teisipäev, 21. aprill 2009

Kahekümnes

Viimasel ajal näen ma vist välja rikkam kui muidu või siis välismaalasem kui muidu (loe talvel). Esimest korda minu elu jooksul üritati mult midagi röövida. Ja seda päise päeva ajal rahvarohkes kohas. Istun mina avenüül pingi peal, kott üle õla, ootan Paulot ja unistan niisama. Järsku tunnen, kuidas kott õlalt maha tõmmatakse. Esialgne reaktsioon oli, et keegi lihtsalt jooksis vastu kotti, siis sain aru, et see tõmme muutub üha tugevamaks. Tugevdasin ka enda haaret ja kargasin püsti. Ühel noorel mehel käsi minu kotisanga taga ja näos ilmne kavatus jooksu pista, teine mees kaks sammu eespool assisteerimas. Minu kõvahäälse õiendamise peale astuvad need kaks mulle ligi, näitavad süstalt ja nõuavad raha või torkavad mind AIDSise nõelaga. Ja vat sel momendil sain ma tõsiselt vihaseks. Vastasin , et eks te siis torgake, kui muidu ei saa, aga mis te arvate, kui kaugel siin esimene turvamees on ja kui kaua aega kulub teie kättesaamiseks. Selle peale kadus süstal taskusse ja mehed ise teadmata suunas. Kõige rohkem hämmastas mind see, et kogu selle aja jooksul oli meie läheduses inimesi ja keegi ei reageerinud kuidagi. Ok enamus olid turistid ja kuna kõik toimus suht kähku, siis ilmselt nad isegi ei taibanud, mis toimub, aga siiski…

Aga siiski. Olen alates keskkooli ajast häälega reisinud ja seda ka üksi ja samuti väljaspool Eestit. Olen öises Londonis üksi ringi jalutanud ja ka Londoni getosse ära eksinud. Olen nii Soomes kui Rootsis julgelt igal ajal ringi liikunud. Kui välja arvata see, et kunagi on mult hooletult toolile pandud käekott pihta pandud, siis pole mul iial selliseid probleeme olnud. Pigem vatupidi. Olen ära joonud lugematul hulgal välja tehtud kohvisid(Tartu -Tallinn maanteel lausa kohustuslik), söönud kõike, alates kaasavõetud ja minuga jagatud võileibadest kuni restoranilõunateni. Rääkinud huvitavate ja toredate inimestega, kes nii mõnigi kord oma sihtmärgist veidi kõrvale põikasid, et mind kohale toimetada. Pidanud ka hiljem ühendust nii mõnegagi neist. Iial, tõesti, mitte iial, pole pidanud teise inimese suhtes hirmu tundma. Ja nüüd siis selline "tore"kogemus.

Nojah, eks igal oinal tuleb kunagi oma mihklipäev.

Üheksateistkümnes

Vahepeal kaks nädalat vahet peetud. Olin nimelt puhkusel.(JEEE!!!!!) Ja kodus ei olnud aega ja viitsimist pikalt arvuti taga istuda. Töö juures peab seda niikuinii tegema, mis puhkus see oleks, kui kodus samuti teeks.

Seekord andis puhkus kõvasti ainet mõtlemiseks. Kõigepealt külastasime meest, kes orgaanilist aeda peab. See tähendab, et ei kasuta absoluuselt mingeid kemikaale. Kohapeal selgus ,et tegemist on isegi suurema radikaalsusega kui me arvasime. Inimene, kes pole elus arstirohte tarvitanud, kelle lapsed on siin ainukesed ilma vaktsiiniteta, ja kes püüab elada sada protsenti keemiavaba elu. Kõigega ma tema jutus nõustuda ei saa aga mõtlemisainet andis küll. Ja imetlen teda siiralt, sest tema valitud elustiil ei ole lihtne. Eriti meie tarbimiskeskses ühiskonnas.

Sel kevadel sai meil viis aastat Assooridel elatud. See oligi meie esialgse elu planeerimise tähtaeg, siit edasi tuli “ hiljem vaatame, mis saab”. Ühesõnaga tundub, et kas viis aastat või igavesti. See omakorda annaks võimaluse käed puusa lüüa ja teatada:”Noh, Paulo, mina olen oma osa lepingust täitnud, nüüd on sinu kord”, aga elu ei ole ju nii lihtne. Ise tunnen, et olen veidi väsinud. Mul on villand lahketest nägudest ja mustadest mõtetest. On villand, et abikaasa ja emana ei ole ma enam iseseisev isiksus. Kui kuskilt blogist lugesin, et seoses väïkse lapsega on noorele emale külgelöömisel tekkinud uus stiil, siis siin on vastupidi. Kui vallalise naisega võib veel juttu teha, siis abielunaiste vastu kaob igasugune huvi. Mitte, et ma flirtimist taga igatseks, igatsen seda, et keegi mind ka lihtsalt kui inimest võtaks . Samas, just nüüd olen hakanud kohtuma inimestega, kellega koos ennast hästi tunnen. Irooniliselt on kõik need inimesed mitteassoorlased Just nüüd olen saanud tunnustust inimestelt keda austan. Just nüüd on kutsutud mind huvitavates projektides osalema.

Ja veel , selle kahe nädala jooksul nägime Lauras imelist muutust. Kui alguses küsis ta iga kord, kui ennast riidesse panin, kas emme läheb tööle ja kõndis mul kramplikult taga, siis mingil hetkel toimus muutus. Laura muutus palju rahulikumaks ja heatujulisemaks. Oli võimeline üksi kuskil mängima, ilma, et keegi peaks juures olema. Ei ärganud enam hommikul nutuga, vaid tatsas lihtsalt elutuppa vaatama, kus teised on. See pani sügavalt mõtlema, kas see töö on ikka niipalju väärt, et selle nimel last “trauh meerida”, või õigemini, kas just nädalavahetusel töötamine on ikka hea mõte. Mis üldse on minu vaba aja hind?

Ühesõnaga, muutuste lõhna on õhus tunda, peab lihtsalt hoolega nuusutama ja siis otsustama, kuhu poole nina keerata.

laupäev, 4. aprill 2009

Kaheksateistkümnes.

Oi, kuidas mulle meeldib rahulikult ärgata.

Tänane hommik oli siis selline...
Taavi, kes eile kerges kõhugripis oli ja juba kella kuue ajal „ära vajus”, saabus hommikul kell seitse meie tuppa ja teatas, et tal kõht hirmus tühi. Selle peale ärkas ka Laura, kellel on nädala sees raske isegi kell kaheksa silmi avada. Issi tõmbas püksid jalga ja läks kööki lauda katma, emme tuigerdas samuti voodist välja lapsi riietama. Sõime kõik koos rahulikult hommikust, kusjuures Taavi pistis tõepoolest kinni hiigelportsu salatit. Siis panin mina end riidesse ja jooksin (mul kipub kell alati viimased kümme minutit vahele jätma) bussi peale, et tööle minna. Kuna laupäeviti jõuan linna tund aega liiga vara, siis kasutasin seda ära ja käisin turu pealt läbi.

Oi, kuidas mulle meeldib laupäevahommikune turg.

Nädala sees on turg rahulik ja vaikne kohake, et siis reedel ja laupäeval rõõmsalt pulbitseda. Kalaturg on täis värske kala müüjaid, kes kõva häälega hindu hõiguvad. Talunikud müüvad aiasaadusi ja praegusel ajal ka taimi. Kui miski on eriti soodsa hinnaga või lõppemas, siis hõigatakse ka see kõva häälega välja. Peale ostu-ja müügikoha on turg ka kohtumis-ja suhtlemispaik, kus iga müüja küsib, kus elad, kuidas läheb , räägib veidi endast jne. Ja muidugi meeldib mulle see, et juurikad on suhteliselt odavad. Saab ostelda ilma, et see rahakotile hullult mõjuks. Ja kohalikku värsket on aastaringselt saadaval, talvel kapsad, redised, salat, spinat, sibul naerid jne, suvel hernes, uba, kurk, tomat, paprika, piprakaunad.....

Ka lihalettide juures on eluterve tunglemine. Minu lemmikuks on üks väike aga hirmus tragi naine, kes imekiiresti liha lõikab ja sealjuures vahetpidamata oma klientidega juttu ajab. Alati on tal palju kliente, mina sealhulgas ja alati on tal käed tööd täis, kuid väsinuna pole ma teda kunagi näinud.

Ja tänase turupäeva tipuks sattusin ma peale tillitaimedele. Till on siin kandis uus ja haruldane asi. Selle asemel kasutatakse apteegitilli, mis kasvab metsikult ( ja mis mulle ei maitse). Minu seemnetest ei tõusnud kahjuks midagi üles ja olin juba värskest tilli-kurgisalati mõttest loobumas. Täna nägin ühte meest tillipunte müümas ja küsisin kohe, kas tal juhuslikult taimi pole pakkuda. Mees teatas, et ei ole, aga kuna eelmisel korral oli üks proua taimi palunud, siis seekord tõi ta tema jaoks ühe kimbu. Ja kuna ma ilusti palun, siis on ta nõus selle kimbu pooleks tegema. Rääkis mulle veel veidi Pico da Pedra ajaloost ja kohalikust mullast ja mis kuskil hästi kasvab. Kui nüüd kuskilt veel rabarbrit ka saaks, siis oleks juba ilus elu.

Tururing tehtud jäi just parajasti aega päikese käes istudes üks cappucino ära juua. Ja just päikse käes istudes, sest meil on juba teist päeva t-särgi ilm. +19 kraadi sooja. Õhuniiskus on muidugi 87% ja öösiti sajab, aprill ikkagi.

Ja ongi paras aeg tööd alustada. Hea tuju igatahes terveks päevaks garanteeritud.

reede, 3. aprill 2009

Kuueteistkümnenda täiendus.

Leidsin ühe hea artikli, mida veidi tõlkisin, ehk aitab see paremini aru saada, mida need palverännakud tegelikult tähendavad.

Palverännakud on vana traditsioon, mis tekkis peale 1522 aastat, mil esimest San Migueli pealinna Vila Franca de Campot tabas tugev maavärin. Sellele järgnes vukaanipurse, mille tagajärjel linna 4500 elanikust pääsesid eluga ainult 500. Nelikümmend astat hiljem tekkis teine vulkaan kohal, mis praegu on tuntud kui Lagoa de Fogo (tulejärv). Kuna tol ajal olid seda tüüpi katastroofid tõlgentatud jumala karistusena, siis nende päevade jooksul organiseeris rahvas mitmeid väikesi protsessioone kirikust kirikusse, paludes halastust.

Sellest alates väljub igal aastal mitmeid meestegruppe laupäeval kodukirikust, et järgmise pühapäeva õhtul tagasi jõuda. (Sel aastal 57 gruppi). Grupis on nii 9-10 aastaseid lapsi, kui 70 – aastaseid mehi. Grupp kõnnib alati kahes reas, hõivates ühe sõiduraja või kitsamates kohtades terve tee. Grupi keskel on Meister ehk hingedehoidja. Tema käest tellivad möödakäijad palveid lähedaste nimel ja tema on ainuke, kes võib teiste inimestega rääkida, teised keskenduvad palvetamisele ja laulmisele. Tagasi koju jõudes korraldatakse koos peredega pidu, milles kõik osa võtavad.

Seitsmeteistkümnes

Tahtsin siis minagi maa päeva tähistada ja tunniks ajaks elektri välja lülitada. Kui kodus selle teatavaks tegin, vaadati mulle otsa kui lollile. “Misasja, ilma elektrita just sel ajal, kui Portugal mängib? (jalgpall loomulikult)”

Ja noh, kuna ma öösel Pluuto juures magada ei tahtnud, siis pidingi leppima tõsiasjaga, et sel korral meie ei osale.

Meil nimelt on selline “reegel”, et kui üks teisele midagi väga paha teeb, siis see teine võib esimese koeraga magama saata. Siiamaani on see küll ainult lubaduse tasemel olnud aga mine sa võta kinni, jalgpall on tõsine asi. Kõige suurem tõenäosus Pluutoga magama minna oli mul siis, kui Benfica ja Sporting (Kaks enam-vähem võrdset portugali tiimi) pidasid otsustava kohtumise. Kahjuks oleme me eri meeskondade fännid ja juhuslikult oli Sporting see, kes esimese värava lõi. Kui ma siis liiga hoogsalt tantsima hakkasin, oli tõesti reaalne oht Pluuto kaissu pugeda. Aga siis määras kohtunik ekslikult Benficale penalti ja mina olin päästetud. :)

Muide, muidu meil kodus õlut ei jooda, aga tähtsate mängude jaoks ostetakse paar pudelit kappi valmis. Ja just jalgpall on ainuke koht, kus Paulot vandumas võib kuulda. Portugaallastel lihtsalt on juba sünnist saadik see pisik veres, pole midagi parata.

Jalgpalliga on kaudselt seotud ka järgmine lapsesuust.

Seda, mida ma Taavi käest parajasti lasteaia kohta küsisin, ei mäletagi, aga vastus oli igatahes ma ei tea. Mina vastu: „No kuidas sa ei tea, alles ju tulid koju.”

„Mul aju ei tööta”

„Mismoodi ei tööta?”

„Noh jõin ühe pudeli õlut Preta Doce(maakeeli kali) ja nüüd on mu aju kõik surnud. „