Huulevill ja viirpapagoi

 Meie kanname maski. Umbes 85% on vaktsineeritud, vaikselt hakatakse kolmandat süsti jagama. Ja juba teist aastat on siseruumides maskid ees, ehki nüüd ikka palju lopemalt. Aga absoluutselt keegi ei tülitse. 

Mina kui eestlane arvasin vanasti selle põsemusi kohta, et eks ta üks mõttetu tegevus ole, nüüd tunnen puudust füüsilisest kontaktist. Jootraha anti vanasti käepigistusega, nüüd on kliendid kuidagi kohmetud ja ei oska selle rahaga midagi teha. 

Ja siis, peale aastast “põsemusikuival” olekut, kohtusin oma vana kaugtööandjaga. Meil on pikk ühine ajalugu, tema alustas meiega koostööd samal ajal kui mina sakslastega, nii et tunneme üksteist juba kümme aastat. Elab Maltal aga käib kaks korda aastas siin, armastab veini ja naerda. Nii et kui ta hotelliuksest välja astus, siis ei öelnud ta mitte tere, vaid hoopis; “mul on kõik vaktsiinid olemas”, haaras mu kaenlasse ja andis mulle laksuva põsemusi. Sellise vanema põlvkonna oma, kus üks suunurk riivab hästi kergelt teist. ( Ma alguses, kui selliseid musisid sain, mõtlesin, et huih, aga veidi vanematel inimestel ongi nii kombeks)

Istusime jõime klaasikese veini ja ajasime pikalt juttu. 

Ja arvake ära, mis ma sellest kõigest endale sain….

Suure villi huule peale. 

Peale aastast maskikandmist oli see ilmselt keha esimene reaktsioon võõraste pisikute peale. Eriti arvestades seda, et huuleville saan ma siin ikka üliharva. 

Teine tragikoomiline situatsioon on seotud viirpapagoiga.

Meil muide kutsutakse praegu üles linnuorganisatsioonile helistama kui vabalt lendavat viirpapagoid näeme. Kahtlustatakse, et meil on siin juba mitte ainult põgenenud isendid vaid metsik populatsioon, mida ma täitsa usun. 

Läksin mina kiiresti korraks lõngapoodi. Auto jäi seisma teisele poole teed. 

Kõndisin üle sebra, avastasin poe uksel on sildi  - Tulen kohe tagasi- ( sellised sildid väärivad omaette postistust), ja kõndisin üle sama sebra tagasi auto suunas. Keset sebra tegin peaaegu klassikalise multifilmi banaanikoore kukkumise, mõlemad jalad uhkelt kaarega õhku. Õnneks jõudis üks jalg kiiremini maha tagasi kui tagumik või pea, aga autojuhtidel sai ilmselt tuju lõbusaks. 

Tuleb välja, et selle ajaga kui mina korraks poe ukse taga seisatasin, maandus ülekäigurajale üks neist kahtlastest viirpapagoidest.  Üks suvaline autojuht sõitis ta seal omakorda kohe pannkoogiks.  Ja mina panin oma saapa selle sulekuhja serva peale ja tegin keset teed tasuta etendust. Kui see pole  näide täpsest ajastusest siis ma tõesti ei tea mis see on. 

Suu laulab fadot - süda kaerajaani

 Ma panin kunagi ammu-ammu endale arstiaja- veel enne seda suurt Covidit. 

Perearsti järjekorrad on siin ka tavaliselt kolme kuu kandis, selle ajaga jõuab juba ära unustada, miks sa sinna minna tahtsid. Loomulikult lükati seda eelmise aasta jooksul kaks korda edasi. Kui lõpuks arsti juurde sain, istusin naeratava näoga tooli peale ja teatasin: “Ma ei mäleta enam, miks ma siin olen.” 

Meie perearsti ma tunnen muidu küll, mul on ju kolm last, nendega ikka satun aeg-ajalt sinna. On selline kena naisterahvas. Naeratas mulle vastu, kuni arvutis minu andmeid otsis. Tuli välja, et ma olin viimane kord tema juures käinud peale Eva sündi, mis oli ühtlasi ka viimane kord kui tegin mingeidki analüüse. Eva muide, on praegu kaheksa ja liigub hoolega üheksa suunas. Isegi seda, millal ma viimati enda pärast traumapunktis käisin, ei suuda meenutada. Ma olen seal muidu üsna tihe külaline,  aga jälle, ma käin seal kas oma lastega või klientidega. Ainukesed arsid, kus ma käin regulaarselt on hambaarst  ja günekoloog. 

Ega midagi, arst kirjutas mulle hulga analüüse: veri ja uriin ja kolesterool ja elektrokardiogramm - ikkagi keskealine naine. Seejärel pani mulle kuus kuud hiljem uue aja kirja. 

Tegin kõik proovid ära ja läksin kuus kuud hiljem uuesti hulga paberitega tema jutule. Ise naersin, ma olen ikka nii igav inimene. Kõik proovid on keskmised. 

Arst vaatas ja trükkis. Avas südameuuringu, vaatas ja trükkis ja hakkas küsimusi esitama. Mul olevat südames mingi rütmi võnkumine. Kas ma ennast aeg-ajalt kuidagi teistmoodi ei tunne, väsinud või õhupuudusega või ei tunne kuidas süda klopib? Kui arsti ukse taga olin ma veel kindel, et ma olen ju raudpoltkindel terve  inimene, siis järsku tulid mulle tõesti sada asja meelde. 

Jajah, kui ma ikka augustis matkama pean, siis ma hakkan kohe hingeldama küll, eriti kui õhuniiskus on üle üheksakümne protsendi ja tee läheb ülesmäge. Ja üleüldse, viimasel ajal ma väsin jah matkates kergemini, eriti jalad tunnevad seda, aga ma arvasin, et see tuleb sellest, et olen peaaegu kümme kilo aasta jooksul juurde võtnud. 

Ja viimane kord kui õudusfilmi vaatasin, siis oli tõesti selline tunne et süda puperdab sees. Ühesõnaga - arsti juurde läks rõõmus terve inimene, kabinetiuksest astus välja haige vanamutt. 

Arst pistis kätte saatekirja südame ultraheliks. Õnneks võttis ultraheli tegemine aega omakorda kolm kuud ja selle aja jooksul läks mul meelest haige olla. Kui lõpuks kohale läksin, pikutasin jupp aega voodi peal kuni tehnik ultraheli tegi, palus mu eelmist eksamit näha ja ei leidnud midagi. Igaks juhuks soovitas kahe aasta pärast uuesti kontrollida, aga teatas juba uksel, et mõnel inimesel ongi selline süda mis tantsib oma rütmi järgi. Ehk siis Portugali südamemasinad ei tunne meie kaerajaani. 

Foto on Mario Roberto looming ja neid särke on võimalik osta-tellida.