Me ei taha massturismi.

Ma olen viimasel ajal pidevalt väsinud või siis tunnen end lihtsalt lollina. Seda muidugi jälle töö pärast. Viimase nelja kuu jooksul olen käinud kolmel erineval koolitusel. Tore on ja õpib palju aga koolitused on enamsti kas nädalavahetusel või peale tööd. Ja tööd on samal ajal järjest rohkem. Mingil hetkel alustasin märmikupõhist töötegemist, sest muidu ei suuda enam meeles pidada, mis tehtud, mis tegemata, ja mis veel vaja teha. Nüüd mõtlen juba, et pean teise märkmiku koduse elu jaoks varuma. Ainult, et siis tuleb probleem, et kuhu ma need märmikud panen, et nad mul koguaeg käepärast võtta oleks, kui midagi jälle meelde tuleb, mis teha vaja. Asi on juba nii kaugele länud, et üks Eesti grupp kirjutas mulle kirja ja päris, kas ma saaks neile ekskursioone teha. Ja mina ei tea, mida vastata, sest  mul on samal ajal sakslased ja ma ei tea, kas mul nende kõrvalt on aega veel millegi jaoks.
Aga vähemalt lapsed on rõõmsad ja rahulikud. Matkasid sel nädalavahetuel kuus kilomeetrit ja ei kurtnud kordagi. Mängivad kodus Riksi ja Ronjat ja Laura teatab mulle rõõmsalt hommikuti tere-tere, samal ajal kui Taavi õpib eestikeelseid loomanimesid Navitrolla musta notsu mängu järgi. Lõbus laulusiil on juba selge ja seapõrsas samuti.

Oma tuba - oma luba

Taavi kirjutas täna oma toa ukse peale järgmise sõnumi:

Palun mitte siseneda. Kui tahad sisse tulla, pead andma 5 Eurot.

Terekest kah

Meil käis sel nädalal üks ootamatu külaline. Eesti neiu Merilin. Kirjavahetus algas sellesama blogi kaudu ja ma ise ka ei tea, kuidas see nüüd täpselt juhtus aga esmaspäeval oli ta meil õhtusöögilauas. Lapsed otsustasid juba hommikul, et kui saabub külaline Eestist, siis peab elevil olema ja küsisid iga poole tunni tagant kella. Õhtu jooksul puges endalegi ootus põue - kaua aega pole enam elusat Eestlast näinud.

Esmaspäeval õhtusöök, teisipäeval vaalavaatlus ja Sete Cidades ja kolmapäeval Furnas ja läinud ta oligi. Hea tunne jäi hinge. Sai Eesti keelt räägitud, sai meeldiva inimesega suheldud, sai lastega koos aega veedetud.
Just selline peakski üks puhkus olema. Ja veel täna õhtul on ütlemata hea kodumaine komm põske pista ja abikaasa kõrval telekat vaadata. Tulge aga veel.

PS! Kes tuleb, peab nipernaadi viina kaasa tooma : )

Konkurs

Ma olen nii väsinud lennukipiletite otsimisest, et hakkab juba tunduma, mis ma sinna Eestisse ikka niiväga lähen. Kui hinnad klapivad, siis ei klapi päevad, kui päevad klapivad, siis ei klapi lennujaamad. Ja kui kõik klapib, siis ei ole just sellele ainukesele lennukile nädalas enam kohti. Oleks rahakott endakõrgune, siis ostaks praegu eralennuki või hoopis purjeka. Seilaks rahulikult kuni Eesti rand vastu tuleb. Ei mingit muret.
Aga mida pole seda pole. Kuulutan siis parem välja konkursi:

Sellele, kes leiab marsruudil Ponta Delgada - Tallinn (Tartu; Riga) juuni viimaste - juuli esimeste nädalate jooksul parimad lennuvõimalused, toome kaasa auhinna.

 Arvestama peab seda, et minu puhkus on kaks nädalat, millest tahaks võimalikult palju Eestis, mitte kuskil suvalisel lennuväljal veeta. Reisime kahe lapsega, mis tähendab, et igasuguste lennuväljade vahetamine ja viie eri lennukiga lendamine ei ole ka kõige mõnusam.
Ootame pakkumisi!!!

Tööjutud

Mul on toredad kliendid.
Alates sellest ajast kui minu praktiline matkamine ja "lapsehoidmine" algas, on nad kõik toredad olnud.
Eriti kui arvestada seda, et alustasin "incomingut", või siis kohapealseks reisisaatjaks olemist ajal , mil olin saksa keelt vaid kuu aega harjutada saanud ja rääkimine ei olnud sugugi lihtne. Igal esmaspäeval istusin hommikul lennujaamas ja hiljem hotelli ees ja hingasin sügavalt sisse-välja. Püüdsin keskenduda ja mitte eriti hirmul välja näha. Ja nädal algas teisipäevaga ja lõppes pühapäevaga, vahele jäi lennuki saabumise päev, mis tavaarvestuses ei lugenud.
 Ise ka ei tea miks, aga mul on alati inimkamba ees hirm olnud. Hiljem kui selgub, et kamp ei olegi lihtsalt kamp, vaid inimesed, kes on millegipärast samas kohas koos, siis on asi jälle korras.

Ja vot need inimesed on lausa supertoredad.
Ma ei teagi, kui mitu raamatut on mulle kingitud: " Äkki tahad midagi saksa keeles ka lugeda". Üks tore grupp kinkis meile karbi sokolaadi, mille kaane vahele oli pistetud laevukesteks volditud rahatähti. Armsad inimesed, kes tulevad lennuki lahkumise päeval lihtsalt kätt suruma ja ütlema, et neil oli tore. Grupp, kes sel ajal , kui mina olen WC -s, harjutab kooris minu nime ütlemist. Inimesed, kes pistavad sulle pihku või jätavad hotelli vastuvõttu tänukirja, kes küsivad hiljem oma reisiagendi käest järgi, kuidas selle toreda giidi nimi täpselt oligi, inimesed, kes poetavad pihku ´sokolaadisüdame... Palju ja toredad, kellele mõtlemine paneb naeratama.
Kuid see viimane - see on juba üle ootuste.
Meiega veetis oma puhkuse üks austria abelupaar, kellel on Austrias oma restoran. Sai siis nendega räägitud erinevatest toitudest ja toitumisharjumustest jne.
Eelmisel nädalal, saabusin rõõmsalt ja uduniiskelt ühelt jalgsimatkalt ja leidsin kontorist paki minu nimele. Saatja nimi tundmatu...
Harutasin lahti ja mis ma nägin - pakis kaks ja pool kilo hapukapsast.!. Ja ei mingit kaarti või selgitust.

Hiljem selgus, et seesama abielupaar oli kolleeg Jenny käest uurinud, mis mu täielik nimi ja aadress on, sest neile oli jäänud mulje, et mul on igatsus hapukapsa järgi ja nad otsustasid lihtsalt head meelt teha...

Kevad

Meil on kevad... Ja karneval.

Kevadet on näha mitmelt poolt. Kõigepealt oli kahe nädala tagune matkarada täiesti tuulevaikne ja kuidagi läks nii, et kõndisime kõik T-särgi väel ja ka selle selg sai märjaks higistatud. Siis hakkasid asalead üksteise järel rohelisest roosaks muutma, ka meie aias on üks roosa jalgpall ja üks suur roosa vahupall. Glütsiinia, mis end kolm aastat tagasi roosipõõsa sees ise otsustas kasvatada, on sel aastal suur ja üleni õiepungi täis, esimesed sinised õiedki piilumas. Incenso, mis maakeeli võib vabalt olla viirukipuu aga võib ka mitte olla, on kollakasvalgeid õisi täis ja lõhnab nii tugevalt et ninas on koguaeg magus õhk.
Akaatsiad ja eukalüptipuud on samuti õitehunniku all. Karjamaad on täis valgeid kallasid, margariitasid ja metsikut küüslauku. Teepervedel kasvab jänesekapsa kollaseõieline sugulane.

 Ma polegi varem siin kevadet nii tugevalt tunnetanud. Ilmselt aitab kaasa ka see, et jupp aega pole vihma sadanud ja et ma viimased kolm kuud vähemalt kolm päeva nädalas mööda metsi ja mägesid kõnnin.

Ja siis tuled õhtul koju, avad arvuti ja loed, kuidas ETV näitab suusatamist ja külma on -20 kraadi.

Hakkab aga jälle otsast peale.

Blogi on olnud varjusurmas. Kuid viimasel ajal olen järjest teravamalt tajunud, et kuskil on inimesed, kellest mina väga hoolin ja kes tegelikult tahavad ju teada, kuidas ma elan.
Tagantjärgi kirjutada ei viitsi, aga edasi võib küll minna.

Minu kallis poeg tegi üksi iseseivalt paar sõbrapäeva kaarti-kirja.
Emmele kirjutatu: "Ema, sa oled minu särav lill."
Issile: " Isa, mina olen see, keda sa armastad."
Ja õpetajale: "Õpetaja, ma armastan sind ja mulle meeldivad sinu kodused ülesanded."

Sõna armastama olevat neil koolis igal pool. Taavi lauale on kirjutatud ma armastan Annat ja kiigele ma armastan Sergiot kolmandast klassist.