Üheteistkümnes sissekanne.

Meil on Pluuto jooksus. Juba kolmandat päeva ei tea kus. Ja mina olen kahjuks see ,kes peab tuhka pähe raputama. Õnneks pole meil ei pliiti ega ahju ja väljas sajab vihma, nii et keegi ei viitsi lõket teha, vähemalt pea jääb puhtaks.
Aga Pluuto sellegipoolest jooksus. Alguses jätsime talle värava lahti, et saab teine koju tagasi tulla kui tahab. Eile taipasime, et ta, kurinahk, käib siis kui meid ei ole, kodus söömas ja läheb siis jälle. Täna siis tegime südame kõvaks ja sulgesime värava ja loodame, et ootab meid ehk õhtul värava taga. Ühest küljest on hea teada, et vähemalt ei murra kedagi ja ei varasta kellegi toitu. Naabrid läheksid niimoodi õige kurjaks. Aga siiski, võiks ju teada, kus kodu on. Peame vist tõesti talle ühe sõbrakese hankima. Ehk muutub niimodi paiksemaks.
Ja muud uudist ei olegi. Kõik on vaikne ja rahulik.
Ahjaa....
MA TEGIN KÄSITÖÖD!!!!!!!
Ei tea, kui kaua aega pole enam midagi asjalikku selles vallas teinud. Nüüd tegin Laurale korvi ja kõige huvitavam on see, et sain korvi valmis ka. Nüüd tahaks veel ei tea kui palju asju teha, aga majapidamine on nii laokil, et ajariismed on üsna väikesed. Ja Taavi nurub, et tema tahab ka midagi, mis teeb mind üsna nõutuks, sest mütse-sokke- kindaid, mis on head väikesed teha, siin ju vaja pole. Leppisime siis kokku, et teen ehk ühe kalakujulise padja. Eks näis. Ja mingite jõulukaunistuste peale võiks ju ka mõelda. Ja majapidamine on siiski laokil......

Lapsed ärkavad tänu sellele kellakeeramisele juba kella kuue paiku üles ja ajavad siis loomulikult emme-issi ka jalule. Ja siis kui nad magama lähevad, oled ise ka juba kapsas ja sinna need õhtused plaanid jäävadki. Aga vähemalt saavad kõik rahuga hommikusöögi söödud ja siis on veel aega riidesse panna ja veidike mängida ja multikaid vaadata ja issil Pluuto otsimise ring teha.


Ja siis veel kilde lapsesuust.
Taavi täna hommikul seletas, et kui tema suur on , siis temal on ka lapsed.
Emme: "Kas sa tahaksid poissi või tüdrukut?"
Taavi:"Ühte poissi ja ühte tüdrukut ja siis veel ühte onu(tädi)poega ka".

Side lõpp

Luksuslaev

Täna jõudis siis meie uhiuuele laevakaile tõeline luksuslaev 150 reisijaga. Öö laeval maksab ligi 100 000 dollarit, kes soovib, võib endale ka alalise korteri osta. Kõik kolleegid ootavad huviga, kas satuvad mõne noore, rikka ja ilusa reisija otsa ja unistavad reisist laeval. Mina vaatan tubade pilte ja mõtlen õudusega, kuidas ma peaks koguaeg Taavit ja Laurat jälgima, et kuskil miskit puudu või üle ei hakkaks olema, sõrme- ja varbajälgetest valgetel mööblil rääkimata. Emadus hakkab ikka tõesti ajude peale.

Tegelikult on minu unistus hoopis selline pisemat sorti purjelaev, kus majandaks ja käsutaks ise. Ujuvad luksushotellid pole vist lihtsalt minu rida.

hmhmhm.

Huvitav, kas nüüd sain hakkama. Tegmist ühe minu arust väga hea artikliga. Lugege ka.


http://www.postimees.ee/?id=43230
oh lingiga ikka ei saanud hakkama, aga oh, tehke aadress lahti, artikkel on ikkagi hea.

Veel üks vahemärkus.

Ma tahan "linki"teha aga ei saa hakkama. :(
APPI. Kuidas saab panna "linki "Postimehe artiklist?

Kümnes sissekanne.

Ma hakkan vaikselt assoorlaseks muutuma. Teen köögis selliseid kummalisi asju, mida varem kunagi ei teinud ja ei tea, kas Eestis üldse kunagi teeks. Eile näiteks tegin aedoa pudingit (pudingut) ja arasali moosi.
Mis asi see arasal eesti keeles on, seda küll öelda ei oska, mingi viinamarja ja õuna ristsugutis paistab olevat. Õunanahaga ja õietutiga , kollane või punane , siis tuleb natuke sellist teralist pirni moodi viljaliha ja siis on suur mahlane seemnekamber, kõvasid seemneid täis. Suuruselt veidi suurem kui ülisuur viinmari. Parim, mis selle viljaga teha saab on puu otsast jao kaupa süüa. aga kahjuks saab neid korraga liiga suur jagu valmis. Ja kuna me siin koguaeg oleme marmelaadi või moosi ostma pidanud, siis otsustasin kaks asja kokku panna ja moosi teha. Hullult tülikas moositegemine. Kõigepealt peab neid puhastama ja jupeldama, siis keedad jupp aega ja siis peab selle segu veel läbi sõela hõõruma, sest muidu ragistad oma hambad minema. Seemneid tunduvalt rohkem , kui murakamoosil. Ja pealegi on kestadel selline tugev vaigumaitse, mis ka moosile veidi juurde jääb. Olin omaarust kaval ja lõikusin puu alla sadanud pooltooreid apelsine ka sisse, sai veidi vedelam ja hapukam moos. Süüa igatahes kõlbab ja järgmisel nädalavahetusel tuleb uus katse. Ahjaa eile õhtul toodi mulle veel kilekotitäis üleküpsenud banaane, nii et täna tuleb ilmselt banaani ja pooltoore apelsini moosiproov. Ämm juba vaatab mind vaikselt kui poollolli.
Aedoa puding oli Paulo kinnisidee. Meil sügavkülm nimelt aeduba täis ja seda ei viitsi koguaeg süüa. Tegemist siis ikka tõesti ubadega, mitte kaunadega. Rohelised oakaunad lähevad meil hästi kaubaks, keedetult koos tilga äädikaga ja oliivõliga väga mõnusad. Otsis teine siis kolm erinevat retsepti, kus oa ja suhkrukogus ikka väga hullult varieerusid, mune aga oli igal pool ühepalju. Leiutasin neist siis mingit kuldset keskteed.
Kah üksjagu töömahukas ja munakulukas (8 munakollast, 2 valget). Poole tegemise peal tainast maitstes tundus küll, et see lihtsalt suhkrust koosnebki. Tulemus sai teglikult üllatavalt mõnus. On küll selline suhteliselt magus, nii et palju süüa ei saa, aga maitse on mõnus pehme. Öö jooksul on pudingukogus külmkapis märgatavalt vähenenud. Ju siis kõlbab süüa. Ja Laura sõi seda ülimagusat tainast nii, et ma oleks tema asemel vist juba ammu oksele läinud.
Tegelikult on Lauraga koos hea küpsetada. Ta kiidab isegi muna, soola ja piimasegu maitstes: "mmmm kui hea" , eile pistis mul pooled munavalged lihtsalt niisama nahka. Pärast need lõpptulemused teda miskipärast enam niiväga ei huvita. Selle koha peal tulevad Taavi ja Paulo
mängu.
Küll ma olen ikka tubli ema ja abikaasa. ( lõpptulemusena pidi Paulo eile õhtusöögi tegema, sest mul oli köögisolemisest villand :-) )
Side lõpp.

Üheksas sissekanne.

Palju vett on vahepeal jälle merre voolanud ja seda sõna otseses mõttes. Õnneks ei voola see vesi enam läbi Taavi ja Laura toa katuse, saame vihma ajal rahulikult magada. Nüüd on ilmad jälle soojad aga õhuniiskust on 95 % juures, s.t. me elame külmas aurusaunas. Ja Taglad, kes siin olid ja loiduse ja niiskuse üle kurtsid, arvestage sellega, et teie saite õhukuivuse rekordi - ainult 45% niiskust. Seda polnud siin enam aastaid olnud. Nüüd on umbes sama soe, aga kordi märjem.

Vahepeal on palju asju juhtunud aga alustame algusest.

Meil on kass. Tegelikult on meil nüüd juba teine kass, sest esimene suri kaks päeva peale kojuvõtmist ära. Aga lugu ise selline: Tahtisme loomade varjupaika minna Pluutole seltilist või siis lastele kassi otsima. Kohapeal selgus, et varjupaiga lahtioleku ajad on sellised, et meil kõigi pereliikmetega koos on sinna lihtsalt võimatu minna.järgmisel päeval jalutasin Taaviga juhuslikult loomapoest mööda ja seal suur plakat: "Tasuta kassipojad". Sisenesime ja Taavi valis kohe ühe välja. Mina siis omalt poolt ostsin kassiliiva ja toidu ja helistasin Paulole, et ta pärast tööd kogu selle kupatuse poest autoga ära tooks. Tema läks poest läbi, anti talle sealt mingi kilekott pihku, ja tuli vanemate juurde meile järgi. Taavi vaatas issile otsa: "kus sa kassi panid?". Mille peale Paulo vaatas imestunud näoga mulle otsa: "kas ma pidin kassi ka tooma?". Ega midagi , tagasi poodi kassi järgi, ja alles kodus olles avastasime, et liiv jäi ikka maha.

Kahjuks avastasime kolm päeva hiljem selle kassipoja hommikul surnult. ei olnud tal mingit nähtavat viga küljes, ainult kõht oli lahti, aga arvasin, et ehk toidu- ja kohavahetusest. Ja sooja otsis ka, aga milline kass seda ei teeks?

Kuna lastele oli kass ju ikkagi lubatud, läksin kaks päeva hiljem ühte teise loomapoodi, kuhu oli samuti just kassipoegi toodud. Seekod istusin üks pool tundi seal puuri ees maas ja jälgisin neid. Lõpuks siis valisin ühe omaarust parajalt kelmi välja. Siiamaani oleme ülimalt rahul: on teine uskumatult puhas, sööb nii kodutoitu, kui kassikrõbulaid ja on selline rõõmus. Isegi suhteliselt kassivastane Paulo, lubab teda juba diivanile ja vahepeal isegi voodi peale.

Paulo on juba kuu aega suitsuvaba. Au ja kiitus talle.
Seekord side lõpp

Vahelejäänud seitsmes sissekanne.

Tõestust on leidnud fakt, et ma oskan kõige paremini piltide peal lolle nägusid teha.järgnevatel kordadel hakkan seda kohe tõestama. Kuid alustuseks panen siia maailma kõige ilusama pildi minust ehki enamus pildi ilust on Laura arvel. Vaadake siis.