laupäev, 29. juuni 2013

Kui ei ole surmatõbi...

Mai lõpp ja juuni algus on meie peres üks hädaorg olnud, kolm viiendikku perest olid kas vigased või tõbised või mõlemad korraga.  Alguse sai kõik sellest, kui Paulo konnasilma operatsioonile läks.  Sellega olime arvestanud aga kuna arst on mandrilt ja tuleb ainult iga kolme kuu tagant siia, siis selle ajaga ei olnud midagi teha.Tuli vastu võtta mis aga pakuti. See omakorda tähendas seda , et meie kohaliku suurima kirikliku peo - Santo Cristo  - ajal oli Paulo jalutu. Käisingi siis üksi kolme lapsega ringi, Eva kärus ja kaks käru kõrval. Ilusti saime hakkama aga mul oli tulnuka tunne. Enamast nägi igal pool ühte väikest last kahe vanemaga, mul kolm ainult emmega.

Paulo oli nädala jagu jalutu olnud ja hakkas juba uuesti tasapisi " jalgat´ alla ja kargat´ " saama, kui õnnetus juhtus. 11 mai õhtul saatsime oma suuremad lapsed tädi Marta poole. Meil on õnn olla maailma toredaima tädi omanikud, kelle hoolde võime oma lapsed rahuliku südamega usaldada, tead et nad on rahul ja kõik on tehtud, nagu vaja. Seekord saabus kella kaheksa ajal õhtul ootamatult telefonikõne. Taavi on traumapunkis ja Marta Lauraga sealsamas Taavit saatmas. Mina jäin Evaga koju, Paulo sõitis kohe asja uurima. Veidi hiljem helistas, Taavil käeluumurd. Olid teised rõõmsalt rulluiskudega sõitmas, kui Taavil üks uisk teise taha kinni jäi ja ta betooni peale pikali lendas. Õnnetuseks ei näinud Marta seda kukkumise momenti. Laura aitas Taavi maast üles ja istusid kahekesi pingi peale, et valu üle läheks. Üks meie tuttav, kes ka seal oli, ütles mulle hiljem, et ta arvas et lapsed lihtsalt puhkavad. Umbes kümme minutit hiljem sai Marta aru, et midagi on valesti, kutsus kiirabi ja läks koos Taavi -Lauraga traumapunkti. Kuna õhtusöök oli veel söömata, jagas ta kotis olnud shokolaadi.  Järgnes arstivisiit. Tuli välja, et mõlemad luud pooleks ja paigast ära, vaja opereerida. Ainult et art oli parasjagu teisel operatsioonil, mis omakorda tähendas kolmetunnist ootamist, Selleks ajaks anti Taavile õnneks juba rahustit ja arst noomis Taavit shokolaadi söömise pärast. Ooteajale järgnes omakorda kolmetunnine operatsioon, mille ajal Taavi magas ja kolm täiskasvanut ootasid ja närveerisid. Arstid püüdsid esilagu luu lihtsalt õigesse kohta paigale venitada, kui see ei õnnestunud, siis pidid käsivart opereerima ja pika metalliribaga luu paika panema. Kokkuvõttes olid Paulo ja Taavi teisipäeva õhtuni haiglas, meie käisime neid vaatamas. Süda läks hellaks, minu väikest suurt poissi vaadates, jutustas vapralt mis ja kuidas juhtus, viskasime koos olles naljagi, Head aega kalli juures haaras aga mul kaelast kinni ja nutsime mõlemad veidi.
Peale teisipäeva sai Taavi haiglast koju, kuid hell ja valus oli käsi veel mitu päeva, võttis rohtu ja oli üliettevaatlik. Tasapisi  hakkas oma lahast järjest rohkem liigutama. Häda omakorda selles, et luu vajas lahast ja haav vajas õhku, nii me käisimegi iga kahe päeva tagant sidet vahetamas ja lahast uuesti paigutamas, mis alguses oli hirmus valulik, hiljem lihtsalt tüütu. Mai lõpus uuesti arstivisiit, Taavi läks lootusega, et võetakse sidemed ära ja kõik on nagu imeväel korras, aga kus sa sellega. Tehti pilti ja nenditi, et kõik areneb õiges suunas, tulge kahe nädala pärast tagasi. Kuuendal juunil sai Taavi lõpuks lahasest lahti aga käsi oli nagu lastud varese tiib, paistes, kõver ja valus, kole arm käsivarre siseküljel ja paar niiti veel koorikus tolknemas. Tasapisi on sõrmed ikka järjest liikuvamaks läinud ja täna aitas Taavi mul salatit teha ja suutis jogurtitopsi juba haige käega kinni hoida, samal ajal teise käega lusikat liigutades. Rannet ei saa ikka veel liigutada ja kui Laura mänguhoos vastu puutub, siis on nutt taga. Aga enam ei malda paigal olla, jookseb ringi, käsi kõrval töllerdamas.
 Tema õnnetuseks on kõik tema lemmiktegevused praegu keelatud. Sai ühe trenni võrkpalliklubis kaasa teha, oli hirmus õnnelik, et teda sinna vastu võeti. Nüüd on sellel tegevusel mõneks ajaks kriips peal. Sama lugu ujumisega ja ronimisega või rapelliga. Kõige hullem on see, et just nüüd on see aeg, kus saab kärestikest köiega laskuda, selle nimel ronis ta kodus mööda majaseinu  alla. Ujuda õnneks nüüd juba tohib, lihtsalt kiiresti kroolida veel ei saa.

Paulo enamvähem inimene, Taavi tagasi kooli, jäi Laura järsku haigeks. Viis päeva üsna kõrge palavik ja valus kurk. Meil ei ole ikka veel perearsti ja nii me ootasime, mis juhtuma hakkab. Traumapunkti ei tahtnud esialgu minna, sest sealt saab kohe automaatselt retsepti mingi antibiootikumi jaoks ja muud ei midagi. Viiendal päeval otsustasime, et homme lähme ikka arsti juurde, selle peale oli palavik niuhti kadunud. Kaks päeva hiljem Taavi omakorda palavikus aga tema puhul oli haigus kiirem ja kergem. Ja siis järsku oli Laura uuesti kerges palavikus. Nii ma jooksingi kolme erivajadustega inimese vahet ja ostsin erinevaid kreeme ja rohtusid. Vahepeal juba kirusin, et valige kõik kolm vähemalt ühesugune probleem, siis on kõigil ühesugused vajadused ja ma saan kõik korraga ära lahendada. Kõige selle keskel hoia veel Evat haigetest eemal, mine sa muidu tea.
Aga nüüd - juunis olen tasapisi kõik totsikud ja potsikud ühe kapi peale kokku kogunud ja eile panin kõik rohud ja uhiuue kaelasideme lõplikult paika.

Mida ma selle ajaga siis õppisin;  Ära kunagi kiru, kui arst ei tule sinu juurde piisavalt kiiresti. Sama arst, kes Taavi kätt paika pani, opereeris enne ühte last, kes oli hobuvankrilt alla kukkunud ja kriitilises seisus. Taavi operatsioon algas kella ühe ajal öösel ja kestis omakorda kolm tundi. Kui paljud meist tahaksid sellisel kellaajal töötada.
Kui kogu pere on koos, siis saame kõigega hakkama. Taavi käe pärast olime me kõik mures. Paulo ootas haiglas, mina, Marta ja vanavanemad kodudes. Esialgu olin väga ehmunud ja kurb. Aga kui läksime Taavit haiglasse vaatama, siis tundsin järsku, kui hea on olla viiekesi koos. Isegi kui kõik ei ole kõige paremini, siis kui me oleme üksteisele toeks, saame kõigest üle. Hoolimist ja üksteise hoidmist oli lausa õhus tunda. Lastud vares Taavi kudistas Evaga, Laura tegi ratastooli rallit, issi tukastas tugitoolis ja keegi meist ei tahtnud teiste juurest kuhugi eemale minna.
Ma olen naeruväärselt uhke kolme lapse ema. Lausa naudin, kuidas inimesed pead pööravad kui neljakesi või viiekesi neist mööda marsime. Ja mu kaks vanemat last on juba suured. Meie vestlused on juba kõigile osapooltele huvitavad ja arendavad. Enam ei kõnni käest kinni vaid aeg-ajalt paneb üks või teine käe sulle ümber või õla peale.

Ja rohtude paikapanek on peaagu mediteerimine. Sellega seondub fakt, et kõik on korras, neid ei ole enam vaja. Hingel on suurpuhastusjärgne tunne, selleks korraks oleme jälle tugevad.



pühapäev, 2. juuni 2013

Ikka ja jälle lapsesuu.

Lapsed saavad vanemaks ja teemad muutuvad tõsisemaks.

Laura ja Taavi omavahel
Laura: " Mina küll endale peigmeest ei taha, ma tahan täitsa üksi elada. "
Taavi: " Lapsi ka ei taha?"
Laura jääb mõtlikuks: " Ei, lapsi ikka tahaksin."
Siinkohal pidi lõpuks emme appi tulema ja jõudime koos selgusele, et kui tõesti kedagi sama toredat kui issi ei kohta siis võib ju tõesti üksi elada ja tegelikult on ju palju lapsi, kes elavad ainult emmega, nii et võib üksinda lastega olla küll.
Taavi: " Aga tead Laura, kui sa elad kellegagi koos, siis pead vähem tulumaksu maksma ja üüri on ka kergem tasuda."

Meil on viirpapagoid.
Laura uudistab neid ja küsib, kumb siis lõpuks isane ja kumb emane. Mina selle peale, et valge on isane ja sinine emane.
Laura: " Aga kust sa tead et valge on isane?"
Pean tunnistama, et selle koha peal jäin hätta, kui loomade puhul on erinevus isas-ja emaslooma vahel silmaga nähtav, siis lindudel see nii ei ole. Ja kuidagi ei osanud seletada,mida see valge lind seal sinise seljas teeb. Vastus ei olnud just kõige professionaalsem -valge käitub nagu isane.
Laura: " See ei tähenda veel midagi, ma võin ju ka ennast poisi moodi riidese panna ja käituda nagu poiss, aga ma olen ikka tüdruk."

Laura:" Kuule emme, kui keegi teisel inimesel  meelega, mitte kogemata, mõne luu ära murrab, kas siis pannakse vangi?"
Emme: " Siis pannakse vangi jah"
Taavi küsib kõrvalt: "Kui kaua vangis peab olema?"
Mina: " Oleneb kuriteost, isegi selliseid inimesi on, kes pannakse eluks ajaks vangi. "
Taavi: " Noh, ma loodan,et vähemalt söök on neil vanglas hea. "
Ja veidi aja pärast arvas Taavi, et gtegelikult oleks huvitav vanglasse õppevisiidile minna .

Taavi kurdab, et tal lahas haiseb halvast, Laura nuusutab ja ei saa midagi aru. Taavi kougib näpuga kusagil sõrmede vahel lahase serva alt ja annab siis näpu Laurale nuusutada.
Laura nuusutab ja teatab: See haiseb ju nagu... eeee... nagu tagumik. "