Natuke aega tagasi rääkisin siin muutuste vajadusest. Noh ongi nüüd muutused käes, ja veel millised. Alates esimesest juulist olen töötu. Leping lõpeb ja uuendamisele ei kuulu. Portugali seaduste järgi kuuluksin ma järgmise lepinguga juba firma põhitöötajate hulka ja leping muutuks tähtajatuks, mis omakorda tähendaks, et kui firma meist lahti tahaks saada, peaks ta juba hakkama igasuguseid kompensatsioone maksma. Ja vähemtähtis pole ka see, et meie saime oma töö eest väga head palka. Nüüd tulevad müüjate asmele kaks uut inimest, kes saavad miinimumi pluss müügiprotsendid, mis vähendab igakuiseid kulusid üsna märkimisväärselt. Sellist varianti, et kandideerime kohe uuesti ja teeme uue lepingu uute tingimustega, portugali seadus ei luba. Ja tõttöelda ma ei tea, kas ma oleksin nõus sellise töögraafikuga miinimumpalga eest töötama. Vanast peast hakkab inimene rohkem valima.
Esimest korda selle viie aasta jooksul, mis siin elatud, olen nüüd ametlikult töötu. Seisan valiku ees: ühelt poolt oleks ju väga hea kuu või kaks rahulikult töötu olla ja suve nautida. Saaks ehk isegi koos Pauloga puhata. Seda enam, et igakuine majamakse väheneb just praegu 300 euro võrra. Samas on suvel lihtsam tööd leida ja noh, saaks hakata neid pisikesi krediidivõlgu tasa tegema, mis majaehituse ajal vaikselt kogunesid. Ei teagi nüüd, mis saama hakkab. Teen vist lihtsalt nii, et meeleheitlikult ükskõik millist tööd ei otsi aga hoian silmad hästi lahti ja levitan igal pool infot, et tahan tööle.
teisipäev, 16. juuni 2009
reede, 12. juuni 2009
Kahekümne üheksas
Sel nädalal said omavahel kokku kas asja. Esiteks oli Portugali – Eesti sõpruskohtumine ja teiseks on meil köögipõrand ikka veel lõpetamata. Mina kui tõeline patrioot lällasin muidugi juba nädalajagu ette, kuidas ongi aeg neid portugali tattninasid õpetada ja lubasin oma klientidele Eesti võidu puhul õlled välja teha. Niisiis otsustasimegi, et vaatame koos mängu ja kaotaja läheb hiljem põrandat tegema.Üldiselt olen ma osav tühikargaja küll aga see ei tähenda, et mul reaalsustaju kadunud oleks. Veetsin targu mõned tunnid plaatide vahelt tolmu puhastades, et õhtul ees ootavat tööd kergendada. Mäng (peab ütlema, et jama mäng) lõppes ja meie vaatasime pikkade nägudega üksteisele otsa, mõtlesime veidi ja otsustasime, et täna jääb see põrand vist ikka poolikuks. Eile vaatasin valutava südamega neid puhastatud pragusid ja otsustasin, et tuleb ikka asja kallale asuda. Paulole see töö eriti ei istu ja mulle lähevad peale lastega veedetud päeva sellised nokitsemised just peale, vähemalt kuuleb iseenda mõtteid. Otsustavaks kujunes asjaolu, et Taavi vajus juba peale õhtusööki magama. Niisiis teatasin kella kaheksa ajal Paulole, et täna on tema kord Laura magama panna, sest mina pean oma ilu eest hoolt kandma. Elame ju siiski saarel, kus rannahooaeg võib hea tahtmise korral terve aasta kesta, nii et igasugused karvaeemaldus- ja muud protsetuurid on paratamatud ja mehed enam selliste asjade kohta küsimusi ei esita. Paulo panigi siis Laura magama ja tegeles mingite oma asjadega. Kahe tunni möödudes ei pidanud ta enam vastu, ja tuli küsima, et mis iluprotseduure nüüd siis köögis tehakse. Ja noh, kahe tunniga peaks naine olema juba vähemalt sama ilus kui Seeba kuninganna. Suur oli tema imestus, kui Seeba kuninganna asemel oli köögis mitte nii väga ilus(kes see tööriietes ikka ilus on) tema oma naine, kes käpuli pahtlit põrandale mökerdas .Loomulikult ei lubanud tema meheau siis niisama pealtvaatajaks jääda, vaid pidi ka tema selle töö ette võtma. Tagajärjena sai jälle üks suur lahmakas põrandat valmis.
Aga peab ütlema, et suur köök võib ju muidu hea olla, meie köögis näiteks sõitsid lapsed talvel jalgrattaga, kuid igasuguste remonttööde koha pealt on see lausa nuhtluseks. Põrand pole ikka veel valmis. Ja kivisein ootab oma järge. Nii et....... JÄERG TULLEB.
Aga peab ütlema, et suur köök võib ju muidu hea olla, meie köögis näiteks sõitsid lapsed talvel jalgrattaga, kuid igasuguste remonttööde koha pealt on see lausa nuhtluseks. Põrand pole ikka veel valmis. Ja kivisein ootab oma järge. Nii et....... JÄERG TULLEB.
neljapäev, 4. juuni 2009
Kahekümne kaheksas.
Täna on päev nagu päev ikka, ainult selle vahega, et täna tuleb Paulo Lissabonist tagasi (JEEEEEEE!!!!!)
Olen nüüd juba nädalajagu üksikema olnud ja pean ütlema, et raske on see elu. Ilmselt neis peredes, kus isa pidevalt kodus pole, on reeglid ja harjumused teistsugused, kui meil. Aga meie oleme kõik kolmekekesi igatahes täiesti issisõltlased. Alates sellest, et keegi pole mulle enam nädal aega kohvi vodisse toonud, ega isegi valmis teinud ja lõpetades sellega, et ega emme keelamine pole ikka mingi keelamine.
Ma ei teadnudki, et ma tegelikult Paulost nii kõvasti puudust tunnen. Meie koosoldud aja esimestel aastatel oli ju normiks selline kokku-lahku elu. Norras, siis mina kolm kuud kodus, siis neli kuud Inglismaal, siis poolteist kuud kodus, siis kuu aega Portugalis, neli kuud Inglismaal, uuesti kaks kuud kodus jne. Tõsi, viimane kord kui veidi aega lahus veetsime oli siis, kui Laura sündis ja ma temaga haiglas olin, peaaegu kolm aastat tagasi.
Armas on vaadata, kuidas lapsed samuti issist puudust tunnevad. Taavi sai ilusti aru, kuhu issi läheb, Laurale jõudis asi kohale alles siis, kui issi lennuväljal lehvitas. Sellel päeval pidi iga poole tunni tagant küsima: “Ja issi?”
Nüüd seletab juba ise, et issi on vääääga kaugel Lissabonis Laurale kingitust ostmas. Kusjuures kingitus on kindlasti “bebé”(ehk siis maakeeli beebinukk)
Taavi jaoks võib olla ükskõik mis asi aga kõige olulisem on, et issi juba ruttu tuleks. Ja üldse võiks olla nii, et hommikul läheb ja õhtul tuleb juba tagasi, või kui kauemaks on vaja jääda, siis peaks ikka Taavi ka kaasa võtma ja loomaaeda minema. Ja mõlemad on hakanud hoolega telefoni valvama, sest äkki issi helistab. Täna hommikul ronis Laura esimese asjana voodist välja haaras telefoni ja helistas kogemata issile. Ajasid siis veidike juttu ja lausa jupp aega peale seda, kui kõne oli lõpetatud hoidis Laura ikka veel telefoni vastu kõrva, sest äkki issi on veel seal ja Taavi omakorda oli nutuäärel, et tema ei saanudki rääkida.
Aga noh, täna õhtul on meie pere jälle koos ja eks siis näis, mis juhtuma hakkab.
Olen nüüd juba nädalajagu üksikema olnud ja pean ütlema, et raske on see elu. Ilmselt neis peredes, kus isa pidevalt kodus pole, on reeglid ja harjumused teistsugused, kui meil. Aga meie oleme kõik kolmekekesi igatahes täiesti issisõltlased. Alates sellest, et keegi pole mulle enam nädal aega kohvi vodisse toonud, ega isegi valmis teinud ja lõpetades sellega, et ega emme keelamine pole ikka mingi keelamine.
Ma ei teadnudki, et ma tegelikult Paulost nii kõvasti puudust tunnen. Meie koosoldud aja esimestel aastatel oli ju normiks selline kokku-lahku elu. Norras, siis mina kolm kuud kodus, siis neli kuud Inglismaal, siis poolteist kuud kodus, siis kuu aega Portugalis, neli kuud Inglismaal, uuesti kaks kuud kodus jne. Tõsi, viimane kord kui veidi aega lahus veetsime oli siis, kui Laura sündis ja ma temaga haiglas olin, peaaegu kolm aastat tagasi.
Armas on vaadata, kuidas lapsed samuti issist puudust tunnevad. Taavi sai ilusti aru, kuhu issi läheb, Laurale jõudis asi kohale alles siis, kui issi lennuväljal lehvitas. Sellel päeval pidi iga poole tunni tagant küsima: “Ja issi?”
Nüüd seletab juba ise, et issi on vääääga kaugel Lissabonis Laurale kingitust ostmas. Kusjuures kingitus on kindlasti “bebé”(ehk siis maakeeli beebinukk)
Taavi jaoks võib olla ükskõik mis asi aga kõige olulisem on, et issi juba ruttu tuleks. Ja üldse võiks olla nii, et hommikul läheb ja õhtul tuleb juba tagasi, või kui kauemaks on vaja jääda, siis peaks ikka Taavi ka kaasa võtma ja loomaaeda minema. Ja mõlemad on hakanud hoolega telefoni valvama, sest äkki issi helistab. Täna hommikul ronis Laura esimese asjana voodist välja haaras telefoni ja helistas kogemata issile. Ajasid siis veidike juttu ja lausa jupp aega peale seda, kui kõne oli lõpetatud hoidis Laura ikka veel telefoni vastu kõrva, sest äkki issi on veel seal ja Taavi omakorda oli nutuäärel, et tema ei saanudki rääkida.
Aga noh, täna õhtul on meie pere jälle koos ja eks siis näis, mis juhtuma hakkab.
teisipäev, 2. juuni 2009
Kahekümne seitsmes.
Meil käis üks väga ootamatu külaline.
Eelmisel reedel, kella poole kuue ajal helistas Paulo: “Tead, Margarida on tööasjus siin, ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma, ega sul midagi ju selle vastu ei ole.”
Margarida on Portugali neiu, kellega me mõlemad Norra ajal tutvusime ja kes teistsuguste otsuste puhul oleks võinud olla minu asemel praegu Paulo kõrval. Meie suhe on selline veidi omapärane, mõlemad teame, et mingil ajal olime konkurendid, samas sellel teemal avalikult ei räägi. Ja noh, elu on läinud nii nagu on ja teha pole ju enam midagi. Sellegipoolest ei teadnud ma momendiks, kuidas sellesse külastusse suhtuda. Seda enam, et õhtusöögiks oli plaanitud eilne supipera koos mingi üleeilse praeperaga, mis pidi kas pirukaks või sibulahautiseks muutuma - mitte just päris külaliste, seda enam endise rivaali vastuvõtmise kohane eine. Kuid kui häda käes, siis riis mereandidega päästab päeva, seda eriti siis, kui sul on ülitore äi, kes lahkelt oma maitseaineid laenab. (Teadmiseks üldsusele, enamus mereandide maitsest ei tule mitte mereandidest, vaid vastavatest maitseainetest. )
Ja kella kaheksa ajal leidiski kohtumine aset. Sõime, ajasime juttu, ja leppisime kokku laupäeval veidi mööda saart tiirutada. Ja laupäev oli tegelikult väga armas. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed viie aastaga muutuvad, õigemini, kuidas eluviis tingib mõtteviisi, või vastupidi. Viis või kuus aastat tagasi olime kõik noored tuulepead-seiklejad. Nüüd on ühest saanud karjäärinaine, teistest pereinimesed. Kui üks omab väga kindlaid tulevikuplaane oma töö suhtes ja sinna vahele mainib ebamääraselt, et kunagi tahaks ka tema peret ja nelja last, siis teine pool suudab rääkida just oma pereasjust ja laste tulevikust, samal ajal kui töö koha peal on suhtumine, elame näeme.
Ja lõppkokkuvõttes oli mul selle kohtumise üle väga hea meel. Tore oli näha inimest, kellega mingi aeg tagasi sai külg-külje kõrval elatud, tore oli näha, et isiksused, kui sellised, on siiski samad, mis aastaid tagasi.
Ja mul on väga hea meel, et meie suhe on nii tugev, et seal ei ole ruumi ega vajadust mõttetuks armukadeduseks, mis oleks võinud kogu selle kohtumise rikkuda või hoopis ära jätta. Ja veel parem meel on mul selle üle, et meie suhe on läbi aegade püsinud nii tugev, et kellelgi kolmandal ka parima tahtmise juures vaheletrügimise ruumi ei ole. Ja mul on hea meel, et minu kõrval on mees, keda 100 % usaldan. Ja mul on lausa äraütlemata hea meel, et olen oma elus teinud just need otsused, mis mind selle mehe kõrvale on toonud, sest just siin ma olla tahangi.
Eelmisel reedel, kella poole kuue ajal helistas Paulo: “Tead, Margarida on tööasjus siin, ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma, ega sul midagi ju selle vastu ei ole.”
Margarida on Portugali neiu, kellega me mõlemad Norra ajal tutvusime ja kes teistsuguste otsuste puhul oleks võinud olla minu asemel praegu Paulo kõrval. Meie suhe on selline veidi omapärane, mõlemad teame, et mingil ajal olime konkurendid, samas sellel teemal avalikult ei räägi. Ja noh, elu on läinud nii nagu on ja teha pole ju enam midagi. Sellegipoolest ei teadnud ma momendiks, kuidas sellesse külastusse suhtuda. Seda enam, et õhtusöögiks oli plaanitud eilne supipera koos mingi üleeilse praeperaga, mis pidi kas pirukaks või sibulahautiseks muutuma - mitte just päris külaliste, seda enam endise rivaali vastuvõtmise kohane eine. Kuid kui häda käes, siis riis mereandidega päästab päeva, seda eriti siis, kui sul on ülitore äi, kes lahkelt oma maitseaineid laenab. (Teadmiseks üldsusele, enamus mereandide maitsest ei tule mitte mereandidest, vaid vastavatest maitseainetest. )
Ja kella kaheksa ajal leidiski kohtumine aset. Sõime, ajasime juttu, ja leppisime kokku laupäeval veidi mööda saart tiirutada. Ja laupäev oli tegelikult väga armas. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed viie aastaga muutuvad, õigemini, kuidas eluviis tingib mõtteviisi, või vastupidi. Viis või kuus aastat tagasi olime kõik noored tuulepead-seiklejad. Nüüd on ühest saanud karjäärinaine, teistest pereinimesed. Kui üks omab väga kindlaid tulevikuplaane oma töö suhtes ja sinna vahele mainib ebamääraselt, et kunagi tahaks ka tema peret ja nelja last, siis teine pool suudab rääkida just oma pereasjust ja laste tulevikust, samal ajal kui töö koha peal on suhtumine, elame näeme.
Ja lõppkokkuvõttes oli mul selle kohtumise üle väga hea meel. Tore oli näha inimest, kellega mingi aeg tagasi sai külg-külje kõrval elatud, tore oli näha, et isiksused, kui sellised, on siiski samad, mis aastaid tagasi.
Ja mul on väga hea meel, et meie suhe on nii tugev, et seal ei ole ruumi ega vajadust mõttetuks armukadeduseks, mis oleks võinud kogu selle kohtumise rikkuda või hoopis ära jätta. Ja veel parem meel on mul selle üle, et meie suhe on läbi aegade püsinud nii tugev, et kellelgi kolmandal ka parima tahtmise juures vaheletrügimise ruumi ei ole. Ja mul on hea meel, et minu kõrval on mees, keda 100 % usaldan. Ja mul on lausa äraütlemata hea meel, et olen oma elus teinud just need otsused, mis mind selle mehe kõrvale on toonud, sest just siin ma olla tahangi.
esmaspäev, 1. juuni 2009
Kahekümne kuues
Elades pikalt võõrsil, on minus üha enam juurdunud veendumus, et lihtsalt turitina reisimine ei anna maast ettekujutust. Jah, geograafilises mõistes näeb ilusaid paiku, saab süüa imelike asju, külastada muuseume ja rääkida ehk mõne sõna ka selliste kohalikega, kes ei tööta turistidega. Kuid kuidas on tegelik elu, sellest on turistil väga raske aru saada. Ka assooridele tulles oleks hea teha põhjalikku eeltööd. Mitte et siin muidu ilus ei oleks, mitte ilmaasjata ei nimeta turistid Assoore paradiisiks. Lihtsalt siinne kultuur on võrratult rikas ja vähemalt eestlasele huvitav ja eriline.
Kaks nädalat tagasi toimusid Ponta Delgadas siinsed suurimad ja Portugalis suuruselt teised religioosed pidustused – Santo Cristo. Pidustuste keskmes on puust Kristuse kuju, mis on Paavst Pontificius´e (Loodan, et tõlge on õige) kingitus siinsele esimesele nunnakloostrile. Kuna klooster asus suhteliselt kaitsetus kohas ja oli seetõttu pidevalt piraatide rünnakuobjektiks, siis ajapikku see hüljati ja nunnad asusid ümber erinevatesse kloostritesse. Kuju otsustati tuua Ponta Delgadasse.
1700 aastal raputasid saart mitmed maavärinad, mis ei tahtnud lõppeda. (Vaata ka sissekannet romeiroste kohta). Lõpuks otsustati korraldada protsession, milles paluti Jumalalt halastust ja pattude andestamist. Protsessiooni eesotsas oli Santo Cristo kuju ja protsessioon liikus kirikust kirikusse lauldes ja palvetades. Teel ühest kirikust teise kukkus kuju müstilisel kombel maha, ja seda mitte ühelt või teiselt poolt kandmisalust vaid keskelt läbi. Kohalolijad panid seda muidugi imeks, lähimal vaatlusel selgus ka see, et kuju ei kannatanud praktilielt mingit kahju. Loomulikult tõlgendati seda juhtumit kui taevaisa märguannet. Kuju pesti hoolikalt, paigutati uuesti alusele ja jätkati teekonda kuni protsessiooni lõpuni.
Alates sellest ajast on vastavale kujule omistatud imettegevat võimet. Kui peres on keegi haige või kui seistakse suure probleemi ees, siis palvetatakse Jumala poole ja tehakse lubadusi Santo Cristole. Ja pidustustuse aeg ongi siis lubaduste täimise aeg. Kes on lubanud protsessiooni paljajalu kaasa teha, kes tassib seljas viit meetripikkust küünalt, kes veedab öö palvetades kirikus... Igaljuhul on see sündmus omandanud nii kohalike kui emigreerunud Assoorlaste südames väga tähtsa koha. Pidustused kestavad terve nädala.Tänavad on kaunistatud tulede ja lilledega. Kirik on täis värvilistest lampidest moodustatud kujundeid. Religioossete pidustuste hulka kuuluvad kujule kingituste tegemine, mis hiljem oksjonil maha müüakse, laupäevane väike ja pühapäevane suur protsessioon, ja loomulikult suur pidu ja laat. Traditsiooniks on tulla kohale jala eelmisel ööl, ükskõik millisest saare otsast Traditsiooniks on ka protsessiooni paljajalu või koguni põlvili läbimine. jne,jne
Turist, kes eellugu ei tea, vaatab ilmselt üllatunult ringi ja mõtleb, et see rahvas on küll hulluks läinud. Ja turiste on siin sel ajal hulgim, kuna enamus emigrante püüab sel ajal siia tulla. Need, kes on asjasse süveneda viitsinud vaatavad imestuse ja imetlusega, mina nende hulgas. Kui esimestel aastatel mõtlesin, et usuhullud, siis mida aasta edasi, seda rohkem on kasvanud minu imetlus ja austus ja võibolla isegi kerge kadedus nende inimeste ees. Peab olema kohutavalt tugev usk, et midagi sellist teha. Ja millessegi nii tugevalt uskuda, et põlvili kolm ringi ümber linnaplatsi teha – see peab olema kohutavalt sügav ja hea tunne.
PS! Et näidata, kui austatud ja armastatatud Santo Criso siinkandis on. Minu meheõde oli lapsena väga hädas astmaga. Ja siis tegid ka minu äi ja ämm lubaduse ja osalesid protsessioonil. Marta on nüüdseks terve noor naine ja äi ja ämm tänavad igal aastal Santo Cristot. Mõlemad minu kolleegid, kes on noored moodsa eluviisiga naisterahvad, andsid lubaduse sel aastal protsessioonil osaleda ja seda nad ka tegid. jne.jne. Pea kõigil assoorlastel on kodus minialtar kujuga. Santo Cristo on keegi, kes on igapäevaselt nende mõtetes ja kõrval. Oma väike kodune versioon Jumalast.
http://www.acores.net/santocristo/galeria.php siin on pildid, mida vaadata.
Kaks nädalat tagasi toimusid Ponta Delgadas siinsed suurimad ja Portugalis suuruselt teised religioosed pidustused – Santo Cristo. Pidustuste keskmes on puust Kristuse kuju, mis on Paavst Pontificius´e (Loodan, et tõlge on õige) kingitus siinsele esimesele nunnakloostrile. Kuna klooster asus suhteliselt kaitsetus kohas ja oli seetõttu pidevalt piraatide rünnakuobjektiks, siis ajapikku see hüljati ja nunnad asusid ümber erinevatesse kloostritesse. Kuju otsustati tuua Ponta Delgadasse.
1700 aastal raputasid saart mitmed maavärinad, mis ei tahtnud lõppeda. (Vaata ka sissekannet romeiroste kohta). Lõpuks otsustati korraldada protsession, milles paluti Jumalalt halastust ja pattude andestamist. Protsessiooni eesotsas oli Santo Cristo kuju ja protsessioon liikus kirikust kirikusse lauldes ja palvetades. Teel ühest kirikust teise kukkus kuju müstilisel kombel maha, ja seda mitte ühelt või teiselt poolt kandmisalust vaid keskelt läbi. Kohalolijad panid seda muidugi imeks, lähimal vaatlusel selgus ka see, et kuju ei kannatanud praktilielt mingit kahju. Loomulikult tõlgendati seda juhtumit kui taevaisa märguannet. Kuju pesti hoolikalt, paigutati uuesti alusele ja jätkati teekonda kuni protsessiooni lõpuni.
Alates sellest ajast on vastavale kujule omistatud imettegevat võimet. Kui peres on keegi haige või kui seistakse suure probleemi ees, siis palvetatakse Jumala poole ja tehakse lubadusi Santo Cristole. Ja pidustustuse aeg ongi siis lubaduste täimise aeg. Kes on lubanud protsessiooni paljajalu kaasa teha, kes tassib seljas viit meetripikkust küünalt, kes veedab öö palvetades kirikus... Igaljuhul on see sündmus omandanud nii kohalike kui emigreerunud Assoorlaste südames väga tähtsa koha. Pidustused kestavad terve nädala.Tänavad on kaunistatud tulede ja lilledega. Kirik on täis värvilistest lampidest moodustatud kujundeid. Religioossete pidustuste hulka kuuluvad kujule kingituste tegemine, mis hiljem oksjonil maha müüakse, laupäevane väike ja pühapäevane suur protsessioon, ja loomulikult suur pidu ja laat. Traditsiooniks on tulla kohale jala eelmisel ööl, ükskõik millisest saare otsast Traditsiooniks on ka protsessiooni paljajalu või koguni põlvili läbimine. jne,jne
Turist, kes eellugu ei tea, vaatab ilmselt üllatunult ringi ja mõtleb, et see rahvas on küll hulluks läinud. Ja turiste on siin sel ajal hulgim, kuna enamus emigrante püüab sel ajal siia tulla. Need, kes on asjasse süveneda viitsinud vaatavad imestuse ja imetlusega, mina nende hulgas. Kui esimestel aastatel mõtlesin, et usuhullud, siis mida aasta edasi, seda rohkem on kasvanud minu imetlus ja austus ja võibolla isegi kerge kadedus nende inimeste ees. Peab olema kohutavalt tugev usk, et midagi sellist teha. Ja millessegi nii tugevalt uskuda, et põlvili kolm ringi ümber linnaplatsi teha – see peab olema kohutavalt sügav ja hea tunne.
PS! Et näidata, kui austatud ja armastatatud Santo Criso siinkandis on. Minu meheõde oli lapsena väga hädas astmaga. Ja siis tegid ka minu äi ja ämm lubaduse ja osalesid protsessioonil. Marta on nüüdseks terve noor naine ja äi ja ämm tänavad igal aastal Santo Cristot. Mõlemad minu kolleegid, kes on noored moodsa eluviisiga naisterahvad, andsid lubaduse sel aastal protsessioonil osaleda ja seda nad ka tegid. jne.jne. Pea kõigil assoorlastel on kodus minialtar kujuga. Santo Cristo on keegi, kes on igapäevaselt nende mõtetes ja kõrval. Oma väike kodune versioon Jumalast.
http://www.acores.net/santocristo/galeria.php siin on pildid, mida vaadata.
Tellimine:
Postitused (Atom)