Maailm keerleb ümber minu naba

                             . 

Esimene tõestus sellest oli aastavahetus 2019/2020. Kui kõik lugesid viimaseid kellapauke, neelasin mina siinse tava kohaselt oma kaksteist rosinat alla ja soovisin uuel aastal rohkem aega oma perega koos olla. Arvake ära, kas läks täide? Aga kuna me kõigi tavade vastaselt ei läinud esimesel jaanuaril ujuma, keeras asi ennast üle võlli ja minu soov täitus terves ilmas

Nädal tagasi oli mu kalender esimest korda peale pandeemia algust rõõmsalt tihe, hoolimata sellest, et juba eelmisel aastal selle nädala peale edasilükatud reisigrupp oma reisi siiski tühistas. Pühapäeval lõunaeine grupi eestlastega, nendesamade eestlastega vaalavaatlus ja järgmisel laupäeval jalgsimatk, vahele mahtus veel kolmapäevane ja neljapäevane matk ajakirjanikega - juba ammu polnud mu elu nii tihe olnud.  Lisaks sellele tuli veel uudis, et lõpuks ometi võime võrkpalli võistlusi pealt vaadata. Seda just Assooride meistrivõistluste finaaliks, kus Taavi meeskond loomulikult võitu üritab. 

Just see uudis ajaski mind ummikusse. Finaali viimane mäng koos üllatusena kavandatud mängijate tänamisega ja ühise piknikuga oli plaani järgi laupäeval, just samal ajal kus mul oli kalendris matk eestlastega. Selle koha peal tulid paar vandesõna meelde ja keelele - terve aasta vean seanahka ja siis on vaja korraga kohe kaks sedasamust nahka seljast koorida. Naljaga pooleks ütlesin veel kõva häälega treenerile, et pean vist kasvõi maailma teistpidi pöörlema panema, ET LAUPÄEV VABAKS SAADA. .

 Ja siis see algas…. Ehk küsi ja sulle antakse, mõnikord liigagi lahkesti. 

Laupäeval tuli Evale naabripoiss külla, et peale nädalast kooliskäimist jälle veidi koos putukaid otsida ja uurida. Need kaks tuleb aiamaale koos lahti lasta ja siis on rahu majas, seni kuni nad pessu korjama peab. Mina läksin Taaviga trenni, ootasin teda ja tegin kerge sörkjooksuga aega parajaks. 

Tagasi koju jõudes leidsin Eva oma suureks imestuseks üksi diivanil keras, nägu nutune. Paulo jutust selgus, et Eval tekkis järsku suur kõhuvalu ,millele järgnes oksendamine. Naabripoiss läks koju ja meie ootasime, millal valu järgi annab. Selle asemel tekkis Evale hoopis kerge palavik ja kuna ta oli viimasel ajal juba varem kõhuvalu üle kaevanud, hakkas asi veidi kahtlane tunduma . Igaks juhuks otsustasin kella üheteistkümne ajal õhtul temaga kiirabist läbi käia, saab vähemalt kergema südamega magama. 

Kiirabis oli tore noor arstionu, kellega Eva hea meelega juttu ajas ja oma muret selgitas. Peale kõhu uurimist ja puurimist otsustas arstionu vereproovi teha ja meid ööseks jälgimisele jätta. Veidi süstlaga torkimist ja covidi test Evale ja näidatigi talle magamiskoht kätte. Mina istusin voodi kõrval tugitoolis ja saatsin igaks juhuks eesti giidile sõnumi. Tema omakorda saatis mulle kohe ka vastuse:

Ja pisut hiljem veel teisegi. 

Voila, maailm kuulis minu kurtmist ja lahendas  järgmise laupäeva probleemi nagu nipsti, ainult et natuke omamoodi. Aga ega siis asjad nii rahulikuks ei tohi jääda. 

Pühapäeva hommikuks oli selge, Eva läheb operatsioonile. Mina jään temaga koos haiglasse. Ega midagi, omakorda testima ja seejärel operatsioonisaali ukse taha ootama.  Teisipäeval saime tagasi koju. Eval kõhu peal plaaster ja kergelt hellik haav.  Kolmapäeval -neljapäeval Eva tädi poole ja mina matkama. Kõik tip-top. 

Aga ärge unustage, et minu naba ümber keerlev maailm oskab asju üle võlli keerata. 

Neljapäevasel pressikonverentsil luges meie kohaliku valitsuse esindaja jälle paberi pealt , et positiivsed testitulemused on tõusnud, kinni me midagi ei pane, aga otsustasime kehtestada mõned piirangud. Restoranid, kohvikud, koosolevate inimeste arv, bla, bla , bla. SPORDIVÕISTLUSED ALATES REEDE SÜDAÖÖST ILMA PUBLIKUTA!  Blahhh -  võta oma vaba aeg.  Mingil määral lohutas, et reedest võistlust tohtis veel vaatama minna, aga see pole see, pole see. Seda , kas on mingit loogikat, miks võib reedel võistlusi publikuga pidaga ja laupäeval enam mitte, ärge minu käest parem küsige. 

Niisiis, minu soov laupäev vabaks saada, oli täies mahus täidetud. 

Aga ega siis asjad sinna ei saanud jääda, reegel on ilmselt; küsi , aga pead midagi ka vastu andma.

Eva, sai haiglast koju tulles antibiootikumi kuuri, mis andis talle vägeva kõhulahtisuse. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Viimasel antibiootikumi päeval istusime kahekesi ainult vannitoas, Eva nuttes poti peal, mina Evat silitades poti ees. Lõpuks otsustasin igaks juhuks uuesti kiirabist läbi minna. Peale kahte tundi ootamist katsus art kõhu läbi, ei leidnud midagi kahtlast ja kirjutas välja väikesed pakikesed pulbriga, mis peaksid kõhus bakterite tasakaalu jälle korda seadma. Tagasi koju, seekord ette näidata haav plaastriga, kõhulahtisus ja kaks uut ravimit.  Eva võtab rohu ja läheb hambaid pesema. Kümme minutit hiljem tuleb trepist alla ja näitab oma punaseid punne täis käsivarsi. Loeme uuesti infolehte - jajah, punetus ja sügelus võivad olla kõrvalnähud. Läheme kõik magama. Järgmisel päeval ärkab Eva juba üle kere punne täis ja sügelevana ja mida rohkem kell saab, seda rohkem paiste Eva läheb. Ega midagi, Eva uuesti auto peale ja kiirabist läbi. Seal juba tuttavad näod ees, küsivad imestunult, kas see on jälle Eva. Pole vaja ei nime ega isikukoodi. See otsitakse automaatselt üles. Uuesti arsti juurde, ka pediaatria koridoris istudes on kõik näod juba tuttavad. Veel üks annus rohtu ja kui see ei mõju siis uuesti kateeter ja kanüül ja rohi otse veeni, et allergilist reaktsiooni peatada. Kaks tundi jälgimise all ja siis saame uuesti koju, seekord siis ette näidata  operatsiooni haav, millest käisime vahepeal juba kohalikus velskripunktis niite välja võtmas, kõhulahtisus, üle kere punetus ja sügelus ja muidugi kaks uut ravimit. 

Ja nii me kahekesi istusimegi kaks nädalt kodus ja tegime mitte midagi. Täna on Eval lõpuks viimane rohuvõtmise päev. Kõht töötab ( enam-vähem normaalselt), sügelus on järgi andnud (enam-vähem) ja haavast on järel veidi sügelev arm ( enam-vähem paranenud). 

Kui  nüüd veel varsti ujuma saaks, oleks elu jälle lill. Või noh, tööd võiks ka juba teha. 

(Kallis nabamaailm, seda palvet pole vaja üle võlli keerata)

Ahjaa, Taavi meeskond võitis ja nüüd ootavad ees Portugali meistrivõistlused.

Seitsmes.

Ma ei saa sinna midagi parata, mul lihtsalt on sellised lapsed, kes huvitavalt räägivad. Mõned näited:

Laura niheleb ja vähkreb jupp aega voodis, siis teatab:
"Ma ei saa magada, mul sügeleb."
"Kust sul siis sügeleb?"
"Sääre pealt ... sa pead mul selga sügama."

Arutleme Taaviga dinosauruste ja maa ajaloo teemadel: (ärgu pandagu pahaks, kui eestikeelsete terminitega veidi mööda panen)
Emme ja Taavi panevad koos ajaloolist tabelit kokku:" Noh, esimesed elusolendid tekkisid keskkaegkonnas ja siis tuli triiase ajastul üks väljasuremise laine ja siis peale seda tekkisid dinosaurused ja siis kriidi aegkonnas oli teine suur väljasuremine ja peale seda hakkasin imetajad hoogsasti arenema.  Ja siis Uusaegkonnas tekkisid esimesed inimese eelassed ja siis lõpuks arenesid tänapäeva inimesed."
Taavi mõtleb veidi: " Ja siis tuleb uuesti väljasuremine?"
Emme;"Jah, ilmselt küll:"
Taavi: " Aga kaua selleni veel aega on?"
Emme ei leia kohe õiget vastust, seepärast teatab Taavi ise :" võibolla umbes 50 000 aasta pärast:"
"Võibolla küll."
Taavi: "Mul küll pole kannatust nii kaua elada."

Taavi lamab põrandal, jalad harkis, Laural on tagumik ja jalad põrandal, ülakeha lösutab Taavi kõhu peal. (Noh, nii, nagu bobisõitjad kahekesi lebotavad). Mõlemad on juba jupp aega täiesti liikumatud. Lõpuks ei pea emme vastu ja küsib, mis te seal teete?
Taavi: " Me oleme suitsuvorst vaakumpakendis".

Taavi uurib, miks surnutele rist pannakse.
Püüan siis seletada, et on inimesi, kes usuvad, et on olemas Jumal ja peale surma lähevad nad taevasse. Ja et rist on usu sümbol jne
Taavi seedib jupp aega informatsiooni, siis teatab: "Mina usun dinosaurustesse ja ralliautodesse ja kui ma ära suren, siis võite mulle dinosauruse haua peale panna."

Sõdame autoga õhtul koju. Lapsed on peale lasteaeda üksjagu väsinud ja veid tujukad. Taavi seletab emmele päevasündmusi, jutu sees mainib ka Laurat.
Laura:" Kas Taavi nimetas mind, emme, kas Taavi nimetas mind?"
seletan Taavi jutu siis Laurale ümber ja jõuan selle kohani, kus Laurast jutt oli.
Laura pistab üürgama:"Taavi ei tohi mind seletada  ühuuäaäaa... ei tooohhiiiiii ...."

Kahekümne kaheksas.

Täna on päev nagu päev ikka, ainult selle vahega, et täna tuleb Paulo Lissabonist tagasi (JEEEEEEE!!!!!)
Olen nüüd juba nädalajagu üksikema olnud ja pean ütlema, et raske on see elu. Ilmselt neis peredes, kus isa pidevalt kodus pole, on reeglid ja harjumused teistsugused, kui meil. Aga meie oleme kõik kolmekekesi igatahes täiesti issisõltlased. Alates sellest, et keegi pole mulle enam nädal aega kohvi vodisse toonud, ega isegi valmis teinud ja lõpetades sellega, et ega emme keelamine pole ikka mingi keelamine.
Ma ei teadnudki, et ma tegelikult Paulost nii kõvasti puudust tunnen. Meie koosoldud aja esimestel aastatel oli ju normiks selline kokku-lahku elu. Norras, siis mina kolm kuud kodus, siis neli kuud Inglismaal, siis poolteist kuud kodus, siis kuu aega Portugalis, neli kuud Inglismaal, uuesti kaks kuud kodus jne. Tõsi, viimane kord kui veidi aega lahus veetsime oli siis, kui Laura sündis ja ma temaga haiglas olin, peaaegu kolm aastat tagasi.
Armas on vaadata, kuidas lapsed samuti issist puudust tunnevad. Taavi sai ilusti aru, kuhu issi läheb, Laurale jõudis asi kohale alles siis, kui issi lennuväljal lehvitas. Sellel päeval pidi iga poole tunni tagant küsima: “Ja issi?”
Nüüd seletab juba ise, et issi on vääääga kaugel Lissabonis Laurale kingitust ostmas. Kusjuures kingitus on kindlasti “bebé”(ehk siis maakeeli beebinukk)
Taavi jaoks võib olla ükskõik mis asi aga kõige olulisem on, et issi juba ruttu tuleks. Ja üldse võiks olla nii, et hommikul läheb ja õhtul tuleb juba tagasi, või kui kauemaks on vaja jääda, siis peaks ikka Taavi ka kaasa võtma ja loomaaeda minema. Ja mõlemad on hakanud hoolega telefoni valvama, sest äkki issi helistab. Täna hommikul ronis Laura esimese asjana voodist välja haaras telefoni ja helistas kogemata issile. Ajasid siis veidike juttu ja lausa jupp aega peale seda, kui kõne oli lõpetatud hoidis Laura ikka veel telefoni vastu kõrva, sest äkki issi on veel seal ja Taavi omakorda oli nutuäärel, et tema ei saanudki rääkida.
Aga noh, täna õhtul on meie pere jälle koos ja eks siis näis, mis juhtuma hakkab.

Kahekümne kolmas.

Meil tuli siin paar päeva tagasi juttu, kuidas võiks lapsi dissiplineerida ja karistada. Panen siis meie pere meetodid siia ka kirja. Vaatame, kas vastukaja ka tuleb.
Kõigepealt on muidugi suur vahe, kas tegemist on ühe lapsega, või on neid mitu. Ühe jaoks on üldiselt siiski rohkem aega ja kannatust, kui mitme vahel õigust otsides. Meie peres on tegemist kahe lapsega, kellel meeletult erinevad iseloomud ja siis kujuneb isegi nende kooskaristamine raskeks. Taavi on algusest peale selline tüüp, kellele lihtsalt “ei” ütlemine ei mõju, küll aga mõjub põhjendamine. Et siis selle asemel et öelda, “ära tee”, tuleb öelda näiteks: “ära tee, sest emmel on valus, asi võib katki minna” jne Selline meetod jõuab talle väga hästi kohale ja ühtlasi eemaldab see ka karistuse kui sellise vajaduse. Nii et tegelikult me enne Laura teadlikke tegutsemisi isegi ei teadnud, et lapsi peaks karistama.
Laura seevastu peab pidevalt katsetama, kust piir läheb. Kui keegi teda keelab, siis vaatab ta keelajale otsa ja jätkab rõhutatult tegevust. Kui issi karmi häälega “ei” ütleb, siis lööb käed puusa, vaatab issile otsa ja ütleb veel karmima häälega ei. Vahepeal võibki neid leida teineteisele otsa jõllitamas ja “eitamast”. Tegelikult ei olegi me Laura jaoks veel sellist head meetodi leidnud, mis tema puhul mõjuks ja mida ta isikliku solvanguna ei võtaks. Kui tal oli Taavile haigettegemise ja hammustamise aeg, siis võtsime vaatamata meie mõlema seisukohale, et füüsiliselt ei tohiks last karistada, kasutusele kerged laksud sõrmede pihta. Lihtsalt kui keelamise peale käed ikka üha kõvemini kaaslase juustesse klammerduvad, siis tuleb ju midagi teha. See etapp sai läbi ja ega ma tegelikut ei oska öelda, kas meie meetod mõjus või mitte. Nüüd kasutame seda nippi, et võtame ta lihtsalt sülle ja paneme veidi eemale istuma. Siis ta kas kisendab või mossitab veidi, siis jääb vakka ja siis kutsume me ta enda seltsi tagasi. Vahepeal näitame, mis ta tegi ja üritame seletada, miks ei tohi, vahepeal teeme näo nagu poleks pahandust olnudki ja vahepeal võtame ta sülle ja kallistame. Kõik sõltub sellest, millise näoga ta sealt tooli pealt meie juurde tuleb.
Kui tegemist on nende omavahelise tüliga, siis üritame me tegelikult võimalikult vähe sekkuda. Või kui vanemad vahele peavad minema, siis on asi juba tõsine. Kui kisa on mingi asja pärast, mille kasutamises kokuleppele ei jõuta, siis rändab ese lihtsalt mõneks ajaks kapi otsa, kui keegi kellelgi haiget teeb, siis teeme kannatanule pai ja teisele “ai-ai-ai”, kui tüli on selle üle, kelle raamatut peaks esimesena voodis vaatama, siis kustutame tule lihtsalt ära ja lool lõpp. Tavaliselt eelneb hoiatus á la, kui te kohe kokkuleppele ei jõua siis.... Vahepeal mõjub, vahepeal nutavad mõlemad.
Viimasel ajal on aga kõige mõjuvam nende endi leiutatud suhtumine. Kui üks teeb midagi pahasti, vangutab teine kõrval pead ja ütleb ülitõsise häälega “ai-ai-ai”. Imelikul kombel on nad mõlemad selle meetodi omaks võtnud ja suhtuvad sellisesse aietamisse ülitõsiselt, vahepeal tulevad õigust otsima: “mina ei ole ai-ai-ai”, või siis jäävad lihtsalt tõsiseks ja mõtlevad veidi asja üle järele. Nüüdseks oleme ka meie selle meetodi kasutusele võtnud ja tudub mõjuvat. Ainult et see ai-ai-ai peab olema öeldud õigel ajal ja õige häälega. Ja mingi tühise asja pärast seda juba kasutada ei tohi, kulub liiga ära.

Lõpetuseks näide ühest viimasest suuremast pahandusest. Läksin välja pesu kuivama panema ja jätsin lapsed tuppa mängima. Aken oli lahti, nii et ma neid küll ei näinud, aga kuulsin. Kuna mõlemad tundusid koos hästi aega veetvat, siis ei kiirustanud ma tuppa tagasi minemisega. Kui lõpuks naasin, avastasin, et nad olid kummuti pealt kätte saanud just eelmisel päeval Laura punnide jaoks ostetud septilise kreemi ja kogu tuubi sisu kuhugi laiali määrinud. Loomulikult sain kurjaks. Tegin veidi karmi häält ja saatsin nad marss-marss käsi pesema. Taavi veel ütles kõrvalt, et oli Laura idee millele mina karmilt vastasin, et tema kui suurem peaks ju teadma, et ei tohi ja kaasamängimise asemel hoopis Laurat keelama. Vannitoas oli Laura püha viha täis ja Taavi tundis tõsiselt kahetsust. Kui ma siis veel teatasin, et nüüd karistuseks ei ole mingit multikavaatamist, vaid voodisse ja raamatut vaatama ja magama, siis oli Laura veel rohkem püha viha täis ja Taavi tundis ennast vaat et ainukese süüdlasena ja aktsepteeris kõike, kõrvad lontis. (Enda kaitseks ütlen niipalju, et see on ka minu kõige karmim kohtlemine ja karistus, mida neile kunagi olen määranud, aga ostsin kreemi just eelmisel päeval ja see polnud just kõige odavam ja nüüd pidin sama kulutuse uuesti tegema.) Tegelikult taipasin ma ka ise, et ega Taavist poleks tegelikult Laura keelajat olnud. Ja lõpuks tundsin ennast nii halvasti, et pidin Taavilt praktiliselt vabandust paluma, ehk siis seletasin, miks ma enne nii tige olin ja lubasin, et edaspidi enam nii ei tee. Ja nii lõppeski pahandus hoopis suure perekallistusega, kus kõik lubasid ennast “parandada”.