Juhuse ja töö tõttu sattusin paariks päevaks Faiali saarele, kus elab Paulo tädi oma perega. Kuna teadsin, et nad on sellised korraldaja tüüpi inimesed, saatsin sõnumi oma sealolekust alles siis, kui oli kindel, et mul veidi vaba aega on. Pool tundi hiljem koputasin tädi uksele. Istusime, mina maskis, ja vestlesime, vaatasime ta värskelt remonditud suvila pilte ja vahetasime niisama uudiseid. Tund aega läks märkamatult. Kui end minekule sättisin, nentisime üksteisele, et nüüd sai küll "alma cheia" ehk siis hing täis.
Läksin tagasi oma eestlaste grupi juurde ja alles siis kui nad küsisid, kuidas kohtumine läks, jõudis mulle kohale, milline paradoksaalne väljend meil kasutusel oli.
Portugaallastel saavad aeg-ajalt, nagu eestlaselgi, hing ja süda täis aga me täidame endid täiesti erinevalt.
Portugali väljendit " alma cheia" kasutatakse siis kui juhtub midagi head, mida on pärast ka hiljem hea meenutada ja mis täidab sind hellusega nagu kuum tee meega.
Peaaegu sünonüüm on "tenho coração cheia" - mul on süda täis. Seda väljendit kasutavad näiteks artistid, kui kontserdil on publiku poolt hea vastuvõtt. Või kui oled millegi kallal kõvasti töötanud ja see leiab suurema vastukaja kui ootasid. Või üleüldse kui juhtub midagi suurt ja head. Ehk siis Portugali süda ja hing saavad täis nii häid tundeid, et neid ei oska enam kuidagi väljendada.
Eestlased, kui pikaldane rahvas, täidavad oma hingi ja südameid just vastupidi. Kui midagi ei meeldi, siis hoitakse suu kinni, aga miski hakkab südant ja hinge täitma nagu vanni jooksev vesi. Ja kui asjad samas suunas edasi lähenevad, siis me täitume ja täitume, kuni "vesi" enam kuhugi ära ei mahu ja lööb punni eest. Siis on meie süda või hing viimaks täis ja seda tuleb keele kaudu tühjendada.
Nii et isegi siin on asjad vastukarva. Portugalis mida kauem sul süda täis on seda parem, samas kui Eestis on parem oma süda ja hing tühjad hoida.
Üks asi on siiski ühine, kui kivi langeb südamelt, saab elu kergemaks.
