esmaspäev, 15. veebruar 2010

Kaheksas ehk kolm tundi tasuta tivolit, boonus pealekauba.

Nagu ikka, kirjutan ma oma sissekandeid jälle tagantjärele.
Juba jaanuaris sai tööalaselt aastat alustatud aga kogemust jagan alles nüüd.


Tavaliselt on meil nädalavahetus niimoodi ära jagatud, et mina töötan meie peakontoris laupäeval ja minu kolleeg pühapäeval. Kolm nädalat tagasi sattusime segastel asjaoludel koos tööle. Kuna mõlemad olime juba tööle saabunud, siis ei osanud kuidagi otsustada, kes jääb, kes läheb. Laususin seepeale naljaviluks, et kui juba kahekesi oleme, siis ma võin ju koos klientidega merele minna ja ülemus teatas kohe lahkesti, et miks ka mitte. Tõmbasin endale töö juurest kaasa haaratud jaki selga, pistsin kaks õuna taskusse, sest midagi peab ju enne merele minekut sööma ja panin klientide sabas paadi poole ajama. Saarel oli pilvine ja hämar ilm, õnneks ei sadanud. Tuult eriti ei olnud aga lainekõrgus oli 4 - 4,5 meetrit. Meri nägi välja nagu joodiku vooremaa, kus voored, sunnikud, pidevalt kohta vahetasid. Meie kaheteistkohaline poolenisti kummipaat käis rõõmsalt üles-alla, rahvas naeratas ja aeg ajalt kiljus heatujuliselt. Õnneks oli lainepikkus mõnus, mis paati ei loopinud, kuid aeg-ajalt võttis kõhust õõnsaks ikka.
 Kõigepealt leidsime tavadelfiinide grupi, kes meist aga eriti välja ei teinud, Hiljem veel kaks suuremat gruppi, kes juba ka mängida tahtsid. Selle aja jooksul, mil siin töötanud olen, on delfiinid minu vaieldamatuks lemmikuks muutunud. Eriti Laup-eeldelfiinid, keda seekord kahjuks ei näinud aga kes meid suvi otsa lõbustasid. (Tänud teile,  perekond Aher, kes te mind nimedega aitasite. )Nii mina kui turistid saime mõnuga vaadelda ja nemad ka pilte teha, mina ju teadupärast ei vea kaamerat iga päev töö juurde kaasa. Merel tuli isegi päike pilve tagant välja, ehkki saare kohal paistis kõik paksult pilves olevat.
 Veetsime mõnusad kaks tundi ja lõpuks leidsime veel ühe kilpkonnabeebi merest ujumast. Arvasime, et ta võis olla kõige rohkem aastane. Tavaliselt üritavad meie  meremehed kilpkonni alati kinni püüda, et neid parasiitidest puhastada, veidi vaadelda ja siis tagasi vette lasta. Parasiitideks on imepisikesed krabid, kes kilpkonna lestade külge klammerduvad. Kui kilpkonn sukelduda tahab, siis haaravad krabid tast kõvemini kinni, mis teeb haiget ja sukelduda ei lase. Niimoodi võivad kilpkonnad isegi aeglselt nälga surra ja hulbivad siis juba rohekaks muutuva kilbiga veepinnal. Seekord meil päästeaktsioon kahjuks ei õnnestunud aga armas oli vaadata, kuidas üks imepisikene kilbu rahulikult suurtes lainetes edasi rühib.
 Tagasi tulime mööda rannaäärt ja vot siis saime aimu, kui suured lained tegelikult on. Kui laine poole kalju peale üles hüppab, siis paneb pead vangutama küll, avamerel puudub võrdlusmoment ja ei oska hirmu tunda.

Mina kui eluaegne merekauge inimene, kipun merd pidevalt metsaga võrdlema, mõlemad on sellised suured ja võivad sinuga oma äranägemise järgi käituda, kui tuju tuleb. Ja mõlemal on võime sind rahustada ja kuidagi puhastada. Ega ilmaasjata ei öelda, et meremehed on üks isesorti rahvas, oma kolleege vaadates võin seda ainult kinnitada.
Kolme tunni möödudes saabusime rahulolevatena kontorisse tagasi, kus teed juues veel veidi klientidega lobisesime. Ja kui plats puhtaks sai, siis otsustas ülemus, et laupäeva puhul paneme nüüd uksed kinni ja lähme hoopis kõrtsu tigusid ja krevette sööma ja  päeva lõpetama.
 Et ühesõnaga on mul ikka maailma parim töökoht.

laupäev, 6. veebruar 2010

Seitsmes.

Ma ei saa sinna midagi parata, mul lihtsalt on sellised lapsed, kes huvitavalt räägivad. Mõned näited:

Laura niheleb ja vähkreb jupp aega voodis, siis teatab:
"Ma ei saa magada, mul sügeleb."
"Kust sul siis sügeleb?"
"Sääre pealt ... sa pead mul selga sügama."

Arutleme Taaviga dinosauruste ja maa ajaloo teemadel: (ärgu pandagu pahaks, kui eestikeelsete terminitega veidi mööda panen)
Emme ja Taavi panevad koos ajaloolist tabelit kokku:" Noh, esimesed elusolendid tekkisid keskkaegkonnas ja siis tuli triiase ajastul üks väljasuremise laine ja siis peale seda tekkisid dinosaurused ja siis kriidi aegkonnas oli teine suur väljasuremine ja peale seda hakkasin imetajad hoogsasti arenema.  Ja siis Uusaegkonnas tekkisid esimesed inimese eelassed ja siis lõpuks arenesid tänapäeva inimesed."
Taavi mõtleb veidi: " Ja siis tuleb uuesti väljasuremine?"
Emme;"Jah, ilmselt küll:"
Taavi: " Aga kaua selleni veel aega on?"
Emme ei leia kohe õiget vastust, seepärast teatab Taavi ise :" võibolla umbes 50 000 aasta pärast:"
"Võibolla küll."
Taavi: "Mul küll pole kannatust nii kaua elada."

Taavi lamab põrandal, jalad harkis, Laural on tagumik ja jalad põrandal, ülakeha lösutab Taavi kõhu peal. (Noh, nii, nagu bobisõitjad kahekesi lebotavad). Mõlemad on juba jupp aega täiesti liikumatud. Lõpuks ei pea emme vastu ja küsib, mis te seal teete?
Taavi: " Me oleme suitsuvorst vaakumpakendis".

Taavi uurib, miks surnutele rist pannakse.
Püüan siis seletada, et on inimesi, kes usuvad, et on olemas Jumal ja peale surma lähevad nad taevasse. Ja et rist on usu sümbol jne
Taavi seedib jupp aega informatsiooni, siis teatab: "Mina usun dinosaurustesse ja ralliautodesse ja kui ma ära suren, siis võite mulle dinosauruse haua peale panna."

Sõdame autoga õhtul koju. Lapsed on peale lasteaeda üksjagu väsinud ja veid tujukad. Taavi seletab emmele päevasündmusi, jutu sees mainib ka Laurat.
Laura:" Kas Taavi nimetas mind, emme, kas Taavi nimetas mind?"
seletan Taavi jutu siis Laurale ümber ja jõuan selle kohani, kus Laurast jutt oli.
Laura pistab üürgama:"Taavi ei tohi mind seletada  ühuuäaäaa... ei tooohhiiiiii ...."