Ma olen täna päev otsa räbala tujuga olnud. Alguse polnud nagu vigagi, aga mida edasi, seda enam see tuju räbaldus. Võibolla oli põhjuseks see, et pidin oma abikaasale tänase emadepäeva meelde tuletama, et ta oma emale helistaks, ja hiljem talle poes kingituseks ilusa lilla basiilikupoti otsima, set mu kallil kaasal ei tulnud pähegi, et midagi võiks emale kinkida ka. Otse loomilkult ei olnud emadepäev ka mu lastel meeles ja otse loomulikult ei arvanud mu kaasa et see oleks neile mainimist väärt. Millalgi keset lõunat nägi Taavi kuskil kellegi postitust ja nentis, me oleme ikka nirud lapsed sul.
Võibolla oli asi selles, et hommikused pannkoogid jäid tegemata, sest Evat ei olnud kodus ja teised arvasid peale lõunani magamist, et pole mõtet jännata. Mulle meeldivad pannkoogised pühapäevad aga kui keegi su entusiasmi ei jaga...
Võbolla oli asi selles, et kui otsustasin täna lõpuks veidi rohkem elamist koristada oli kõigil järsku sada tähtsamat tegemist, kui see, mida ema palus teha. Alates sellest, et Eva otsustas Brenda puuri puhastamise täiega minu kaela jätta ja samal ajal kui mina üritasin elamist koristada oli tüdrikutel tingimata vaja aias mingit haldjate seerumit kokku segada minu abistamise asemel. Sellele lisaks teadmine et nädalajagu kassikarvu on igal pool elamises laiali, ja kui neid täna kokku ei ime, siis võib tolmuimeja kuni järgmise laupäevani nurka seisma panna, sest see segab õppimist.
Võibolla oli asi selles, et Paulo istus päev läbi arvuti taga ja tegi oma asju samal ajal kui mina rabelesin koristamise, Eva koolitööde ja homsete kooliasjade korraldamise vahel.
Võibolla oli asi selles, et kui minul oli lõpuks üks Zoomimeeting, millest ma tingimata tahtsin osa võtta, otsustas tema mina aeda heina niitma, mille tulemusena Eva , kes samal ajal oma asju tegi, minu käest vähemalt neli korda palus, et ma talle midagi selgitaksin. Ja samal ajal kui mina istusin köögidiivanil, mis muidu on üks rahulikumaid kohti elamises ja jõudsin meetingu ajal selgusele, kui palju on mul vaja veel inglise keeles areneda, tuli Laurale emadepäev meelde ja ta otsustas magustoidu teha, mille käigus oli ilmtingimata vaja mikserit kasutada.
Võibolla oli asi hoopis selles, et mulle jõudis järjekordselt kohale kuidas ma ei saa enam mitte ühegi keele kohta öelda, et ma valdan seda ladusalt. Ma ei tea, kas näieks töövestlusel läheb arvesse nelja keele tönkamine.
Või võibolla oli asi hoopis selles, et Eva kelle kodutööde hulka kuulus emale kaardi valmistamine, teatas mulle rõõmsalt, ega sul on ju ükspuha , kas ma teen selle täna või teisipäeval, sest mul on seda alles kolmapäevaks vaja.
Ja alles kella üheksa ajal õhtul, kui olin valimas oma nurka haletsema minemise ja kellelegi kõrri kargamise vahel, jõudis mulle minu tuju põhjus kohale.
Portugalis on täna emadepäev.
Igal aastal olen ma sel päeval telefoni haaranud ja oma emale helistanud. Tema omalt poolt on igal aastal imestunud, mis mulle pähe on löönud et nii valel ajal talle head emadepäeva soovida. Ja traditsiooniliselt naerame koos selle üle.
Täna on emadepäev.
Ma olen täna mitu korda hajameelselt telefoni kätte võtnud ja kellelegi helistada tahtnud ja siis lihtsalt teiste pilte vaadanud ja mõelnud, et mul ei olegi isegi pilti minust ja emast kahekesi koos. Kuidas ma olen nii palju aega temast nii kaugel olnud, et ma ei tea, milline ta oma viimasel aastal oli.
Täna on emadepäev
Ja ma ei taha isegi oma isale helistada, sest kui ma talle kurdan, et täna on emadepäev ja mul ei ole ema, oleks juba kahel inimesel tuju räbal.
Ja ma kardan koju minna, sest siis ei saa ma enam mõelda, et minu ema on telefonikõne kaugusel ja ma kardan seda momenti, kus ma pean sellega silmitsi seisma. Nagu täna.
Ma armastan sind kallis emme.
Ilusat vale kuupäevaga emadepäeva.
