Hullud kanad ja loomaaed.

 Viimane kord kui koolituse läbiviija küsis , kas mul arvuti kaamera ei tööta, vastasin ma talle:

- Mul on siin kodus momendil mees, kolm last, neli kassi ja merisiga ja igaüks neist võib suvalisel hetkel kaamerasse ilmuda , nii et ma arvan, et õpperahu huvides on parem kui kaamera on välja lülitatud. 

Tegelikult on meil isegi rohkem loomi. Kõige pikemat aega on meil olnud Simba, meie kollane bokseri moodi koer. Tõime varjupaigast, oli teine ukse tagant leitud ja kui meie sinna läksime, siis istus nina vastu puurivõret ja värises. Sõbralik, lastearmastaja koer hullult suure hunniku energiaga. Tema on õnnelik kui temaga mängitakse ja kui ta saab pärast sulle sülle istuda. 

Siis saime endale Bela, see on Paulo koer, must, pruunide triipudega. Siis kui endale koera otsisime, oli varjupaigas üks emane S. Migueli karjakoer oma kutsikatega. Paulole on need koerad alati meeldinud, kuid kuna nad on karjakoerad, siis peavad nad väga hästi õpetatud olema ja enamasti on nad ühe peremehe koerad, nii et täiskasvanud koera lastega perre võtta oleks risk. Kuid just sellest pesakonnast tõi Paulo Bela meile järsku koju. Bela on tark ja hästi rahulik lastega, kuid Simbaga kehtestas kohe piirid. Mängida võib, kuid ennast väntsutada ei lase. Ja tal on tugev jahiinstinkt. Umbes nagu multikates kus rebane näeb jänese asemel autamaatselt praadi. Bela ei suuda kanadest, tuvidest või rottidest mööda vaadata. Kui teab , et on pahandust teinud, siis viskab ennast pikali, ajab neli käppa taeva poole ja palub andeks. See on eriti tülikas kui ta ennast väravast välja pressib ja siis kui me kohale jõuame, ennast keset autoteed pikali viskab. Ainuke võimalus on ta käppasid pidi tagajalgadele keerata ja esikäppadest kinni hoides või süles koju tuua. 

Koerad elavad väljas. Mingi hetk andsime laste survele järgi ja otsustasime endale (jälle ) kassi võtta. Varjupaigast tõime kassi kaks korda, mõlemad surid esimese nädala jooksul. Siis leidsime ühe  piknikuplatsi jäetud kassiema koos poegadega, Meie tõime ühe koju, naaber tõi teise, piknikuplatsi koristaja toidab seda kassiema  koos kahe juba suure pojaga siiamaani ja kohalik varjupaik organiseeris steriliseerimise. Riscas oli esialgu reserveeritud, varsti muutus sõbralikuks, kuid kohe oli näha, et ainult toakassi temast ei saa. Suvel polnud probleemi, köögiaken on koguaeg lahti ja meil on suur aed, kus olla. Ootasime , et ta veidi kasvaks para steriliseerida, kuid kui steriliseerimise aeg kätte tuli , kadus ta ära ja tuli tagasi rasedana. Pojad sündisid meie riidekapi põhjas ja Eva oli maailma kõige õnnelikum laps. Ühe kassi asemel oli meil neid järsku 6. Kui pojad kasvasid, hakkasin ma neid laiali jagama.Peale kahte esimest teatas Paulo, kes oli aastaid väitnud, et tema ei ole kassiinimene, et need ülejäänud võiksid meile jääda. 

Hetkel on meil kassiema Riscas (maakeeli Triibu), kõige iseseisvam neljast, tuleb ja läheb kuna tahab, kui kodus, siis armastab paid ja süles istumist. Joia (Juveel), tema tütar, kõige hellem ja sõbralikum neist neljast, laseb endale riideid ja lilli külg riputada, elaks meeleldi ainult süles.  Amadeu, kelle hüüdnimi beebina oli tank, sest ta oli kõige suurem ja kõige ahnem.  Kui süüa anti, liikus ainult otsejoones, ükskõik kes või mis ette jäi. Samas kõige memmekam, rippus kõige kauem tissi küljes, alati kui Riscas on kodus, magab tema kaisus jne. Kui midagi tahab , siis annab sellest valjuhäälselt teada, olenemata kellaajast. Ja Juri, tema on koer kes sündis kassi kehas. Käitub nagu kuuluks ühte maffiagruppi, topib oma nina igale poole, kakleb kõigiga, üritab koera koha peal magada ja lõhnab pidevalt nagu automehaanik. Käib alati meie sabas kui me väljas oleme. 

 Meil on kaks kukke Olid ajad, kui neid oli neli aga asi kippus liiga riiakaks kätte. Üks neist on suur ja valge-pruunikirju, kellele meeldib seljamassage. Teine on musta-pruunikirju. Tema on üle elanud hulkuvad koerad, kes meil pool kanakarja maha murdsid või minema ehmatasid, on lugematuid kordi teiste kukkedega kakelnud ja tüli norinud ning ise tappa saanud, selle tagajärjel ühest silmast pime. On ühel korral Bela hammaste vahele jäänud ja palja seljaga ning sabata hinge vaakunud. Ma olen kindel et kui siin peak juhtuma mingi suurem katastroof, mis kogu elu saarelt minema pühiks, siis kui sõdurid või mingi muu jõud tuleb, et asja uurida ja meie maia juurde jõuavad, leiavad nad saare ainukese ellujääja; musta-pruunikirju poolpimeda ja võibolla lombaka kuke, kes nende käest süüa nõuab ja neil kannul jookseb. 

Ja siis on meil veel 8 kana, ma ütleks et meil on lausa kaheksa murdjakana. Neile on keegi teinud massipsühoosi, kus neile on sisestatud, et nende elu eesmärk on toidupang. Ükskõik millisel kellaajal aiamaale minna, kui sul on käes pang, oled sa sihikul ja igast ilmakaarest ilmuvad kanad, kes üritavad sind pikali joosta. Me käime aias nagu vanasti kunigad vaeste hulgas. Toidupang ühes käes ja kui enam edasi liikuda ei saa, siis viskad kõrge kaarega peotäie teri paremale või vasakule. Kõnnid neli sammu, viskad uue peotäie ja loodad, et pööbel on nii ametis terade leidmisega, et ei näe kuhu sa lähed. 

Kanakarja sees on üksik part. Pardipaari saime endale niimoodi, et poes olid parajasti pardipojad. Laura küsis isa käest:

-Mis sa arvad kui me endale pardid võtame?

Isa vastu:

- Noh seda võiks ju isegi mõelda. 

Laura noogutas ja kõndis poe teise otsa minu juurde:

- Ma küsisin isa käest kas me võime pardid osta ja ta oli nõus, tule aita välja valida. 

Kui lõpuks kahe teadaolevalt emapardiga kassas seisime, arvasime mõlemad, et idee oli partneri oma ja ei hakkanud vastu vaidlema. Nii saimegi endale Daisy ja Suzy, need on muuseas Laura treenerite nimed. Hiljem tuli välja, et vaatamata poe kinnitusele on Daisy hoopis poiss ja tema nimeks sai Daiso. Umbes aasta tagasi läks Suzy ühel ööl lihtsalt kaduma ja alates sellest käib Daiso kanadega ringi ning kui keegi meist on aiamaal küürakil siis tuleb ja kudistab meiega. 

Meil on tilluke akvaarium kahe kalaga, kes olid distantsõppe ajal head silmapuhkajad ja rahustajad, hoolimata sellest pole neil nime. 

Ja meil on meie uus elanik, merisiga Sandy ( Käsna -Kalle orava järgi), kellega me kõik üllatavalt palju aega veedame. Tema lunis Eva endale sünnipäevaks , sest kõik muud loomad olevat juba kellegi omad ja temal pole mitte üüühtegi oma looma. 

Karneval on tore.

 Eriti muidugi lastele. 

Sel aastal rahulikum kui tavaliselt. Karneval on üks suurimaid pidupanemise aegu Assooridel, seda kuu aega järjest. Sel aastal välditi igasuguseid rahvakogunemisi sellega, et restoranid tohtisid alates kella kolmest ainult take away põhimõttel töötada, kõik peod keelati ja suurt veesõda peatänaval ka ei korraldatud. Kõige rohkem kannatas selle all Terceira saar, kus karneval on eriti au sees, kus peod kestavad kaks-kolm päeva jutti ja rahvast täis saalides esinevad amatöörgrupid, kes panevad kokku oma satiirikava. Karneval ei ole riigipüha aga traditsiooniliselt antakse nii avaliku teeninduse kui enamuste firmade poolt teisipäev vabaks ja ega kellesti suurt töölooma niikuinii poleks. Sel aastal ei antud isegi vaba päeva et illegaalseid pidusid vältida. 

Niisiis lustiti sel aastal töö juures, koolis, trennides või koduselt. Uisutrenni minnakse karnevalinädalal alati kostüümiga. Eva kool tähistab ka. 

Eva muljetas pärast:

-Tead, M.J. riietus nagu Ariana Grande. 

Kujutasin ette kuidas kaheksa-aastane tuleb kooli seksika rinnahoidjaga ja kümnesentimeetriste kontsasaabastega. 

- Aga tal polnud samasuguseid riideid ja siis ta panni Minni -hiire kleidi. Sest noh, Ariana Grande võib ju ka kodus selga panna, mis ta ise tahab. 

Et siis kõrge hobusesaba ja Minni kleit on Ariana Grande´i vaba aja riietus. 

Veidi hiljem:

- ja üks tüdruk oli Pippi. Aga tal oli hoopis lilleline laiade varrukatega kleit.... ja sellised laiad püksid... ja kaks patsi oli tal küll aga need ei olnud üldse üleval, vaid tal oli hoopis peapael....

Selle koha peal süttis mul lambike:

Hippi, kullake, see Pippi on hoopis üks hippi!

Kohalik tüüpiline karnevalimaius on siin  malassada, selline pontsiku sugulane, aga lapik ja sidrunikoorega tehtud. Igal aastal tehakse ja süüakse neid suurtes kogustes. Ämm tegi tavaliselt kolme või nelja kilo jahuga, kui asja juba ette võttis. Sel aastal ei võtnud, praadimine on tükk tööd, sel aastal polnud kedagi appi minemas, sest kõik kardavad nakkust neile viia ja äi on viimasel ajal oma veresuhkruga kontrolli alt väljas. Mina olen muidugi korralikule eestlasele omaselt vastlakukli kummardaja, nii ka sel aastal. Sai tehtud üks korralik ports vastlakukleid aga et mitte päris reetur olla, maitsestasin vahukoore apelsinikoore- ja mahlaga. Njämm

Kuidas (eks)kolleege pöördesse ajada.

 Meil on siis praegu karmid reeglid. Karmuse aste sõltub sellest kus elad. Saare peal on kuus valda, kuuest kahes on koolid suletud, mujal alustasid lastaeaiad ja algkoolid eelmisel nädalal uuesti ja sellest nädalast läheb kõik see mees jälle kohale. Samuti on neis kahes vallas komandanditund. Nädala sees lõpeb siblimine alates kella kaheksast, nädalaõpus peab juba kolmeks kõik siblitud ja sahmerdatud olema. 

Ka meie elame ühes neist maakonnas ja kuna nüüd peab nädala sees koguaeg kodus arvuti taga istuma, kasutame siis kui vihma ei saja võimalik, hommikupoolikut kuidagi aktiivselt ära. Sel laupäeval oli üle hulga aja kuiv ja tuulevaikne, isegi päike paistis. Otsustada oli kerge, lähme randa. Seal saab Taavi rulatada, selle jaoks on spetsiaalne rada, hiljuti ehitati uus lahe liumägi, mida Eva polnud veel proovinud ja kes tahab saab joosta, võimelda või reketit mängida. Veetemperatuur on umbes 16 kraadi nii et igaks juhuks võtsime mina ja Eva ka ujumisvarustuse kaasa. 

Mis kaasas, seda peab kasutama, sumasime vette, kastsime ennas küll ainult korraks ja ülikiiresti märjaks, selleks ajaks oli juba veidi tuuline ja jahe aga kui veest välja jooksime, tegi Eva avastuse. Lainepiiril hulpis midagi valget, mis nägi välja nagu pooleldi söödud kala, kes veel liigutas. Veidi lähemal nägime, et asjal oli palju jalgu, mida ta suure hoolega siputas. Korjasime loomakese üles ja tõdesime, et kumbki ei teadnud, kelle või millega tegu. Nägi välja pooleldi vähk, pooleldi krabi ja hiljem keegi kommenteeris et hoopis nagu mandavoska. Kui seda olendit ka Paulole ja teistele näitasime ei teadnud keegi midagi. Pildistasime ja patsutasime teda jupp aega, sealjuures panime tähele, et nii kui see, mida meie arvasime peaks, aga mis hiljem osutus tagumikuks, sattus liiva lähedale ja mingi ääre vastu, asus loomake end kiiresti liiva sisse puurima . Eva kui igikestev loomakaitsja otsustas, et peame talle sobiva koha leidma. Kõndisme ilusasti vette ja panime ta laintepiirile kivi kõrvale. Samal ajal kui tema kaevus tuli laine, lõi vastu kivi, pööras end ümber ja kihutas ilusasti üle meie jälle merre tagasi, tõstes eluka uuesti vette hulpima. Ajasime teda taga, saime kätte ja viisime veidi rohkem kalda poole kus loom ennast ilusasti kiiresti liiva sisse puuris ja ära kadus. 

Õhtul kodus panin pildi Fb-s üles, kuna enamus mu ekskolleegidest on merebioloogid, küsisin nende käest, millega tegu. Ja siis läks lahti. Mitte keegi EI TEADNUD... Esimese pakkumise tegi hoopis minu nüüdseks juba Rootsis elav kolleeg, kes arvas, et tegemist võiks olla liivakrabiga . Järgnes elav arutelu mille käigus jõusime lõpuks selgusele et tõesti tõesti, kuigi vaalade täid on üsna sarnased on tegemist siiski just liivakrabiga. Kes elutsevad tavaliselt ( aga mitte väga tavaliselt leitud) vahemeres või Aafrika rannikul. Assooridel haruldane leid. Koguni nii haruldane, et keegi mu tuttavatest pole midagi sellist varem näinud. Küsiti kohe, et miks ma ei mõõtnud ja kaasa ei võtnud, et piirituse sees säilitada. Seda kõike laupäeva õhtul ,kui inimestel on pere ja elu... Nii et jah, bioloog on alati bioloog. 

Ja mina tegin terve laupäeva köögis rõõmutantsu. Rõõmutantsu, sest mu laps oskab enda ümber näha ja oskab olla uudishimulik. Sest ta viitsib küsida ja hoolida. Ja sellepärast, et nägime oma silmaga midagi haruldast ja vaatamisväärset. Sest kõik on meie ümber ju olemas aga mitte kõik ei oska vaadata.

Vol 3 ja sarja viimane.

 Ega palju rohkem polegi enam sellest eelmisest aastast kirjutada. 

Koolid toimusid vahelduva eduga, kui kuskil oli kahtlus, jäädi koju õppima. Vahepeal oli Taavi isegi paar päeva oma toas "arestis"  - toit viidi ukse taha, kui vetsu läks siis maskiga ja puhastusvahendi lapiga, et ukselingid üle lasta, aga see kestis õnneks ainult paar päeva, kuni sõbra testitulemus käes. Ainuke, kellel kool koguaeg käis oli Eva. Meie kohalik valitus otsustas , kui koolis on positiivne juhtum, jääb kogu kool kaheks nädalaks kinni, seda hoolimata sellest, et koolides on maskikohustus ja liikumispiirangud. Nii juhutski, et Taavi - Laura kool, kus on üle 1500 õpilase, pandi kinni kahe inimese pärast,  isegi kui neist üks oli juba enne kodus isolatsioonis. Sügisel toimusid Assooride valimised ja üle 12 aasta  muutus võimulolev partei. Nädal peale valimisi seisis Eva kooli uksel koolitädi kes teatas, meil on koolis üks positiivne laps, alates homsest on kool kinni. Ega midagi, me juba harjunud, selline uudis tähendab enamasti, et on vaja toidupoest läbi astuda ja lisa varuda, sest lõunat me kodus tavaliselt ei tee. Õhtul kella kümne ajal tuli õpetajalt kiri, uus valisus otsustas, et iga juhtumit hakatakse eraldi analüüsima ja tervet kooli automaatselt kinni ei panda, mis tähendas, et ainult üks klass jääb koju, ülejäänud kobige aga kooli. Mis te arvate, kui paljud vanemad vaatavad peale kella kümmet õhtul oma meili.... peaaegu kõik. 

Meie laste pidepunk selle aja jooksul on olnud trennid.  Need on kohad, kus saab auru välja lasta, kus on sõbrad ja elurütm. Ja õnneks trennid enamasti ka toimusid. 

Meie saime üle 16 aasta nädal aega ilma lasteta elada, sest mina olin kuus päeva karantiinis. Väga huvitav elamus, hommikul polnud meil kummalgi kiiret, äratuskellagi lülitasime välja. Kassid tegid kella tööd niikuinii. Sai aknal kõõludes oma lastega rääkida ja neile shokolaadi akna kaudu tädi poole pilduda. Sai õhtul koos istuda ja rahulikult jutustada. Ja sai äratundmisrõõmu, et me tunneme neist ja nemad meist piisavalt puudust. 

Ahjaa, selle unustasin ma ära et Taavil sai juba üle kahe aasta viimasest luumurrust, ja et ikka oma rütmi hoida, murdis ta suvel pöidlaluu. Muidugi niimoodi, et oli vaja opereerida,  seda koos testitegemise ja haiglasse jäämisega. 

Meie oleme see pere, kus mõlemal kadus praktiliselt töö, õnneks Paulol läks veidi paremini kui mitmel teisel turismifirmal. Canyonig, ronimine , kayak - need kõik nõuavad materjale ja/või giidi, nii et need vähesed turistid, kes siin olid, otsisid tema teenust. Rütm oli umbes sama, nagu siis, kui ta oma firmat alustas ja töö kõrvalt nädalavahetustel oma teenust pakkus. Mina olen oktoobrist saati puht kodune aga samas ei oska ma hästi ette kujutada, kuidas me oleks saanud sel aastal oma pere ja kooli vahet kõike korraldada kui ma oleks pidanud tööl käima nagu varem. Mul on hea meel , et elan riigis kus on olemas riiklik tervishoid ja sotsiaalne kindlustus, sest sissetulek kukkus kõvasti. Ja Assooride valitsus on selles suhtes veel tublim, kui Portugal, neil on piisavalt palju abiprogramme turismifirmadele ja -töötajatele nii et nälga me veel ei jää. 

Ka mõned meie otsused on meid sel aastal aidanud.

 Meil on kaks autot, mõlemad vanad ja mõlemad vajasid remonti ning kumbki neist ei ole kütuse koha pealt pereautona eriti säästlik.  Arutasime, kas remondime, või müüme maha ja ostame (järelmaksuga) uue. Kuna Paulol läheb aeg-ajalt jeepi vaja , otsustasime remontida ja ehk aasta kahe pärast uue auto osta. Praegu seisab auto enamasti kodus ja kütust ei raiska ning pole mingit maksekohustust.

 Kuna Eva kasvas suureks , kolisime meie maja alumisele korrusele ja tekkis vajadus all remonti teha ja suurele saalile vahesein ehitada, et Paulo endale kontori ja meie magamistoa saaks. Tegime plaani, kutsusime meistri, küsisime hinnapakkumisis ja siis jäi asi koroonakriisiga soiku. See suur saal on olnud meie päästja vihmaste ilmadega.  Siin on tehtud sporti, on tantsitud, on kogu perega mängitud, on harjutatud rulluisutamist ja rulasõitu.  Vahepeal oli keset saali isegi võrk üleval , et saaks õhupallitennist mängida. Ilusate ilmadega on meil aed ja koerad, nii et isegi ilma suue liikumisulatuseta ei hakka meil igav. 

Ja muidugi oli tähtis ka see, et saime jõulud koos Paulo perega veeta, samal ajal kui mandri peal kehtisid juba paljud piirangud. 

Nii et olime valmis uut aastat alustama, tulgu mis tuleb. 

Ja kuna kokkuvõte sai nüüd otsa, siis muutuvad ka minu sissekanded päevakohasemaks ja aktuaalsemaks.