Kui elad “kaugel palmisaarel” ja kui sul on kolm last, siis on reisimine luksus. Alates sellest, et kõik reisid algavad mandrile lendamisega, tavahinnaga 134 Eur, ja alles siis hakkad vaatama, kuhu edasi. Lõpetades sellega, et perepiletite poliitika ei kehti enam kui lapsed on kõik üle kümne aasta vanad, kuid keegi neist ei teeni veel iseseisvalt. Ja absoluutselt kõik on kallis kui pead maksma viie inimese eest kahe palgaga.
Lisame juurde veel toredad Covidi aastad ja ongi meie reisimatuse põhjus seletatud.
Seekord võtsime kätte midagi hoopis erilist. Eesti ja talv ja koolist puudumine - miks võiks olla toredam?
Ja oligi tore, nii minu kui teiste pereliikmete jaoks. Nemad said lume ja koos olla ja paksud riided. Mina sain veel lisaaja oma lähedaste jaoks.
Aga vaat reis ise, see oli juba elamus.
Kõigepealt matemaatika:
Probleem:
Kui neli inimest alustavad reisi Assooridelt päev varem ja neile liitub veel üks inimene Lissabonist ja tagasiteel alustavad neli erinevat inimest reisi nädal varem ja üks jääb maha, kusjuures see üks ei ole sama, kes alguses hiljem tuli ja neist neljast, kes varem tagasi reisivad, jääb üks Lissaboni, samal ajal kui kolm reisivad Assooridele tagasi, siis kuidas teha see kõik arusaadavaks reisiagentuurile ja mitu ja kui suurt kohvrit on vaja kaasa võtta?
Lahendus.
Reisiagentuurile sai saadetud mitu selgitust aga sealt poolt tehti tööd hästi. Ja igaühele kaasa oma kohver - pigem suur kui väike. MOTT
Hiljem muidugi muutujad muutusid ja lõpuks lendasid kõik neli koos saarele ja see üks, kes asub Lissabonis, suundus sinna tagasi kaks päeva hiljem.
Esimese nelja reis kulges hästi, ainult detailiga et Eva, see kõige väiksem, unustas kuhugi, ilmselt lennukisse, oma telefoni. Selle tulemusel täitsin leitud asjade leti jaoks väga toreda ankeedi, Eva oli samal ajal koolis nii et temaga arutada polnud võimalik
Kaotatud ese; mobiiltelefon
Firma; eee. Vist Wiko, või hoopis Xiaomi, ikkagi vist Wiko
Värv: Ei mäleta enam täpselt, aga mis iganes see värv oli, kohati on ta maha koorunud
Ekraanipilt: Kust kurat mina seda tean, ta muudab seda pidevalt, viimati oli mingi anime ja ikoonid olid kõik erinevad animepildid. Mis anime- ma olen liiga vana et seda teada.
Pin : …
Ekraani avamise kood; See oli ainuke mida ma teadsin, tema ja ta parima sõbranna sünnipäev. Ainuke kahtlus oli parima sõbranna sünnipäevaga aga noh, loodame et läks täppi
Lisakirjeldus: Üsna vana (ilmselgelt) aga töötav telefon. Käsitsi maalitud kaitsekestaga, mis peaks kujutama kosmost ja kuhu oli kleebitud vaalasaba, mis võib olla nüüdseks ära kukkunud.
Arvake ära kas see telefon on juba leitud või mitte. Samas nii detailset kirjeldust pole ilmselt ammu nähtud.
Minu tagasilend oli palju huvitavam. Ma armastan üksinda reisida, istud rahulikult oma nurgas ja lihtsalt jälgid kõiki.
Päeva alguses oli armas sugulane kinkinud mulle ilusate kividega käevõru ja selle kaitse all ei saanud midagi halvasti minna. Ainult et Frankfurdis tegi keegi midagi kuskil mingi kaabliga, ja kõik lakkas töötamast. Mina, kes ma pidin lendama Lufthansa lennukiga Frankfurti, sain selle tulemusel veeta kuus tundi lennujaamas.
Alguses oli tore. Ajasin sugulasega juttu. Keegi, kes pidi parajasti kontrollist läbi minema, poetas laua peale smuuti, mille ta oli just ostnud aga ei tohtinud kaasa võtta. Mingid ärihaid proovisid teha sadat trikki, et aegunud viisaga reisinud filipiinlased ikka üle piiri ja nendega äri ajada saaks. Paar tundi hiljem õpetas keegi, kuidas lennufirmalt suuremat kompensatsiooni nõuda. Ja lõpuks, kui juba oli selge, et siia ma jään, ja igavusest töökoha taotlemise avaldust tahtsin täitma hakata ( mine tea kuna see lend lõpuks toimub) anti mulle kätte takso maksekaart ja saadeti mind hotelli puhkama. Just siis kui arutasin taksojuhiga, kas minna otse, või teha linnavaatlemistiiruke, hakkas auto jupsima. Suure hädaga ja esimese ja teise käiguga jõudsime siiski kohale. Retseptsiooni näitsik teatas naeratades, et teeb mulle upgreidi ja minu kasutada on lausa luksustuba.
Iga halb on millekski hea - lennu tühistamine andis mulle võimaluse veeta õhtu toredate sugulaste seltsis, selle üle olen lausa tänulik.
Lõpuks hotellis tagasi sõitsin liftiga oma uhkesse tuppa, vedelesin, lugesin ja ootasin und. Umbes kella ühe paiku kuulsin läbi une kuidas naabertoa ukse taga piiksutati kaarti, ise mõtlesin - luksustuba aga kõik kostab maru hästi läbi. Ja siis astus minu toa uksest sisse suure kohvriga meesterahvas. Mina hüppasin voodis istuli, meesterahvas hüppas selle peale ka imestusest korra õhku, keeras siis otsa ümber ja oleks peaaegu oma kohvri otsa pikali kukkunud. Ma ilmselt ei näe öösiti väga hea välja, igatahes kadus ta kiiremini kui ilmus ja mina ootasin hommikuni und.
Kella viie ajal asutasin ennast uuesti lennujaama poole teele ja lendasin hoopis Münchenisse.
Kotikontrollis otsustati mu seljakott läbi otsida. Daam teeb luku lahti, kotist tulevad välja üheksa (! ) suitsuvorsti otsad. Avab lukku veel veidi, välja pudenevad kuus pakki mooniseemneid. Vaatab imeliku näoga mulle otsa, mina kehitan õlgu: mis parata kui Eestis ei ela aga vorst meeldib. Kõhkleb veidi ja tõmbab luku sügavamale kaevumata otsustavalt kinni.
Lend kulgeb probleemideta.
Kahetunnine paus, mille käigus ajasin oma reisikorraldajaga juttu, kes hankis mulle uue pileti Lissabonist Ponta Delgadasse, et ma ei peaks ööseks Lissaboni jääma.
Seejärel hilinemisega Münchenist Lissaboni suunas. Lennuk puupüsti täis, kõigil oma käsipagas kaasas. Just minu ees siseneb lennukisse kena naisterahvas, kes üritab leida kohta oma kohvrile. Kohendab kellegi jope ühe kohvri peale ja hakkab seda tegema ka ühe pooltühja seljakotiga kui istuv seljakoti omanik teda hurjutama hakkab; Need on minu asjad, hoia oma käpad eemale, sul pole mingit õigust minu asju teise kohta panna. Neiu ehmub ära, vaatab korra ringi ja surub siis oma kohvri hädaga istme alla. Veidi hiljem tuleb lennukis töötav näitsik, kellegi kohver näpus ja otsib sellele kohta. Paneb hoogsalt jope ühe kohvri peale, võtab seljakoti välja, asetab selle kolm istmerida edasi kuhugi kohvrite vahele, lükkab teise kliendi kohvri vabaks jäänud kohale ja klõpsab panipaiga kinni. Seljakoti omanik istub vaikselt nagu sukk, selja tagant lausub keegi: karma is a bitch, mille peale kõik eelmist sõnelust pealt näinud omaette muigavad.
Edasi kulgeb lend rahulikult. Stjuardessid jagavad shokolaadi ,mugav ja vaikne, lõpuks vajub silmgi kinni. Just enne maandumist avastan, et püksid on mingi pruuni asjaga koos. Pühin veidi näpuga , lõhnab magus - shokolaad. Mis on ilusti käest jalge vahele libisenud ja seal ära sulanud. Naaber laenab paar salvrätti aga lennukist välja astudes seon ikka jope ümber tagumiku. Pruunid laigud jalgevahel ei tundu väga atraktiivsed, olgugi, et lõhn mõnus. Õnneks saab shokolaadi esimeses vetsus ilusti maha pesta.
Jälle kolm tundi ooteaega, pidulik kohtumine ja tudengist pojale vorsti üleandmine ja lend läheb edasi kodu poole.
Seekord kulgeb kõik rahulikult kuni järsku pistab eesistmel olnud uudishimulik reisija oma nina välja, ja teeb seejärel ühe toreda külastuse ka meie istmereale.
Ja lõpuks olengi kodus ja kevades.
Kuskil vahepeal jäi mu kohver ilma ühest oma sangast, aga vähemalt sisu jõudis ilusti koos minuga kohale.
Et siis reisi algus 15.02 kell 12 Eesti aja järgi, lõpp 16.02 kell 19 Assooride aeg. Nii kähku käiski.
