laupäev, 5. aprill 2014

Kurb

Eelmisel nädalavahetusel ajasin emaga telefoni teel juttu. Ja alates sellest ei saanud süda rahu. Pean need mõtted endast välja kirjutama.

Eelmisel nädalal võttis üks noor mees endalt elu...
Tundsin teda kooliajast, Oli minust paar aastat noorem. muidu poleks temaga võibolla kontakti olnudki, aga tema õde oli minu klassikaaslane. Kuidagi, ma ei tea isegi miks, saime ka meie hästi läbi. Tegemist ei olnud mingi kooliaegse armastusega, olime mõlemad selle jaoks liiga lapsed aga imelikul kombel olime sõbrad. Kodus peaks veel praegugi alles olema tema kingitud foto.Mäletan teda kui elavat ja väga sõbralikku poissi, selline siilisoenguga nunnukas.
 Elu käigus kadus kontakt nii tema kui selle perega. Mina olen kaugel, see teeb ka juhuslikud kohtumised võimatuks. Kuni siis ema mulle kurva uudise teatas.
Kuulu järgi olid sa pealinnas, abielus, näiliselt kõik korras...
Ma ei tea, mis juhtus, ma ei tea, mis sind selle sammuni viis, ma ei tea sinu elust tegelikult midagi.
Aga hinges on ütlemata kurb tunne, me olime ju sõbrad, sa tundusid nii tugev ja nii jalad maas. Mis küll juhtus, et mõtte jõudis selle punktini, kust edasi enam ei saanud? Kas tõesti ei olnud kuidagi teisiti võimalik? Kas tõesti olid sa lõpuks nii üksi, et kellegagi polnud muret jagada?

Tahaks ennas kogu maailma poole sirutada ja kõigile, kes ennast ennast üksi tunnevad ühte asja öelda.
Me ei tea kunagi, kui paljud inimesed meist tegelikult hoolivad, kui paljusid me oma eluga puudutame. Tihtipeale kõnnime me üksteisest mööda ja ei teagi, et inimene meie kõrval  naeratab, sest sa vaatasid talle lahkelt otsa, vaatab võibolla sulle tagant järgi, sest sa tundusid tore. Võibolla on keegi igapäevaselt su kõrval, kes arvab, et sa oled ilusam, julgem, parem, tublim.... kui sa ise arvatagi oskad. 
Alati on keegi, kes meid armastab, ilma et me ise seda teaksime. JA seda ei tohi mitte kunagi unustada. Meie elu puudutab paljusid teisi ja kõik mis me teeme jätab jälje ka teistele.
Kahjuks ei saa ma seda sellele toredale poisile enam öelda.
Aga ma loodan siiralt, et seal, kuhu ta läks leidis ta midagi paremat.