teisipäev, 29. detsember 2009
neljapäev, 24. detsember 2009
Kolmekümne seitsmes.
Natuke jõuludega seotud vestlusi meie peres.
Lapsed arutavad auto tagaistmel, millist kommi päkapikk siis tuua võiks s.t. millised kommid kellelgi meeldivad. Järjega on jõutud pulgakommide juurde.
Laura: Mulle pulgakommid ei meeldi, need on hammastele halvad ...(väike paus)... ja kõhule...(uus paus)... ja ninale.
Laura on põrandat liimitanud. Issi astub tuppa ja küsib: "kes tegi"
Laura: "Mina ei teinud" (kuna Laura oli ainuke, kes ülemisel korrusel oli, siis polnud kahtlust)
Issi: "Aga kui ma Jõuluvanale ütlen, et keegi sellist pahandust tegi?"
Laura: "Ei tohi jõuluvanale öelda ....EI TOHI JÕULUVANALE ÖELDA!!! ....
Kui ütled, siis anna sulle vitsa".
Ja täna hommikune.
Arutame järjekordselt autoga sõites, et täna tuleb jõuluvana.
Emme: "Noh, täna õhtul siis näeme, kas kõik on ikka head lapsed olnud".
Issi: "Mina küll olin".
Taavi tagaistmelt: " Aga mina küll mäletan, et sa ükskord kriimustasid mind.... ja siis veel too kord kui sa meiega mürasid ja me haiget saime".
Lapsed arutavad auto tagaistmel, millist kommi päkapikk siis tuua võiks s.t. millised kommid kellelgi meeldivad. Järjega on jõutud pulgakommide juurde.
Laura: Mulle pulgakommid ei meeldi, need on hammastele halvad ...(väike paus)... ja kõhule...(uus paus)... ja ninale.
Laura on põrandat liimitanud. Issi astub tuppa ja küsib: "kes tegi"
Laura: "Mina ei teinud" (kuna Laura oli ainuke, kes ülemisel korrusel oli, siis polnud kahtlust)
Issi: "Aga kui ma Jõuluvanale ütlen, et keegi sellist pahandust tegi?"
Laura: "Ei tohi jõuluvanale öelda ....EI TOHI JÕULUVANALE ÖELDA!!! ....
Kui ütled, siis anna sulle vitsa".
Ja täna hommikune.
Arutame järjekordselt autoga sõites, et täna tuleb jõuluvana.
Emme: "Noh, täna õhtul siis näeme, kas kõik on ikka head lapsed olnud".
Issi: "Mina küll olin".
Taavi tagaistmelt: " Aga mina küll mäletan, et sa ükskord kriimustasid mind.... ja siis veel too kord kui sa meiega mürasid ja me haiget saime".
kolmapäev, 23. detsember 2009
Jõulueri.
Arvutid ja internet,
mis võimsam veel kui Balti kett.
Kõvaketas, CD -ROM,
need mul ikka mõttes on.
Kuid...
Jõulusoove saadan ma
ikka tigupostiga. *
Nüüd on siis ka minul jõulud käes. tunne on täpselt selline nagun peabki olema. Merel on torm, saarel on tuul, mis lükkab vihmapilvi edasi ja tagasi. Mulle meeldib hirmsasti Assooride tuul. Lõhnab mere järgi, ei ole külm ja puhub ikka kohe kõvasti. Hea on kõndida ja tuulele näkku naerda. Tänavad on täis inimesi, kes teevad viimaseid kingioste ja kõnnivad siis, pakid käes, suvalises suunad. Linnaväravates mängib orkester ja see tänav, mida mööda mina kõnnin, on palistatud vaasidesse istutatud tõeliste kuuskedega, lõhnab nagu jõul. Teen veel viimaseid sisseoste, homme valmistan töö juures hõõgveini. Minu töökaaslased pole seda kunagi joonud ja on üsna uudishimulikud.Ja just siis, kui sisseostud lõpetan ja tööle tagasi jõuan, hakkab taevast pangedega vihma valama.
Eile mängisime õhtu otsa kogu perega kaarte. Ees on ootamas homme ja ülehomme ja kui hästi läheb, siis ka kogu nädalavahetus pererüpes. Saan rahulikult koos olla oma kõige kallimatega. Tänasesse mahub veel viimaste kingituste pakkimine ja siis olengi jõuluks valmis. Las ta aga tulla.
Soovin ka kõigile oma blogi lugejatele häid ja rahulikke jõule, ilusat talveilma ja head seltskonda.
* Luuletus on pärit kuskilt netiavarustest.
mis võimsam veel kui Balti kett.
Kõvaketas, CD -ROM,
need mul ikka mõttes on.
Kuid...
Jõulusoove saadan ma
ikka tigupostiga. *
Nüüd on siis ka minul jõulud käes. tunne on täpselt selline nagun peabki olema. Merel on torm, saarel on tuul, mis lükkab vihmapilvi edasi ja tagasi. Mulle meeldib hirmsasti Assooride tuul. Lõhnab mere järgi, ei ole külm ja puhub ikka kohe kõvasti. Hea on kõndida ja tuulele näkku naerda. Tänavad on täis inimesi, kes teevad viimaseid kingioste ja kõnnivad siis, pakid käes, suvalises suunad. Linnaväravates mängib orkester ja see tänav, mida mööda mina kõnnin, on palistatud vaasidesse istutatud tõeliste kuuskedega, lõhnab nagu jõul. Teen veel viimaseid sisseoste, homme valmistan töö juures hõõgveini. Minu töökaaslased pole seda kunagi joonud ja on üsna uudishimulikud.Ja just siis, kui sisseostud lõpetan ja tööle tagasi jõuan, hakkab taevast pangedega vihma valama.
Eile mängisime õhtu otsa kogu perega kaarte. Ees on ootamas homme ja ülehomme ja kui hästi läheb, siis ka kogu nädalavahetus pererüpes. Saan rahulikult koos olla oma kõige kallimatega. Tänasesse mahub veel viimaste kingituste pakkimine ja siis olengi jõuluks valmis. Las ta aga tulla.
Soovin ka kõigile oma blogi lugejatele häid ja rahulikke jõule, ilusat talveilma ja head seltskonda.
* Luuletus on pärit kuskilt netiavarustest.
teisipäev, 22. detsember 2009
Kolmekümne kuues.
Et siis jõulud...
Nagu on ja nagu ei ole kah. Mõnikord on lausa suur jõulutunne peal, kuusk on toas ja minu tublid lapsed ehtisid ta ise ära. Jõulupidusid ka üksjagu peetud. Päkapikud käivad. Aga akna taga ladistab absoluutselt igal ööl vihma ja on tuul ja torm. Jõul või asi. Ja ongi nii, et kodus on jõulutunne ja töö juures töötunne.
Tegelikult on meie tööpäev praegu selline: kella üheksa paiku hakkab rahvas vaikselt kohale jõudma, kohtumispaigaks on kõrvalasuv kohvik. Seal juuakse umbes tund aega kohvi ja aetakse juttu.Ja siis läheb igaüks oma töökohale juttu ajama. Talv ikkagi. Aga suvel see-eest ...
Lapsed on ka imelikud. Päkapikud toovad ilusasti kommi aga neil on järsku kommistreik. Ja muidugi selline, et mis meeldib ühele, ei meeldi teisele kohe mitte. Ja vaene päkapikk peab siis teadma, mida tuua, et kõigil hea oleks.
Kuuske käisime ka seekord naljakalt valimas, esimesena jõudsime kohale mina ja lapsed. Hakkasime siis aga valima. Taavi ainukene nõue oli, et kuusk võiks olla nii umbes temapikkune. Aga selle temapikkuse kuuse hinnaks oli 20 euri. Ootasime issi ka ära. See valis ühe pikema ja sihvakama kuuse, mille hinnaks öeldi samuti 20 euri. Kui issi selle peale kõva häälega teatas et see on küll liiga kallis ja selga pöörama hakkas, siis öeldi kiiruga, aga meil on odavamaid ka ja toodi jooksuga see kuusk, mille Taavi enne välja valis. Nüüd oli hinnaks 10 euri. Ja üldse on see kuusk tegelikult hoopis krüptomeeria, ilus küll, aga lõhn pole õige.
Ja töö juures tuleb päev otsa kõlaritest ainult jõululaule, nii et kui keegi neid kodus kuulata tahab, siis palun minge kuhugi hästi kaugele, kus ma teid ei kuule.
Ja kuna jõulud on sel aastal juba imelikud, siis panen siia ülesse ühe veel imelikuma asja. Minu abikaasa nimelt armastab tarku aiapidamise raamatuid lugeda. Mina siis ka kiikan aeg-ajalt kõrvalt. Silm jäi pidama sellisele leheküljele;
VIHMAUSSIPASTEET
1 tass tükkideks lõigatud vihmausse
1 tass kaerahelbeid
1/2 tassi sibulat, rõngasteks lõigatuna
1 spl õli
Lisada 250 ml vett ja keeta 15 min jooksul.
Lisada kaks muna, veidi jahu, soola ja pipart, erinevaid aromaatilisi maitsetaimi. Serveerida kuumalt.
HERNESTEGA VIHMAUSSIKARRI
Vaja läheb:
-piima
-kookospähklit
-rediseid (Naereid)
-(kollast)suhkurt
-võid
-tükeldatud sibulat
-soola
-tabascot
-ühte küüslaauguküünt
- 1spl karrit
- 100g jahu
-neli munakollast
-1 keskmine purk herneid
-neli munavalget (kõvaks vahuks vahustatud)
-pipart
-200g vihmausse, lõigatud alla 2cm juppideks
Valmistamine:
Kuumuta piim keemiseni ja lisa kookospähkel ning suhkur. Jahuta veidi.SEga sibulad võiga, lisa küüslauk, seejärel karri ja kookose-piimasegu. Lisa jahu. Kuumuta segades madalal tulel kümme minutit.
Klopi munakollased lahti ja lisa herned ning vihmaussid.Sega kõik omavahel ja küpseta kuumas ahjus umbes 40 minutit.
Veidi hiljem lisab raamatu autor omapoolse märkuse: "Minu siiras nõuanne on, et ärge tapke vihmausse, ja sellest tulenevalt, kui võimalik, siis ärge sööge neid".
Raamatuks muide on Vihamussikasvatuse käsiraamat, autoriks Carlo Ferruzzi
Ja kes veel ei tea, siis vihmausside kasvatamine on täiesti olemasolev põllumajanduse haru ja vihmaussisõnnik ehk huumus on üks paremaid asju, mida üldse põllule, eriti orgaanilisele põllule panna.
Nagu on ja nagu ei ole kah. Mõnikord on lausa suur jõulutunne peal, kuusk on toas ja minu tublid lapsed ehtisid ta ise ära. Jõulupidusid ka üksjagu peetud. Päkapikud käivad. Aga akna taga ladistab absoluutselt igal ööl vihma ja on tuul ja torm. Jõul või asi. Ja ongi nii, et kodus on jõulutunne ja töö juures töötunne.
Tegelikult on meie tööpäev praegu selline: kella üheksa paiku hakkab rahvas vaikselt kohale jõudma, kohtumispaigaks on kõrvalasuv kohvik. Seal juuakse umbes tund aega kohvi ja aetakse juttu.Ja siis läheb igaüks oma töökohale juttu ajama. Talv ikkagi. Aga suvel see-eest ...
Lapsed on ka imelikud. Päkapikud toovad ilusasti kommi aga neil on järsku kommistreik. Ja muidugi selline, et mis meeldib ühele, ei meeldi teisele kohe mitte. Ja vaene päkapikk peab siis teadma, mida tuua, et kõigil hea oleks.
Kuuske käisime ka seekord naljakalt valimas, esimesena jõudsime kohale mina ja lapsed. Hakkasime siis aga valima. Taavi ainukene nõue oli, et kuusk võiks olla nii umbes temapikkune. Aga selle temapikkuse kuuse hinnaks oli 20 euri. Ootasime issi ka ära. See valis ühe pikema ja sihvakama kuuse, mille hinnaks öeldi samuti 20 euri. Kui issi selle peale kõva häälega teatas et see on küll liiga kallis ja selga pöörama hakkas, siis öeldi kiiruga, aga meil on odavamaid ka ja toodi jooksuga see kuusk, mille Taavi enne välja valis. Nüüd oli hinnaks 10 euri. Ja üldse on see kuusk tegelikult hoopis krüptomeeria, ilus küll, aga lõhn pole õige.
Ja töö juures tuleb päev otsa kõlaritest ainult jõululaule, nii et kui keegi neid kodus kuulata tahab, siis palun minge kuhugi hästi kaugele, kus ma teid ei kuule.
Ja kuna jõulud on sel aastal juba imelikud, siis panen siia ülesse ühe veel imelikuma asja. Minu abikaasa nimelt armastab tarku aiapidamise raamatuid lugeda. Mina siis ka kiikan aeg-ajalt kõrvalt. Silm jäi pidama sellisele leheküljele;
VIHMAUSSIPASTEET
1 tass tükkideks lõigatud vihmausse
1 tass kaerahelbeid
1/2 tassi sibulat, rõngasteks lõigatuna
1 spl õli
Lisada 250 ml vett ja keeta 15 min jooksul.
Lisada kaks muna, veidi jahu, soola ja pipart, erinevaid aromaatilisi maitsetaimi. Serveerida kuumalt.
HERNESTEGA VIHMAUSSIKARRI
Vaja läheb:
-piima
-kookospähklit
-rediseid (Naereid)
-(kollast)suhkurt
-võid
-tükeldatud sibulat
-soola
-tabascot
-ühte küüslaauguküünt
- 1spl karrit
- 100g jahu
-neli munakollast
-1 keskmine purk herneid
-neli munavalget (kõvaks vahuks vahustatud)
-pipart
-200g vihmausse, lõigatud alla 2cm juppideks
Valmistamine:
Kuumuta piim keemiseni ja lisa kookospähkel ning suhkur. Jahuta veidi.SEga sibulad võiga, lisa küüslauk, seejärel karri ja kookose-piimasegu. Lisa jahu. Kuumuta segades madalal tulel kümme minutit.
Klopi munakollased lahti ja lisa herned ning vihmaussid.Sega kõik omavahel ja küpseta kuumas ahjus umbes 40 minutit.
Veidi hiljem lisab raamatu autor omapoolse märkuse: "Minu siiras nõuanne on, et ärge tapke vihmausse, ja sellest tulenevalt, kui võimalik, siis ärge sööge neid".
Raamatuks muide on Vihamussikasvatuse käsiraamat, autoriks Carlo Ferruzzi
Ja kes veel ei tea, siis vihmausside kasvatamine on täiesti olemasolev põllumajanduse haru ja vihmaussisõnnik ehk huumus on üks paremaid asju, mida üldse põllule, eriti orgaanilisele põllule panna.
neljapäev, 17. detsember 2009
Kolmekümne viies
Elu on nagu on. Mõnikord läheb hästi ja siis tahaks seda kogu ilmale kuulutada. Ja teinekord läheb teisiti.
Vähemalt minuga on selline lugu, et mulle ei meeldi haige olla. Kellelegi vist ei meeldi.
Ja siis on selline aeg, kus tahad pigem istuda ja mõelda ja oma keha kuulata, kui seltskondlik olla. Ma lihtsalt ei viitsi noogutada ja naeratada ja kõigile öelda, et oi jah, nüüd on mul juba palju parem, kui samal ajal ei jõua isegi moosipurgi kaant lahti keerata ja põrandapühkimine käib ilmselgelt üle jõu.
Ma ei tea, kuipalju kordi ma esimeste kodusoldud päevade jooksul enese saamatuse peale vihastasin. Loomulikult on hea kodus olla ja laiselda aga kui laisklemise ajal kuskilt koguaeg valutama kipub ja ise endale neid mõnusaid laisklemisetingimusi luua ei saa, siis on jama. Tänan, aga rohkem ei soovi.
Operatsioon muide läks hästi, isegi toredasti. Ehkki jah...
Mina nimelt usun energiasse. Ja usun ka seda, et noaga vahelesegamine ei ole inimese energiale hea. Esimestel päevadel oligi seepärast selline tunne, et midagi on nüüd jäädavalt teisiti, kaotasin "süütuse" ja tagasipöördumist enam ei ole.
Arutasin mõttes, kuivõrd sõltuvad me siiski oma kasvatusest ja kultuurist oleme. Ma võin ju suure suuga kuulutada, et usun "posijatesse" või vanasse hiina meditsiini ja nõelravisse, aga kui häda käes, siis ronin ikkagi "paha läänemaailma" arsti juurde. Ja tegelikult on mul kohaliku kuulsamat posijat raske uskuda, sest olen temaga elus veidi teistsuguses situatsioonis kohutnud ja siis oli ta hoopis keegi teine. Igasuguste alternatiivsete võtete kahjuks mängib ka nende maksumus, mida "paha lääne" haigekasse ei kata. Niisiis, asi lahti seletatud.
Operatsioonipäeval saatsin Paulole sellise sõnumi: "Tänapäeva meditsiin on nagu mingi fanaatiline usulahk ja kirurg on kohalik jumala esindaja". Kogu tegevus on üks suur rituaal. Enne haiglasse minekut kannad hoolt, et vales kohas karvu ei kasvaks. Siis jood mingit halba vedelikku,mis peaks organismi puhastama ja siis on punkt kus enam söödavaid-joodavaid asju suhu panna ei tohi. Siis on punkt, kus pead ennast igalt poolt eriti hoolega pesema ja desinfitseerima. Siis on punkt kus pead kõik oma kuld-, hõbe ja muud metallesemed ära võtma, kaasaarvatud kummist aga metalkinnitusega juuksekumm. Siis pannakse sulle soor veeni tilkuma, siis pannakse sulle kusekotike voodi külge. Ja siis jäetakse sind lihtsalt ootama. Kõik toimingud sooritatakse ülitõsiselt, kui mitte pühalikult. Ja kuskil kumab läbi mõte, et see on küll lihtne operatsioon, aga alati võib miski halvasti minna.
Kui mina suudaksin mõnda usku nii tõsiselt võtta, siis oleksin õnnelik usklik.
Hirmutasin selle sõnumiga Paulo vist piisavalt ära, sest kui peale operatsiooni silmad lahti tegin, siis esimese asjana nägin teda. Ja minu voodi kõrval püsis ta terve selle pärastlõuna, hoolimata sellest, et ma suurema osa magasin ja kui ärkasingi, siis pobisesin midagi mõtetut. Hiljem pidin veel üle küsima, kas ma rääkisin temaga ikka portugali keeles, sest unes olin selle täielikult unustanud ja nägin kolma ööd eestikeelseid unesid, kus püüdsin paaniliselt portugali keelt meelde tuletada ja sõitsin millegipärst kogu aeg rongiga.
Aga nüüd on see möödas ja ma olen tagasi. Tunnen jälle huvi, kuidas teil läheb ja jagan ka oma elu.
Järgmise kirjani.
Vähemalt minuga on selline lugu, et mulle ei meeldi haige olla. Kellelegi vist ei meeldi.
Ja siis on selline aeg, kus tahad pigem istuda ja mõelda ja oma keha kuulata, kui seltskondlik olla. Ma lihtsalt ei viitsi noogutada ja naeratada ja kõigile öelda, et oi jah, nüüd on mul juba palju parem, kui samal ajal ei jõua isegi moosipurgi kaant lahti keerata ja põrandapühkimine käib ilmselgelt üle jõu.
Ma ei tea, kuipalju kordi ma esimeste kodusoldud päevade jooksul enese saamatuse peale vihastasin. Loomulikult on hea kodus olla ja laiselda aga kui laisklemise ajal kuskilt koguaeg valutama kipub ja ise endale neid mõnusaid laisklemisetingimusi luua ei saa, siis on jama. Tänan, aga rohkem ei soovi.
Operatsioon muide läks hästi, isegi toredasti. Ehkki jah...
Mina nimelt usun energiasse. Ja usun ka seda, et noaga vahelesegamine ei ole inimese energiale hea. Esimestel päevadel oligi seepärast selline tunne, et midagi on nüüd jäädavalt teisiti, kaotasin "süütuse" ja tagasipöördumist enam ei ole.
Arutasin mõttes, kuivõrd sõltuvad me siiski oma kasvatusest ja kultuurist oleme. Ma võin ju suure suuga kuulutada, et usun "posijatesse" või vanasse hiina meditsiini ja nõelravisse, aga kui häda käes, siis ronin ikkagi "paha läänemaailma" arsti juurde. Ja tegelikult on mul kohaliku kuulsamat posijat raske uskuda, sest olen temaga elus veidi teistsuguses situatsioonis kohutnud ja siis oli ta hoopis keegi teine. Igasuguste alternatiivsete võtete kahjuks mängib ka nende maksumus, mida "paha lääne" haigekasse ei kata. Niisiis, asi lahti seletatud.
Operatsioonipäeval saatsin Paulole sellise sõnumi: "Tänapäeva meditsiin on nagu mingi fanaatiline usulahk ja kirurg on kohalik jumala esindaja". Kogu tegevus on üks suur rituaal. Enne haiglasse minekut kannad hoolt, et vales kohas karvu ei kasvaks. Siis jood mingit halba vedelikku,mis peaks organismi puhastama ja siis on punkt kus enam söödavaid-joodavaid asju suhu panna ei tohi. Siis on punkt, kus pead ennast igalt poolt eriti hoolega pesema ja desinfitseerima. Siis on punkt kus pead kõik oma kuld-, hõbe ja muud metallesemed ära võtma, kaasaarvatud kummist aga metalkinnitusega juuksekumm. Siis pannakse sulle soor veeni tilkuma, siis pannakse sulle kusekotike voodi külge. Ja siis jäetakse sind lihtsalt ootama. Kõik toimingud sooritatakse ülitõsiselt, kui mitte pühalikult. Ja kuskil kumab läbi mõte, et see on küll lihtne operatsioon, aga alati võib miski halvasti minna.
Kui mina suudaksin mõnda usku nii tõsiselt võtta, siis oleksin õnnelik usklik.
Hirmutasin selle sõnumiga Paulo vist piisavalt ära, sest kui peale operatsiooni silmad lahti tegin, siis esimese asjana nägin teda. Ja minu voodi kõrval püsis ta terve selle pärastlõuna, hoolimata sellest, et ma suurema osa magasin ja kui ärkasingi, siis pobisesin midagi mõtetut. Hiljem pidin veel üle küsima, kas ma rääkisin temaga ikka portugali keeles, sest unes olin selle täielikult unustanud ja nägin kolma ööd eestikeelseid unesid, kus püüdsin paaniliselt portugali keelt meelde tuletada ja sõitsin millegipärst kogu aeg rongiga.
Aga nüüd on see möödas ja ma olen tagasi. Tunnen jälle huvi, kuidas teil läheb ja jagan ka oma elu.
Järgmise kirjani.
Tellimine:
Postitused (Atom)