Kuueteistkümnes

Assooridel on nii, et kui on halb ilm, siis kõik kiruvad. Aga kui ilm heaks läheb, siis ei mäleta eilset enam keegi. Kuskilt ei paista mingeid sulamata lumelaike ja lume alt välja tulnud soppa. Lihtsalt on hea ilm ja kõik. Minu kui põhjamaalase hing on programmeeritud kevadet ootama. Juba veebruaris peab õhku nuusutama hakkama, ja noh, märtsis on ikka kevad juba südames küll. Siin õitsevad nartsissid juba jaanuarist saadik. Asalead ja kameeliad samuti. Minu lemmikuid piibelehti pole kuskil näha, sest need tahavad külma. Mida sa siis ikka enam ootad. Ja märts on siin see kuu, mis tavaliselt kõige tüütum ja tuulisem. Nii ka sel aastal, tuul tuhiseb uste ja akende vahel, sajab vihma ja on külm. Kampsunite vaikselt kokkupakkimise asemel ostad veel paar tükki juurde. Ja aprill on vihmakuu, see on aeg, kus igal ööl sajab tohutult vett ja kõik jõed, ojad, kosed ja muud nired jooksevad rõõmsalt mere poole. Ilus vaadata, kuid kohati ohtlik autoga sõita. Aeg-ajalt ikka esineb mudalaviine, mis siis kõik endaga kaasa viivad. Kaks aastat tagasi võttis üks selline endaga kaasa auto koos nelja inimesega. Auto leiti rannast, üks surnu jäigi kadunuks. Väiksemad laviinid on tavalised. Maaomanikel ei ole mitte kohustust lund lükata ja purikaid alla peksta vaid hoopis jõesänge puhtana hoida, et õnnetusi vältida.

Kevadekuulutajad on siin siiski olemas, kuid need on kiriklikku laadi. Igal aastal sellel ajal teevad romeirod oma palverännaku.

ROMEIROS ongi kohalikud palverändurid. Igal aastal valmistuvad igas kogudused meestegrupid ennast selleks rännakuks ette. Tegemist on juba väga vana traditisiooniga, mis sai alguse loomulikult tänu maavärinatele. Igal aastal tehakse nädala jooksul jalgsi ring saarele peale, sealjuures koguaeg valjuhäälselt palvetades ja lauldes. Ööbitakse kas kirikutes või teiste koguduseliikmete majades. Vanasti toituti sellest, mida annetati, nüüdseks on ka siia hiilinud poeskäigud ja süüa ostmine. Algselt olid romeiros ainult mehed, naistel oli ju vaja kodu hoida ja lapsi kantseldada (ja noh, lase veel oma naine ilma peale, mine tea, äkki ei tulegi tagasi). Viimased kaks aastat on ka paar naistegruppi ilmunud, mis loomulikult kõvasti boleemikat tekitab. Igas maakonnas algab rännak eri ajal, põhiline on , et see peab olema tehtud just selle 40 päeva jooksul, mis on Kristuse kannatuse aeg. Sel ajal võib teedel tihti kohata 10-50 liikmelisi meeste gruppe, kellel kõigil suured sõbad üll(see on riietuse kohustslik osa), palvehelmed ühes käes ja mingi tokk teises käes ja kes vahetpidamata gregorianusi laulavad. Ilus ja austust tekitav. Romeiroste majutamine on austusväärne ülesanne ja kui naised romeiroseid kuskil kiriku ees palvetamas näevad, siis küsivad nad järgi, mitmeliikmeline grupp on ja loevad hiljem vastava arvu Ave Mariasid või Meie Isa Palveid, kõigi õnnetute hingede eest. Vist kõige ilusam komme üldse, mida sellel saarel kohanud olen. See alandlikkus ja austus ja arusaamine, et piisab ühest suurest maavärinast või tsunamist, et meid kõiki siit minema pühkida.

Viieteistkümes

Ammu pole enam midagi lapsesuust lugeda olnud. Aga ega nad siis sellepärast vait ei ole.
Eile vaatasime kolmekesi raamatut. Meil on endiselt aktuaalne tegelane jõuluvana. Raamatus tulebki tema pilt.
Laura:"Vaata baba(Peaks olema BARBA, mis tähendab habe)"
Taavi:"Mitte baba, vaid barbara."

Portugali keeles on üks väga hea sõna - namorada, mis tähendab armsamat või ka oma poissi või tüdrukut. Ka koos käimine on siis vastavalt namorar ja need, kes koos käivad on namorados. Lihtsuse mõttes nimetan nad hilisema jutu jooksul paariks.
Emme ja Taavi arutavad omavahel Valentini päevast lähtudes maailma asju.
Emme:"Kas sinul ka on siis juba oma tüdruk?"
Taavi: "Ikka on , Mariana"
Emme : "Miks just Mariana?"
Taavi: "Sest ta oskab hästi võidelda (portugali keeles on jälle hea sõna lutar, mis tähendab nii võitlemist ,kaklust, maadlust kui lasteaia versioonis lihtsalt müramist), aga ta on meil Nunoga kahe peale."
Veidi hiljem jutt jätkub, s.t. emme on uudishimulik, et mida see lasteaias "koos käimine" siis tähendab.
"Aga kas sa tead, kuidas see kellegiga koos olemine käib?"
"Mhmh siis tehakse alati kõike koos ja mängitakse koos samu mänge ja ollakse muidu ka koos."
"Kas nii nagu issi ja emme"
Taavi vaatab mind poolpõlastavalt aga seletab siiski: "Ei, teie olete ju abielus!"
"Aga mis vahe on abikaasadel ja paaridel?"
"Noh paaridel ei ole nii ilusaid riideid ja nad ei lähe pulma"

Taavi seletab oma tulevikuplaane:
"Kõigepealt lõpetan lasteaia ära ja siis lähen sinna kooli, kus teadlaseks õpitakse. "
"Mis teadlaseks sa siis tahad saada?"
"Kõigeteadlaseks"
"Aga siis sa pead küll väga palju õppima ja kõigeteadlane ei jõua vist keegi olla"
Lühikese mõttepausi järel teatab Taavi, et tema tahab olla planeetide ja dinosauruste teadlane.
"Oi, see on küll tore, siis sa hakkad dinosauruste luid otsima ja välja kaevama"
"mhmh, ma kõnnin siis igal pool, labidas kaasas, ainult, et ma ei tea, kus need luud on"
"Ja siis kui mõne luu leiad, siis hakkad vaatama, millise dinosauruse oma see on, kas tal on suured hambad ja sõi liha, või hoopis taimi, ja kas oli pika sabaga...."
"ei, see on liiga raske, ma ütlen kohe, et diplodookus"

Neljateistkümnes

Eile oli siis selline päev, kus Laura mingil hetkel köögipõrandale maha istus, kingad jalast võttis ja need kõigest jõust endast eemale lennutas. Üks kingadest maandus õnnetuseks köögikapil ja lõhkus ühe klaasi. Meie mõlema esimene reaktsioon oli ai-ai-ai Laura, mille peale ta ennast muidugi keset põrandat maha viskas ja üürgama hakkas. Alles siis jõudis kohale, et huvitav, mille eest me talle nüüd ai-ai-ai ütlesime. Kas klaasi lõhkumise või kinga lennutamise pärast. Sest jah, kui kinga lennutamine oli sihipärane ja täiesti teadlik tegevus, siis klaasi lõhkumine ei olnud seda ju teps mitte. Ja siis tuleks seda ju käsitleda kui õnnetust ja last hoopis lohutada. Ja tegelikult on kogu selline käitumine tingitud ju hoopis sellest, et Laura on väsinud ja tahab sülle.
Jah, tegelikult ma ju tea küll, et õige oleks olnud Laura rahulikult sülle võtta, talle näidata, mis juhtus ja seletada, et ära enam nii tee. (Ehkki jah, Laura pole just seletustest õppust võtja tüüp)Aga mis parata, kui ka vanemad saabuvad koju väsinute ja näljastena ja siis on vaja kiiresti süüa teha ja laud koristada ja pesu kuivama panna ja koerale, kassile ka süüa anda ja... Ja sealjuures on mõnel päeval korraga kõrvus nii Taavi jutt, kui Laura sülletahtmise virin. Ja raske midagi teha, sest keegi on koguaeg jalgade ümber ja käte küljes. Jah, raske on see lapsevanema elu.

ABIPALVE

Ja nüüd, kallid minu blogi lugejad, on mul edastada üks SUUR PALVE.

Kas kellelgi on kuskil mingit õmblemise käsiraamatut, mis just neid algajate asju õpetaks? Näiteks nagu see veneaegne käsitöö õpik oli. Ma tahaks nii hirmsasti õmmelda, aga tahaks hästi õmmelda. Ok Karnevaliriided suudan ma jah omast peast kokku ajada, sest kes ütleb, et need peavad olema korrektselt tehtud. Aga nüüd tahaks oma kodule rooma kardinaid ja toolikatteid ja muid asju teha. Aga ma lihtsalt ei oska. Ja siis oleksi vaja mingit sellist asja, kus näitab, kuidas teha tugevdatud nurka ja kuidas kanti õmmelda jne. Sest kiskuvat kardinat ju ka akna ette ei taha . Nii et kui kellegi kuskil vedeleb midagi, mis võiks mulle abiks olla, palun andke teada, olen nõus postikulud või mingid muud kulud kinni maksma. Ja kallid sugulased võiksid minu emme kappi piiluda, ehk temal on lausa see vene aegne õpik olemas.

Reklaamtekst

Eestisse tuleb üks maailmakuulus laulja. Ja ma ei mõtle siin Madonnat. Kuid kui oleks valida Madonna ja selle teise laulja vahel, siis minu valik langeks kõhklematult teisele. Tegemist on siis Cabo Verde paljasjalgse lauljaga, kelle nimeks Cesária Évora.

Kui teile meeldivad Aafrika meloodiad ja ilusad lihtsad laulud, siis on see midagi teie jaoks. Mul on lausa kahju, et ta oli Assooridel enne minu siiajõudmist. Youtubest muusikat kuulates on väga lihtne ennast tema kontserdile kujutada. Ja siinkohal on minul muidugi eeliseks suhteline keelest arusaamine, kuna ka sõnad on head. Suhteline sellepärast, et enamus tema laule on kriooli keeles, mis on portugali keelele küll sarnane, kuid pole siiski sama. Isegi kui keegi kontserdile ei lähe, siis on siinkohal paras tema loominguga veidi tutvuda.

Kolmeteistkümnes

Veidi kohalikest karnevalikommetest. Nagu juba mainitud on veebruar üks suur läbustamise kuu, eesti keelne viinakuu saab siin lõpuks mõtte. Ehkki karneval on samal päeval kui meie vastlad, keerleb terve kuu selle ümber. Collüsseumis on ridamisi maskiballe, nii lastele kui täiskasvanutele, kuhu tuleb kaunistatud piknikukorv kaasa võtta. Peod on jagatud vastavalt lasteballiks, maskiballiks ja lihtsalt balliks. Kui minul oli varem ettekujutus ballist, kui viisakast tantsupeost, siis nüüdseks olen aru saanud, et maskiball on lihtsalt smokinguga läbu. Üleelmisel aastal, kui 7.30 hommikul pidin tööle minema saabus terve hommiku jooksul poolpurjus-poolpohmas tegelasi ennast turgutama (kui on midagi, mida ma pidutsemise juures ei salli , siis on selleks just need tegelased, kes ei suuda kuidagi lõpetada).

Peale selle on igal saarel omad traditsioonid. S.Miguelil peetakse veesõda. Aja jooksul on see kunst tohutult täiustunud. Tänavatel sõdivad naabrid omavahel, peatänaval on põhilahing. Selle jaoks valmistutakse juba paar nädalat ette. Lahing toimub veoatokastitest, igas kastis 15-30 inimest. „Laskemoonaks” on veega täidetud õhupallid või kilekotid, mida on selle paari nädala jooksul hoolega ostetud ja täidetud. Esimesel aastal , kui avaldasin soovi samuti võitlema minekuks, vaadati mulle otsa kui lollile. Hiljem sain aru küll, miks. Tegemist on suhteliselt vägivaldse üritusega, kus autokastitäis täiskasvanud mehi kultuurselt kakleb. Loomulikult saavad ka kõik ümberkaudsed oma osa. Võitlejad kannavad kiivreid ja muid omaloomingulisi kaitseid. Lendab vett ja sõimusõnu. Autod sõidavad aeglaselt mööda avenüüd edasi-tagasi ja vahepeal käivad laskemoonavarusid täiendamas. Võitlus lõpeb siis, kui kõigil veekotid otsa saavad. Eriti tore on selle kõige juures vaadata turiste, kes enne võitlust fotokate ja kaameratega tänaval patseerivad ja ei taipa, et sellised asjad ilmselt seal kuivaks ei jää. Kohalikud poodnikud naelutavad juba aegsasti oma akende ette suured plaadid.

Veel kuulub karnevalikommete juurde laste rongkäik, kus kõik maakonna koolid ja lasteaiad marsivad. Kostüümid valmivad tihti koolis laste endi poolt ja igal klassil on mingi kindel teema. Nagu Brasiilia sambakarneval, ainult ilma poolpaljaste naisteta.

Ja siis on tavaks veel ka malassaadade söömine. Need on nagu meie pontsikud, ainult, et enne rasvas küpsetamist laiaks löödud. Maitsevad head kui kord aastas teha. Sel aastal kingiti mulle 12 malassaadat, millest ma korraga neli kinni pistsin ja peale seda ei suutnud enam ühtegi vaadata.

Kaheteistkümnes

Pole jälle jupp aega kirjutanud. Olen ikka elus, lihtsalt apaatne. Ja pole olnud eriti tahtmist millegi jaoks. Nüüd on see selleks korraks möödas ja elu jälle ilus. Osaliselt oli-on see apaatsus tingitud ka magamatusest. Laura on oma kahe ja poole eluaasta jooksul mind rohkem öid üleval hoidnud kui mistahes pidutsemised ja mu enda haigused ja võõras kohas mitte magada suutmised kokku. Mingil hetkel lihtsalt peab see ju kuidagi mõjuma. Nüüd olen tervelt kaks ööd ainult korraks pidanud ärkama. Ja muidugi vahin lolli järjekindlusega umbes kella kahe ajal öösel lakke ja nuputan, miks ma ei maga.

Aga asume asja juurde. Mis siis vahepeal toimunud on ehk siis teen kohe mitu sissekannet, et liiga pikaks ei läheks.

Kõigepealt muidugi karneval. Nii Taavi kui Laura lasteaias oli sel puhul pidu. Taavil vaba teema, Laura pidi olema popstaar. Taavi teatas, et tema kohe kindlasti peab draakon olema ja Taavil on selline emme, kes muidugi arvab, et ta on superandekas ja ülivõimetega ja noh, mis se draakonikostüüm siis teha ei ole. Tegelikult on ikka küll. Peale nädalast otsimist avastasin, et ega rohelisi dresse või siis pükse ja pluusi ikka ei ole müüa. Selleasemel ostsin ühe sädeleva rohelise riide. Taavi muidugi kodus teatas seda nähes kohe, see on konn, draakon on ikka tumeroheline. Õnneks riide pahupool oli tema jaoks juba vastuvõetava värviga. Õmblesin talle siis kahe päeva jooksul püksid ja pluusi. Ilmselgelt oleks ju ka kiiremni saanud aga kuna masin on ämma juures siis õhtul kodus traageldasin ja lõikasin ja sobitasin ja järmisel päeval õmblesin kokku. Neile, kes veel ei tea – mu õmblemisoskus on võrdeline joonistamisoskusega, see tähendab, et olematu. Ja lõikeid mul ka muidugi ei olnud. Mingid pluusid ja püksid riide peale ja nii ma need oma variandid tegingi. Taganjärgi mõtlen, et lõikega olekski ilmselt raskem olnud, sest oleks ju pidanud varrukad külge õmblema ja püksivärvli tegema jne. Siis tuli aeg maski kallale asuda. Interneti avarustest leidsin ühe näite ja näitasin seda ka Taavile, et kas kõlbab. Mask sai rohelisest kartongist , suurte valgete hammastega ja hiljem kaunistasin sädeleva värviga . Kusjuures tegemist on sellise maskiga, kuhu pea sisse käib ja kus suust saab välja vaadata. Kuna tegemise aja ei olnud Taavit kohal, siis tagantjärgi avastasin, et suu tuli liiga suur. Ja siis veel tiivad ja saba. Saba jaoks õmblesin püksiriidest kolmnurga, kiletasin mitmekihilise pakkimiskilega üle ja tegin kartongist kolmnurgad ogadeks, saba ise klammerdasin pükste külge. Tiivad said omakorda krepppaberist, mis samuti kahelt poolt üle kiletatud ja paeltega käte külge seotud. Lõppkokkuvõttes tuli minu arvukatele vandesõnadele ja lubadustele á la ei iial enam vaatamata üks äge draakon. Kahjuks ei saanud järjekordselt eriti head pilti. Kasvataja oli küll veendunud, et tegu on krokodilliga ja saba kadus päeva jooksul tagant, aga see Taavi tuju ei rikkunud. Ja kui te arvate, et kääridega ei ole võimalik näppu lõigata, siis võin kinnitada, et on küll ja kohe kaks korda ja sügavalt.

Laura pidu oli kaks päeva hiljem ja teema siis ette antud - poppstaar. See nõudis parasjagu peamurmist, sest mida sa paned kaheaastasele lapsele külmal ajal selga. Lõpuks õmblesin draakoni jääkidest seeliku, seekord siis õigetpidi riidest, ja randmepaela.Kuna neid jääke, oli vähem kui arvasin, sai seelik veidi niru Ostsime poest ühed superpäikseprillid ja pähe sidusime rätiku. Sai selline „attituudiga” beib. Minu arust täitsa lahe. Siin on karnevali ajal kombeks ka laste paraad, kust meie omade koolid seekord kahjuks osa ei võtnud. Laura rühm ju tegelikult ikka pisikesed veel ja Taavi käis lihtsalt vaatamas. Mina olin kostüümide tegemisest nii väsinud, et magasin sel ajal kodus, seetõttu ei oska kommenteerida.

. . .

Tõin sulle lilli,” ütleb mees.
“Jah? Aga… mispärast?” küsib naine.
“Noh… Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada.”
“Kas on midagi lahti?”
“Ei. Mis mõttes?”
“No et mis mõttes sa lilli tõid.”
“Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta.”
“Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta… Hehh! Mõtled nüüd
selle eest saada ve?”
“Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas
ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii
odavad ja…”
“Just nimelt! Ikka odavaid… Ega meie vahekord ju tõesti midagi
hinnalisemat väärt ei ole.”
“No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?”
“Ei saanud!”
“Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad.”
“Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid
just nüüd ostsid?”
“Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka
visata.”
“Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid
just nüüd tõid.”
“Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb.”
“Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?”
“Mida! Muidugi tahan!”
“Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui
sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on.”
“Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati
tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi.”
“Nii et sa ei tahagi mind?”
“Mida ma selle peale julgeks öelda?”
“Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha.”
“No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!”
“Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale.”
“Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui
ostsin ainult lilli ja tulin koju.”
“Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga
normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi.”
“Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada.”
“Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul
midagi plaanis ei oleks.”
“Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on
midagi?”
“AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis
küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks,
et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?”
“Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju
kogu aeg mu peale.”
“AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul
aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?”
“Enam ei ütle ma mitte üht sõna.”
“Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki.”
“No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb.”
“Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale.”
“Kui lilli tõin, eks ole?”
“Jah!”
“Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too.”
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: “Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli
võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?”

Üheteistkümnes

Tere jälle.

Täna maadlen väga segaste emotsioonidega. Jagan siis ka teiega.

Sain eile kingituseks hapendatud rukkileiba. Selgus, et üks inimene siin valmistab seda, küll saksa leiva nime all aga saksa ja eesti leivakultuur ju suht sarnane. Sõin kaks viilakat juba töö juures salaja ära. Maitses oi kui hea. Kujutasin juba ette, mille kõigega ma seda leiba nüüd sööma hakkan. Keedumuna ja sibul ja või ja juust ja.... Ja siis sõin täna hommikul kaks viilu juustuvõileiba. Ja siis hakks tunduma, et kõht on kuidagi hapu ja leib on kuidagi raske ja ei olnud kuidagi nii hea, kui ma mäletasin. Lohutan ennast küll sellega, et see minu lemmik, kõige tavalisem vormileib, ei ole jah nii hapu ja on veidi kohevam ka. Ja juust oli ka see kohalik ja tugev, mida paljud hommikuti ei taha süüa, sest pidavat kõhule halvasti mõjuma. Ja kohvi ka ei joonud kõrvale, sest jooksin, leib hambus,autosse (esmaspäeva hommik ikkagi). Aga ikkagi, ainult see mõte, et võibolla kõik need asjad, millest väidan end puudust tundvat , ei maitsegi tegelikult enam mulle. Et olengi siinse toiduga juba nii ära harjunud, et teisi asju enam ei tahagi. See mõte on lausa valus. Jah, ma tean ju küll, et kui peaksin siit lahkuma, siis näiteks meretoidust tunneksin puudust, ja mõnigatest puuviljadest, ja värskest aedviljast talvel, ja pipramoosist ... Aga igal juhul ei kaalu need üles marineeritud kurke ja suitsukana ja –liha ja –kala, ja igasuguseid soolaseid hoidiseid; ja seeni; ja kohupiimakooki; ja hapupiimaga mikserdatud maasikaid; ja päikese käes kuumaks ja magusaks küpsenud punaseid sõstraid...

Ei, ma lihtsalt keeldun uskumast, et eesti toit mulle võibolla enam ei maitsegi. See lihtsalt ei ole võimalik. Ok väikesed mööndused teen liha ja sokolaadi osas, sest neist olen ka siin praktiliselt loobunud. Esimese järgi pole kunagi erilist vajadust tundnud ja alates sellest ajast, kui ise süüa teen, kasutan liha tunduvalt vähem, kui kellegi tehtud sööki süües. Kui väljas süües antakse valida tugev praad, või suur salatitaldrik, valin kõhklematult viimase. Ja kuna siin pole lihtsalt head sokolaadi saada, siis halba ei viitsi süüa ja nüüd söön sokolaadi siis, kui peab (pühade ajal), või kui keegi Eestist saadab.

Aga muus osas, mitte mingit allahindlust.

Tegelikult üritasin eelmisel aastal isegi hapukurke teha, arvasin omast peast, et neid on raskem untsu keerata, kui marineeritud kurke. Pealegi ei olnud mul selliseid kindlalt suletavaid purke. Panin siis kurgid koos soolveega ämbrisse, mustsõstralehti ja mädarõigast ei olnud, nende asemel panin sinepiseemneid ja küüslauku. Taldrik tagurpidi kurkide otsa ja kivi ka veel vajutuseks peale. Kolm päeva hiljem kui vaatama läksin ei olnud seal mitte värsked soolakurgid, vaid pigem värsked mädakurgid. Mõtlesin jupp aega, mis ma valesti tegin. Nüüd kuulsin ühe tuttava käest, kuidas tema üritas teha hapukapsast ja välja tuli hoopis mädakapsas. Koos jõudsime järeldusele, et ilmselt ei soosi kohalik kliima piimhappebaktereid, kes ju tegelikult kõigi nende hapendamiste taga. Ka piim ei lähe siin mitte korralikult hapuks, vaid pigem halvaks. Nii, et kõigile kes soovivad võin järjekordselt öelda – teretulemast meie võluvasse kliimasse.