Olen tagasi.
Tagasi Eestist, tagasi tööl, tagasi Assooridel.
Kui eelmisel korral kodus käisin, siis põdesin pärast pikalt. Seekord oli kuidagi teisiti, armsam, helgem ja hubasem.
Käisime esimene kord kogu perega minu lapsepõlvekodus puhkamas.
Lastele oli nii palju uut ja huvitavat, et see avas ka enda silmad. Miks siin majade vahel müüre pole? Kuidas siin nii palju konni on? Nad söövad siin koguaeg liha (see on muuseas tunnustus). Kell kolm öösel - aga kui väljas juba valge on, miks ma siis ikka magama pean? Siin on maailma parimad maasikad. Kui kaua see autosõit veel kestab, enne kui me kohale jõuame? Miks järves üldse laineid pole?
Mõnus oli. Võtsime aega endi ja laste jaoks. Ka seda polnud me enam ammu teinud.
Ja Paulo kommentaarid:
Kui ma sellest reisist aastaid hiljem pean midagi meenutama, siis esimene asjana tulevad meelde sääsed ja parmud.
Vennaraas rääkis talle Sosnovski karuputkest , tema kommentaar: Me võiksime selle endale mandariinipuude ümber istutada, siis on kohe näha, kes see varas on.
Ja viimasel õhtul.
See oli kõige parem Eesti reis.
Mis mulle siin kõige rohkem meeldib, on see, et teie perekond nagu lausa otsiks põhjust, et saaks kokku tulla, üksteist näha ja rääkida.
Ja tõsi ta ju on. Meie pere ei ole lihtsalt nimed, meie pere on pere sõna otseses mõttes.
Tänud Teile kõigile, et meie jaoks aega leidsite. Aitäh, et vaevusite läbi astuma, läbi sõitma. Tänud iga lausutud sõna ja koosveedetud minuti eest. Just Teie tegite selle reisi ja Eestimaa meie jaoks eriliseks. Tõite soojust endaga kaasa. Nüüd saame Teid kõiki koos meenutada. Ja vähemalt mulle annab see jõudu pikaks-pikaks ajaks. Teile mõtlemine toob sära silma.
Ja loodan Teid kõiki varem või hiljem jälle näha.
Kohtumiseni.
