Ma kohe ei saa teisiti, kui pean uudise ka originaalkeeles panema, ärge pahandage.
Horta, Faial, 25 Out (Lusa) - A GNR apreendeu hoje 550 quilos de cocaína que eram transportados num veleiro que foi detectado ao largo da cidade da Horta, na ilha açoriana do Faial, anunciou fonte da instituição.
As autoridades detectaram o veleiro suspeito, tripulado por um francês e um norte-americano, sábado, cerca das 17:00, mas só hoje foi concretizada a apreensão.
Os homens foram detidos e vão ser presentes a tribunal na segunda-feira.
Et siis lugu selline...
Horta Faial, 25.Okt (Lusa) - Politsei pidas täna kinni Horta, (Faiali saar) linna lähistel purjelaeva, kust leiti 550 kilo kokaiini.
Kahtlusalune laev oli juhitud laupäeval umbes kella viie ajal ühe prantslase ja ühe põhja-ameeriklase poolt aga kinnipidamine toimus alles täna. Mehed võeti vahi alla ja lähevad esmaspäeval kohtu ette.
Huh, raske on see segaste uudiste normaalseks tõlkimine.
Tehes nüüd puhtteoreetilisi arvutusi...
Faialil elab wikipeda andmetel ja 2001 aasta seisuga 15063 elanikku.
Võtame ühe doosi suuruseks kümmarguselt ühe grammi, sest tegelikult pole mul aimu ka, kui suur peab üks õige doos olema.
Lihtne arvutus jaaaa....
Kui arvata hulka ka raugad, imikud jne, tuleb iga Faiali elaniku kohta 36 ja pool doosi mõnuainet.
Tere tulemast paradiisisaartele.
Jah, ma tean küll, et tegelikult oli see last mõeldud siit kuhugi edasitoimetamiseks, Assoorid on heaks vahesadamaks igasugustele laevadele. Aga kurvalt pean meenutama ühte minu vanaema ütlemist: "Kus härga tapetass, seal verd tsilgatuss"....
teisipäev, 27. oktoober 2009
kolmapäev, 21. oktoober 2009
Kolmekümne kolmas.
Ehhee, avastasin, et mul on kaks kolmekümne teist sissekannet. Aga noh, tagantjärgi muutma ka ei hakka. Kolmekümne kolmas on tegelikult eelmise järg. Niisiis...
Käisin mina siis nende delfiinidega ujumas. Olin kaasa pakkinud suure hulga sooje riideid lastele ja ka enda jaoks ühe kampsuni. Kuid paadis olles tegin ühe suure lolluse. Paat loksus tasakesi, päike paistis mõnusalt, ja nii koorisin endal sukeldumisülikonna ülemise osa seljast, oli teine selline poolniiske ja ilma tundus mõnusam. Hiljem tõmbasin kampsuni päevituste peale ja tundus paras. Kui kaldale jõudsime, hakkas ootamatult hirmus külm. Soojendasin ennast kiiresti suure tassi kohviga, aga kahju oli juba tehtud.
Järgmisel päeval selg kange ja valus. Noh, ega midagi, varemgi seljale külma saadud. Päeval kõndisin ringi nagu vanainimene ja õhtud veetsin teki sees selga soojendades ja teed rüübates. Nii umbes nädala, paranemise asemel tundus asi järjest hullemaks minevat. Nädal hiljem laupäeval oli ka istumine juba üsna võimatu ja hingata valus. Otsustasin alla anda ja traumapunkti minna. Selgituseks niipalju, et siin on tohutu perearstide puudus ja kuna meil sellist kodulooma pole, siis on traumapunkt ainuke koht kiiresti arsti juurde pääsemiseks. Kiiresti on muidugi suhteline mõiste. Saime kõigepealt koos Pauloga tunnikese oodata, siis sain esimese arsti juurde, kes mulle edasised analüüsid määras ja mind teise arsti hoole alla saatis. Selleks ajaks oli minus juurdunud veendumus, et tegemist mingi naistehädaga. Üritasin seda ka sellele teisele arstile, või õigemini noorele arstitudengile selgitada. Tema aga oli ilmselt just õppinud seda kohta, kus neerudest räägiti ja oli surmkindel, et tegemist on neerukividega. Võttis verd, tegi mitmed analüüsid, andis mulle tilgutiga valuvaigistit ja kui vastused kohale jõudsid, siis kratsis kukalt ja teatas, et tegu on ilmselt põiepõletikuga. Kuna ainuke asi, mille kohta võisin öelda, et see ei valuta oli põis ja selle tühjendamine, siis jaurasin aga naistearstist, kuni tema vastas mulle, et noh, seda me täna uurima ei hakka, enne on tarvis põiepõletik välja ravida ja sõna otseses mõttes viskas mu välja. Täpsustueks niipalju, et mul on spiraal ja sellega seoses oli hirm, et äkki see paigast liikunud, või midagi taolist.
Kaks päeva hiljem, kui põiepõletiku ravi mingit muutust ei näidanud ja liska kõigele ka püsiv palavik oli tekkinud, otsustasin uuesti traumapunkti väisata. Seekord saabusin sinna kella 12 paiku ja istusin üle kahe tunni ooteruumis. Tegelikult see isegi ei morjendanud mind, sest ma tean küll, et traumapunkt on traumade jaoks ja kui kellelgi minu lähedastest oleks midagi tõsist viga, siis tahan ka mina,et seda lähedast enne gripihaigeid vaadataks. Lihtsalt hirmus igav oli. Imede ime, isegi günekoloogi juurde saadeti. See tegi ultraheli ja kahtlustas kõigepealt emakavälist rasedust (oi jeerum), hiljem tegi siiski ka vastavad analüüsid ja avastas lihtsalt munasarja põletiku. Sain vastavaid antibiootikume ja veel mingeid rohtusid ja veel mingeid rohtusid.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et ma pole varem siin nii haige olnudki. Kaks nädalat oli ikka hirmus paha olla. Oleks siin leesikateed olnud, siis oleks isegi seda joonud, kuigi vandusin kunagi aastaid tagasi, et ei iial enam. Ja ülemuse koos delfiinidega siunasin loomulikult samuti maapõhja. Ja kolleegidele, kes mind uuesti kunagi tulevikus ujuma tahtsid meelitada, teatasin siiralt, et enne olen nõus rasedaks jääma, kui uuesti ujuma minema.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Nüüd juba plaanin, et järgmisel suvel peaks ikka uuesti proovima. Seda enam, et ülemus lubas paadi taha köie kinnitada, millest siis vees olles kinni saab hoida.
Käisin mina siis nende delfiinidega ujumas. Olin kaasa pakkinud suure hulga sooje riideid lastele ja ka enda jaoks ühe kampsuni. Kuid paadis olles tegin ühe suure lolluse. Paat loksus tasakesi, päike paistis mõnusalt, ja nii koorisin endal sukeldumisülikonna ülemise osa seljast, oli teine selline poolniiske ja ilma tundus mõnusam. Hiljem tõmbasin kampsuni päevituste peale ja tundus paras. Kui kaldale jõudsime, hakkas ootamatult hirmus külm. Soojendasin ennast kiiresti suure tassi kohviga, aga kahju oli juba tehtud.
Järgmisel päeval selg kange ja valus. Noh, ega midagi, varemgi seljale külma saadud. Päeval kõndisin ringi nagu vanainimene ja õhtud veetsin teki sees selga soojendades ja teed rüübates. Nii umbes nädala, paranemise asemel tundus asi järjest hullemaks minevat. Nädal hiljem laupäeval oli ka istumine juba üsna võimatu ja hingata valus. Otsustasin alla anda ja traumapunkti minna. Selgituseks niipalju, et siin on tohutu perearstide puudus ja kuna meil sellist kodulooma pole, siis on traumapunkt ainuke koht kiiresti arsti juurde pääsemiseks. Kiiresti on muidugi suhteline mõiste. Saime kõigepealt koos Pauloga tunnikese oodata, siis sain esimese arsti juurde, kes mulle edasised analüüsid määras ja mind teise arsti hoole alla saatis. Selleks ajaks oli minus juurdunud veendumus, et tegemist mingi naistehädaga. Üritasin seda ka sellele teisele arstile, või õigemini noorele arstitudengile selgitada. Tema aga oli ilmselt just õppinud seda kohta, kus neerudest räägiti ja oli surmkindel, et tegemist on neerukividega. Võttis verd, tegi mitmed analüüsid, andis mulle tilgutiga valuvaigistit ja kui vastused kohale jõudsid, siis kratsis kukalt ja teatas, et tegu on ilmselt põiepõletikuga. Kuna ainuke asi, mille kohta võisin öelda, et see ei valuta oli põis ja selle tühjendamine, siis jaurasin aga naistearstist, kuni tema vastas mulle, et noh, seda me täna uurima ei hakka, enne on tarvis põiepõletik välja ravida ja sõna otseses mõttes viskas mu välja. Täpsustueks niipalju, et mul on spiraal ja sellega seoses oli hirm, et äkki see paigast liikunud, või midagi taolist.
Kaks päeva hiljem, kui põiepõletiku ravi mingit muutust ei näidanud ja liska kõigele ka püsiv palavik oli tekkinud, otsustasin uuesti traumapunkti väisata. Seekord saabusin sinna kella 12 paiku ja istusin üle kahe tunni ooteruumis. Tegelikult see isegi ei morjendanud mind, sest ma tean küll, et traumapunkt on traumade jaoks ja kui kellelgi minu lähedastest oleks midagi tõsist viga, siis tahan ka mina,et seda lähedast enne gripihaigeid vaadataks. Lihtsalt hirmus igav oli. Imede ime, isegi günekoloogi juurde saadeti. See tegi ultraheli ja kahtlustas kõigepealt emakavälist rasedust (oi jeerum), hiljem tegi siiski ka vastavad analüüsid ja avastas lihtsalt munasarja põletiku. Sain vastavaid antibiootikume ja veel mingeid rohtusid ja veel mingeid rohtusid.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et ma pole varem siin nii haige olnudki. Kaks nädalat oli ikka hirmus paha olla. Oleks siin leesikateed olnud, siis oleks isegi seda joonud, kuigi vandusin kunagi aastaid tagasi, et ei iial enam. Ja ülemuse koos delfiinidega siunasin loomulikult samuti maapõhja. Ja kolleegidele, kes mind uuesti kunagi tulevikus ujuma tahtsid meelitada, teatasin siiralt, et enne olen nõus rasedaks jääma, kui uuesti ujuma minema.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Nüüd juba plaanin, et järgmisel suvel peaks ikka uuesti proovima. Seda enam, et ülemus lubas paadi taha köie kinnitada, millest siis vees olles kinni saab hoida.
laupäev, 17. oktoober 2009
Kolmekümne teine
See sissekanne on pühendatud ühele minu ülemusele, kes on millegipärast arvamusel. et ma oma tööst ainult halba räägin.
Et kõik ausalt üles tunnistada pean alustama sellest, et töötan nüüd ühes turismifirmas, mis korraldab muuhulgas ka vaala ja delfiinijälgimisreise. Viimasel korral, kui perega kaasas käisime. 0li meri delfiine paksult täis ja nii tekkis ka minul huvi koos nendega ujuma minna. Tegin sellest ülemusega juttu, aga seda lihtsalt sel tasemel, et ükskord tahaks minna. Ja siis järsku teatas Rui ühel reede õhtul sõbralikult, et pühapäeval on paat valmis ja meile kohad reserveeritud. Noh, kui ülemus pakub, siis ei sobi ju kohe kuidagi ära öelda ja nii olimegi kogu perega pühapäeva päratlõunal sadamas. Taavi on juba pikemat aega vannis ja rannas maskiga ujumist harjutanud, lootsime, et ehk näeb temagi delfiine. Kobisime siis aga rõõmsalt paati ja sõit läks lahti. Laura jäi esimese kümne minuti jooksul magama ja saime rahulikult sõitu nautida. Kõigepealt leidsime harilikud delfiinid, kes ei tahtnud, meiega koos ujuda, vaid läksid kuhugi oma asju ajama. sealsamas kõrval oli aga grupp (spotted dolfins)laigulisi delfiine, kes meid kõigepealt oma showga rõõmustasid. Tegemist oli päris suure grupiga, kus ka selle suve beebid. Need delfiinid ei ole siin põliselanikud. Nad tulevad siia siis, kui vesi juba veidi soojem ja jäävad siia üsna pikalt. Sel aastal on siin üks väga seltskondlik grupp, kes lausa naudib paatidega mängimist. Vahepeal ma ei teagi, kes keda vaatab, meie neid, või nemad meid. Seekord esitati meile akrobaatilisi trikke. Põhinumber oli see, kus üks delfiin teeb lõigepealt väikse hüppe, siis veidi suurema hüppe,siis veel suurema hüppe ja siis suure kukerpalliga või saltoga hüppe. Seda etteastet korrati kohe mitu korda, taustaks veel paaris- ja grupiga sünkroonhüpped, paadiga võiduujumine jne.
Viimaks tuli ka meie kord vette minna. Esimesed olid Paulo ja Taavi, panid endale aga maskid pähe ja hüppasid vette. Taavi ujus esialgu üsna tublisti, aga kui maskiga näo vette pani ja ainult sinist nägi, siis hakkas kartma ja tahtis paati tagasi. Mina olingi siis lastevalves ja vaatasin paadist, kuidas delfiinid siin ja sealpool ujuvad. Paulo jõudis vaevalt paati saabuda, kui ma enam vastu ei pidanud ja vette plärtsatasin. Toru sai muidugi kohe vett poolenisti täis ja seda pidi välja puhuma. Meri oli üldse veidi lainetav, nii et pidevalt pidi hingamistorust vett välja sülitama, mis ei ole just minu tugevaim ala. Mingi hetk pistsin pea vette Ja siis see algas...
Kõigepealt näed ainult sinist, ei midagi muud. Läbi sinise näed, kuidas mõned päikesekiired vette tungivad ja kuhugi sügavamale kaovad. Siis kuuled sädinat või kädinat või kriuksumist, õiget nime ei oskagi öelda. Meenutab veidi linnuparve, kus keegi otseslt ei kriiska aga õhk, või sel korral küll vesi, on hääli täis. Ja siis tõuseb kuskilt sinu suunas üks mullirida..., selle kõrval teine. Pöörad pea mullide suunas ja siis näed... Kolm tegelast otse sinu all. Sina mõtled, et kas sa ikka oled nii julge, et neile lähemale sukelduda, nemad mõtlevad ka midagi ja vaatavad, pead poolviltu ,sinu poole. Ja nii oletegi neljakesi liikumatult paigal ja vaatate teineteist. Kuni nemad otsustavad, et nüüd aitab ja kaovad kuhugi allapoole.
Ja siis tõstad pea veest välja ja näed, et paat on kuskil 50 meetri kaugusel ja sa oled üksi keset ookeani ja see lainetab. Ja siis tuleb meelde, et veesügavus võib olla kuni 1000 meetrini ja SA EI OSKA ERITI HÄSTI UJUDA. Ja siis ei jää muud üle kui pea uuesti vette pista, sest nii on vähem hirmus, ja kõigest jõust paadi poole ujuda
Veidi hiljem, kui Paulo uuesti delfiinidega suhtles ja mina jälle lastevalves, otsustasin ka Laura vette kasta. Puhusin kätised täis, hüppasin ise vette, haarasin ühe käega kuskilt sangast kinni ja meremees Fred ulatas mulle Laura. Toetasin jalad vastu paadipõhja ja nii tekkis Laura jaoks minu kõhu peal selline turvaline koht, kus vesi tast üle käis. Kahjuks teatas ta üsna varsti, et külm on ja tahtis tagasi paati. Ja nii seiklus minu jaoks lõppeski. Samal ajal kui teised ujusid, riietasin mina lapsi, vaatasin delfiine ja sõin ´shokolaadi. Teised käisid veel mitu korda vees ja nägid isegi (bottlenose delfins) suuri nokaga delfiine. Need olid suured ja rahulikud ja ei lasknud ennast mingitest suvalistest ujujatest häirida. Ja kolm tundi hiljem olime tagasi sadamas. Väärt kogemus ja mõnus ajaviide ja kunagi tahaks veel minna. Ja kui keegi kunagi Assooridele tuleb, siis proovige kindlasti järgi, kuidas on. Ja seda trikki, mida mu ülemus paadisõidu lõpus teeb, ma parem ei kirjelda, seda peate samuti oma silmaga nägema.
Side lõpp
Et kõik ausalt üles tunnistada pean alustama sellest, et töötan nüüd ühes turismifirmas, mis korraldab muuhulgas ka vaala ja delfiinijälgimisreise. Viimasel korral, kui perega kaasas käisime. 0li meri delfiine paksult täis ja nii tekkis ka minul huvi koos nendega ujuma minna. Tegin sellest ülemusega juttu, aga seda lihtsalt sel tasemel, et ükskord tahaks minna. Ja siis järsku teatas Rui ühel reede õhtul sõbralikult, et pühapäeval on paat valmis ja meile kohad reserveeritud. Noh, kui ülemus pakub, siis ei sobi ju kohe kuidagi ära öelda ja nii olimegi kogu perega pühapäeva päratlõunal sadamas. Taavi on juba pikemat aega vannis ja rannas maskiga ujumist harjutanud, lootsime, et ehk näeb temagi delfiine. Kobisime siis aga rõõmsalt paati ja sõit läks lahti. Laura jäi esimese kümne minuti jooksul magama ja saime rahulikult sõitu nautida. Kõigepealt leidsime harilikud delfiinid, kes ei tahtnud, meiega koos ujuda, vaid läksid kuhugi oma asju ajama. sealsamas kõrval oli aga grupp (spotted dolfins)laigulisi delfiine, kes meid kõigepealt oma showga rõõmustasid. Tegemist oli päris suure grupiga, kus ka selle suve beebid. Need delfiinid ei ole siin põliselanikud. Nad tulevad siia siis, kui vesi juba veidi soojem ja jäävad siia üsna pikalt. Sel aastal on siin üks väga seltskondlik grupp, kes lausa naudib paatidega mängimist. Vahepeal ma ei teagi, kes keda vaatab, meie neid, või nemad meid. Seekord esitati meile akrobaatilisi trikke. Põhinumber oli see, kus üks delfiin teeb lõigepealt väikse hüppe, siis veidi suurema hüppe,siis veel suurema hüppe ja siis suure kukerpalliga või saltoga hüppe. Seda etteastet korrati kohe mitu korda, taustaks veel paaris- ja grupiga sünkroonhüpped, paadiga võiduujumine jne.
Viimaks tuli ka meie kord vette minna. Esimesed olid Paulo ja Taavi, panid endale aga maskid pähe ja hüppasid vette. Taavi ujus esialgu üsna tublisti, aga kui maskiga näo vette pani ja ainult sinist nägi, siis hakkas kartma ja tahtis paati tagasi. Mina olingi siis lastevalves ja vaatasin paadist, kuidas delfiinid siin ja sealpool ujuvad. Paulo jõudis vaevalt paati saabuda, kui ma enam vastu ei pidanud ja vette plärtsatasin. Toru sai muidugi kohe vett poolenisti täis ja seda pidi välja puhuma. Meri oli üldse veidi lainetav, nii et pidevalt pidi hingamistorust vett välja sülitama, mis ei ole just minu tugevaim ala. Mingi hetk pistsin pea vette Ja siis see algas...
Kõigepealt näed ainult sinist, ei midagi muud. Läbi sinise näed, kuidas mõned päikesekiired vette tungivad ja kuhugi sügavamale kaovad. Siis kuuled sädinat või kädinat või kriuksumist, õiget nime ei oskagi öelda. Meenutab veidi linnuparve, kus keegi otseslt ei kriiska aga õhk, või sel korral küll vesi, on hääli täis. Ja siis tõuseb kuskilt sinu suunas üks mullirida..., selle kõrval teine. Pöörad pea mullide suunas ja siis näed... Kolm tegelast otse sinu all. Sina mõtled, et kas sa ikka oled nii julge, et neile lähemale sukelduda, nemad mõtlevad ka midagi ja vaatavad, pead poolviltu ,sinu poole. Ja nii oletegi neljakesi liikumatult paigal ja vaatate teineteist. Kuni nemad otsustavad, et nüüd aitab ja kaovad kuhugi allapoole.
Ja siis tõstad pea veest välja ja näed, et paat on kuskil 50 meetri kaugusel ja sa oled üksi keset ookeani ja see lainetab. Ja siis tuleb meelde, et veesügavus võib olla kuni 1000 meetrini ja SA EI OSKA ERITI HÄSTI UJUDA. Ja siis ei jää muud üle kui pea uuesti vette pista, sest nii on vähem hirmus, ja kõigest jõust paadi poole ujuda
Veidi hiljem, kui Paulo uuesti delfiinidega suhtles ja mina jälle lastevalves, otsustasin ka Laura vette kasta. Puhusin kätised täis, hüppasin ise vette, haarasin ühe käega kuskilt sangast kinni ja meremees Fred ulatas mulle Laura. Toetasin jalad vastu paadipõhja ja nii tekkis Laura jaoks minu kõhu peal selline turvaline koht, kus vesi tast üle käis. Kahjuks teatas ta üsna varsti, et külm on ja tahtis tagasi paati. Ja nii seiklus minu jaoks lõppeski. Samal ajal kui teised ujusid, riietasin mina lapsi, vaatasin delfiine ja sõin ´shokolaadi. Teised käisid veel mitu korda vees ja nägid isegi (bottlenose delfins) suuri nokaga delfiine. Need olid suured ja rahulikud ja ei lasknud ennast mingitest suvalistest ujujatest häirida. Ja kolm tundi hiljem olime tagasi sadamas. Väärt kogemus ja mõnus ajaviide ja kunagi tahaks veel minna. Ja kui keegi kunagi Assooridele tuleb, siis proovige kindlasti järgi, kuidas on. Ja seda trikki, mida mu ülemus paadisõidu lõpus teeb, ma parem ei kirjelda, seda peate samuti oma silmaga nägema.
Side lõpp
kolmapäev, 7. oktoober 2009
Kolmekümne teine
Tere jalle.
Suur suvi on nüüdseks juba ammu otsas ja ka blogil on aeg puhkuselt tagasi tulla. Mis siis suve jooksul on toimunud. Lausa palju asju.
Ühest töökohast sain lahti . Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata,leidsin endale praktiliselt kohe uue ja palju parema töö, mida ma vähemalt siiani olen lausa nautinud. Mul on tore töö ja vapustavad kolleegid ja lootust on, et nii jääb see veel pikemaks ajaks.
Autost saime lahti. Ja jälle , saime endale praktiliselt kohe uue aga ei sa öelda et parema auto. Ehkki jah, selle olime me lihtsalt sunnitud ostma. Koerast oleks peaaegu lahti saanud aga õnneks maksime hoopis talle otsa sõitnud autojuhile 500 eurot auto remondiks ja Pluutol polnud muud häda kui lihtsalt nina marraskil. Rohkem lahtisaamisi ei olegi – üheks suveks isegi piisavalt.
Külalisi käis. Kõigepealt rumeenlased, siis õde perega ja täditütar. Ja siis kohtusin endalegi üllatuseks veel mitme eestlasega. Siinkohal tänusõnad teile kõigile, kes te minu jaoks veidi aega leidsite. See omakorda tähendab, et sai palju eesti keelt räägitud ja leiba söödud.
Sai palju, lausa üllatavalt palju rannas ja ujumas käidud. Sai lõpuks ometi mõne matkaraja läbi teha, nüüdd on lapsed juba nende jaoks piisavalt suured. Sai maja ette muruplatas organiseeritud ja siis see jalgpalli mängides maatasa tehtud. Ônneks turgutas vihm muru uuesti üles ja nuud on see parem kui enne. Laural sai sõim lõpetatud ja nüüd ta juba uues lasteaias. Seekord koos Taaviga. . .
Rohkem ei tulegi meelde, aga suvi on meil ühesõnaga selline tegus olnud. Telekas ja arvuti kogusid kolm kuud toanurgas tolmu. Eks nüüd talvel saab vast veidi puhata ka. Igapäevane rutiin ongi juba uuesti kujunema hakanud.
Et siis hakkan jälle siia kirjutama.
Järgmise korrani siis.
Suur suvi on nüüdseks juba ammu otsas ja ka blogil on aeg puhkuselt tagasi tulla. Mis siis suve jooksul on toimunud. Lausa palju asju.
Ühest töökohast sain lahti . Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata,leidsin endale praktiliselt kohe uue ja palju parema töö, mida ma vähemalt siiani olen lausa nautinud. Mul on tore töö ja vapustavad kolleegid ja lootust on, et nii jääb see veel pikemaks ajaks.
Autost saime lahti. Ja jälle , saime endale praktiliselt kohe uue aga ei sa öelda et parema auto. Ehkki jah, selle olime me lihtsalt sunnitud ostma. Koerast oleks peaaegu lahti saanud aga õnneks maksime hoopis talle otsa sõitnud autojuhile 500 eurot auto remondiks ja Pluutol polnud muud häda kui lihtsalt nina marraskil. Rohkem lahtisaamisi ei olegi – üheks suveks isegi piisavalt.
Külalisi käis. Kõigepealt rumeenlased, siis õde perega ja täditütar. Ja siis kohtusin endalegi üllatuseks veel mitme eestlasega. Siinkohal tänusõnad teile kõigile, kes te minu jaoks veidi aega leidsite. See omakorda tähendab, et sai palju eesti keelt räägitud ja leiba söödud.
Sai palju, lausa üllatavalt palju rannas ja ujumas käidud. Sai lõpuks ometi mõne matkaraja läbi teha, nüüdd on lapsed juba nende jaoks piisavalt suured. Sai maja ette muruplatas organiseeritud ja siis see jalgpalli mängides maatasa tehtud. Ônneks turgutas vihm muru uuesti üles ja nuud on see parem kui enne. Laural sai sõim lõpetatud ja nüüd ta juba uues lasteaias. Seekord koos Taaviga. . .
Rohkem ei tulegi meelde, aga suvi on meil ühesõnaga selline tegus olnud. Telekas ja arvuti kogusid kolm kuud toanurgas tolmu. Eks nüüd talvel saab vast veidi puhata ka. Igapäevane rutiin ongi juba uuesti kujunema hakanud.
Et siis hakkan jälle siia kirjutama.
Järgmise korrani siis.
Tellimine:
Postitused (Atom)