagraafikuga, Laural on koolis semestrid, Eval trimestrid. Abikaasa on nõus 24/7 ja kaksteist kuud töötama, Kui ongi rahulikum periood, siis alustab ta kohe ,mingi uue projekti sepitsemist. Lõpetades sellega, et sel aastal on meil olnud mitmeid (sigaseid) segaseid väljaminekuid ja rahakott sellega seoses õhuke.

 Sõelale jäid Portugali maismaa, Madeira ja Kanaari saared, kuhu meil on otselennud. Vaatasime erinevaid saari ja kui tuli kutse minna  Palma de Mallorcale, siis minu aju registreeris kohe Las Palmas ja täpselt nii see jäi. Isegi peale umbes sadat tuhandet meili ja hotelli ning lendude kinnitust.  Õnneks broneeriti hotell koolitaja poolt ja lendude eest hoolitses kohalik esindaja. Muidu oleks tõesti valel ajal vales kohas olnud. 

Isegi see ei morjendanud mind, et lend läks läbi Barcelona. Korraks mõtlesin, et see nüüd küll eriti loogiline ei ole aga noh, äkki oli nii odavam. 

Vaatasin ilusti üle hotelli kodulehe ja noogutasin, siis vaatasin Kanaaride ilmaennustust, noogutasin ja hakkasin kohvrit pakkima. Ah et kuskil 20 kraadi… Nojah, meil on ka ilusa ilmaga nii, aga samas niiskus teeb jahedaks, panen ikka pikkade käistega kleidi ja pükstega sobib nii t-särk kui vajadusel pikem pluus, kumbki ei võta ruumi. Igaks juhuks õhuke kampsun ja üks suvisem kleit ka. Valmis. 

Päev enne lendu oli meil tormihoiatus, palju vihma ja tuult, öösel ei saanud sellepärast hästi magada. Narr ju kui kõik ilusasti plaanitud ja siis ei välju lend õigel ajal või üldse mitte. Hommikul ohkasin kergendatult, ilm oli vaikne ja kõik väljus plaanipäraselt. Peale kolmetunnist lendu tegin veidi aega parajaks ja vaatasin uuesti koduseid tingimusi. Vahepeal oli vaikusest saanud torm ja õhtused lennud ei saabunud ega väljunud. Ilmaennustus teatas, et  tormipoiss Hipólito liigub edasi Kanaaride poole ja peaks sinna jõudma just siis kui mul tagasilennu aeg. Nalja pärast saatsin tööandjale sõnumi, algus on hea, aga torm liigub Kanaaride suunas nii et ma ei tea, kuna ma tagasi tulen. Millele tema omakorda vastas: sa ju ikka tead et lähed Mallorcale mitte Kanaaridele… Ja seal, keset Barcelona lennuvälja, mu aju plahvatas ja kõik läks paika. Kodused said muidugi laginal naerda. 

Eeskujuliku assoorlasena olin ma kaasa pakkinud meie sel aastal igikestva vihma ja minu kolmest Mallorcal veedetud päevast kahel sadas vihma. Statistika järgi sajab seal umbes 50 päeva kogu aasta kohta ja kõige vihmasem kuu on oktoober umbes seitsme vihmapäevaga.  Suvekleit jäigi kohvrisse aga õnneks polnud muu riietuse jaoks külm. 

Muidu oli kõik tore. Tutvusin teiste giididega, arutasime tulevikuplaane ja raskuspunkte, matkasime, sõime ja proovisime veini. Ja kolm päeva hiljem oligi aeg koduteele asuda. Minu lend kõige varem, juba seitsme ajal hommikul.

Hotelli restoran muidugi suletud aga see tehti ekstra minu jaoks lahti ja kohvi ning võileivad olid olemas.

Sõin, tellisin takso ja sõitsin poolmagades lennujaama. Check in oli tehtud, niisiis polnud midagi kuskil vaja ette näidata. Ahjaa, reisisin ainult käsipagasiga, ja jälle kord oli mu seljakott täis kummalist kraami. Kaks kohalikku vorsti, mandlimaiustusi ja 24 pakki vaniljesuhkrut. Ma ei tea miks, aga vanilje on meil siin 2-3 eurot pakk, seal leidsin saksa poes 12 pakki ühe euro eest. (Tõele au andes, meie oma on tugevama maitsega). Oleks rohkemgi ostnud aga polnud kindel kuidas turvakontroll sellesse suhtub, kui mul on seljakott täis pisikesi pakikesi valge pulbriga. Nii et kogu mu ajutegevus piirdus muretsemisega kas ma kontrollist ilusti läbi saan. Õnneks läks kõik libedalt. Ja kui lennukisse sisenemiseks oli vaja näidata pardakaarti ja isikutunnistust, siis selle koukisin rahakotist välja alles viimasel hetkel. Pisike kohver ühes käes, seljakott teises, paberid hambus, sisenesin lennukisse. Otsisin oma koha ja hakkasin asju paika panema kui silm jäi pidama isikutunnistusele, millel oli millegipärast Laura pilt. Juhul kui te ei tea, Laura on minu lastest see, kes on kõige vähem minu moodi.

Lähemal uurimisel selgus, et mitte ainult pilt pole Laura oma, vaid ka nimi, ehk siis tema ID oli kogemata minu rahakotis. Ja mina kõndisin sellega rahumeeli lennuki peale. Ja ka kõige hoolikama otsimise peale polnud minu isikutunnistust mitte kusagilt leida. Korraga kerkis mulle silme ette pilt, kus ma bussikaarti ostes poetasin oma rahakoti korraks reisfirmale toodud kingituse kotti ja just enne seda olin ID kaardi lihtsalt rahakoti vahele susanud. Selge pilt, sinna ta siis välja pudenes. Mitte et see info mind keset lendu enam aitaks. Ja kuigi esimese lennuga toimisid Laura pilt ja andmed hästi, polnud ma üldse kindel, kas kaks järgmist sama ilusti kulgevad. Õnneks oli kaasas ka portugali elamisluba, mis on piisav isikut tõestav paber, nii et jänni ei jäänud. Lihtsalt perekond sai siis, kui juba Lissaboni lennuväljal neile juhtunut kirjeldasin veel korra laginal naerda. 

PS! Selle postitusega avastasin, et ma ei tea enam suure ja vãikese algustähe reegleid. Sellega on see häda, et erinevates keeltes käivad need asjad erinevalt. Jäängi siinkohal kahtlema , kas saksa pood ja portugali isikutunnistus on õige kirjaviisiga, Kes viga näeb laita, võib tulla ja aidata.