Nohnii. Pikaajaline vaikus jälle. Päevad läbi tööl, õhtul teed süüa, asjatad siin ja seal, pesed lapsed puhtaks, paned nad magama ja siis vajud ise ka üsna varsti nende kõrvale. Arvuti elab kuskil oma elu. vahel kui juhe koos, mängid midagi et ei peaks mõtlema. Selline see elu momendil ongi.
See suvi on siiski veidi teistmoodi. Mul ei ole enam eestlasi. Soomest ei tule enam lennukit. Eelmisel aastal tõi just Soome lend aeg ajalt ikka mõne eestlase kaasa. Vähemalt sai maakeeli tere öelda. Sel aastal seda varjanti eriti ei ole ja tegelikult on sellest hirmus kahju. Praeguse seisuga olen sel aastal kohanud täpselt ühte eestlaste gruppi ja seda muidugi sel ajal, kui mul käed ja jalad tööd täis olid.
Aga kõige suurem uudis on hoopis see, et meie pere saab täiendust. Seni oleme olnud kahelapseline pere, veebruaris on meid ühe võrra rohkem.
Mina olen juba veidi kõhukas ja Laura räägib beebiga juttu ja kallistab mu kõhtu, käed mahuvad veel ilusasti ümber. Taavi jäi esialgu veidi mõtlikuks aga ka tema arvab, et siis saab meil lõbus olema, kui tulevane titt juba kõndima ja rääkima hakkab. Nii et vaatame helgelt tuleviku poole.
pühapäev, 22. juuli 2012
pühapäev, 20. mai 2012
Laura lood
Laura joonistab mulle mängult kassi nägu. Libistab pintsliga üle näo ja seletab; " Siia joonistan kõrvad, nüüd panen valget värvi. . . "
Lõpuks teeb pintsliga liimitäpid, ise seletab: " Nüüd panen liimi ja siis kleebin sulle vurrud, need on täitsa ehtsa kassi vurrud. "
" Oi, Laura, kust sa küll need hankisid?"~
"Kassi küljest tõmbasin."
Oi, kas sa tõmbasid kassilt vurrud välja ?! "
Mõttepaus
" Ei , see kass oli juba surnud"
"Kas sa sikutasid surnud kassilt vurrud küljest?"
Mõttepaus
"Ei, tegelikult üks onu sikutas ja siis andis mulle. "
Rohisin eile sibulaid. Laura istus kõrval ja ajas juttu. Kahjuks ei ole kõik enam meeles aga püüan jutu kirja panna.
Mul on tegelikult voodi all salauks. Kui teie tule ära laste ja ukse kinni panete, siis te mõtlete, et ma magan, aga mina lähen hoopis voodi alla ja siis ütlen võlusõna ja uks tuleb peidust välja ja siis ma lähen läbi ukse. Kui Taavi läheb minu voodi alla, siis on uks nähtamatu, isegi kui sina või Taavi olete koos minuga voodi all, on uks ikka nähtamatu, Ta tuleb ainult siis peidust välja kui ma olen täitsa üksi.
Ja siis, selle ukse taga on mul veel mitu ema. Aga ma lähen ainult siis nende juurde, kui siin on öö, siis nende emade juures on hoopis päev.
Esimene ema on väga ilus, tal on selline seelik, mis kõliseb kui ta liigub noh niimoodi tchan tchan (teeb puusanõkse). Ja tal on niiii pikad ja siledad juuksed ja tal on moesaapad jalas, alati sellised roosad ja ilusad. Ja siis ta tantsib koguaeg, ja Vahepeal ta teeb teatrit ka ja laulab, Ta laulab väga ilusasti ja ta õpetas mind ka laulma, tahad kuulata. Siinkohal järgneb paar omaloomingulist laulu.
Teine ema on nõidema.
Tal on täitsa nõariided ja juuksed on tal ka nagu ussid, kes koguaeg väänlevad, Kui teda ei tunne, siis ta ajab hirmu nahka aga tegelikult ta on hea. Ja siis tal on võluluud ja mõnikord ta lubab mul ka sellega lennata, aga see on väga keeruline.
Ja kolmas ema on jõuluema. Tal on punane seelik ja punased kõrged saapad ja tal on valged juuksed ja varem olid tal prillid ka aga enam ei ole. Ta kaotas prillid ära ja prillid on hirmus kallid lausa tohutukallid ja siis ta ei taha neid osta. Tegelikult on prillid nii kallid et ta lausa ei jõua neid osta, siis tal ei oleks enam üldse raha. Ja tead, ma olin tegelikult jõuluajal nii vasinud, sest ma olin siis hoopis päkapikk ja kõik need kommid, mis meil kodus olid, tegelikult tõin mina need kohale. Ja need head sokolaadimündid tõin ka mina. Ja siis ma pidin koguaeg kõigile lastele komme viima, aga nõidema andis mulle oma luua ja siis ma olin nii kiire, et viiuh ja olin igalpool kohal. Ja siis ma läksin isegi Maria juurde ja Maria ärkas hoopis üles ja ütles, et Laura mis sa siin teed. Ja ma olen tegelikut sellest tööst ikka veel väsinud. ..
Siinkohal sai sibulapeenar kahjuks valmis ja jutt jäi poleli.
Lõpuks teeb pintsliga liimitäpid, ise seletab: " Nüüd panen liimi ja siis kleebin sulle vurrud, need on täitsa ehtsa kassi vurrud. "
" Oi, Laura, kust sa küll need hankisid?"~
"Kassi küljest tõmbasin."
Oi, kas sa tõmbasid kassilt vurrud välja ?! "
Mõttepaus
" Ei , see kass oli juba surnud"
"Kas sa sikutasid surnud kassilt vurrud küljest?"
Mõttepaus
"Ei, tegelikult üks onu sikutas ja siis andis mulle. "
Rohisin eile sibulaid. Laura istus kõrval ja ajas juttu. Kahjuks ei ole kõik enam meeles aga püüan jutu kirja panna.
Mul on tegelikult voodi all salauks. Kui teie tule ära laste ja ukse kinni panete, siis te mõtlete, et ma magan, aga mina lähen hoopis voodi alla ja siis ütlen võlusõna ja uks tuleb peidust välja ja siis ma lähen läbi ukse. Kui Taavi läheb minu voodi alla, siis on uks nähtamatu, isegi kui sina või Taavi olete koos minuga voodi all, on uks ikka nähtamatu, Ta tuleb ainult siis peidust välja kui ma olen täitsa üksi.
Ja siis, selle ukse taga on mul veel mitu ema. Aga ma lähen ainult siis nende juurde, kui siin on öö, siis nende emade juures on hoopis päev.
Esimene ema on väga ilus, tal on selline seelik, mis kõliseb kui ta liigub noh niimoodi tchan tchan (teeb puusanõkse). Ja tal on niiii pikad ja siledad juuksed ja tal on moesaapad jalas, alati sellised roosad ja ilusad. Ja siis ta tantsib koguaeg, ja Vahepeal ta teeb teatrit ka ja laulab, Ta laulab väga ilusasti ja ta õpetas mind ka laulma, tahad kuulata. Siinkohal järgneb paar omaloomingulist laulu.
Teine ema on nõidema.
Tal on täitsa nõariided ja juuksed on tal ka nagu ussid, kes koguaeg väänlevad, Kui teda ei tunne, siis ta ajab hirmu nahka aga tegelikult ta on hea. Ja siis tal on võluluud ja mõnikord ta lubab mul ka sellega lennata, aga see on väga keeruline.
Ja kolmas ema on jõuluema. Tal on punane seelik ja punased kõrged saapad ja tal on valged juuksed ja varem olid tal prillid ka aga enam ei ole. Ta kaotas prillid ära ja prillid on hirmus kallid lausa tohutukallid ja siis ta ei taha neid osta. Tegelikult on prillid nii kallid et ta lausa ei jõua neid osta, siis tal ei oleks enam üldse raha. Ja tead, ma olin tegelikult jõuluajal nii vasinud, sest ma olin siis hoopis päkapikk ja kõik need kommid, mis meil kodus olid, tegelikult tõin mina need kohale. Ja need head sokolaadimündid tõin ka mina. Ja siis ma pidin koguaeg kõigile lastele komme viima, aga nõidema andis mulle oma luua ja siis ma olin nii kiire, et viiuh ja olin igalpool kohal. Ja siis ma läksin isegi Maria juurde ja Maria ärkas hoopis üles ja ütles, et Laura mis sa siin teed. Ja ma olen tegelikut sellest tööst ikka veel väsinud. ..
Siinkohal sai sibulapeenar kahjuks valmis ja jutt jäi poleli.
teisipäev, 27. märts 2012
Skaut
Eile õhtul sai Taavist ametlikult Skaut. Tõotuse andmine toimus kirikus ja oli ulipidulik. Järjest rohkem vaatad oma lapsi kõrvalt ja nendid, et on teised suureks kasvanud. Teevad järjest rohkem ise oma valikuid ja ei istu enam ilusasti sinu kõrval vaid on kuskil eemal sõprade seas.
Skaute on siin kaht liiki, ühed, kes on tugevalt kiriku ja usuga seotud ja teised, kes seda niivaga ei ole. Kuna Taavi ei ole ristitud ega saa usuõpetust, siis mõtlesime, et see võib olla hea võimalus usuga kokku puutumiseks ja natuke selle kultuuri osaga kohanemiseks. Siiamaani on kull Laura olnud, see, keda Jeesus on huvitanud ja kes isegi vanaema palus, et see teda palvetama õpetaks. Me siin juba arutasime naljaga pooleks, et usklikkuse geen avaldub vist üle uhe põlvkonna ja enamasti naistel. Nuud kus Taavi sobrad on enamuses usuõpetuses, loeb ka Taavi piiblilugusid ja raagib nendel teemadel.
Skaudi vannet andes põrkasime kokku uhe omapärase probleemiga. Preester palus skaudieelikud ehk "siidikapad" endale armulaua abilisteks. Nii hoidiski Taavi suure hoolega rätikut, millesse preester oma nappe kuivatas. Ja see pani mind omakorda mõtlema, et tegelikult ma ei tea, kuidas katoliku kirik suhtub mitteusklike kaasamisse nende tseremooniatel. Ma tean, et mormoonid annavad armulauda koigile, samal ajal kui katoliku kirkus on see rangelt ainult ristitutele-leeritatutele. Kui padre oleks teadnud, et uks neist pisikestest poistest on leigo, kas ta oleks siis midagi teistmoodi teinud. Meie suhe kirikuga on vist uks neist tahkudes, mis on pealtnäha omavahel lahti seletatud aga kus on palju asju ohus või kuskil hingesopis peidus.
Paulo ema pole meile kunagi usku peale sundinud, aga tal on hirmus hea meel, kui Laura temaga Jeesusest raagib või palvetada tahab. Meie mõlemad lapsed on koos temaga üsna mitmest kirikust läbi jalutanud ja selle üle on meil ainult hea meel. Mina olen kiriku suhtes aukartlik. Kui see on paljude inimeste jaoks tõsi ja usk teeb nende elu paremaks või lihtsamaks, siis mina võin uskuda, mida ma tahan, mul ei ole õigust teiste inimeste uskumisi naeruvaaristada. Austan samamoodi kõiki erinevaid usulahke ja nende puhapaikades puuan vastavalt käituda. Paulo kohta ei saa ma hästi aru, kas ta on skeptiline või on seal midagi muud. Ja nii olemegi jätnud oma lastele kõik uksed esialgu lahtiseks. Las nad kasvavad ja otsustavad, mida nad siis lõpuks uskuda tahavad.
Ka enne skaudivande andmist, kusisime Taavi kaest, kas ta ikka on kindel, et ta tahab edasi skaudiks jaada, et ta on valmis vannet andma, ja et ta teab, mida see tema jaoks tahendab. Ehk paneb see neid mõtlema ja ringi vaatama, enne kui nad midagi otsustavad. Taavi muidugi tahtis. Neil on ju telklaagrid aareteotsimisega ja igasugused muud huvitavad üritused. Laura on hirmus kurb, et tema peab järgmise aastani ootama. Ja tegelikult on igasugune fuusiline tegevus ja sellega kaasnev asjade õppimine ainult hea.
Lõpetuseks lisan refraani ühest skautide laulust. Mõnus oli vaadata, kuidas vanemad skaudid tulid noori "sisse õnnistama" ja neile kirikus laulsid.
Siin ta siis on:
Tu tens que dar um pouco mais do que tu tens,
Tens que deixar um pouco mais do que hã,
Se vais ficar muito orgulhoso vé bem,
Tens que te lembrar.
Ês um grãozinho duma praia maior,
E deves dar todo o que tens de melhor
Pra avaliar a tua alma hã leis
Tu tens que dar um pouco mais do que tens
Sa pead endast andma veidi rohkem kui sinus on,
Pead endast jatma rohkem kui oli enne,
Kui tunned uhkust , mõtle veidi,
Pead endale meelde tuletama,
Et oled liivatera suures rannas
Ja peaksid endast andma kõik, mis sinus on head.
Sinu hinge hindamiseks on omad reeglid
Pead endast andma veidi rohkem kui sinus on.
Skaute on siin kaht liiki, ühed, kes on tugevalt kiriku ja usuga seotud ja teised, kes seda niivaga ei ole. Kuna Taavi ei ole ristitud ega saa usuõpetust, siis mõtlesime, et see võib olla hea võimalus usuga kokku puutumiseks ja natuke selle kultuuri osaga kohanemiseks. Siiamaani on kull Laura olnud, see, keda Jeesus on huvitanud ja kes isegi vanaema palus, et see teda palvetama õpetaks. Me siin juba arutasime naljaga pooleks, et usklikkuse geen avaldub vist üle uhe põlvkonna ja enamasti naistel. Nuud kus Taavi sobrad on enamuses usuõpetuses, loeb ka Taavi piiblilugusid ja raagib nendel teemadel.
Skaudi vannet andes põrkasime kokku uhe omapärase probleemiga. Preester palus skaudieelikud ehk "siidikapad" endale armulaua abilisteks. Nii hoidiski Taavi suure hoolega rätikut, millesse preester oma nappe kuivatas. Ja see pani mind omakorda mõtlema, et tegelikult ma ei tea, kuidas katoliku kirik suhtub mitteusklike kaasamisse nende tseremooniatel. Ma tean, et mormoonid annavad armulauda koigile, samal ajal kui katoliku kirkus on see rangelt ainult ristitutele-leeritatutele. Kui padre oleks teadnud, et uks neist pisikestest poistest on leigo, kas ta oleks siis midagi teistmoodi teinud. Meie suhe kirikuga on vist uks neist tahkudes, mis on pealtnäha omavahel lahti seletatud aga kus on palju asju ohus või kuskil hingesopis peidus.
Paulo ema pole meile kunagi usku peale sundinud, aga tal on hirmus hea meel, kui Laura temaga Jeesusest raagib või palvetada tahab. Meie mõlemad lapsed on koos temaga üsna mitmest kirikust läbi jalutanud ja selle üle on meil ainult hea meel. Mina olen kiriku suhtes aukartlik. Kui see on paljude inimeste jaoks tõsi ja usk teeb nende elu paremaks või lihtsamaks, siis mina võin uskuda, mida ma tahan, mul ei ole õigust teiste inimeste uskumisi naeruvaaristada. Austan samamoodi kõiki erinevaid usulahke ja nende puhapaikades puuan vastavalt käituda. Paulo kohta ei saa ma hästi aru, kas ta on skeptiline või on seal midagi muud. Ja nii olemegi jätnud oma lastele kõik uksed esialgu lahtiseks. Las nad kasvavad ja otsustavad, mida nad siis lõpuks uskuda tahavad.
Ka enne skaudivande andmist, kusisime Taavi kaest, kas ta ikka on kindel, et ta tahab edasi skaudiks jaada, et ta on valmis vannet andma, ja et ta teab, mida see tema jaoks tahendab. Ehk paneb see neid mõtlema ja ringi vaatama, enne kui nad midagi otsustavad. Taavi muidugi tahtis. Neil on ju telklaagrid aareteotsimisega ja igasugused muud huvitavad üritused. Laura on hirmus kurb, et tema peab järgmise aastani ootama. Ja tegelikult on igasugune fuusiline tegevus ja sellega kaasnev asjade õppimine ainult hea.
Lõpetuseks lisan refraani ühest skautide laulust. Mõnus oli vaadata, kuidas vanemad skaudid tulid noori "sisse õnnistama" ja neile kirikus laulsid.
Siin ta siis on:
Tu tens que dar um pouco mais do que tu tens,
Tens que deixar um pouco mais do que hã,
Se vais ficar muito orgulhoso vé bem,
Tens que te lembrar.
Ês um grãozinho duma praia maior,
E deves dar todo o que tens de melhor
Pra avaliar a tua alma hã leis
Tu tens que dar um pouco mais do que tens
Sa pead endast andma veidi rohkem kui sinus on,
Pead endast jatma rohkem kui oli enne,
Kui tunned uhkust , mõtle veidi,
Pead endale meelde tuletama,
Et oled liivatera suures rannas
Ja peaksid endast andma kõik, mis sinus on head.
Sinu hinge hindamiseks on omad reeglid
Pead endast andma veidi rohkem kui sinus on.
teisipäev, 20. märts 2012
Kompliment
Sain tãna uhe komplimendi, mis oli juba kaheksa aastat vana. St. keegi utles mulle, mida minust kaheksa aastat tagasi arvati. See on siis ajal, kui mina ei arvanud endast mitte midagi. Armas ja soe hakkas, seda enam, et tanaseks oli mote jaanud samaks aga peale mitut aastat ei otsi komplimendist enam tagamotet vaid nendid, et sel ajal ehk oligi nii. Paneb naeratama ja unustad muu jama, mis see paev kaasa toi.
pühapäev, 4. märts 2012
kolmapäev, 18. jaanuar 2012
Lapsesuu
Seekord põhiliselt Taavilt.
Ostsin kunagi Taavile teritaja, sellise kuhu praht kinni jääb, ilusa rohelise. Kuna tegemist on väga hea teritajaga, otsustasin ka Laurale koju samasuguse osta, ainult et kollase. Minu suurek üllatuseks otsustas Taavi oma teritaja kollase vastu vahetada, mina olin oma peas just arvanud, et kollane on liiga tüdruku värv. Uudishimust pidin küsima, miks kollane parem on.
- " Sest mu lemmikvärv on punane".
- "?"
- " Noh, kollane on rohkem punase moodi.
Taavi kurdab õhtul voodis:
- " Ma ei saa õhtul piibleid lugeda".
- "?"
-" Siis ma hakkan nende asjade peal mõtlema ja ei jää enam üldse magama".
Taavi teeb oma kodutööd pikapäevarühmas ära, hiljem kodus kontrollib üks meist üle.
Kontrollin portugali keele harjutusi ja viskan ka eelmise päeva töödele silma peale. Seal peab etteantud sõnaga lauseid mõtlema.
Sõna on mõistlik. Lause - " Minu ema ei ole mõistlik, ta ei viitsi portugali keelt õppida."
Juba õpetaja poolt kontrollitud ja puha.
Laura mängib nukuga, tuleb ja seletab mulle:" See nukk on haige".
- "Mis haigus tal on"?
- "Tal on raske haigus." Väike paus " Tal on klaas:"
Ostsin kunagi Taavile teritaja, sellise kuhu praht kinni jääb, ilusa rohelise. Kuna tegemist on väga hea teritajaga, otsustasin ka Laurale koju samasuguse osta, ainult et kollase. Minu suurek üllatuseks otsustas Taavi oma teritaja kollase vastu vahetada, mina olin oma peas just arvanud, et kollane on liiga tüdruku värv. Uudishimust pidin küsima, miks kollane parem on.
- " Sest mu lemmikvärv on punane".
- "?"
- " Noh, kollane on rohkem punase moodi.
Taavi kurdab õhtul voodis:
- " Ma ei saa õhtul piibleid lugeda".
- "?"
-" Siis ma hakkan nende asjade peal mõtlema ja ei jää enam üldse magama".
Taavi teeb oma kodutööd pikapäevarühmas ära, hiljem kodus kontrollib üks meist üle.
Kontrollin portugali keele harjutusi ja viskan ka eelmise päeva töödele silma peale. Seal peab etteantud sõnaga lauseid mõtlema.
Sõna on mõistlik. Lause - " Minu ema ei ole mõistlik, ta ei viitsi portugali keelt õppida."
Juba õpetaja poolt kontrollitud ja puha.
Laura mängib nukuga, tuleb ja seletab mulle:" See nukk on haige".
- "Mis haigus tal on"?
- "Tal on raske haigus." Väike paus " Tal on klaas:"
reede, 23. detsember 2011
Vabandust, me jääme hiljaks.
Hirmsasti tahaks jõuludest kirjutada, aga võtan selle siis ette, kui pildid ka käepärast on.
Aga hilinemine.
Juba kaks korda viimase kahe nädala jooksul oleme me hiljaks jäänud täiesti jaburatel põhjustel. Esimene kord oli laupäeval, kui pidime minema minu jõulupeole. Kõik ilusti valmis ja isegi õigeaegselt, kui järsku avastame, et aiavärava taha on ilmunud emane hundikoer. Preili vaatab läbi aia Pluuto poole ja keeldub meie õssitamisele vaatamata jalga laskmast. Pluuto vaatab särava näoga vaheldumisi preili ja meie poole, justkui näidates, et noh, mis te veel ootate, tehke see neetud uks juba ükskord lahti.
Kõik oleks muidu korras olnud, aga meil on aiamaal kanad ja üks nendest oli aedikust välja pääsenud ja preili tõmbas tal tiivast mõned suled välja, enne kui kana uuesti pakku pääses. Pluuto arvates võis külaline muidugi teha, mida aga heaks arvas, peaasi, et ikka emane on. Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui minna paari maja kaugusel elavate naabrite ukse taha ja küsida, et ega nende emane hundu kadunud pole. Neid polnud muidugi kodus aga viis minutit hiljem, kui kahekesi igasugu koeratõrje süsteeme nuputasime, nägime saabuvat autot. Oligi nende koer, tulidki järgi ja viisidki minema. Aga meie jäime hiljaks mis hiljaks.
Täna läksime minu ja Lauraga hambaarsti juurde. Hiljaks jäämas veel ei olnud, aga kergelt kiire oli juba küll. Viimasel külatänaval seisis kõnniteel porgandpaljas kahe- või kolmeaastane poiss. Kuna sealsamas on paar maja, oletasime, et ju ta on oma maja ukse ees ja sõitsime autoga edasi, Kui tema kõrvale jõudsime, astus poiss järsku sõiduteele ja sirutas käe meie poole. Paulo põikas autoga kõrvale, kiirus oli juba poissi silmates minimaalseks kahanenud. Vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime korraga, et nii me seda asja jätta ei tohi. Astusin autost välja ja vaatasin ringi, ühtegi täiskasvanut ei paistund kusagilt. Poiss oli porgandpaljas ja kintsud tagant pruuni ollusega määrdunud. Kükitasin tema ette maha ja küsisin, kus ema, poiss näitas käega ebamäärases suunas, siis ütles - vanaema - ja näitas käega uuesti mingis teises suunas. Kratsisin veidi kukalt, ühelt poolt tiksus kõrvus kell, teiselt poolt sain aru, et siia seda poissi ka jätta ei saa. Korraks mõtlesin poisi isegi autosse istuma panna, aga pruun ollus oli kahtlaselt sedamoodi nagu oleks see tagumikut pärit ja mine tea, hiljem veel süüdistab keegi mind lapseröövis.
Küsisin jälle poisi käest, kus su kodu on. Poiss näitas käega ühele kõrvaltänavale, võtsime üksteisel käest kinni ja hakkasime selles suunas astuma. Jõudsime viimase majani, poiss lipsas rõõmsalt aiaaugust sisse ja hakkas koeraga jutustama, mina koputasin uksele, keegi ei vastanud. Kõndisin nõutu näoga maja ees edasi tagasi, Paulo oli selle aja peale juba autoga ka tänavale jõudnud ja hakkas naabritega juttu tegema. Järsku teatas poiss rõõmsalt, ema ja hakkas uhe läheneva lapsevankriga naisterahva poole jooksma. Paulo jõudis lapsega samal ajal ema juurde ja teatas, et me oleksime äärepealt ta lapsele otsa sõitnud. Ema vaatas selle poisile otsa, küsis, mis sa väljas teed, haaras tal käest kinni ja astus meist välja tegemata edasi kodu poole.
Ja meie jäime oma arst juurde jälle pool tundi hiljaks.
Aga hilinemine.
Juba kaks korda viimase kahe nädala jooksul oleme me hiljaks jäänud täiesti jaburatel põhjustel. Esimene kord oli laupäeval, kui pidime minema minu jõulupeole. Kõik ilusti valmis ja isegi õigeaegselt, kui järsku avastame, et aiavärava taha on ilmunud emane hundikoer. Preili vaatab läbi aia Pluuto poole ja keeldub meie õssitamisele vaatamata jalga laskmast. Pluuto vaatab särava näoga vaheldumisi preili ja meie poole, justkui näidates, et noh, mis te veel ootate, tehke see neetud uks juba ükskord lahti.
Kõik oleks muidu korras olnud, aga meil on aiamaal kanad ja üks nendest oli aedikust välja pääsenud ja preili tõmbas tal tiivast mõned suled välja, enne kui kana uuesti pakku pääses. Pluuto arvates võis külaline muidugi teha, mida aga heaks arvas, peaasi, et ikka emane on. Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui minna paari maja kaugusel elavate naabrite ukse taha ja küsida, et ega nende emane hundu kadunud pole. Neid polnud muidugi kodus aga viis minutit hiljem, kui kahekesi igasugu koeratõrje süsteeme nuputasime, nägime saabuvat autot. Oligi nende koer, tulidki järgi ja viisidki minema. Aga meie jäime hiljaks mis hiljaks.
Täna läksime minu ja Lauraga hambaarsti juurde. Hiljaks jäämas veel ei olnud, aga kergelt kiire oli juba küll. Viimasel külatänaval seisis kõnniteel porgandpaljas kahe- või kolmeaastane poiss. Kuna sealsamas on paar maja, oletasime, et ju ta on oma maja ukse ees ja sõitsime autoga edasi, Kui tema kõrvale jõudsime, astus poiss järsku sõiduteele ja sirutas käe meie poole. Paulo põikas autoga kõrvale, kiirus oli juba poissi silmates minimaalseks kahanenud. Vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime korraga, et nii me seda asja jätta ei tohi. Astusin autost välja ja vaatasin ringi, ühtegi täiskasvanut ei paistund kusagilt. Poiss oli porgandpaljas ja kintsud tagant pruuni ollusega määrdunud. Kükitasin tema ette maha ja küsisin, kus ema, poiss näitas käega ebamäärases suunas, siis ütles - vanaema - ja näitas käega uuesti mingis teises suunas. Kratsisin veidi kukalt, ühelt poolt tiksus kõrvus kell, teiselt poolt sain aru, et siia seda poissi ka jätta ei saa. Korraks mõtlesin poisi isegi autosse istuma panna, aga pruun ollus oli kahtlaselt sedamoodi nagu oleks see tagumikut pärit ja mine tea, hiljem veel süüdistab keegi mind lapseröövis.
Küsisin jälle poisi käest, kus su kodu on. Poiss näitas käega ühele kõrvaltänavale, võtsime üksteisel käest kinni ja hakkasime selles suunas astuma. Jõudsime viimase majani, poiss lipsas rõõmsalt aiaaugust sisse ja hakkas koeraga jutustama, mina koputasin uksele, keegi ei vastanud. Kõndisin nõutu näoga maja ees edasi tagasi, Paulo oli selle aja peale juba autoga ka tänavale jõudnud ja hakkas naabritega juttu tegema. Järsku teatas poiss rõõmsalt, ema ja hakkas uhe läheneva lapsevankriga naisterahva poole jooksma. Paulo jõudis lapsega samal ajal ema juurde ja teatas, et me oleksime äärepealt ta lapsele otsa sõitnud. Ema vaatas selle poisile otsa, küsis, mis sa väljas teed, haaras tal käest kinni ja astus meist välja tegemata edasi kodu poole.
Ja meie jäime oma arst juurde jälle pool tundi hiljaks.
Tellimine:
Postitused (Atom)