Meil on kevad... Ja karneval.
Kevadet on näha mitmelt poolt. Kõigepealt oli kahe nädala tagune matkarada täiesti tuulevaikne ja kuidagi läks nii, et kõndisime kõik T-särgi väel ja ka selle selg sai märjaks higistatud. Siis hakkasid asalead üksteise järel rohelisest roosaks muutma, ka meie aias on üks roosa jalgpall ja üks suur roosa vahupall. Glütsiinia, mis end kolm aastat tagasi roosipõõsa sees ise otsustas kasvatada, on sel aastal suur ja üleni õiepungi täis, esimesed sinised õiedki piilumas. Incenso, mis maakeeli võib vabalt olla viirukipuu aga võib ka mitte olla, on kollakasvalgeid õisi täis ja lõhnab nii tugevalt et ninas on koguaeg magus õhk.
Akaatsiad ja eukalüptipuud on samuti õitehunniku all. Karjamaad on täis valgeid kallasid, margariitasid ja metsikut küüslauku. Teepervedel kasvab jänesekapsa kollaseõieline sugulane.
Ma polegi varem siin kevadet nii tugevalt tunnetanud. Ilmselt aitab kaasa ka see, et jupp aega pole vihma sadanud ja et ma viimased kolm kuud vähemalt kolm päeva nädalas mööda metsi ja mägesid kõnnin.
Ja siis tuled õhtul koju, avad arvuti ja loed, kuidas ETV näitab suusatamist ja külma on -20 kraadi.
