Kui kirjutada näidendit oleks algus umbes selline:
Tragikomöödia kahes vaatuses.
Tegelased:
Ema, kes on ka jutustaja rollis.
Lapsed - Esimene, Teine ja Kolmas
Isa ja abikaasa, kes läheb hommikul vara tööle ( meil on kliendid!!!)
Palju Teisi Tähtsaid Tegelasi.
Esimene vaatus - Laupäev
Planeeritud kellaajalised tegevused: Teise uisuproov kell 12, Kolmanda muusikakooli esinemine, kohalolek vajalik kell 14, pealtvaatajatele kell 15, ja Esimese võrkpallivõistlus, ilma pealtvaatajateta, kohalolek kell 14:30
Ema taksojuhi rollis.
Algab kõik väga ilusasti, luban endale isegi veidi pikutamisaega. Enne kella ühtteist on vaja veel pesu kuivama panna, nõusid pesta ja kõik see mees riidesse saada, mis kamba peale peaks olema lihtne. Esimene ja Teine teatavad, et neil on vaja asjad valmis sättida. Mina alustan nõudepesuga. Peale pesu palun Teisel Kolmanda riietumise juures abiks olla, ikkagi esimene esinemine ja närv sees, ja lähen pesu kuivama panema. Kõik juba peaaegu nööril, kui aknale ilmub pesuväel Kolmas, kes teatab, et mitte miski ei sobi ja tal pole üldse midagi selga panna. Hiljem tuli välja, et ta oli end riietanud, juba alla elutuppa tulnud, viisteist minutit peegli ees keerutanud ja otsustanud, et talle ei meeldi. Asi hakkab kiireks kätte minema, arutelu peale otsustame, mis selga läheb ja kust me uued sukkpüksid ja kingad hangime. Mina samuti kähku riidesse ja kui kõik on valmis juba uksest välja astuma tuleb Kolmandale meelde, et tal on vaja veel Sandyle heina viia. Peaks olema kiiresti tehtav, ukse ees on kõik kohad heina täis. Kahjuks ei arvesta me sellega, et Sandyle on vaja spetsiaalset heina spetsiaalsest aianurgast kus Kolmas on vastavat võilille vist salaja oma neitsipisaratega kastnud, et see erakordselt hästi maitseks ja mille otsimine ja serveerimine võtab tubli kümme minutit.
Kiiruga uksest välja, Teine juba närviline, sest trenni alguseni on täpselt kuus minutit.
Keset küla teatab:
Sa sõidad ikka nii aeglaselt, isa paneb isegi minibussiga sajaga…
Ja mina avastan, et telefon, mida on sidepidamiseks kindlasti vaja, koju jäänud. Heegeldamiskott, kus kindlasti lõpetamist vajav nukk, on õnneks kaasas.
Väikese hilinemisega Teine trenni, Esimene vanavanemate ukse taha, sest kellelgi tuleb meelde, et nad olid lubanud mingi imetaina sõtkumisel abistada, ja Kolmandaga komisjonipoodi pidukingi ostma. On lademes numbri võrra väiksemaid ja numbri võrra suuremaid, parajaid ei ühtegi paari….
Pika otsimise peale leiame täpselt ühed, õnneks isegi sobivat värvi..
Vanavanemate poole, kus tuleb välja, et tainas juba sõtkutud, kerkinud ja isegi ahjus ja vanaema veidi viltuse muigega. Ega midagi, ongi juba aeg Teisele järgi minna, kes teatab, et trenn läks suhteliselt halvasti, sest midagi ei tulnud välja ja nüüd on ilmselt puus sinine. Teine auto peale ja linna teise otsa, et Kolmas proovi jätta, vahepeal väike peatus, et paar saiakest kaasa osta, kuna lõunasöögi aeg suhteliselt käes. Kolmas koos saiakesega muusikakooli ukse taha, ise autoga kolmandasse linnaotsa, et Esimene kohale viia.
Kuna veidi on aega otsustame Teisega söögipausi teha. Jätame autoaknad lahti ja ise istume põõsa alla.
Viisteist minutit hiljem on aeg kontserdile minna, istume autosse , keeran võtit ja see kiilub kuskile kinni. Ega midagi, tuleb rooli nõkutada, tavaliselt aitab.
Keeran võtit, nõksutan rooli … mõlemad kiiluvad kinni ja ei liigu kuhugi poole. Kontserdini aega 20 min, jalgsi joostes jõuaks äkki isegi kohale, Kolmas on teine esineja, aga autot ei taha lahtiste akendega üksi seisma jätta. Ohtrate vandesõnade ja mõningase jõu kasutamisega hakkab 10 minutit hiljem võti järsku keerama. Kimame kohale ja raiskame veel 10 min parkimisplatsi otsides. Võtame istet koos esimese esinejaga.
Kolmas on tubli aga peaaegu lõpus lipsab viga sisse ja Kolmas tardub paigale! Vaatab kivistunud pilgul oma sõrmi, siis õpetajat, ja siis mängib edasi. Saab ilusti hakkama aga kontserdi lõpus ei pea vastu ja nutab veidi minu süles.
Peale seda on paus kuni Esimene Teisele helistab. Lastele jäätis, minu heegeldamise aeg, sest nukk on vaja homseks sünnipäevaks ära lõpetada. Avan koti et avastada, heegeldamistarbed jäid vanaema laua peale…
Ega midagi, jäätis, kohvi, vanaema, ja juba helistab Kolmas, mäng lõppes.
Talle järgi, räntsatab autosse ja teatab;
- Krt kaotasime, ehki ma mängisin hästi.
Lõpuks koju, kell on kuus õhtul. Õhtusöögi tegemise ajal võtan tuima näoga kapist juba umbes kuu aega seal seisnud veini ja kallan endale klaasi. Ise mõlen, et nende koroonapiirangutega oli elu ikka palju lihtsam. Saabub abikaasa ja istume kõik koos laua taha.
Esimese vaatuse lõpp
Teine vaatus, pühapäev. Abikaasa ärkab hommikul vara et jälle tööle minna.
Meil plaanis Suguvõsa Kõige Noorema Liikme sünnipäevalõunasöök vanavanemate juures.
Kuna kokku on lepitud kella üheteistkümnene algus, teen hommikul kohustuslikud pannkoogid, seejärel riidesse ja minek. Vaja kiiresti ostukeskusest läbi lipata, sest nukk ei saanudki eile valmis aga Serenale meeldivad raamatud, mis teeb tagavarakingi valimise lihtsaks.
Juba kohal kui abikaasa helistab. Meri on karmim kui ilmaennustus ütles, nad tegid ainult pool tuurist ja ta tuleb nüüd ka koos meiega lõunatama ja peseb varustuse hiljem puhtaks. Ainult tore uudis. Sööme, mängime, laulame õnnitluslaulu, siis laseb Abikaasa jalga et asjad pesta ja kuivama panna. Mina pakin kokku kõik magustoidud sest osadel on suhkruhaigus aga magusaisu ja teistel on dieet ja üleüldse on mul lapsed veel “vaatamata koroonale ( mitte haigusele vaid pidevale kodusistumisele) suhteliselt kõhnad”, las söövad.
Sõidame koju. Üle mitme päeva on päikseline ja tuulevaikne, lausa kutsub väljas olema. Tõstame köögilaua välja ja jätame ukse pärani, et maja õhutada-kuivatada-soojendada. Kõigil kolmel on vaja kooliks õppida, mina lapin pesu, koerad magavad laua all - idüll. Mida mina ei tea, on see, et Kolmas oli Sandy puurist välja labürinti tõstnud. Mida Kolmas ei tea, on see, et Bela on ihult ja hingelt jahikoer. Ja mida meist keegi ei märka on see, kuna Bela laua alt tuppa hiilib. Järsku kuuleme kriiskavat piiksumist ja Sandy on Bela hammaste vahel, kes ta meie kurja kisa kuuldes küll kohe lahti laseb, kuid kahjuks sureb Sandy minu käte vahel. Kolmas nutab südantlõhestavalt, teised ei oska kuidagi olla, Belal on saba jalge vahel. Keset üürgavat nuttu heliseb telefon, Abikaasa on haiglas. Üks eilne klient maandus viimase hüppe ajal jalgade asemel tagumikuga vette. Täna kurdab teatud asendis seljavalu, ja kindluse mõttes viib Abikaasa ta traumapunkti kontrollile. Ma juba olingi mõtlema hakanud, kuidas selle varustuse pesemisega nii kaua aega läheb.
Nutame, lohutame, nutame veel, otsime ilusa karbi ja krepp-paberi, kaevame aiamaale haua, paneme Sandyle paar lille. Räägime elust ja surmast ja armastusest ja loomapidamisest. Kolmanda kodutöödest ei tule enam suurt midagi välja ja sõber, kes pidi külla mängima tulema, saab kurva teate ja jääb koju. Vaatame hoopis koos filmi ja istume veidi niisama. Kella kaheksa ajal jõuab lõpuks ka Abikaasa koju, kliendil pole õnneks midagi hullu aga peab paar päeva puhkama ja selga hoidma. Joome teed ja sööme magustoitude peri. Kõik on nädalavahetusest väsinud.
