Üheksas

Pikk vaikus on vahepeal olnud.
 Käisin Eestis, "janu kustutamas". Tagasi tulin identiteedikriisiga.
Nädal on ilmselgelt liiga lühike aeg, et uuesti koduneda. Esimene segadus tabas mind juba Saksamaal. Endalegi märkamatult on kõrv harjunud portugali keelega. Kui siis paljud inimesed räägivad seda keelt, mida mina meeleheitlikult värskendada püüan ja sekka kuuled ka oma igapäevaseid inglist ja portugali, siis mingil hetkel tekib ajus tõrge. enam ei oska mitte üheski keeles mõelda, rääkimisest rääkimata.
Ja Eestis räägivad kõik imelikul kombel eesti keelt, mis on minu jaoks muutunud aeg ajalt kasutatavaks kinnise grupi eliitkeeleks, mida näiteks tänaval kõndivate laste suust on väga imelik kuulda.
Tahaks hea meelega Eestit ja São Migueli võrrelda, kuid avastasin, et ei suuda. Need on kaks paralleelmaailma, mis ei ristu mingil tasapinnal. Kui ei ole kokkupuutekohta, siis on raske adekvaatseid võrdlusi teha. Samahästi võib küsida, kas liha on parem kui kala. Sinu eest ei suuda seda keegi öelda.

Jupp aega tagasi kurtsin Paulole oma unenägude üle. Pideva järjekindlusega olin neis Eestis, kellegagi abielus ja elasin seal oma igapäevast elu. Häirivaks muutis need unenäod realistlike detailide rohkus ja nende pidev ajaliselt edasiarenev nägemine nii, et ärgates pidin veidi aega mõtlema, mis on tegelikkus ja mis mitte. Ja üldse, mis määrab reaalsuse. Kas see, kui sinu keha on hetkel mujal, välistab paralleelse reaalsuse olemasolu.

Nüüd tagasi olles, pidin nende unenägude üle uuesti mõtlema. Taipasin ehmatusega, et unes olin Eesti reaalsele elule hirmutavalt lähedal. Ometigi polnud ma ju juba neli aastat seal käinud. Mis siis on andnud mulle selle aluse, mida näha. Kes ma siis nüüd õieti olen?
Loodan, et ütlus, võõrastele oma, omadele võõras, minu puhul ikka veel ei kehti. Vähemalt minu pere on täpselt sama omane kui alati, olenemata sellest kui palju aega on möödunud viimasest kohtumisest ja millest tol korral räägiti. Alati jätkatakse vestlust ja tuntakse üksteise nägemise üle siirast rõõmu. Sama tundsin ka eile tagasi tulles, ka siin on inimesed, kes mind tagasi ootasid ja näha tahtsid. Pangas olles ei küsita enam ei nime ega kontonumbrit, teller teab neid niigi. Möödasõitev bussijuht pistab pea aknast välja ja küsib, kas olen töökohta või -aega vahetanud, et ma enam temaga ei sõida. Ja peale nädalast mitteblond olemist, nimetavad töökaaslased mind jälle üksmeelselt blondiks. Mis samal ajal rõhutab ka seda, et olen teistsugune.
Nii et ei teagi, kuidas ise ennast nimetama peaksin.
Ühesõnaga segane jutt. Ehk aeg toob veidi arutust ja paneb asjad uuesti paika. Senikaua tuleb lihtsalt infot läbi töötada. Eks varsti anna teada, mis järeldusele jõudsin.

Kolmekümne neljas

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean uudise ka originaalkeeles panema, ärge pahandage.

Horta, Faial, 25 Out (Lusa) - A GNR apreendeu hoje 550 quilos de cocaína que eram transportados num veleiro que foi detectado ao largo da cidade da Horta, na ilha açoriana do Faial, anunciou fonte da instituição.
As autoridades detectaram o veleiro suspeito, tripulado por um francês e um norte-americano, sábado, cerca das 17:00, mas só hoje foi concretizada a apreensão.
Os homens foram detidos e vão ser presentes a tribunal na segunda-feira.

Et siis lugu selline...
Horta Faial, 25.Okt (Lusa) - Politsei pidas täna kinni Horta, (Faiali saar) linna lähistel purjelaeva, kust leiti 550 kilo kokaiini.
Kahtlusalune laev oli juhitud laupäeval umbes kella viie ajal ühe prantslase ja ühe põhja-ameeriklase poolt aga kinnipidamine toimus alles täna. Mehed võeti vahi alla ja lähevad esmaspäeval kohtu ette.
Huh, raske on see segaste uudiste normaalseks tõlkimine.

Tehes nüüd puhtteoreetilisi arvutusi...
Faialil elab wikipeda andmetel ja 2001 aasta seisuga 15063 elanikku.
Võtame ühe doosi suuruseks kümmarguselt ühe grammi, sest tegelikult pole mul aimu ka, kui suur peab üks õige doos olema.
Lihtne arvutus jaaaa....

Kui arvata hulka ka raugad, imikud jne, tuleb iga Faiali elaniku kohta 36 ja pool doosi mõnuainet.

Tere tulemast paradiisisaartele.

Jah, ma tean küll, et tegelikult oli see last mõeldud siit kuhugi edasitoimetamiseks, Assoorid on heaks vahesadamaks igasugustele laevadele. Aga kurvalt pean meenutama ühte minu vanaema ütlemist: "Kus härga tapetass, seal verd tsilgatuss"....

Üheksateistkümnes

Vahepeal kaks nädalat vahet peetud. Olin nimelt puhkusel.(JEEE!!!!!) Ja kodus ei olnud aega ja viitsimist pikalt arvuti taga istuda. Töö juures peab seda niikuinii tegema, mis puhkus see oleks, kui kodus samuti teeks.

Seekord andis puhkus kõvasti ainet mõtlemiseks. Kõigepealt külastasime meest, kes orgaanilist aeda peab. See tähendab, et ei kasuta absoluuselt mingeid kemikaale. Kohapeal selgus ,et tegemist on isegi suurema radikaalsusega kui me arvasime. Inimene, kes pole elus arstirohte tarvitanud, kelle lapsed on siin ainukesed ilma vaktsiiniteta, ja kes püüab elada sada protsenti keemiavaba elu. Kõigega ma tema jutus nõustuda ei saa aga mõtlemisainet andis küll. Ja imetlen teda siiralt, sest tema valitud elustiil ei ole lihtne. Eriti meie tarbimiskeskses ühiskonnas.

Sel kevadel sai meil viis aastat Assooridel elatud. See oligi meie esialgse elu planeerimise tähtaeg, siit edasi tuli “ hiljem vaatame, mis saab”. Ühesõnaga tundub, et kas viis aastat või igavesti. See omakorda annaks võimaluse käed puusa lüüa ja teatada:”Noh, Paulo, mina olen oma osa lepingust täitnud, nüüd on sinu kord”, aga elu ei ole ju nii lihtne. Ise tunnen, et olen veidi väsinud. Mul on villand lahketest nägudest ja mustadest mõtetest. On villand, et abikaasa ja emana ei ole ma enam iseseisev isiksus. Kui kuskilt blogist lugesin, et seoses väïkse lapsega on noorele emale külgelöömisel tekkinud uus stiil, siis siin on vastupidi. Kui vallalise naisega võib veel juttu teha, siis abielunaiste vastu kaob igasugune huvi. Mitte, et ma flirtimist taga igatseks, igatsen seda, et keegi mind ka lihtsalt kui inimest võtaks . Samas, just nüüd olen hakanud kohtuma inimestega, kellega koos ennast hästi tunnen. Irooniliselt on kõik need inimesed mitteassoorlased Just nüüd olen saanud tunnustust inimestelt keda austan. Just nüüd on kutsutud mind huvitavates projektides osalema.

Ja veel , selle kahe nädala jooksul nägime Lauras imelist muutust. Kui alguses küsis ta iga kord, kui ennast riidesse panin, kas emme läheb tööle ja kõndis mul kramplikult taga, siis mingil hetkel toimus muutus. Laura muutus palju rahulikumaks ja heatujulisemaks. Oli võimeline üksi kuskil mängima, ilma, et keegi peaks juures olema. Ei ärganud enam hommikul nutuga, vaid tatsas lihtsalt elutuppa vaatama, kus teised on. See pani sügavalt mõtlema, kas see töö on ikka niipalju väärt, et selle nimel last “trauh meerida”, või õigemini, kas just nädalavahetusel töötamine on ikka hea mõte. Mis üldse on minu vaba aja hind?

Ühesõnaga, muutuste lõhna on õhus tunda, peab lihtsalt hoolega nuusutama ja siis otsustama, kuhu poole nina keerata.