Kolmekümne neljas

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean uudise ka originaalkeeles panema, ärge pahandage.

Horta, Faial, 25 Out (Lusa) - A GNR apreendeu hoje 550 quilos de cocaína que eram transportados num veleiro que foi detectado ao largo da cidade da Horta, na ilha açoriana do Faial, anunciou fonte da instituição.
As autoridades detectaram o veleiro suspeito, tripulado por um francês e um norte-americano, sábado, cerca das 17:00, mas só hoje foi concretizada a apreensão.
Os homens foram detidos e vão ser presentes a tribunal na segunda-feira.

Et siis lugu selline...
Horta Faial, 25.Okt (Lusa) - Politsei pidas täna kinni Horta, (Faiali saar) linna lähistel purjelaeva, kust leiti 550 kilo kokaiini.
Kahtlusalune laev oli juhitud laupäeval umbes kella viie ajal ühe prantslase ja ühe põhja-ameeriklase poolt aga kinnipidamine toimus alles täna. Mehed võeti vahi alla ja lähevad esmaspäeval kohtu ette.
Huh, raske on see segaste uudiste normaalseks tõlkimine.

Tehes nüüd puhtteoreetilisi arvutusi...
Faialil elab wikipeda andmetel ja 2001 aasta seisuga 15063 elanikku.
Võtame ühe doosi suuruseks kümmarguselt ühe grammi, sest tegelikult pole mul aimu ka, kui suur peab üks õige doos olema.
Lihtne arvutus jaaaa....

Kui arvata hulka ka raugad, imikud jne, tuleb iga Faiali elaniku kohta 36 ja pool doosi mõnuainet.

Tere tulemast paradiisisaartele.

Jah, ma tean küll, et tegelikult oli see last mõeldud siit kuhugi edasitoimetamiseks, Assoorid on heaks vahesadamaks igasugustele laevadele. Aga kurvalt pean meenutama ühte minu vanaema ütlemist: "Kus härga tapetass, seal verd tsilgatuss"....

Kahekümne seitsmes.

Meil käis üks väga ootamatu külaline.
Eelmisel reedel, kella poole kuue ajal helistas Paulo: “Tead, Margarida on tööasjus siin, ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma, ega sul midagi ju selle vastu ei ole.”
Margarida on Portugali neiu, kellega me mõlemad Norra ajal tutvusime ja kes teistsuguste otsuste puhul oleks võinud olla minu asemel praegu Paulo kõrval. Meie suhe on selline veidi omapärane, mõlemad teame, et mingil ajal olime konkurendid, samas sellel teemal avalikult ei räägi. Ja noh, elu on läinud nii nagu on ja teha pole ju enam midagi. Sellegipoolest ei teadnud ma momendiks, kuidas sellesse külastusse suhtuda. Seda enam, et õhtusöögiks oli plaanitud eilne supipera koos mingi üleeilse praeperaga, mis pidi kas pirukaks või sibulahautiseks muutuma - mitte just päris külaliste, seda enam endise rivaali vastuvõtmise kohane eine. Kuid kui häda käes, siis riis mereandidega päästab päeva, seda eriti siis, kui sul on ülitore äi, kes lahkelt oma maitseaineid laenab. (Teadmiseks üldsusele, enamus mereandide maitsest ei tule mitte mereandidest, vaid vastavatest maitseainetest. )
Ja kella kaheksa ajal leidiski kohtumine aset. Sõime, ajasime juttu, ja leppisime kokku laupäeval veidi mööda saart tiirutada. Ja laupäev oli tegelikult väga armas. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed viie aastaga muutuvad, õigemini, kuidas eluviis tingib mõtteviisi, või vastupidi. Viis või kuus aastat tagasi olime kõik noored tuulepead-seiklejad. Nüüd on ühest saanud karjäärinaine, teistest pereinimesed. Kui üks omab väga kindlaid tulevikuplaane oma töö suhtes ja sinna vahele mainib ebamääraselt, et kunagi tahaks ka tema peret ja nelja last, siis teine pool suudab rääkida just oma pereasjust ja laste tulevikust, samal ajal kui töö koha peal on suhtumine, elame näeme.
Ja lõppkokkuvõttes oli mul selle kohtumise üle väga hea meel. Tore oli näha inimest, kellega mingi aeg tagasi sai külg-külje kõrval elatud, tore oli näha, et isiksused, kui sellised, on siiski samad, mis aastaid tagasi.
Ja mul on väga hea meel, et meie suhe on nii tugev, et seal ei ole ruumi ega vajadust mõttetuks armukadeduseks, mis oleks võinud kogu selle kohtumise rikkuda või hoopis ära jätta. Ja veel parem meel on mul selle üle, et meie suhe on läbi aegade püsinud nii tugev, et kellelgi kolmandal ka parima tahtmise juures vaheletrügimise ruumi ei ole. Ja mul on hea meel, et minu kõrval on mees, keda 100 % usaldan. Ja mul on lausa äraütlemata hea meel, et olen oma elus teinud just need otsused, mis mind selle mehe kõrvale on toonud, sest just siin ma olla tahangi.

Kahekümne viies.

Eile jõudis meieni kurb sõnum. Suri Paulo ema vend Umberto. Häbi öeda, aga ma ei suuda praegu tema täpset vanust meelde tuletada, kas oli aasta enne kuutkümmet, või aasta peale seda. Igatahes ei olnud tegemist vanainimesega. Surma põhjuseks kõrivähk. Mees oli praktiliselt ahelsuitsetaja. Mina nägin teda kahel korral. Tegemist kõhna mehega, kes pidevalt suitsetas, sõi suhteliselt vähe ja toitus peamiselt piimast. Vähk avastati vähem kui aasta tagasi aga naine ütleb, et eks ta ise oli juba jupp aega teadlik, et kõik pole korras. Järgnesid muidugi operatsioonid ja ravi, aga teha polnud enam midagi. Viimased paar kuud möödusid kodus lihtsalt valuvaigisteid võttes. Ema käis veel kolm nädalt tagasi Faialil, neid vaatamas. Tagasi tuli teadmisega, et viimseks korraks see jääbki. Samas ei oodanud keegi nii kiiret lõppu.
Assooride tragöödia on see, et suurte perede lapsed on kõik mööda ilma laiali. Ka see pole erand. Ema ja João on siin saarel, Umberto pere Faialil, mis on sama hea, kui mõnes teises riigis, sest eri grupi saarte vaheline ühendus ei ole just kõige parem ja odavam. Ülejäänud Prantsusmaal, Kanadas, Ameerikas. Siinse kombe kohaselt on matused juba kas järgmisel või ülejärgmisel päeval ja nii ei lähegi keegi õdedest-vendadest matustele, ülejäänud sugulastest rääkimata. Naisepoolne suguvõsa on küll sealt pärit ja kuna nad on siiski suurema osa elust Faialil elanud, ei ole puudus töökaaslastest ja sõpradest.
Kurb on. Samas mõtled, et oleks võinud hullem olla, mida pikem haiguseaeg, seda raskem tegelikult lähedastel. Maha jäid naine ja poeg raseda abikaasaga. Lapselast kahjuks ei jõudnud ära oodata. Miskipärast lohutab mind see minija rasedus. Annab teadmise, et elu läheb edasi ja tegelikult jäädakse teda ju mäletama. Ja kuigi praegu on raske, siis kuue kuu pärast aitab lapselaps tühja ruumi täita ja naeratusi välja võluda.
Ja kuskil tagumises ajusopis on peaaegu kinnisideeks kujunemas üks mõte: küll on hea, et Paulo suitsetamise maha suutis jätta.
Selline ma olengi; isegi õnnetuses isekas.

Kahekümne neljas.

Järjekordselt tuletati meelde seda ütlust, et inimene plaanib, jumal juhatab.
Taavil pole homme lasteaeda, mina siis plaanin ja kombineerin, kellega ja kuhu ta hommikupoole jääb. Siis tuleb kolleeg ja palub, kas ma saaks tööaja temaga ära vahetada. Mina siis plaanin ja kombineerin, et hommikupoole olen ise Taaviga ja kuidas me siis linna tuleme ja kellega Taavi kuni issi tulekuni jääb. Ja tulemus: Taavi otsustas öösel et tal on nüüd nii suur köha, et isegi lasteaias tänaseks plaanitud karusellisõit ei paku mingit huvi ja tuleb juba täna koju jääda...

Sõbrale tuleb tema võibolla kõige kallim naisterahvas külla. Pidi saabuma täna kell kümme hommikul. Tööle tulles leian sõbra oma poe ukse eest. Pestud, kustud, kammitud, halvasti maganud ja ärevil. Jalas olevad püksid alles poolniisked eilsest pesust. Naisterahvas saabub kella kümne asemel hommikul hoopis kell viis õhtul. Elu...

Kahekümnes

Viimasel ajal näen ma vist välja rikkam kui muidu või siis välismaalasem kui muidu (loe talvel). Esimest korda minu elu jooksul üritati mult midagi röövida. Ja seda päise päeva ajal rahvarohkes kohas. Istun mina avenüül pingi peal, kott üle õla, ootan Paulot ja unistan niisama. Järsku tunnen, kuidas kott õlalt maha tõmmatakse. Esialgne reaktsioon oli, et keegi lihtsalt jooksis vastu kotti, siis sain aru, et see tõmme muutub üha tugevamaks. Tugevdasin ka enda haaret ja kargasin püsti. Ühel noorel mehel käsi minu kotisanga taga ja näos ilmne kavatus jooksu pista, teine mees kaks sammu eespool assisteerimas. Minu kõvahäälse õiendamise peale astuvad need kaks mulle ligi, näitavad süstalt ja nõuavad raha või torkavad mind AIDSise nõelaga. Ja vat sel momendil sain ma tõsiselt vihaseks. Vastasin , et eks te siis torgake, kui muidu ei saa, aga mis te arvate, kui kaugel siin esimene turvamees on ja kui kaua aega kulub teie kättesaamiseks. Selle peale kadus süstal taskusse ja mehed ise teadmata suunas. Kõige rohkem hämmastas mind see, et kogu selle aja jooksul oli meie läheduses inimesi ja keegi ei reageerinud kuidagi. Ok enamus olid turistid ja kuna kõik toimus suht kähku, siis ilmselt nad isegi ei taibanud, mis toimub, aga siiski…

Aga siiski. Olen alates keskkooli ajast häälega reisinud ja seda ka üksi ja samuti väljaspool Eestit. Olen öises Londonis üksi ringi jalutanud ja ka Londoni getosse ära eksinud. Olen nii Soomes kui Rootsis julgelt igal ajal ringi liikunud. Kui välja arvata see, et kunagi on mult hooletult toolile pandud käekott pihta pandud, siis pole mul iial selliseid probleeme olnud. Pigem vatupidi. Olen ära joonud lugematul hulgal välja tehtud kohvisid(Tartu -Tallinn maanteel lausa kohustuslik), söönud kõike, alates kaasavõetud ja minuga jagatud võileibadest kuni restoranilõunateni. Rääkinud huvitavate ja toredate inimestega, kes nii mõnigi kord oma sihtmärgist veidi kõrvale põikasid, et mind kohale toimetada. Pidanud ka hiljem ühendust nii mõnegagi neist. Iial, tõesti, mitte iial, pole pidanud teise inimese suhtes hirmu tundma. Ja nüüd siis selline "tore"kogemus.

Nojah, eks igal oinal tuleb kunagi oma mihklipäev.