reede, 22. mai 2009

Kahekümne viies.

Eile jõudis meieni kurb sõnum. Suri Paulo ema vend Umberto. Häbi öeda, aga ma ei suuda praegu tema täpset vanust meelde tuletada, kas oli aasta enne kuutkümmet, või aasta peale seda. Igatahes ei olnud tegemist vanainimesega. Surma põhjuseks kõrivähk. Mees oli praktiliselt ahelsuitsetaja. Mina nägin teda kahel korral. Tegemist kõhna mehega, kes pidevalt suitsetas, sõi suhteliselt vähe ja toitus peamiselt piimast. Vähk avastati vähem kui aasta tagasi aga naine ütleb, et eks ta ise oli juba jupp aega teadlik, et kõik pole korras. Järgnesid muidugi operatsioonid ja ravi, aga teha polnud enam midagi. Viimased paar kuud möödusid kodus lihtsalt valuvaigisteid võttes. Ema käis veel kolm nädalt tagasi Faialil, neid vaatamas. Tagasi tuli teadmisega, et viimseks korraks see jääbki. Samas ei oodanud keegi nii kiiret lõppu.
Assooride tragöödia on see, et suurte perede lapsed on kõik mööda ilma laiali. Ka see pole erand. Ema ja João on siin saarel, Umberto pere Faialil, mis on sama hea, kui mõnes teises riigis, sest eri grupi saarte vaheline ühendus ei ole just kõige parem ja odavam. Ülejäänud Prantsusmaal, Kanadas, Ameerikas. Siinse kombe kohaselt on matused juba kas järgmisel või ülejärgmisel päeval ja nii ei lähegi keegi õdedest-vendadest matustele, ülejäänud sugulastest rääkimata. Naisepoolne suguvõsa on küll sealt pärit ja kuna nad on siiski suurema osa elust Faialil elanud, ei ole puudus töökaaslastest ja sõpradest.
Kurb on. Samas mõtled, et oleks võinud hullem olla, mida pikem haiguseaeg, seda raskem tegelikult lähedastel. Maha jäid naine ja poeg raseda abikaasaga. Lapselast kahjuks ei jõudnud ära oodata. Miskipärast lohutab mind see minija rasedus. Annab teadmise, et elu läheb edasi ja tegelikult jäädakse teda ju mäletama. Ja kuigi praegu on raske, siis kuue kuu pärast aitab lapselaps tühja ruumi täita ja naeratusi välja võluda.
Ja kuskil tagumises ajusopis on peaaegu kinnisideeks kujunemas üks mõte: küll on hea, et Paulo suitsetamise maha suutis jätta.
Selline ma olengi; isegi õnnetuses isekas.

kolmapäev, 20. mai 2009

Kahekümne neljas.

Järjekordselt tuletati meelde seda ütlust, et inimene plaanib, jumal juhatab.
Taavil pole homme lasteaeda, mina siis plaanin ja kombineerin, kellega ja kuhu ta hommikupoole jääb. Siis tuleb kolleeg ja palub, kas ma saaks tööaja temaga ära vahetada. Mina siis plaanin ja kombineerin, et hommikupoole olen ise Taaviga ja kuidas me siis linna tuleme ja kellega Taavi kuni issi tulekuni jääb. Ja tulemus: Taavi otsustas öösel et tal on nüüd nii suur köha, et isegi lasteaias tänaseks plaanitud karusellisõit ei paku mingit huvi ja tuleb juba täna koju jääda...

Sõbrale tuleb tema võibolla kõige kallim naisterahvas külla. Pidi saabuma täna kell kümme hommikul. Tööle tulles leian sõbra oma poe ukse eest. Pestud, kustud, kammitud, halvasti maganud ja ärevil. Jalas olevad püksid alles poolniisked eilsest pesust. Naisterahvas saabub kella kümne asemel hommikul hoopis kell viis õhtul. Elu...

reede, 8. mai 2009

Kahekümne kolmas.

Meil tuli siin paar päeva tagasi juttu, kuidas võiks lapsi dissiplineerida ja karistada. Panen siis meie pere meetodid siia ka kirja. Vaatame, kas vastukaja ka tuleb.
Kõigepealt on muidugi suur vahe, kas tegemist on ühe lapsega, või on neid mitu. Ühe jaoks on üldiselt siiski rohkem aega ja kannatust, kui mitme vahel õigust otsides. Meie peres on tegemist kahe lapsega, kellel meeletult erinevad iseloomud ja siis kujuneb isegi nende kooskaristamine raskeks. Taavi on algusest peale selline tüüp, kellele lihtsalt “ei” ütlemine ei mõju, küll aga mõjub põhjendamine. Et siis selle asemel et öelda, “ära tee”, tuleb öelda näiteks: “ära tee, sest emmel on valus, asi võib katki minna” jne Selline meetod jõuab talle väga hästi kohale ja ühtlasi eemaldab see ka karistuse kui sellise vajaduse. Nii et tegelikult me enne Laura teadlikke tegutsemisi isegi ei teadnud, et lapsi peaks karistama.
Laura seevastu peab pidevalt katsetama, kust piir läheb. Kui keegi teda keelab, siis vaatab ta keelajale otsa ja jätkab rõhutatult tegevust. Kui issi karmi häälega “ei” ütleb, siis lööb käed puusa, vaatab issile otsa ja ütleb veel karmima häälega ei. Vahepeal võibki neid leida teineteisele otsa jõllitamas ja “eitamast”. Tegelikult ei olegi me Laura jaoks veel sellist head meetodi leidnud, mis tema puhul mõjuks ja mida ta isikliku solvanguna ei võtaks. Kui tal oli Taavile haigettegemise ja hammustamise aeg, siis võtsime vaatamata meie mõlema seisukohale, et füüsiliselt ei tohiks last karistada, kasutusele kerged laksud sõrmede pihta. Lihtsalt kui keelamise peale käed ikka üha kõvemini kaaslase juustesse klammerduvad, siis tuleb ju midagi teha. See etapp sai läbi ja ega ma tegelikut ei oska öelda, kas meie meetod mõjus või mitte. Nüüd kasutame seda nippi, et võtame ta lihtsalt sülle ja paneme veidi eemale istuma. Siis ta kas kisendab või mossitab veidi, siis jääb vakka ja siis kutsume me ta enda seltsi tagasi. Vahepeal näitame, mis ta tegi ja üritame seletada, miks ei tohi, vahepeal teeme näo nagu poleks pahandust olnudki ja vahepeal võtame ta sülle ja kallistame. Kõik sõltub sellest, millise näoga ta sealt tooli pealt meie juurde tuleb.
Kui tegemist on nende omavahelise tüliga, siis üritame me tegelikult võimalikult vähe sekkuda. Või kui vanemad vahele peavad minema, siis on asi juba tõsine. Kui kisa on mingi asja pärast, mille kasutamises kokuleppele ei jõuta, siis rändab ese lihtsalt mõneks ajaks kapi otsa, kui keegi kellelgi haiget teeb, siis teeme kannatanule pai ja teisele “ai-ai-ai”, kui tüli on selle üle, kelle raamatut peaks esimesena voodis vaatama, siis kustutame tule lihtsalt ära ja lool lõpp. Tavaliselt eelneb hoiatus á la, kui te kohe kokkuleppele ei jõua siis.... Vahepeal mõjub, vahepeal nutavad mõlemad.
Viimasel ajal on aga kõige mõjuvam nende endi leiutatud suhtumine. Kui üks teeb midagi pahasti, vangutab teine kõrval pead ja ütleb ülitõsise häälega “ai-ai-ai”. Imelikul kombel on nad mõlemad selle meetodi omaks võtnud ja suhtuvad sellisesse aietamisse ülitõsiselt, vahepeal tulevad õigust otsima: “mina ei ole ai-ai-ai”, või siis jäävad lihtsalt tõsiseks ja mõtlevad veidi asja üle järele. Nüüdseks oleme ka meie selle meetodi kasutusele võtnud ja tudub mõjuvat. Ainult et see ai-ai-ai peab olema öeldud õigel ajal ja õige häälega. Ja mingi tühise asja pärast seda juba kasutada ei tohi, kulub liiga ära.

Lõpetuseks näide ühest viimasest suuremast pahandusest. Läksin välja pesu kuivama panema ja jätsin lapsed tuppa mängima. Aken oli lahti, nii et ma neid küll ei näinud, aga kuulsin. Kuna mõlemad tundusid koos hästi aega veetvat, siis ei kiirustanud ma tuppa tagasi minemisega. Kui lõpuks naasin, avastasin, et nad olid kummuti pealt kätte saanud just eelmisel päeval Laura punnide jaoks ostetud septilise kreemi ja kogu tuubi sisu kuhugi laiali määrinud. Loomulikult sain kurjaks. Tegin veidi karmi häält ja saatsin nad marss-marss käsi pesema. Taavi veel ütles kõrvalt, et oli Laura idee millele mina karmilt vastasin, et tema kui suurem peaks ju teadma, et ei tohi ja kaasamängimise asemel hoopis Laurat keelama. Vannitoas oli Laura püha viha täis ja Taavi tundis tõsiselt kahetsust. Kui ma siis veel teatasin, et nüüd karistuseks ei ole mingit multikavaatamist, vaid voodisse ja raamatut vaatama ja magama, siis oli Laura veel rohkem püha viha täis ja Taavi tundis ennast vaat et ainukese süüdlasena ja aktsepteeris kõike, kõrvad lontis. (Enda kaitseks ütlen niipalju, et see on ka minu kõige karmim kohtlemine ja karistus, mida neile kunagi olen määranud, aga ostsin kreemi just eelmisel päeval ja see polnud just kõige odavam ja nüüd pidin sama kulutuse uuesti tegema.) Tegelikult taipasin ma ka ise, et ega Taavist poleks tegelikult Laura keelajat olnud. Ja lõpuks tundsin ennast nii halvasti, et pidin Taavilt praktiliselt vabandust paluma, ehk siis seletasin, miks ma enne nii tige olin ja lubasin, et edaspidi enam nii ei tee. Ja nii lõppeski pahandus hoopis suure perekallistusega, kus kõik lubasid ennast “parandada”.

teisipäev, 5. mai 2009

Kahekümne teine.

Meie plaanide uuendamise ja ülevaatamise tähe all, arutasime seekord tõsisemalt ka järgmise lapse varianti. Esiteks pidime konsanteerima, et oma üheksa lapse graafikust oleme ammu maha jäänud. Nii et pidime maksimumi viieni kohandama.
Teine päevapunkt oli juba veidi raskem, sest Paulo arvas, et järgmise lapse võiks saada vast umbes kolme aasta pärast, mina ütlesin, et vähemalt viis aastat veel aega. Jõudsime kokkuleppele, et selle punkti juurde pöördume umbes aasta pärast tagasi. Küsimus ei olegi niivõrd majanduslik, kuivõrd kaalusime seda, et need esimesed kaks peaksid selleks ajaks juba veidi rohkem iseseisvad olema. Vähemalt Laura on ikka veel vägagi meie küljes kinni. Ja ega Taavigi ühest sülesistumisest ära ei ütle.
Ja kolmas küsimus tekkis spontaalselt, nimelt see, kuidas meil reaalselt see lapsetegemine õnnestuks. Sest hetkeseisuga on meil kaks tegelast , kes lihtsalt ellimineerivad igasugused katsed omavahel olla. Kui sul on kaks last, kellest üks ärkab hommikul kell kuus ja teine ei jää enne keskööd korralikult magama, ja kui see teine armastab lausa haiglaslikult issi-emme voodit, ja esimene tuleb samuti hommikul esimese asjana natukeseks kaissu, siis on kolmanda lapse saamine juba praktiliselt suhteliselt võimatu. Niiet siitpoolt vist niipea rohkem järelkasvu oodata ei ole.
Ka lapsesuust on samal teemal.
Kuidagi tuli juttu sellest, kuidas titad emmede kõhus kasvavad. Taavi, kui suurem seletas siis ka Laurale.
“Tita on emme kõhus algul piiiisike-piiisike,(näitab nimetisõrme ja pöidlaga kui pisike) ja siis kasvab ja kasvab ja siis tuleb üks plahvatus ja tita tulebki välja. “
Ma igaksjuhuks ei hakanud seda plahvatuse osa rohkem täpsustama vaid nõustusin üldjoontes selle teooriaga. Peale pisikest mõtlemist küsib Taavi:
“ Aga emme, kumb enne välja tuli, mina või Laura?”

pühapäev, 3. mai 2009

Kahekümne esimene.

Tahate teada, kuidas ma oma vaba aega sisustan? Ja vaba aja all mõtlen ma seda vähest, mis ka lastevaba on.
Vastus on tegelikult äärmiselt lihtne. Juba kaks kolmapäeva sisutan ma oma aega põrandaplaatide vahele segu möksimisega. Ehk siis, täidan vuugivahesid. Plaadid pani Paulo juba oi kui ammu köögipõrandale ja esikusse ära, aga see vahede täitmine ei istu talle. See osa, kus köögimööbel peal, on küll valmis, aga muus osas haigutavad plaatide vahel ikka veel tühikud. Ja noh, alates sellest ajast kui mina nädalavahetuseti tööl olen, ei ole tal tegelikult maja jaoks just palju aega. Niisiis otsustasin ise asja kallale asuda. Eelmisel kolmapäeval tegin käe valgeks. Muidugi ei tulnud mulle kui algajale pähe Paulo käest lihtsmaid nippe küsida. Ja nii kulusidki need kaks-kolm tundi “jalgratta leiutamiseks”. Sain aru, et möksi ei ole vaja kanda terve kummilabida peale, vaid märksa lihtsam on, kui panna segu labida ühe nurga peale, ja siis diagonaaljoontega see pikki pragu laiali kanda. Ilmatu aeg kulus mõistatamiseks, kuidas seda segu igale poole ühtlaselt jaotada. Lõpuks taasavatas isegi minu blondiiniaju oma sõrmed kui töövahendid. Tuleb lihtsalt pragu täis toppida ja siis sellest märja sõrmega paraja survega üle tõmmata. Tänu töövõtete väga pikale omastamisele, oli selle päeva tulemus üks suhteliselt pisike nurk. Aga vähemalt andis Paulo õhtul asjale positiivse hinnangu.
Sel kolmapäeval otsustasin asja tõsiselt käsile võtta. Ja pean ütlema, et kuus tundi pidevat (käkitamist) kükitamist (esimene sõna on kirjaviga mille hiljem avastasin, aga mis tegelikult seda tööd kõige paremini kirjeldab) võib viia üsna huvitavate avatusteni. Kõigepealt sain teada, et poole aastaga võib põrandaplaatide vahele koguneda uskumatu hulk tolmu, mille puhastamine võtab tohutult palju aega. Siis sain teada, et nelikümmend ruutmeetrit on ikka häbematult suur ala. Ja kõige lõpuks avatasin, et ka minu võimetel on piirid. Päeva jooksul ei saanud veel midagi aru kui välja arvata, et viimase tunni jooksul kukkusin millegipärast pidevalt persili ja õhtul oli selg kange. (Ja ärge tulge ütlema, et persili on ropp sõna, ei ole ju) Aga öösel ärkasin selle peale, et jalasääred pinnutasid ja mõtlesin, et magasin vist halvas asendis. Hommikul avastasin, et see lihas, mis tõstab jalalaba esimest poolt, lihtsalt keeldub töötamast. Selle võrra pidi siis kannapoolt rohkem õhku tõstma, et varbad mööda maad ei lohiseks, tulemuseks oli terveks päevaks üsna omapärane kõnnak.
Ja kui oli vaja kükitada, siis leidsin ennast ühel hetkel lihtsalt maast istumast. Imelik lugu oli ka parema käe randmega. Muidu oli kõik korras, aga kui näiteks oli vaja midagi kirjutada, või lõigata, siis hakkas käsi hullumoodi värisema, mis omakorda tegi nendest lihtsatest toimingutest suure katsumuse ja jõunumbri. Kusjuures midagi kuskil ei valutanud, keha tundus lihtsalt väsinud.
Ja põrand.... see loomulikult pole ikka veel valmis.