Vabandust, me jääme hiljaks.

Hirmsasti tahaks jõuludest kirjutada, aga võtan selle siis ette, kui pildid ka käepärast on.

Aga hilinemine.

Juba kaks korda viimase kahe nädala jooksul oleme me hiljaks jäänud täiesti jaburatel põhjustel. Esimene kord oli laupäeval, kui pidime minema minu jõulupeole. Kõik ilusti valmis ja isegi õigeaegselt, kui järsku avastame, et aiavärava taha on ilmunud emane hundikoer. Preili vaatab läbi aia Pluuto poole ja keeldub meie õssitamisele vaatamata jalga laskmast. Pluuto vaatab särava näoga vaheldumisi preili ja meie poole, justkui näidates, et noh, mis te veel ootate, tehke see neetud uks juba ükskord lahti.
 Kõik oleks muidu korras olnud, aga meil on aiamaal kanad ja üks nendest oli aedikust välja pääsenud ja preili tõmbas tal tiivast mõned suled välja, enne kui kana uuesti pakku pääses. Pluuto arvates võis külaline muidugi teha, mida aga heaks arvas, peaasi, et ikka emane on. Ja nii ei jäänudki meil muud üle, kui minna paari maja kaugusel elavate naabrite ukse taha ja küsida, et ega nende emane hundu kadunud pole. Neid polnud muidugi kodus aga viis minutit hiljem, kui kahekesi igasugu koeratõrje süsteeme nuputasime, nägime saabuvat autot. Oligi nende koer, tulidki järgi ja viisidki minema. Aga meie jäime hiljaks mis hiljaks.

Täna läksime minu ja Lauraga hambaarsti juurde. Hiljaks jäämas veel ei olnud, aga kergelt kiire oli juba küll. Viimasel külatänaval seisis kõnniteel porgandpaljas kahe- või kolmeaastane poiss. Kuna sealsamas on paar maja, oletasime, et ju ta on oma maja ukse ees ja sõitsime autoga edasi, Kui tema kõrvale jõudsime, astus poiss järsku sõiduteele ja sirutas käe meie poole. Paulo põikas autoga kõrvale, kiirus oli juba poissi silmates minimaalseks kahanenud. Vaatasime üksteisele otsa ja otsustasime korraga, et nii me seda asja jätta ei tohi. Astusin autost välja ja vaatasin ringi, ühtegi täiskasvanut ei paistund kusagilt. Poiss oli porgandpaljas ja kintsud tagant pruuni ollusega määrdunud. Kükitasin tema ette maha ja küsisin, kus ema, poiss näitas käega ebamäärases suunas, siis ütles - vanaema - ja näitas käega uuesti mingis teises suunas. Kratsisin veidi kukalt, ühelt poolt tiksus kõrvus kell, teiselt poolt sain aru, et siia seda poissi ka jätta ei saa. Korraks mõtlesin poisi isegi autosse istuma panna, aga pruun ollus oli kahtlaselt sedamoodi nagu oleks see tagumikut pärit ja mine tea, hiljem veel süüdistab keegi mind lapseröövis.
Küsisin jälle poisi käest, kus su kodu on. Poiss näitas käega ühele kõrvaltänavale, võtsime üksteisel käest kinni ja hakkasime selles suunas astuma. Jõudsime viimase majani, poiss lipsas rõõmsalt aiaaugust sisse ja hakkas koeraga jutustama, mina koputasin uksele, keegi ei vastanud. Kõndisin nõutu näoga maja ees edasi tagasi, Paulo oli selle aja peale juba autoga ka tänavale jõudnud ja hakkas naabritega juttu tegema. Järsku teatas poiss rõõmsalt, ema ja hakkas uhe läheneva lapsevankriga naisterahva poole jooksma. Paulo jõudis lapsega samal ajal ema juurde ja teatas, et me oleksime äärepealt ta lapsele otsa sõitnud. Ema vaatas selle poisile otsa, küsis, mis sa väljas teed, haaras tal käest kinni ja astus meist välja tegemata edasi kodu poole.

Ja meie jäime oma arst juurde jälle pool tundi hiljaks.

Putukad

Laura on oma putukahirmu suhtes teinud märgatavaid edusamme. Kui varem ei saanud tuppa minna, sest põrandal oli surnud kärbes või midagi taolist, siis eile leidis ta mööda seina roniva sajajalgse. Tuli minu juurde, teatas, et koridoris on putukas ja haaras nurgast harja. Läks sellega tagasi koridori, võttis kinni harjavarre kõige kaugemast otsast, ja üritas putukale pihta saada.  Siis pidi ikka kiljudes minema jooksma, sest sajajalgne ei saanud mitte surma vaid kukkus lihtsalt seina pealt maha ja hakkas tema poole siblima.

Naised roolis

Ma loen viimasel ajal vist liiga palju uudiseid. Sellepárast need lingid siin. Siin on jálle úks. http://www.auto24.ee/uudised/uudised.php?uid=9361

Kuskilt olin juba kuulnud arvamust, et alates sellest, kui beebipillid leiutatud, on maailm hukka láinud. Naised said ise otsustada kas ja kelle lapsi nad ilmale toovad ja sellest algas seksrevolutsioon ja emantsipeerumine ja mis iganes veel.
Núúd tuleb válja, et kóik sai alguse juba hoopis varem. Sellel hetkel, kui esimene naine rooli taha istus.

Reklaam?

Töö tõttu om mul praegu veidi tegemist Malta elanikega. Tavaliselt kuuleb Eesti kohta kommentaare Eurovisiooni poole pealt. Kui seal käisin, siis jäi mulje, et see on ka ainus, mida Eestist teatakse. Eile saatis sealne kolleeg selle uudise: http://www.timesofmalta.com/articles/view/20111125/local/Live-your-lives-two-jailed-drug-smugglers-told.395428

Nüüd vist teatakse Eestist veidi rohkem aga ma pole kindel, kas see mind just õnnelikuks teeb.

Puud peavad puhkama

Portugali keeles on skaudid escoteiros ja musketärid muscateiros. Laura on vaatmata pidevatele parandustele  surmkindel , et Taavi läheb reedeõhtuti musketäride kogunemisele.


Laura käis kaitsesüste saamas. Hiljem arutasid kahekesi koos: "Tead, üks süst oli palju valusam kui teine."
- " Noh võibolla on sul üks õlg peenem kui teine ja süst läks otsapidi kondi sisse ja sellepärast oli valusam. "

Jalutame Lauraga mööda linna ja Laura märkab, et puud on raagu läinud. "Miks neil puudel enam lehti pole?"
- " Need puud peavad talvel puhkama."
Laura mõtleb veidi: " Nojah, neil väsisid käed ära sellest, et nii paljusid lehti peab kinni hoidma."

Laural ja Taavil on mõlemal plaan paika pandud, mida tuleb teha, kui meil siin tuleb maavärin või mõni vulkaan hakkab purskama. Siis lähme kõigepealt Lissaboni ja siis Eestisse ja kumbki võib kaasa võtta ainult ühe tähtsate asjade seljakoti. Taavi puhul dinosaurused, Laural barbid, isa-ema hoolitsevad muude asjade eest. Peale selle avaldas Laura mulle veel ühe oma kriisiplaanidest:
"Kui teie kõik peaksite ära surema, siis ma lähen ja koputan ühe ukse peale ja ütlen et mulle on uut kodu ja vanemaid vaja. Aga ei tohi olla vanad inimesed, sest need ju surevad ka ära ja mulle on veel pikka aega kodu vaja."

Eestlusest

Avastasin eelmisel nädalal, et olen praktiliselt kümme aastat, seda küll mõningate pausidega, Eestist väljaspool elanud.

Seni olin alati mõelnud, et olen ära ainult ajutiselt, panen luua ukse ette ja tulen kohe koju tagasi. Ja nüüd jõudis järsku kohale, et mina olengi vist juba see väliseestlane. Et siis rahvuseta inimene. Sel suvel märkasin ehmatusega, et enam ei kippunud iga tänaval ette juhtuva Eestist pärit turistiga juttu ajama. Kuidagi ei osanud alustada, tundus teise inimese tülitamisena. Ja blogi kirjutades häirib mind üha enam ja enam, kui konarlikuks mu keel on muutunud. Põhilise saan ära öelda, aga puuduvad õiged nüanssid.
Kurb on. Siiani olin mõelnud, et mina küll aktsendiga ei räägi ja keelt ära ei unusta ja nüüd... Ja tuleks siis selle arvelt portugali keelgi paremini suhu. Eile arutasime Taaviga erinavte sõnade mitmuse vorme. Ühe variandi puhul pidin küsima, aga kust sa tead, et see nii on. Taavi: " Aga ma lihtsalt tean, mul on need asjad alati õiged." Naeratsin kõrvalt ja tuli meelde, kuidas eesti keele reeglid olid teisejärgulised, sest kuidagi iseenesest kirjutasid ju õigest.

Arstilkäik

Mul oli töö pärast vaja arstitõendit. Seda, mis ütleb, et kõik on ikka korras ja võin ilusasti tööl käia ja nii edasi.

Kuna mul pereasti pole, siis arstipunktis peaks ma esimese valvearsti juurde aja kinni panema. Viimasel korral, kui ma seda tegin, sain aja viis kuud hiljemaks. Seekord otsustasin tasulise visiidi kasuks. Sain teada, et arst väljastab tõendeid just samal päeval alates kella kuuest õhtul. Läksin aga rõõmsalt kohale.

Kõigepealt pidi arsti muidugi 45 minutit ootama, ta jäi hiljaks. Võrreldes näiteks haiglavisiidi ooteajaga on 45 min veel väga tühine aeg, minu isiklik rekord on olnud neli tundi ootamist. Siis tuli arst. Hakkas meid aga saabumise järjekorras sisse kutsuma. Tuli ka minu kord. Läksin ruumi ja istusin, arst vaatas mu pabereid, siis küsis: "Kuidas ma peaksin su nime hääldama?" Mina vastasin. Küsis: " Mida sa siin teed?" Mina vastasin. Siis küsis: " Aga muidu on sul ju kõik korras, eksole?" Mina vastain, et peaks vist ikka olema jah. Selle peale kirjutas arst paberile oma allkirja ja visiit oligi läbi. Isegi sellest ei olnud juttu, et mul on prillid.Nii et ma võin nüüd poolpimedana aga ilma prillideta kasvõi autot juhtida. Visiit kestis vähem kui viis minutit. Ja arvake ära, mis selle visiidi maksumus oli . . .?  - 30 EUR

Nüüd vast saab paremini aru, miks mind ajab närvi, kui kohalikud arstid protesteerivad, sest nad ei taha et automaatne kell nende töölesaabumise aega kontrollib.

Kuidas kasvatada lapsi.

Paulol on kóógis tooli peal suure hoolega kasvatatud haruldase taimed - Tiibeti goji  -Lycium barbarum.Tána mánguhoos sattus Laura mitu korda neile liiga láhedale. Lópuks Paulo hoitas lauda koristades: "Laura minu taimed, ma arvan et godijle ei meeldi su tagumik. " Hetk hiljem avanes jármine pilt: Laural on púksid rebadel ja hóóritab oma tagmikku taimede poole, ise vaatab úhe silmaga taimi, et mis need núúd peale hakkavad, ja teise silmaga Paulo poole...

Laupáev on teadagi koristamise páev. Taavi ja Laura teevad oma toad korda ja siis aitavad vói tolgendavad niisama. Tána Laura isegi pesi ise oma toa póaranda puhtaks. Hiljem óiendab ta midagi vaikselt oma  toas. Mingi hetk, piilun mina uksest sisse ja mis ma náen. Laura joonisab seina peale. Ise vaatab mulle otsa ja teatab, et tema tahab toa kujundust muuta. Selle peale ei olnud mul muidugi midagi óelda. Kui laps teab, mis ta teeb, siis oma tuba vóib ta ju nii sáttida nagu tahab. Veid hiljem vaatb Paulo úle Laura toa ukse ja tahab juba kurjustama hakata, Laura teatab róómsalt: "emme lubas". Sellele járgnes meie omavaheline vestlus teemal toa kaunistamine ja vastastikune autroriteet. Laura voodi juures on sein núúd selline
Ja hiljem sai úks pilt tóótegijatega ka tehtud.

Mángisme úkskord kolekesi lauamángu. Táring veeres telekalaua all. See on just sellise tobeda kórgusega vói óigemini madalusega et igasugu sodi paaseb hásti laua alla aga koristamisevahendid mitte. Laura sukeldus oma káega laua alla, haaras millesti kinni ja tómbas káe válja. Samal ajal ise seljaga laua poole ja mónusalt jutustades. Tói selle millegi siis silme ette, ise oli muidugi veendunud, et tegemist táringuga, avas mao ja leidis peost surnud prussaka. Laura kardab kóiksugu putukaid, kui vetsus on kasvói váike ámblik, tema sinna ei láhe. Ja prussakad on meil úks viiesentimeetrised. Járgnes lábilóikav karjatus ja see kestis nii pikalt, et kui Laura oleks óudusfilmi náitleja, siis see karjumine oleks talle Oskari toonud. Siis veel juppaega nuttu tagantjárgi. Taavi omakorda váánles póarandal naerukrampides. Situatsioon oli nii kurbnaljakas, et mina , kes ma Laurat súles hoidsin ja lohutada púúdsin ei suutnud naerupahvakuid tagasi hoida.

Taavi on meil núúd verivárske skaut. Esimesel korral kaisin salaja ukse taga kuulamas, mida tehakse. Minu meelest on nende póhitegevus váhemalt vihmase ilmaga kooris karjumine. Aga Taavile meeldib, tuleval nádlal jáávad nad óóseks kogunemispaika magama ja seda ei jóua Taavi ára oodata. Meie olime hádas ankeedi táitmisega. Skaudid on teadupárast kristlik organisatsioon. Ankeedis kúsimused: ristimise kuupáev, millal alustas usuópetust. kuna on esimene armulaud.... Ónneks on siin grupis nii, et nad ei nóua ristitud olemist. Lihtsalt sellega peab arvestama, et nad palvetavd koos ja káivad aegajalt kirikus abis. Aga selle vastu pole meil midagi.

Helloween

Assoorid on vist kõige Ameerikamaameelsem koht Euroopas. Ka Ameerika tähtpäevi tähistatakse siin suurelt. Helloween ei ole erand. Poed toovad oma karnevalidest ülejäänud nõia ja luukerekostüümid välja ja kommimüügiga tegelevad ettevõtted müüvad kolmandiku oma karamellidest. Umbes kella seitsme ajal õhtul ilmuvad uste taha esimesed lapsed, enamasti pisikesed ja enamasti koos vanematega. Teatavad häbelikult komm või vigur ja on iga karamelli üle õnnelikud. Mida hiljem, seda vanemaks muutuvad kommiküsijad ja seda rohkem on neid korraga koos. Suuremates kampades harrastatakse sedagi, et pistetakse oma kott esimesena vaesele ukseavajale nina ette ja rivi lõpus sirutatakse käsi uuesti välja. Umbes kella kümne ajal on kodudes kommid otsas ja enam ei avata uksi. Siis võib sedagi juhtuda, et mõni muna vastu ust maandub. Mulle meeldib vaadata neid kella seitsmeseid ja kaheksasi jõnglasi, kes kommist tõesti rõõmu tunnevad ja kes on oma kostüümi üle uhked. Aga sel aastal hakkasin mõtlema, kui vana lapse mina veel kommi küsima lubaksin. Veidi imelik on, kui ukse taha ilmub suitsetav teismeline ja küsib kommi.

Meie omad tähistasid sel aastal veidi teisiti. Käime läbi ühe neljalapselise perekonnaga, kus vanim poiss Taaviga ühes klassis ja järgmine, tüdruk, on  Laura saalikaaslane. Meie lapsed said auväärt kutse neile külla minna ja esimest korda lubasime neil sõprade juurde ööseks jääda. Kõik osapooled olid hirmus elevil ja asjade käiguga rahul. Laura jutustas öösel nii kaua, et oli järgmisel päeval magamatusest pohmellis. Taavi ainult mainis päev hiljem, et sel aastal Helloween ei õnnestunud nii hästi, sest komme ei mindudki küsima.

Talv on tulekul

Sel nádalal panime lópuks esimest korda lastele kooliminekuks pikad púksid jalga. Seni káidi kas lúhikeste púkstega vói kleidi ja sokkidega. Mingi jakk vói vihmakeep on kúll juba igaks juhuks kaasas aga váhemalt Taavil pole ma seda veel korda seljas náinud.

Sel nádalal aga langes tempereatuur jársult 18 kraadini. Ja hirmuga avastasime,et mólemad lapsed on suve jooksul oodatust rohkem kasvanud. Umbes neli kuud pole kummalgei úhtegi pika varukaga pluusi ega piksáárelisi púkse vaja olnud ja núúd tuleb válja, et Taavile on parajad ainult kaks paari. Úlejáánud on kóik kukekad vói tagumikust kitsad. Ja Laurale on eranditult kóik riided lúhikeseks jáánud, nii pluusid kui púksid. Ónneks armas óeraas andis mulle Eestist kaks paari púkse kaasa. Ja úhed mustad teksad, mida ma alles juulis vaatasin, et oi kui pikad, on núúd ilusasti parajad. Tundub, et keegi on vahepeal meie lapsi venitamas káinud.

Ja Laural on ametlikult esimene jáávhammas igemest váljas. Seda siis viieaastaselt ja kahekuuselt. Praktiliselt aasta varem kui Taavil. Ainult et selle hambaga on úks háda, piimahammas ei ole veel eest ára kukkunud. Nii ongi all keskel kaks hammast korraga suus. Taaviga láksime lópuks hambaarsti juurde, kes kaks alumist piimahammast válja tómbas, aga see lóbu maksab 80.00EUR. Ma úritan Laurat veenda, et parem on hammas ikka ise válja loksutada. Niikuinii peab ta vaeske kolm vaktsiinisústi saama ja uuesti kurguarsti juurde ja ilmsalt operatsioonile minema. See tundub juba liiga palju arste korraga. Ja Taavi on juba kade, sest tema pole nii ammu enam arsti juures káinud ja ja tahab ju ka hambaarsti juurde minna. Esimest korda elus náen last, kes palub hambaarsti juurde, ja ei taha hambaid válja logistada, sest hambaarsti juures on pónevam ja arst peseb puuriga hambaid ja teeb igemesse sústi, aga see on selline ... tunne noh... mitte valus. Hakka vói kahtlustama, et mul on laps haiglas ára vahetatud, sest minu oma kull nii ei káituks.

Nädalamenüü

Noh, nagu ma juba ütlesin, on meil nüüd kanad.

Kui vanaksminevad banaanid, mida ma varem kas koogi jaoks või piimakokteiliks kasutasin köögist ära kaovad, siis on see veel arusaadav. Koos kartulikoortega ja muu söödava sodiga leiavad need tee kanapuuri nurka ja kui ära ei sööda, siis sealt lähvad kõik asjad otse komposti.

Aga täna otsin kümkapist üleeile keedetud makaronipera. Olin just selle arvestusega suurema portsu keetnud, et teen perast ahjuvormi. Mida pole seda pole. Algul mõtlen, et ju käis Paulo kodus lõunat söömas, siis tuleb meelde, et neil reedeti ju töö juures seltis grillimine. Lõpuks ei pea vastu ja küsin, vastuseks tuleb: " ah need või, need läksid kanadele ".
Vot siis tuleb küll tahtmine käed puusa lüüa ja teatada, et mul on piisavalt tegemist sellegagi , et igapäevaselt perele kiiresti maitsvat ja soovitavalt tervislikku õhtusööki pakkuda, nüüd hakka veel kanadele ka vaheldusrikast nädalamenüüd koostama.

Back to basics.

Vist kóik minuvanused maalapsed teavad, kuidas suviti peedivagusid kóplama vói peenraid rohima vói heina tegema pidi. Nende tóóde vastu ei olnud vóimalik vóidelda, need lihtsalt olid. Nii mónigi neist endistest maalastest elab praegu linnas ja peenarde tegemine on vaid málestus. Meie láksime ajas tagasi.

Juba siis, kui maja ostmist arutasime, oli úks vótmekúsimus aia vói maalapi olemasolu. Esimesel aastal oli see rohkem Paulo isa mángumaa. Aga núúd on isa vanemaks jáánud ja aed on kóigi kohustuseks muutunud. Viimase kahe aastaga oleme minu suureks róomuks suutnud endale páris korraliku maitsetaimede ja teeheinte kogu soetada. Ja kui esimesel aastal oli rohkem kasvatamise róóm ja suuremat osa taimedest ei osanud kuhugi surada, siis tána tegin lóunasóógiks ahjukartuleid túúmiani, rosmariini ja oregoniga(oregaanoga). Nende kórvale táidetud baklasaanid peterselli ja lavendliga. Kólab nagu meistriklass, eks ole. Juurde veel jogurt kúúslaugu ja musta pipraga.

Mis meil siis praegu aias kasvab ja lóhnab?
Esimene asukas oli piparmúnt, see oli meid juba ees ootamas ja seda kasutatakse siin lihasupi sees. Tasub proovida, esialgu harjumatu aga annab vága mónusa maitse. Praeguseks kasvab aianurgas piparmúnt, múnt, meliss ja sidrunmeliss. Múúri ááres on ilus ja praegu óitsev rosmariini póósas, lavendel, estragon,  ja túúmian on veel noored, neid peab esialgu ettevaatlikult tarvitama. Igapáevaselt on kasutusel oregon ja minu vaieldamatuks lemmikuks on saanud basiilik, see láheb igasse salatisse ja vóileiva vahele.

Tee jaoks korjasime Eestist sel suvel veidi párnaóisi, kasvatasime ise Eestist toodud seemnetest kummelit. Ja kasvamas ja osaliselt kuivatatud on meil piparrohtu  - Satureia Hortensis  (see on veel pisike ja Paulo ei luba teda puutuda) , maria luisa - Lippia citriodora (kui keegi teab eesti keelset nime, andke teada), printsihein - Cymbopogon citratus (jálle, eesti keelne nimi on mulle tundmatu) ja salvei ning ananass -salvei. Meliss ja múndid leiavad ka aeg-ajalt tee tassini.

Kóige huvitavam taim meie aias on aga arruda -Ruta graveolens,.See taim oli tuntud juba keskajast kui pahade vaimude peletaja. Taim ise on ilus ja lóhnab nagu piparkook vói kaneelirull. Tema kohta on úldiselt váhe infot aga ta vága tugevatoimeline. Vanasti usuti, et arruda mójus naistele kui afrodisiaak ja meestele just vastupidiselt. Munkadele soovitati arruda lehti tee sisse panna ja veel praegu vóib seda taime kloostriaedades kohata. Samuti on ta tuntud kui taim, mille kasutamine vóib esile kutsuda aborti ja sisemisi verejookse. Teistes allikates mainitakse et temaga saab veenilaiended ravida. Arruda keedis on vága hea desifitseeriva toimega ja seda soovitatakse ka táide vastu. Igasuguste putukate peletamiseks riputati lehti ja oksi vanasti akendele. Kuid igal pool hoiatatakse et taim on vága tugeva toimega ja ei soovitata seda seespidiselt kasutada. Huvitav on ka see, et kui taime trepi ette maha istutasime, siis kaapis Pluuto ta kolm korda járjest mullast válja. Seda kaitsvast pambustokkidest hoolimata. Tundub, et ta jááb meile trepi ette lóhnama, aga jooma me teda ei hakka.

Ja et asi ikka korralik ja loodusláhedane oleks, on meil tánasest jálle kanad. Seekord aianurgas spetsiaalset ehitatud aedikus. Nii maaláhedane, kui váhegi vóimalik.

Vaalavaatlus

Need kes mul kúlas on káinud, teavad, mida vaalavaatlus endast kujutab. Paned aga kummijope selga , istud paati ja vaatad, mis edasi juhtub. Mónikord juhtub ja mónikord ei juhtu suurt midagi. Tána juhtus.

Alustuseks kohtasime laup-eeldelfiine. Eesti keelne nimi ei útle nende válimuse kohta suurt midagi, aga nad on toreded ja uudishimulikud loomad, kes sóbralikult úmber paadi ujusid. delfiini pilt Tána oli meri peegelsile ja tundus lausa óline, lained liikusid nii laisalt. ILm ilus, temperatuur 23 kraadi, veetemperatuur umbes 20 kraadi. Náhtavus vee sisse úlihea. Pidi lausa endaga vóitlema, et mitte "kogematta "vette delfiinide sekka kukkuda. Ja peale seda teatas kapten saladuskatte all, et rohkem ei ole midagi náhtud, vaatame kas endal ónnestub veidi ringi sóita ja midagi leida. Vaimusilmas kujutasin juba ette, kuidas kimame kaks tundi móóda merd ja siis tuleme túhjalt tagasi. Kuid ainult natuke hiljem teatas vahimees, et ta arvab, et veid kaugemal on vist kashelott . . . vói vist koguni kaks. . . vói ákki isegi rohkem. Ja siis jái kummaliselt vait ja lausus ainult, et minge ikka sinna jah, kus ma teid juhatasin. Aeg ajalt teatas, kas minna paremale vói vasakule, muud ei midagi. Omavahel arvasime, et ju ta úhe isase leidis, kes sukeldub ja ára kipub kaduma. JA siis jóudsime kohale.

Vaal paremal  - hóikas skipper, -  ei hoopis kolm vaala .... ja kaks vasakul ka. Jálgisime neid paremal olevaid veidi, kuni nad sukeldusid, siis asusime teisi otsima, ja varsti saime aru, et olime suure vaalagrupi keskel. Igalt poolt, kuhu vaatasid, vóis vaalapurskeid náha. Leidsime suuri isaseid kashelotte, nagime emaseid ja isegi úsna pisikesi (vaala móistes) poegi. Kóik olid rahulikud, puhkasid ilusati veepinnal ja ei teinud meie laevukestest váljagi. Ja ilm oli endiselt ilus ja vesi vaikne ja mootor valja lulitautd ja igaúks vaatas sinna kuhu tahtis ja jálgis just sellist vaala millise jaoks tuju.
Hiljem arutasime vaatlejaga ja úksteisega ja arvasime, et kokku vóis seal olla umbes 20 - 30 looma.  kachelott
Unustamatu elamus nii meie klientidele ku ka meremeestele.
Minu jaoks juba teine vága ónnestunud reis.

Merel on asju, mis pamevad su kaasa elama ja ópetavad alandlikut aga meri vóib olla maailma kóige ilusam elamus ja sellised páevad táidavad hinge.

Hakka vói meremeheks.

PS! Mul on Maltalt párit tóóarvuti ja see ei tunnista kuidagi táppe táhtede peal. Vabandust.

Volto Já

Selle lausejupi peaksin ma ka oma blogi pealkirjaks panema.
Volto já - tulen kohe tagasi.
See lause on Ponta Delgadas ametlikult poeustel kasutusel. Kui selline paber oleks kuskil eesti poe uksel, siis arvaksin mina lihtsameelselt, et ju läks müüja veidiks kuhugi ja tuleb tõesti kohe tagasi. Väga võimalik, et jääksin isegi ootama, vähemalt maapoe ees kindlasti.

Siin aga on ajaarvamine veidi teisiti.
 Olen igapäevasel ühest poeuksest mööda kõndinud ja seal on see silt juba vaat et nädal aega uksel. Täna tahtsin lennuväljal postkontorist läbi astuda. jõudsin ukseni, avastasin, et parasjagu on lõunaaeg ja kontor suletud. Ega midagi. Läksin oma klientide lennukit ootama ja panin kirjad kõrvale. Lennuk jäi tublisti hiljaks ja vahepeal sai lõunaaeg läbi. Saabus üks neiu, avas postkontori ukse, pani uksele sildi "Volto já" , keeras ukse uuesti lukku ja läks kuhugi. Mina olin veel oma pool tunnikest lennuväljal, aga tundub, et já (kohe) kestab veidi pikemalt. Kirjad jäid igatahes posti panemata.

Maa ja Ilm

Olen tagasi.
Tagasi Eestist, tagasi tööl, tagasi Assooridel.
Kui eelmisel korral kodus käisin, siis põdesin pärast pikalt. Seekord oli kuidagi teisiti, armsam, helgem ja hubasem.
Käisime esimene kord kogu perega minu lapsepõlvekodus puhkamas.
Lastele oli nii palju uut ja huvitavat, et see avas ka enda silmad. Miks siin majade vahel müüre pole? Kuidas siin nii palju konni on? Nad söövad siin koguaeg liha (see on muuseas tunnustus). Kell kolm öösel  - aga kui väljas juba valge on, miks ma siis ikka magama pean? Siin on maailma parimad maasikad. Kui kaua see autosõit veel kestab, enne kui me kohale jõuame? Miks järves üldse laineid pole?
Mõnus oli. Võtsime aega endi ja laste jaoks. Ka seda polnud me enam ammu teinud.

Ja Paulo kommentaarid:
Kui ma sellest reisist aastaid hiljem pean midagi meenutama, siis esimene asjana tulevad meelde sääsed ja parmud.
Vennaraas rääkis talle Sosnovski karuputkest , tema kommentaar: Me võiksime selle endale mandariinipuude ümber istutada, siis on kohe näha, kes see varas on.
Ja viimasel õhtul.
See oli kõige parem Eesti reis.
Mis mulle siin kõige rohkem meeldib, on see, et teie perekond nagu lausa otsiks põhjust, et saaks kokku tulla, üksteist näha ja rääkida.

Ja tõsi ta ju on. Meie pere ei ole lihtsalt nimed, meie pere on pere sõna otseses mõttes.
Tänud Teile kõigile, et meie jaoks aega leidsite. Aitäh, et vaevusite läbi astuma, läbi sõitma. Tänud iga lausutud sõna ja koosveedetud minuti eest.  Just Teie tegite selle reisi ja Eestimaa meie jaoks eriliseks. Tõite soojust endaga kaasa. Nüüd saame Teid kõiki koos meenutada. Ja vähemalt mulle annab see jõudu pikaks-pikaks ajaks. Teile mõtlemine toob sära silma.
Ja loodan Teid kõiki varem või hiljem jälle näha.

Kohtumiseni.

Me ei taha massturismi.

Ma olen viimasel ajal pidevalt väsinud või siis tunnen end lihtsalt lollina. Seda muidugi jälle töö pärast. Viimase nelja kuu jooksul olen käinud kolmel erineval koolitusel. Tore on ja õpib palju aga koolitused on enamsti kas nädalavahetusel või peale tööd. Ja tööd on samal ajal järjest rohkem. Mingil hetkel alustasin märmikupõhist töötegemist, sest muidu ei suuda enam meeles pidada, mis tehtud, mis tegemata, ja mis veel vaja teha. Nüüd mõtlen juba, et pean teise märkmiku koduse elu jaoks varuma. Ainult, et siis tuleb probleem, et kuhu ma need märmikud panen, et nad mul koguaeg käepärast võtta oleks, kui midagi jälle meelde tuleb, mis teha vaja. Asi on juba nii kaugele länud, et üks Eesti grupp kirjutas mulle kirja ja päris, kas ma saaks neile ekskursioone teha. Ja mina ei tea, mida vastata, sest  mul on samal ajal sakslased ja ma ei tea, kas mul nende kõrvalt on aega veel millegi jaoks.
Aga vähemalt lapsed on rõõmsad ja rahulikud. Matkasid sel nädalavahetuel kuus kilomeetrit ja ei kurtnud kordagi. Mängivad kodus Riksi ja Ronjat ja Laura teatab mulle rõõmsalt hommikuti tere-tere, samal ajal kui Taavi õpib eestikeelseid loomanimesid Navitrolla musta notsu mängu järgi. Lõbus laulusiil on juba selge ja seapõrsas samuti.

Oma tuba - oma luba

Taavi kirjutas täna oma toa ukse peale järgmise sõnumi:

Palun mitte siseneda. Kui tahad sisse tulla, pead andma 5 Eurot.

Terekest kah

Meil käis sel nädalal üks ootamatu külaline. Eesti neiu Merilin. Kirjavahetus algas sellesama blogi kaudu ja ma ise ka ei tea, kuidas see nüüd täpselt juhtus aga esmaspäeval oli ta meil õhtusöögilauas. Lapsed otsustasid juba hommikul, et kui saabub külaline Eestist, siis peab elevil olema ja küsisid iga poole tunni tagant kella. Õhtu jooksul puges endalegi ootus põue - kaua aega pole enam elusat Eestlast näinud.

Esmaspäeval õhtusöök, teisipäeval vaalavaatlus ja Sete Cidades ja kolmapäeval Furnas ja läinud ta oligi. Hea tunne jäi hinge. Sai Eesti keelt räägitud, sai meeldiva inimesega suheldud, sai lastega koos aega veedetud.
Just selline peakski üks puhkus olema. Ja veel täna õhtul on ütlemata hea kodumaine komm põske pista ja abikaasa kõrval telekat vaadata. Tulge aga veel.

PS! Kes tuleb, peab nipernaadi viina kaasa tooma : )

Konkurs

Ma olen nii väsinud lennukipiletite otsimisest, et hakkab juba tunduma, mis ma sinna Eestisse ikka niiväga lähen. Kui hinnad klapivad, siis ei klapi päevad, kui päevad klapivad, siis ei klapi lennujaamad. Ja kui kõik klapib, siis ei ole just sellele ainukesele lennukile nädalas enam kohti. Oleks rahakott endakõrgune, siis ostaks praegu eralennuki või hoopis purjeka. Seilaks rahulikult kuni Eesti rand vastu tuleb. Ei mingit muret.
Aga mida pole seda pole. Kuulutan siis parem välja konkursi:

Sellele, kes leiab marsruudil Ponta Delgada - Tallinn (Tartu; Riga) juuni viimaste - juuli esimeste nädalate jooksul parimad lennuvõimalused, toome kaasa auhinna.

 Arvestama peab seda, et minu puhkus on kaks nädalat, millest tahaks võimalikult palju Eestis, mitte kuskil suvalisel lennuväljal veeta. Reisime kahe lapsega, mis tähendab, et igasuguste lennuväljade vahetamine ja viie eri lennukiga lendamine ei ole ka kõige mõnusam.
Ootame pakkumisi!!!

Tööjutud

Mul on toredad kliendid.
Alates sellest ajast kui minu praktiline matkamine ja "lapsehoidmine" algas, on nad kõik toredad olnud.
Eriti kui arvestada seda, et alustasin "incomingut", või siis kohapealseks reisisaatjaks olemist ajal , mil olin saksa keelt vaid kuu aega harjutada saanud ja rääkimine ei olnud sugugi lihtne. Igal esmaspäeval istusin hommikul lennujaamas ja hiljem hotelli ees ja hingasin sügavalt sisse-välja. Püüdsin keskenduda ja mitte eriti hirmul välja näha. Ja nädal algas teisipäevaga ja lõppes pühapäevaga, vahele jäi lennuki saabumise päev, mis tavaarvestuses ei lugenud.
 Ise ka ei tea miks, aga mul on alati inimkamba ees hirm olnud. Hiljem kui selgub, et kamp ei olegi lihtsalt kamp, vaid inimesed, kes on millegipärast samas kohas koos, siis on asi jälle korras.

Ja vot need inimesed on lausa supertoredad.
Ma ei teagi, kui mitu raamatut on mulle kingitud: " Äkki tahad midagi saksa keeles ka lugeda". Üks tore grupp kinkis meile karbi sokolaadi, mille kaane vahele oli pistetud laevukesteks volditud rahatähti. Armsad inimesed, kes tulevad lennuki lahkumise päeval lihtsalt kätt suruma ja ütlema, et neil oli tore. Grupp, kes sel ajal , kui mina olen WC -s, harjutab kooris minu nime ütlemist. Inimesed, kes pistavad sulle pihku või jätavad hotelli vastuvõttu tänukirja, kes küsivad hiljem oma reisiagendi käest järgi, kuidas selle toreda giidi nimi täpselt oligi, inimesed, kes poetavad pihku ´sokolaadisüdame... Palju ja toredad, kellele mõtlemine paneb naeratama.
Kuid see viimane - see on juba üle ootuste.
Meiega veetis oma puhkuse üks austria abelupaar, kellel on Austrias oma restoran. Sai siis nendega räägitud erinevatest toitudest ja toitumisharjumustest jne.
Eelmisel nädalal, saabusin rõõmsalt ja uduniiskelt ühelt jalgsimatkalt ja leidsin kontorist paki minu nimele. Saatja nimi tundmatu...
Harutasin lahti ja mis ma nägin - pakis kaks ja pool kilo hapukapsast.!. Ja ei mingit kaarti või selgitust.

Hiljem selgus, et seesama abielupaar oli kolleeg Jenny käest uurinud, mis mu täielik nimi ja aadress on, sest neile oli jäänud mulje, et mul on igatsus hapukapsa järgi ja nad otsustasid lihtsalt head meelt teha...

Kevad

Meil on kevad... Ja karneval.

Kevadet on näha mitmelt poolt. Kõigepealt oli kahe nädala tagune matkarada täiesti tuulevaikne ja kuidagi läks nii, et kõndisime kõik T-särgi väel ja ka selle selg sai märjaks higistatud. Siis hakkasid asalead üksteise järel rohelisest roosaks muutma, ka meie aias on üks roosa jalgpall ja üks suur roosa vahupall. Glütsiinia, mis end kolm aastat tagasi roosipõõsa sees ise otsustas kasvatada, on sel aastal suur ja üleni õiepungi täis, esimesed sinised õiedki piilumas. Incenso, mis maakeeli võib vabalt olla viirukipuu aga võib ka mitte olla, on kollakasvalgeid õisi täis ja lõhnab nii tugevalt et ninas on koguaeg magus õhk.
Akaatsiad ja eukalüptipuud on samuti õitehunniku all. Karjamaad on täis valgeid kallasid, margariitasid ja metsikut küüslauku. Teepervedel kasvab jänesekapsa kollaseõieline sugulane.

 Ma polegi varem siin kevadet nii tugevalt tunnetanud. Ilmselt aitab kaasa ka see, et jupp aega pole vihma sadanud ja et ma viimased kolm kuud vähemalt kolm päeva nädalas mööda metsi ja mägesid kõnnin.

Ja siis tuled õhtul koju, avad arvuti ja loed, kuidas ETV näitab suusatamist ja külma on -20 kraadi.

Hakkab aga jälle otsast peale.

Blogi on olnud varjusurmas. Kuid viimasel ajal olen järjest teravamalt tajunud, et kuskil on inimesed, kellest mina väga hoolin ja kes tegelikult tahavad ju teada, kuidas ma elan.
Tagantjärgi kirjutada ei viitsi, aga edasi võib küll minna.

Minu kallis poeg tegi üksi iseseivalt paar sõbrapäeva kaarti-kirja.
Emmele kirjutatu: "Ema, sa oled minu särav lill."
Issile: " Isa, mina olen see, keda sa armastad."
Ja õpetajale: "Õpetaja, ma armastan sind ja mulle meeldivad sinu kodused ülesanded."

Sõna armastama olevat neil koolis igal pool. Taavi lauale on kirjutatud ma armastan Annat ja kiigele ma armastan Sergiot kolmandast klassist.