Kui vana on hajameelne

 Mul on täiega keskiga käes. Pool paindlikusest ja kolmandik jõust on kadunud. Meeletult rabeleda enam ei viitsi, ja enne kui midagi jooma hakata, mõtled juba ette, et ega hommikul liiga vara ärkama või kiiresti midagi tegema ei pea. Aga et see hajameelsus nii kiiresti areneb kui minu oma seda teeb, sellega ei osanud arvestada. 

Eilne päev. 

Hommikul voodist välja, töölemineku riided selga, koos perega laua taha sööma. Ostsin umbes kuu aega tagasi endale paar töölkäimise t-särki, hästi kerge puuvill. Peale aastaid kuuma ja niiske ilmaga matkamist, olen veendunud et puuvill on palju parem kui ükskõik milline super "tuultläblaskevhigigamittehaisevmustustmittekülgevõttev" materjal. Panin siis oma teist korda pesust tulnud valge särgi selga ja pool tundi hiljem, kui autosse istusin, nentisin kurvalt, teine pesu ja juba  üks silm jooksus ja rinna peal miniauk. Samas olin peaaegu hiljaks jäämas, otsustasin teha näo kus auk tekkib just siis kui klient juhuslikult tema poole vaatab ja mina ei teagi selle olemasolust. Ja noh mikroauk ikkagi, seega suure tõenäosusega ei märkagi keegi midagi.  Kuskil poole päeva ajal kui päike paistab, avastan, et polegi ainult auk,  kõhu peal on mingi pesus mitte välja läinud plekk ka.  Juba hakkab veidike imelik, sest kuigi matkagiidile on palju lubatud, ei ole räpased riided päris minu eripära.  ja alles päeva lõpus, kui viimases vetsus käsi pesen, vaatan järsku peeglisse ja taipan et mul on hoopis Laura igivana ja ainult kodus käimise särk seljas. Ega midagi, vapra näoga lõpuni. Koju jõudes küsin kõigilt üle, ega nad midagi minu juures hommikul tähele ei pannud. Järjekordselt leiab kinnitust tõsiasi, et me võime absuluutselt iga asja pärast põdeda, aga tegelikus elus on inimesed oma eluga nii tegevuses, et hea kui nad sind üldse tähele panevad. Seda kui paks, peenike, tedretähtedega, karvane ... sa parasjagu oled ei mäleta hiljem suure tõenäosusega keegi. Ja noh, muidugi ongi kõige õigem minna inimesega töötama ja särgiga kurta, kuidas on jälle üks igav päev.  Sellega tuleb meelde, kuidas olin t-särgiga millel oli  Edvard Munchi karje ja üks turistidest küsis kavala näoga , kas see on sinu salajane meeleavaldus kui meie gruppi näed. 

Ja ei, ma ei triigi pesu, sellel pole siin lihtsalt mõtet. Kui õhuniiskus on alati üle kuuekümne protsendi, sirguvad riided seljas esimese kümne minuti jooksul ise. 

Hiljem õhtul. Võtan külmkapist viinamarjad ja nõuderestilt taldriku. Loputan millegipärast viinamarju käes hoides taldriku veega üle, asetan (pesemata) viinamarjad sinna peale ja panen kogu kupatuse lauale. Alles siis kui pool tundi hiljem mangot käes hoides uuesti taldrikku loputama asun, jõuab kohale, et midagi on teisiti kui peaks.

MOTT

Matemaatilised kassid.

 Seda, et kassid hea meelega füüsikat ja eriti gravitatsiooni õpivad, teavad vist kõik. Seda, et nende arust on kordamine tarkuse ema, teavad vist ka kõik kassiomanikud. Aga kas keegi on tähele pannud, kui suur nende järeldusvõime on? Aastast aastasse kordavad mitme põlvkonna jooksul sama tasside, lillepottide, vaaside ja muude esemete laualt, riiulilt, mingilt muult tasapinnalt maha lükkamist ja järeldusi ei paista kuskil. No ma ei tea, isegi kaheksajalad pidavat rohkem õpivõimelised olema. Või siis leiab kinnitust minu kuri kahtlus, et nad ei õppi mitte gravitatsiooni, vaid materjalide omadusi. Ehk siis, mida kõrgemal on tasapind ja mida killustuvam on kukutav ese, seda parem. Pommi ehitamise algtõed.  

Tundub, et meie kassidel on esimese etapi eksam vist nüüdseks läbitud, asjad ei kuku enam eriti. Välja arvatud, kui Yuri neile liiga ligi satub, aga eks tema peab oma terroristi poolset nimevalikut õigustama. 

Nüüd on asjad kraadikese võrra edasi arenenud ja tegema on hakatud grupitöid.

 Pooled meie kassidest armastavad pea alaspidi rippuma õppimist. Treeningsaaliks on akvaariumi kaas. Sinna tuleb oma tagumik ilusti kindlalt toetada, siis saab hakata pead, kaela ja esikäppi järjest allapoole sirutama, stiimuliks on akvaariumi põhjas ujuvad kalad. Kui käpa või nina saab nendeni küünitada, siis järgneb tõsine kerelihaste harjutus, et annast tagasi üles vinnata. Sel rindel tundub areng olevat hea. 

Teine pool õpib samal ajal matemaatikat, täpsemalt sirgeid ja nurki. Praegu tundub eesmärgiks olevat see, kuidas sirged lõikuvad. Üheks õppematerjaliks , ehk sirgetekitajaks on nemad ise, teise sirge tekitavad inimesed. Soovitavalt sellised, kes liiguvad söögikausi  suunas. Mida kiiremini seda parem. Eksperiment ise on suhteliselt lihtne. Kassil tuleb lihtsalt suvalises kohas keset kööki maas istuda ja oodata. Kui silmapiirile ilmub punktist A punkti B liikuv inimene, tuleb hakkata tema liikumistrajektooriga ristuvat sirget tekitama. Sellest, et paralleelid ei lõiku, ollakse vist juba aru saadud. Hetkel pigem ikka terav-ja nürinurgad õppekavas. Ideaalis lõikub kassisirge inimsirgega veidi enne inimese sussiotsa. Piisavalt kaugel et mitte pihta saada, samas piisavalt lähedal, et tunnustust ja võibolla isegi lisaportsjon sööki saada. Aga see ülesanne, kus kaks rongi väljuvad erinevatest jaamades erinevatel kiirustel ja tuleb välja arvutada kui kaugel toimub avarii, on neil veel läbimata. Või siis tehakse neid kahte ülesannet simultaanselt. Igatahes kuuleb köögist tihti koperdamist ja kas sõimusõnu või kassi ees vabandamist. Olenevalt objektide liikumiskiirusest ja põrkumisnurgast. 

Need to

Just täpselt sellise nimega mustand seisab mul siin detsembri kuupäevaga. Ja selle all ei midagi enamat. Kui mul nüüd ainult meelde tuleks , mida ma seal niiväga vajan… 

Aga jah,vahepeal muutus aastanumber. Aastavahetusi on olnud nii- ja naasuguseid. Ma olen matkanud aasta viimasel päeval ja mäe otsas päikese käes likööri joonud. Ma olen matkanud lumesajuga ja väga õhukeste riietega klientidega.  Ma olen pikisilmi oma abikaasat töölt koju oodanud, et vanemate poole minna. Ma olen ise tööl olnud. Ma olen lugematul hulgal uue aasta sõnumeid saanud ja saatnud. Ma olen koos lastega elamisele lihvi andud ja tantsinud. 

 Sellist aastavahetust nagu sel aastal polegi mul vist veel olnud. 

Esimest korda oli mul reisgrupp, kes võttis siin uut aastat vastu. Plaanijärgi ühine õhtusöök, millele järgneks vanalinnas kontsert ja ilutulestik, kus mina saaks juba oma perega koos olla.  Tehtav. 

Tegelikus:

Kolm päeva enne aastavahetust hirmus suured nakatumise numbrid, millele järgnes igasuguse tegevuse tühistamine linnas.

 Enne seda olime kodus just lahendanud närvilise situatsiooni, kus Eva sai sõnumi,et tal koori esinemisel oli keegi positiivne ja nüüd on kingituseks jõuluaegne eneseisolatsioon. Haha. Meil on igal aastal jõulusöök Paulo vanemate pool, alati lepime kokku, kes mida teeb ja toob. Kodus polnud midagi varutud.  Õnneks saime testi vastuse kätte just 24 lõuna ajaks, muidu oleks selle jõulupühade menüüs olnud kiirnuudlid ja enesehaletsus.. 

Nüüd siis aastavahetuse programm. Ja muidugi, minu spetsiaalkülalised - õeraas Eestist- ja mina tööl. Segapuder. 

Ega midagi. Aasta eelviimasel ööl sadas nii kõvasti vihma ja tormas, et korraks tekkis tunne, ma ei saa oma grupile, kelles oli programmi järgi ööbimine Furnases ja hommikul transport Ponta Delgadasse, enam ligigi. 

Furnas nimelt on geograafia poolest üks suur kauss, kuhu jookseb vihmaga igast kandist vett kokku. . Lõunapool oli tee tõesti varingutega suletud aga põhja poolt lähenedes oli õnneks ainult üks varing ja pool teed vaba. Sõidutasime inimesed ja kohvrid kenasti linna, jalutasime seal tiiru ja õhtu oli oma aeg.

 Kiiresti riidesse ja pere ning õe perega Paulo vanemate poole, kus minu osaks oli eelõhtusöök. Kui teised sööma hakkasid, sain mina oma grupiga uuesti hotellis kokku ja õhtusöök võis alata. Kuna ka hotell oli arvestanud, et me lihtsalt sööme ja siis lähme linna, ei olnud nad midagi erilist korraldanud. Ei muusikat ega atmosfääri, lihtsalt tavaline buffet ja seinal telekas CNN uudised. Istsime, kostsime, kudasime sukka, kuni needsamad uudised hakkasid näitama uue aasta saabumist Berliinis, lõime klaasid kokku ja oligi pidu läbi. Nemad otsustasid inimtühja linna jalutama minna ja vaadata, kas leiavad kuskilt mõne kohviku, mis avatud (leidsidki) ja mina sõitsin läbi tühja linna koju, et alustada järelõhtusööki.. Kodust leidsin surmani väsinud eestlased, kes peale eelmise päeva reisi polnud veel ajavahega kohanenud ja nii võtsimegi kohaliku uue aasta vastu autos meie kodu poole sõites. Isegi shampus jäi avamata. Naabri poolt kuulsime paari pauku ja oligi saabunud. 

Ja arvestades seda kuidas uue aasta vastuvõtmine läks ei julge ma oma ainukesest selle aasta eesmärgist väga palju loota. Selleks on nimelt eelmisel aastal kuskilt üles korjatud lisakilode kaotamine. Aga kui juba aastavahetusel oli tegevuseks kolm korda õhtust süüa siis … mnjah, elame-näeme.