Maailm keerleb ümber minu naba

                             . 

Esimene tõestus sellest oli aastavahetus 2019/2020. Kui kõik lugesid viimaseid kellapauke, neelasin mina siinse tava kohaselt oma kaksteist rosinat alla ja soovisin uuel aastal rohkem aega oma perega koos olla. Arvake ära, kas läks täide? Aga kuna me kõigi tavade vastaselt ei läinud esimesel jaanuaril ujuma, keeras asi ennast üle võlli ja minu soov täitus terves ilmas

Nädal tagasi oli mu kalender esimest korda peale pandeemia algust rõõmsalt tihe, hoolimata sellest, et juba eelmisel aastal selle nädala peale edasilükatud reisigrupp oma reisi siiski tühistas. Pühapäeval lõunaeine grupi eestlastega, nendesamade eestlastega vaalavaatlus ja järgmisel laupäeval jalgsimatk, vahele mahtus veel kolmapäevane ja neljapäevane matk ajakirjanikega - juba ammu polnud mu elu nii tihe olnud.  Lisaks sellele tuli veel uudis, et lõpuks ometi võime võrkpalli võistlusi pealt vaadata. Seda just Assooride meistrivõistluste finaaliks, kus Taavi meeskond loomulikult võitu üritab. 

Just see uudis ajaski mind ummikusse. Finaali viimane mäng koos üllatusena kavandatud mängijate tänamisega ja ühise piknikuga oli plaani järgi laupäeval, just samal ajal kus mul oli kalendris matk eestlastega. Selle koha peal tulid paar vandesõna meelde ja keelele - terve aasta vean seanahka ja siis on vaja korraga kohe kaks sedasamust nahka seljast koorida. Naljaga pooleks ütlesin veel kõva häälega treenerile, et pean vist kasvõi maailma teistpidi pöörlema panema, ET LAUPÄEV VABAKS SAADA. .

 Ja siis see algas…. Ehk küsi ja sulle antakse, mõnikord liigagi lahkesti. 

Laupäeval tuli Evale naabripoiss külla, et peale nädalast kooliskäimist jälle veidi koos putukaid otsida ja uurida. Need kaks tuleb aiamaale koos lahti lasta ja siis on rahu majas, seni kuni nad pessu korjama peab. Mina läksin Taaviga trenni, ootasin teda ja tegin kerge sörkjooksuga aega parajaks. 

Tagasi koju jõudes leidsin Eva oma suureks imestuseks üksi diivanil keras, nägu nutune. Paulo jutust selgus, et Eval tekkis järsku suur kõhuvalu ,millele järgnes oksendamine. Naabripoiss läks koju ja meie ootasime, millal valu järgi annab. Selle asemel tekkis Evale hoopis kerge palavik ja kuna ta oli viimasel ajal juba varem kõhuvalu üle kaevanud, hakkas asi veidi kahtlane tunduma . Igaks juhuks otsustasin kella üheteistkümne ajal õhtul temaga kiirabist läbi käia, saab vähemalt kergema südamega magama. 

Kiirabis oli tore noor arstionu, kellega Eva hea meelega juttu ajas ja oma muret selgitas. Peale kõhu uurimist ja puurimist otsustas arstionu vereproovi teha ja meid ööseks jälgimisele jätta. Veidi süstlaga torkimist ja covidi test Evale ja näidatigi talle magamiskoht kätte. Mina istusin voodi kõrval tugitoolis ja saatsin igaks juhuks eesti giidile sõnumi. Tema omakorda saatis mulle kohe ka vastuse:

Ja pisut hiljem veel teisegi. 

Voila, maailm kuulis minu kurtmist ja lahendas  järgmise laupäeva probleemi nagu nipsti, ainult et natuke omamoodi. Aga ega siis asjad nii rahulikuks ei tohi jääda. 

Pühapäeva hommikuks oli selge, Eva läheb operatsioonile. Mina jään temaga koos haiglasse. Ega midagi, omakorda testima ja seejärel operatsioonisaali ukse taha ootama.  Teisipäeval saime tagasi koju. Eval kõhu peal plaaster ja kergelt hellik haav.  Kolmapäeval -neljapäeval Eva tädi poole ja mina matkama. Kõik tip-top. 

Aga ärge unustage, et minu naba ümber keerlev maailm oskab asju üle võlli keerata. 

Neljapäevasel pressikonverentsil luges meie kohaliku valitsuse esindaja jälle paberi pealt , et positiivsed testitulemused on tõusnud, kinni me midagi ei pane, aga otsustasime kehtestada mõned piirangud. Restoranid, kohvikud, koosolevate inimeste arv, bla, bla , bla. SPORDIVÕISTLUSED ALATES REEDE SÜDAÖÖST ILMA PUBLIKUTA!  Blahhh -  võta oma vaba aeg.  Mingil määral lohutas, et reedest võistlust tohtis veel vaatama minna, aga see pole see, pole see. Seda , kas on mingit loogikat, miks võib reedel võistlusi publikuga pidaga ja laupäeval enam mitte, ärge minu käest parem küsige. 

Niisiis, minu soov laupäev vabaks saada, oli täies mahus täidetud. 

Aga ega siis asjad sinna ei saanud jääda, reegel on ilmselt; küsi , aga pead midagi ka vastu andma.

Eva, sai haiglast koju tulles antibiootikumi kuuri, mis andis talle vägeva kõhulahtisuse. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Viimasel antibiootikumi päeval istusime kahekesi ainult vannitoas, Eva nuttes poti peal, mina Evat silitades poti ees. Lõpuks otsustasin igaks juhuks uuesti kiirabist läbi minna. Peale kahte tundi ootamist katsus art kõhu läbi, ei leidnud midagi kahtlast ja kirjutas välja väikesed pakikesed pulbriga, mis peaksid kõhus bakterite tasakaalu jälle korda seadma. Tagasi koju, seekord ette näidata haav plaastriga, kõhulahtisus ja kaks uut ravimit.  Eva võtab rohu ja läheb hambaid pesema. Kümme minutit hiljem tuleb trepist alla ja näitab oma punaseid punne täis käsivarsi. Loeme uuesti infolehte - jajah, punetus ja sügelus võivad olla kõrvalnähud. Läheme kõik magama. Järgmisel päeval ärkab Eva juba üle kere punne täis ja sügelevana ja mida rohkem kell saab, seda rohkem paiste Eva läheb. Ega midagi, Eva uuesti auto peale ja kiirabist läbi. Seal juba tuttavad näod ees, küsivad imestunult, kas see on jälle Eva. Pole vaja ei nime ega isikukoodi. See otsitakse automaatselt üles. Uuesti arsti juurde, ka pediaatria koridoris istudes on kõik näod juba tuttavad. Veel üks annus rohtu ja kui see ei mõju siis uuesti kateeter ja kanüül ja rohi otse veeni, et allergilist reaktsiooni peatada. Kaks tundi jälgimise all ja siis saame uuesti koju, seekord siis ette näidata  operatsiooni haav, millest käisime vahepeal juba kohalikus velskripunktis niite välja võtmas, kõhulahtisus, üle kere punetus ja sügelus ja muidugi kaks uut ravimit. 

Ja nii me kahekesi istusimegi kaks nädalt kodus ja tegime mitte midagi. Täna on Eval lõpuks viimane rohuvõtmise päev. Kõht töötab ( enam-vähem normaalselt), sügelus on järgi andnud (enam-vähem) ja haavast on järel veidi sügelev arm ( enam-vähem paranenud). 

Kui  nüüd veel varsti ujuma saaks, oleks elu jälle lill. Või noh, tööd võiks ka juba teha. 

(Kallis nabamaailm, seda palvet pole vaja üle võlli keerata)

Ahjaa, Taavi meeskond võitis ja nüüd ootavad ees Portugali meistrivõistlused.

Neljas

See sissekanne oli mul plaanis juba ammu, aga kunagi polnud vajalikku paberit käe pärast.
Arvake ära, kust on pärit see tekst. Tegemist on vaba tõlkega.

Ma tahan...
Ehitada paremat maailma
Austada kõiki rasse ja kultuure
Kaitsta võrdsust kõigi inimeste seas
Arendada tolerantust
Kaitsta vabadust
Väärtustada erinevusi
Aidata luua rahu maailmas.

Ei, see ei ole mingi propagandistlik pro^züür, see on Taavi jõulunäidendi tekst.
Tavaliselt ei ole mul Taavi rühma kasvataja vastu mitte midagi. Taavile ta meeldib ja oma tööd teeb ta hästi. Aga jõulunäidentite koha pealt on ta selline... imelik.

Juba kolm aastat järjest on lapsed superhästi kostümeeritud, vanematele antakse juba aegsasti teada, mida täpselt vaja. Taavi,kui ainuke blond rühmas,on juba teist aastat eurooplast kehastanud. Oleks seda ette teadnud, oleks võibolla isegi Eesti rahvariided muretsenud. Ka tekst on enam-vähem sama. Eelmisel aastal kui kõigil olid seljas EU lipu sinised tuunikad ja selle rinnal kuldne täht ning nad kõik ühekaupa hiiglaslikku gloobust silitasid, siis tuli lausa vägisi selline tunne, nagu oleks tagasi NL is. Sel aastal oli asi veidi parem. Lapsed isegi laulsid ja tantsisid veidi ja lava keskel olid gloobuse asemel Joosep ja Maarja ja väike Jeesus. Muusika on samuti alati väga hoolega valitud. Tavaliselt midagi Jarret stiilis või muidu selline internatsionaalne igavikuline instrumentaalpala. Pildistamisel tulevad ilusad pildid ja pärast pidu kõik vanemad kiidavad, et küll oli ikka ilus. Mina kaon siis vaikselt kuskile massidesse, sest päris silmakirjalik ka olla ei taha.

Olen siiamaani arvanud, et lastepeod peavad lastele endale lõbu pakkuma ja sellega seoses peaksid ka lastenäidendid eakohased ja neile endile esitamiseks toredad olema. Sel aastal küsisin huvi pärast Taavi käest, kas ta aru ka saab, mis ta ütleb. Vastas jaatavalt. Küsisin siis, kas sa tead, mis tähendab tolerantsus. Taavi arvas peale pisikest mõtlemist, et see on see, et ei tohi teisi lüüa. Ma siis igaks juhuks enam rohkem ei küsinud.

Selle aasta näidendiga oli seotud tõeline kostüümidraama. Mina olin kodune ja sinisel lehel, kui kiri tuli, mida vaja. Ja vaja oli palverändurite rätti, millele valge riie teisele poole õmmeldud. Kuna need rätid on poes küll olemas aga hirmus kallid, siis ostsin midagi sarnast, lammutasin ära ühe võrevoodi linadest, mida niikuinii enam ei kasuta ja õmblesin seda siis pool päeva sinna räti külge. Õhtul uuesti kirja lugedes jõudis järsku kohale, et seda riiet pole vaja mitte terve räti alla, vaid ainult kuskile nurka, et saaks sinna nime kirjutada. Ja üleüldse tekkis meil tõsine arutelu teemal, kas vaja on kaelarätti või õlasalli. Kui esimesed on sellised pearäti mõõtu, siis teised on suuuuured ja täisvillased. Palusin isegi Paulolt kirja lugemisel abi aga ka tema ei saanud asjast sotti. Mina omakorda olin hirmus löödud, ise arvan oma portugali keelest juba suht hästi ja nüüd pole võimeline isegi üht lihtlabast kirja kasvatajalt lugema, mis lapsevanem ma niimoodi olen. Kõik see kokku tekitas pingelist õhkkonda lausa rohkem kui ühe õhtusöögi ajal. Jõudsin omadega isegi niikaugele, et teatasin, kuidas Paulo ei toeta oma naist blabla bla. Õnneks on mul rahulik abikaasa, muidu mine tea...

Ja seda kõike selle nimel et laps kannaks ette kohustuslikku luuletust millest ta ise arugi ei saa. Aga noh, kui juba parema maailma ehitamiseks läheb siis tuleb kõigeks valmis olla.

Kolmekümne kolmas.

Ehhee, avastasin, et mul on kaks kolmekümne teist sissekannet. Aga noh, tagantjärgi muutma ka ei hakka. Kolmekümne kolmas on tegelikult eelmise järg. Niisiis...
Käisin mina siis nende delfiinidega ujumas. Olin kaasa pakkinud suure hulga sooje riideid lastele ja ka enda jaoks ühe kampsuni. Kuid paadis olles tegin ühe suure lolluse. Paat loksus tasakesi, päike paistis mõnusalt, ja nii koorisin endal sukeldumisülikonna ülemise osa seljast, oli teine selline poolniiske ja ilma tundus mõnusam. Hiljem tõmbasin kampsuni päevituste peale ja tundus paras. Kui kaldale jõudsime, hakkas ootamatult hirmus külm. Soojendasin ennast kiiresti suure tassi kohviga, aga kahju oli juba tehtud.
Järgmisel päeval selg kange ja valus. Noh, ega midagi, varemgi seljale külma saadud. Päeval kõndisin ringi nagu vanainimene ja õhtud veetsin teki sees selga soojendades ja teed rüübates. Nii umbes nädala, paranemise asemel tundus asi järjest hullemaks minevat. Nädal hiljem laupäeval oli ka istumine juba üsna võimatu ja hingata valus. Otsustasin alla anda ja traumapunkti minna. Selgituseks niipalju, et siin on tohutu perearstide puudus ja kuna meil sellist kodulooma pole, siis on traumapunkt ainuke koht kiiresti arsti juurde pääsemiseks. Kiiresti on muidugi suhteline mõiste. Saime kõigepealt koos Pauloga tunnikese oodata, siis sain esimese arsti juurde, kes mulle edasised analüüsid määras ja mind teise arsti hoole alla saatis. Selleks ajaks oli minus juurdunud veendumus, et tegemist mingi naistehädaga. Üritasin seda ka sellele teisele arstile, või õigemini noorele arstitudengile selgitada. Tema aga oli ilmselt just õppinud seda kohta, kus neerudest räägiti ja oli surmkindel, et tegemist on neerukividega. Võttis verd, tegi mitmed analüüsid, andis mulle tilgutiga valuvaigistit ja kui vastused kohale jõudsid, siis kratsis kukalt ja teatas, et tegu on ilmselt põiepõletikuga. Kuna ainuke asi, mille kohta võisin öelda, et see ei valuta oli põis ja selle tühjendamine, siis jaurasin aga naistearstist, kuni tema vastas mulle, et noh, seda me täna uurima ei hakka, enne on tarvis põiepõletik välja ravida ja sõna otseses mõttes viskas mu välja. Täpsustueks niipalju, et mul on spiraal ja sellega seoses oli hirm, et äkki see paigast liikunud, või midagi taolist.
Kaks päeva hiljem, kui põiepõletiku ravi mingit muutust ei näidanud ja liska kõigele ka püsiv palavik oli tekkinud, otsustasin uuesti traumapunkti väisata. Seekord saabusin sinna kella 12 paiku ja istusin üle kahe tunni ooteruumis. Tegelikult see isegi ei morjendanud mind, sest ma tean küll, et traumapunkt on traumade jaoks ja kui kellelgi minu lähedastest oleks midagi tõsist viga, siis tahan ka mina,et seda lähedast enne gripihaigeid vaadataks. Lihtsalt hirmus igav oli. Imede ime, isegi günekoloogi juurde saadeti. See tegi ultraheli ja kahtlustas kõigepealt emakavälist rasedust (oi jeerum), hiljem tegi siiski ka vastavad analüüsid ja avastas lihtsalt munasarja põletiku. Sain vastavaid antibiootikume ja veel mingeid rohtusid ja veel mingeid rohtusid.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et ma pole varem siin nii haige olnudki. Kaks nädalat oli ikka hirmus paha olla. Oleks siin leesikateed olnud, siis oleks isegi seda joonud, kuigi vandusin kunagi aastaid tagasi, et ei iial enam. Ja ülemuse koos delfiinidega siunasin loomulikult samuti maapõhja. Ja kolleegidele, kes mind uuesti kunagi tulevikus ujuma tahtsid meelitada, teatasin siiralt, et enne olen nõus rasedaks jääma, kui uuesti ujuma minema.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Nüüd juba plaanin, et järgmisel suvel peaks ikka uuesti proovima. Seda enam, et ülemus lubas paadi taha köie kinnitada, millest siis vees olles kinni saab hoida.

Kolmekümnes

Natuke aega tagasi rääkisin siin muutuste vajadusest. Noh ongi nüüd muutused käes, ja veel millised. Alates esimesest juulist olen töötu. Leping lõpeb ja uuendamisele ei kuulu. Portugali seaduste järgi kuuluksin ma järgmise lepinguga juba firma põhitöötajate hulka ja leping muutuks tähtajatuks, mis omakorda tähendaks, et kui firma meist lahti tahaks saada, peaks ta juba hakkama igasuguseid kompensatsioone maksma. Ja vähemtähtis pole ka see, et meie saime oma töö eest väga head palka. Nüüd tulevad müüjate asmele kaks uut inimest, kes saavad miinimumi pluss müügiprotsendid, mis vähendab igakuiseid kulusid üsna märkimisväärselt. Sellist varianti, et kandideerime kohe uuesti ja teeme uue lepingu uute tingimustega, portugali seadus ei luba. Ja tõttöelda ma ei tea, kas ma oleksin nõus sellise töögraafikuga miinimumpalga eest töötama. Vanast peast hakkab inimene rohkem valima.
Esimest korda selle viie aasta jooksul, mis siin elatud, olen nüüd ametlikult töötu. Seisan valiku ees: ühelt poolt oleks ju väga hea kuu või kaks rahulikult töötu olla ja suve nautida. Saaks ehk isegi koos Pauloga puhata. Seda enam, et igakuine majamakse väheneb just praegu 300 euro võrra. Samas on suvel lihtsam tööd leida ja noh, saaks hakata neid pisikesi krediidivõlgu tasa tegema, mis majaehituse ajal vaikselt kogunesid. Ei teagi nüüd, mis saama hakkab. Teen vist lihtsalt nii, et meeleheitlikult ükskõik millist tööd ei otsi aga hoian silmad hästi lahti ja levitan igal pool infot, et tahan tööle.

Kahekümne üheksas

Sel nädalal said omavahel kokku kas asja. Esiteks oli Portugali – Eesti sõpruskohtumine ja teiseks on meil köögipõrand ikka veel lõpetamata. Mina kui tõeline patrioot lällasin muidugi juba nädalajagu ette, kuidas ongi aeg neid portugali tattninasid õpetada ja lubasin oma klientidele Eesti võidu puhul õlled välja teha. Niisiis otsustasimegi, et vaatame koos mängu ja kaotaja läheb hiljem põrandat tegema.Üldiselt olen ma osav tühikargaja küll aga see ei tähenda, et mul reaalsustaju kadunud oleks. Veetsin targu mõned tunnid plaatide vahelt tolmu puhastades, et õhtul ees ootavat tööd kergendada. Mäng (peab ütlema, et jama mäng) lõppes ja meie vaatasime pikkade nägudega üksteisele otsa, mõtlesime veidi ja otsustasime, et täna jääb see põrand vist ikka poolikuks. Eile vaatasin valutava südamega neid puhastatud pragusid ja otsustasin, et tuleb ikka asja kallale asuda. Paulole see töö eriti ei istu ja mulle lähevad peale lastega veedetud päeva sellised nokitsemised just peale, vähemalt kuuleb iseenda mõtteid. Otsustavaks kujunes asjaolu, et Taavi vajus juba peale õhtusööki magama. Niisiis teatasin kella kaheksa ajal Paulole, et täna on tema kord Laura magama panna, sest mina pean oma ilu eest hoolt kandma. Elame ju siiski saarel, kus rannahooaeg võib hea tahtmise korral terve aasta kesta, nii et igasugused karvaeemaldus- ja muud protsetuurid on paratamatud ja mehed enam selliste asjade kohta küsimusi ei esita. Paulo panigi siis Laura magama ja tegeles mingite oma asjadega. Kahe tunni möödudes ei pidanud ta enam vastu, ja tuli küsima, et mis iluprotseduure nüüd siis köögis tehakse. Ja noh, kahe tunniga peaks naine olema juba vähemalt sama ilus kui Seeba kuninganna. Suur oli tema imestus, kui Seeba kuninganna asemel oli köögis mitte nii väga ilus(kes see tööriietes ikka ilus on) tema oma naine, kes käpuli pahtlit põrandale mökerdas .Loomulikult ei lubanud tema meheau siis niisama pealtvaatajaks jääda, vaid pidi ka tema selle töö ette võtma. Tagajärjena sai jälle üks suur lahmakas põrandat valmis.
Aga peab ütlema, et suur köök võib ju muidu hea olla, meie köögis näiteks sõitsid lapsed talvel jalgrattaga, kuid igasuguste remonttööde koha pealt on see lausa nuhtluseks. Põrand pole ikka veel valmis. Ja kivisein ootab oma järge. Nii et....... JÄERG TULLEB.