Midagi ilusat ja omapärast

Lehelugeja saatis Pärnu Postimehe toimetusele eile kella 6.30 ajal Tervise Paradiisi juures tehtud foto, millel on näha, kuidas tuul veeretab lumepalle.
„Öösel oli rohkelt lund sadanud, sajus tekkis ilmselt paus, nii et lumi jõudis tihenduda. Kui uus kiht peale sadas ja tuul tugevamaks muutus, tekkis pildilt näha olev olukord. Ilmselt on selline nähtus üsna haruldane, kuna siiani ei tea ma kedagi, kes seda enne näinud oleks,“ kirjeldas foto autor. (PP)

Polegi midagi rohkem öelda.

Vahepala.

Just praegu helistas Paulo ja küsis, kuidas pannkoogi tainast teha. Ma siis vastasin, aga sa küsi Taavi käest ja lase tal teha. Lapsed tahtvat pannkooke ja on ju ikkagi pühapäev ja hommikul emme ei viitsinud teha. See tähendab, et kui koju jõuan on pannkoogid ootel. Armas ju.

Kuueteistkümnes sissekanne.

Vaatasin täna Eestimaa lumiseid pilte ja ei tea kust tuli tohutu koduigatsus.
Meenub keskooli aeg, kui pidin igal päeval viis km koduni vantsima. Elu parim trenn ja vaba aja veetmise viis. Juba siis armastasin tuisuseid õhtuid. Tuult, mis vastu nägu puhus, nii et kohati raske hingata. Naha kirvendust näol ja üksi maailmas olemise tunnet. Seda, kuidas tuisk kaugelt paistavad tuled hägusakas ja ümmarguseks teeb. Talvel on isemoodi lõhn, selline külma vee ja puhtuse lõhn. Samas juba veebruarituuled hakkavad veidi teisiti lõhnama, on tormakamad ja märjemad ja kannavad endas ootust ja talve viimast raevukat pingutust võimul püsida. Kui mitu korde tekkis kiusatus maha istuda ja ära külmumist proovida; ei, mitte väsimusest, lihtsalt tahtmisest ilma sisse sulanduda, muutuda osaks tuisust ja pimedusest. (Kõlab nagu oleks ma depressioonis olnud, aga ei, see on pigem õnnelik kõiksusetunnetamine ja -iha) Kui ilus on kuuvalguse peegeldus lumel ja kui vaikne võib olla üks talveöö.....
Ja siis veel see hetk,kui koju jõuad ja saapad lumest puhtaks kopid ning hakkad riideid seljast koorima. Soojus mis kõigepealt ninna tungib ja siis vaikselt vaikselt riiete alla pugema hakkab. Nägu, mis mõnusasti õhetama hakkab ja kui oled korralikult külmetanud, siis tasapisi märku andev valu varvastes (isegi sellest tunnen praegu puudust). Küdev ahi õhtul ja talvised ahjukartulid ning teised ahjutoidud. Ja siis veel see, kui õhtul ja öösel on olnud tuulisem või külmem kui arvestatud ja hommikul ärgates on tuba selline veidi karge nii et kargad voodist välja ja surud selja vastu ahju. Rootsis elasime nädal aega mägionnis, kus wc oli õues. Juba seal teadsin, et see on romantiline ja mõnus, mitte tüütu ja külm.
Ja jõuludest ma parem ei räägigi, muidu ei lähegi koduigatsus enam üle.
Õnneks on mul olemas üks salaravim. Täna õhtul ostan poest kaasa pudeli veini, raiskan ära ühe oma hinnalistest hõõgveini segudest. Kui keegi on mõelnud mulle kingitust teha, siis siin on vihje, mul on veel vaid kaks pakki hõõgveinisegu. Istun oma abikaasa juurde diivanile ja lihtsalt olen koos temaga. Seda muidugi juhul, kui lapsed ilusasti magavad. Kuulan väljas tuule lõõtsumist(Meil siin torm) ja tunnen rõõmu oma perest ja oma kõige kallimatest inimestest.
Mõtlen Mari peale, kellel on täna sünnipäev ja meenutan teid kõiki.
ARMASTAN TEID VÄGA-VÄGA.
Ilusat talve teile kõigile.

Viieteistkümnes sissekanne.

Tere jälle. Reede õhtu, mina tööl ja ei ühtegi klienti. Mis muud kui blogima.....

Vahepeal elasime ühe selle aasta esimese gastroendriidi ehk siis kurja kõhutõve. Väikeste laste vanemad teavad selle haiguse põhireegleid väga hästi. Teiste jaoks panen põhilised punktid siia kirja.
1. Haigus annab endast ALATI ja tõesti alati märku öösel. Enamasti veel siis, kui teil on kas just selleks õhtuks või siis järgmiseks päevaks midagi plaanitud.
2. Tavaliselt algab kõik tugeva oksendamisega, mille käigus saavad oma laadungi ka tekk, padi ja muud voodiriided. Tihti kaasneb ka teie riiete või juuste kokkupuude selle ebameeldiva ollusega.
3. Kui haigus on endast juba märku andnud, siis ärge sellel öösel und lootke.
4. Peaaegu 100% on tagatud, et kõik lapsed peres saavad nakatatud.
Reegleid on veel aga praegu ei tule rohkem meelde.
Igatahes seekordne oli klassikaline näide. Paulo oli terve nädalavahetuse kodus, mina olin esmaspëaval ja teisipäeval vaba. oleks olnud neli põetamisepäeva - Taavi hakkas oksendama otse loomulikult ööl vastu kolmapäeva, kui kumbki meist ei saanud järgmisel päeval puududa.
Peab ütlema, et oleme juba veteranid haiguse vastu võitlemises. Puhtad padjakotid ja linad said kohe marlimähkmetega kaetud. Kauss voodi äärde, samuti pabertaskurätid ja tops vee ja jääkuubikutega, kust siis iga 5 min tagant saab lonksu juua anda. Laura issiga teise tuppa magama ja mina Taavit valvama.
Kella kolme paiku jõudis ka kõhulahtisus kohale, õnneks on Laural veel öösiti mähkmed, mis said sel ööl sujuvalt otsa. Kella nelja ajal öösel suutis siiski ka Laura ühe korra oksendada. See tegi elu omakorda veel raskemaks, sest ühe haige lapse saan ma veel ämma juurde jätta, aga kaks on liig, mis liig. Hommikul vaatasime neid kahte ja mõtlesime mida teha. Laura paistis selline rõõmus ja kõbusam, nii et otsustasime teise lasteaeda viia. Tean küll, et nii ei tohi teha ja võib teisi lapsi nakatada jne aga midagi polnud parata.
Lõuna ajal helistatigi , Laura olevat okendanud. Ei jäänud midagi muud üle, kui Paulo võttis pool päeva vabaks ja jäi lapsi hoidma. Õnneks ei hakka kõhutõved Laurale eriti külge nii et ta ei lase ennast sellistest asjadest häirida. Need kaks oksendamist olidki tema puhul ainsad. Taavi seevastu pidi kaks päeva tagantjärele vanaema-vanaisa juures toibuma, täna siis läks jälle lasteaeda.
Kokkuvõtteks; ei ole olemas hullemat asja kui kõhugripp, eelistan sellele isegi tuulrõugeid, mingist tavalisest külmetusest rääkimata. Kaks totaalselt magamata ööd ja halb hais koguaeg ninas ei ole just parim ajaviide. Ja noored, kes plaanivad lapsi saada: proovige enne ühte kõhugripiga last hoida ja alles siis otsustage.




Üleeile ujus meil poe ees meres hüljes. Kuidas ta vaeseke siia sai, ei tea. Meil on siis selline laevasadam, kus kai moodustab poolringi. Hülged, eriti noored, satuvad saarte juurde mõnikord talvel, kui hoovus neid veidi eksitab. Sel aastaajal ei ole see igatahes normaalne. Tegemist oli täiskasvanud, umbes paarisajakilose loomaga. Hulpis siin vees ja uudistas teda uudistavaid inimesi. Paar tundi hiljem ujus kai alt läbi teisele poole ja kadus mere poole. Loodan, et leidis ilusasti oma kaaslased üles.
Olin siiamaani alati kahetsenud, et mina kunagi ei näe, kui vaal liiga kalda lähedal on või kui kilpkonn randa uhutakse jne. Nüüd avastasin, et selline asi teeb pigem kurvaks, sest näitab, et midagi on valesti. Olime kõik mures, kas hüljes on haige või viga saanud. Ja samas ei olnud võimalik mitte midagi tema aitamiseks ette võtta. Nii suurt looma ilma talle viga tegemata kinni ei püüa. Nii ei jäänud ka spetsialistidel muud üle, kui kaldal seista ja teda jälgida. Loodan tõesti, et ta tegi meile lihtsalt üllatusvisiidi ja läks siis teiste juurde tagasi.

Foto ei ole eriti hea. Tegelikult nägime me üksteist palju lähemalt.
Side lõpp

Neljateistkümnes sissekanne.

Jälle on hulk aega mööda veninud - lennanud. Ja varsti ongi juba jõulud käes. Aga enne veel pool novebrit ja detsembrit.
Uuendan veidi vanu uudiseid:

Sõstrapõõsas otsustas peale seda, kui lehm ta paljaks sõi, et temal on nüüd talv. Ehk siis ei viitsinud enam uusi lehti ajada, vaid jäi niisama kuulama. See võib isegi hea olla, sest eelmisel aastal tundus ta veidi kõhklevat selle puhkamisajaga. Lehed ajas maha alles jaanuaris ja siis oli kevadel pikalt paljas. Igatahes varred on rohelised. Eks ootame, mis ta kevadel teeb.

Pluuto on tagasi kodus. Olime küla peal tublisti levitanud , et me oma koera taga otsime. Ühel päeval oligi siis üks poiss ukse taga teatega, et tema naaripoisil on just meie koer kodus, aga poiss ei taha teda enam ära anda. Paulo isa, kes poisiga rääkis, läks asja uurima ja leppisid perenaisega kokku, et Paulo õhtul läheb koerale järgi. Tõi teine siis Pluuto tagasi koju. Pluuto oli selle nädalaga hirmus kõhnaks jäänud, peas ja kaelal puremisjäljed, üks tagajalg samuti läbi puretud. Oli madalam kui muru ja nägi välja nagu vana koer. Oli karistuseks kaks pëva ketis ja käparavis. Siis panid Paulo ja isa uuesti võrgu aia otsa, seekord lõikasid lausa suure roosi maha ja kindlustasid kõik korralikult ära. Pluuto oli pool roosi juba niikuinii ära murdnud ja eks ta ajab ennast juurest uuesti. Vähemalt praegu on Pluutol täielik huvipuudus, mis väljaspool aeda toimub, isegi aiamaale ei viitsi minna, aga enam me ennast petta ei lase. Mõtleme vaikselt talle seltsilise otsimise peale, eks näis.

Ja rohkem polegi järgnevaid uudiseid. kui siis ainult see, et ma suutsin lõpuks ometi majal kõik aknad ära värvida ja sel laupäeval paneme kööki plaadid (HURRAA) .
Side lõpp.

Kolmeteistkümnes sissekanne.

Nüüd siis lõpuks kaua oodatud maja pildid. Jõudsin siin vahepeal tänu Ronjale järeldusele, et meie maja on printsessiroosa koos tumedama printsessiroosaga. Näitan siis kohe mitmest küljest:


Selle esimese pildi peal on maja nii , nagu ta tee pealt tulejatele paistab. Erinevad toonid eri külgedel on ilmselt tingitud valgusest, kuigi kerge toonivahe võib ka tegelikkuses olla, kuna tee pool on krobelisem krohv.





Siin on maja esiots. See tumeroosa osa oli varem selline tõstetud tsemnentääris koos suhteliselt laia põlvekõrguse müüriga. Selle lammutasime maha, et autoga saaks õuele sõita, ja tegime trepi kahepoolseks. Hiljem on plaanis mingi käetugi ka teha ja veel hiljem võibolla väike veranda selle enesetapuukse ette ja ühtlasi ka katus trepi kohale.Trepi all on selle väikese ukse taga elektrimõõdik ja igaks juhuks tööstusvooluga pistik.




Siin siis maja õuepoolne osa. Selle praegu enesetapuukse ette on samuti üks veranda plaanitud, mille kaudu saaks siis ka juurdepääsu köögikatusele. Kui sinna üks rinnatis teha, siis saaks sellise mõnusa istumiskoha. Seda enam et just sinna paistab õhtune päike ja vaade on oi kui ilus.(Rinnamägi, nagu Taglad seda nimetavad) Ustel peavad võred ees olema et keegi sealt tõemeeli alla ronima ei kipuks. Selle uke taga on meie magamistuba, nii et kujutage ise ette - ärkad hommkul üles, ringutad ja istud verandale kohvi jooma. (Tingimusel, et keegi selle kohvi teeb ja sinna toob) Praegu peaks selle jaoks vannitoaknast välja ronima. :)
Meil on lahe korsten eksole.

See pilt on sellepärast, et näidata, kui laheda trepi vanaisa meile tegi. Mina, kes ma olen põhimõtteliselt tsemendi vastane, kaklesin iga lisasentimeetri tsemendi pärast. (siin on valitsev seisukoht, mida rohkem tsementi, seda puhtam, muru toob ainult prahti ja putukaid tuppa) Aga tõsi ta on, et mõningaid mänge on seal mugavam mängida ja koristamine ka kergem. Hiljem kui sinna veel kivid ka peale saab, ja muru ka kasvama hakkab, siis ehk ei olegi nii õnnetu. Tööde käigus avastasime et akende ääres on vanad käsitsi tahutud kivid, mis ei olegi tsemenditud, vaid ainult krohvitud. Neid lausa patt peita. Triin siis toksis seda krohvi maha ja nüüd oleks vaja veel kuidagi natuke põhjalikumalt puhastada ja siis üle lakkida, et kivi poorid tolmu täis ei läheks. Kahju ainult, et teiste akende ümber need kivid tsementi täis olid laotud. Seal on puhastamine juba märksa suurem töö ja ilmselt kahjustaks juba kivi ka. Trepiastmed on samuti vanaegsetest tahutud kividest.

Siin oli vanasti leivaahi, kust kippus kive sisse sadama ja selle pärast oli ta kinni pandud, ja pesuküna, kus vanasti pesu pesti. Alguses tahtsime ahju restaureerida, aga asjatundjad ütlesid, et see läheks tunduvalt kallimaks kui uue tegemine st. ikka hirmus kalliks. Lammutasime siis ahju maha ja jätsime mälestuseks kööki ilusa kaare. Vanasti oli ahjuosa ees kaar,mis omakorda mingi seinaga suleti, et suits kohe tuppa ei läheks. kahjuks pidime lammutuse käigus ka pesukünast vabanema, see oli üks väga mugav asi. Siin on nüüd meie tarbeköök, kus koos pliit, kraanikaus, sügavkülm, pesumasin, mustad nõud jne. Tuli just selline paraja suurusega ja mõnusalt funktsionaalne koht, kus kõik käe-jala juures. Uute normide kohaselt ei tohi gaasiballoonid enam eluruumides olla, nii et tegime nende jaoks ühe kapi ja sealt siis läheb toru seina sees kuni pliidini ja kuni boilerini. Kapi otsa on plaanis maitsetaimede potid sättida aga seemned siiamaani ainult kuulavad mullas.

Selline ta siis ongi, see meie maja. Seal küljes, mida te ei näe, on maja naabri seina küljes kinni. Teie öelge, mis tahate, aga meile meeldib. Suured suured tänud emale-isale ja teistele asjaosalistele, tänu kellele maja värvi sai. Jõuludeks loodame köögipõrandale kivid(plaadid) ka osta. Ja ega muud polegi öelda kui et:
TULGE MEILE KÜLLA!!!!
Side lõpp

Kaheteistkümnes sissekanne.

Mis siis sel nädalavahetusel on juhtunud?
Oi, palju asju juhtus kohe.

Kõige pealt oli ju Helloween ehk hingedeöö.
Taavi nõudis, et sel aastal tahab tema minna ka kommi küsima, aga selleks on ju kostüümi vaja.
Järjekordne nõudmine oli, et tema tahab olla nahkhiir.
Me mõlemad ei ole eriti poest ostetud kostüümide fännid, niisiis nuputasin õige pikka aega, kuidas nahkhiirt teha. Idee sain muidugi internetist
http://jas.familyfun.go.com/crafts?page=CraftDisplay&craftid=10275
oh, ei oska ikka seda linki õigesti panna.
Aga noh, poest ostsin kõige odavama vihmavarju, lammutasin selle laiali, mustast kartongist lõikasin kõrvad ja siis õmblesin pooleksmurtud vihmavarjukatte ühe musta (õnneks kapuutsiga) pusa külge. Kõrvadele ja tiibadele joonistasime Taaviga valge korrektoriga " sooned" peale, mustad püksid jalga ja oligi valmis. Hind kokku umbes 4 eurot. Hästi armas sai ja Taavi oli üliõnnelik. Laurast tegime vana pitskardina abil kummituse ja nii me siis käisimegi uste taga komme lunimas. Laural see valge emme heegeldatud korv ka veel näpu otsas. Kaks armsat kolelooma. Kahjuks väsitas see kommilunimine neid nii ära, et pilti sai ainult magavast nahkhiirest. Aga selle eest arutame nüüd Pauloga juba teist päeva, kui palju komme üks laps ikka päeva jooksul süüa tohib.

Ja siis eile juhtus veel see, et Laura kukkus endal otsaesise lõhki. Meil on ju ehitusjärgne õu. Paulo on küll hoolega kõik naelad, traadijupid, klaasikillud ja muud ohtlikuna tunduvad asjad ära ellimineerinud. Aga muru asemel on meil selline liiva-mulla-kruusasegune maa. Ja eile libises Laural lihtsalt jalg ja kukkus näoga vastu maad. Õnnetuseks jäi otsaaesise alla üks pisike aga terava nukiga kivi, mis siis ühe pisikese aga küllalt sügava augu tegi. Otse loomulikult hakkas sealt kohe verd lahmama. Laura ise ehmuski selle peale ära, et käsi sai pead katsudes veriseks.
Paulo haaras Laura kohe sülle ja tõi tuppa, kus ma süüa tegin. Minu esimene mulje oli, et Laural jokseb ninast kõvasti verd ja Laura ise näitas (verist) käeselga kui haiget kohta. Aga lasi ilusasti näo ära puhastada ja isegi haava lubas õrnalt katsuda. Lihtsalt puhastasime siis selle jooksva vere ära ja desinfitseerisime augu koduste vahenditega. Õnneks on see haav nii pisike, et arsti juurde polnud mõtet õmblema minna, õmblusarm jääks ilmselt suurem kui haavaarm. Ja see muhk ja muhusisene lohk mõlemad jäävad ilusasti tuka alla peitu. Ainult riideid tuleb ettevaatlikult üle pea tõmmata ja Laura ei luba otsaesist puutuda. Nii et tegelikult suhteliselt õnnelikult läinud kukkumine veel.
Ma olengi juba jupp aega oodanud, et keegi midagi jalga astub või vasaraga näpu pihta lööb või õigest kohast mööda saeb, sest Taavi on ikka väga kõva ehitaja. Ja loomulikult peavad tööriistad ikka päris olema. Õiendavad siis issiga kahekesi. Samas Laurale lihtsalt kohe meeldib rohkem söögitegemine ja koristamine ja pesu pesemine.

Ja Pluuto pole ikka veel tagasi, me juba muretseme ja vahime kaheksi aknast välja ja teeme autoga mööda küla tiire. Kui kaua võivad kesta ühed koerapulmad?
Side lõpp.