kolmapäev, 15. veebruar 2017

Reisiagentuur ja giiditöö.

Mul on teile mõned küsimused:
Kas teie teate, milline on teie kodulinna parim hotell ja mis seal öö maksab?
Mitu bussi päevas sõidab, või millise bussiga saab kõige odavamalt ja kiiremini punktist A punkti B?
Kui palju turismifirmasid on teie ümbruskohas ja mida ja milliste hindadega nad korraldavad?
Milline on kõige odavam autorendifirma ja milliseid garantiisid nad pakkuvad?

Ja siis vastake samadele küsimustele vastavalt elukohast endast 200 km kaugusel asuva asula kohta, olgu see siis Võru, Tallin või Helsingi.

Kui te selle kõigega valmis olete, siis ärge unustage lisada kirjeldust, milline on ilm kuue kuu pärast ja millist riietust ning saapaid kasutada. Seda kõike teadmata, millised on vastava inimese huvid; loodus, restoranid või hoopis kaubanduskeskused. Samuti ärge unustage seda, kui kaugel on hotell lennuväljast ja kui palju maksab edasi-tagasi transport.

Muutsin just oma blogi. Nagu näha võite, pidin muutma esialgset teksti. Enam ei kutsu inimesi kohvile. Põhjuseid selleks on mitu.

Naudin oma tööd, kuid nagu igal pool on ka minu tööl on oma varjuküljed. Kaheksa tundi pidevat suhtlemist jätab  oma jälje. Õhtul koju jõudes pean mõnikord lihtsalt omaette nurgas istuma ja vaikust kuulama, mis kolme lapsega ja eriti selle kõige nooremaga mõnikord mitte väga hästi välja ei tule. Ideaalne puhkepäev on see, kus ma saan üksi kodus olla, või kui ma oma kolmega (ja kui õnneks läheb siis kaasaga) midagi aktiivset ette võtan.

Peale selle ei ole ma enam kontorist kättesaadav: aastate jookul on nii töökoht kui tööülesanded muutunud. Olen nüüd rohkem väljas ja mööda saart laiali. Kontoris viibin päeva jooksul viis minutit, vahel isegi mitte seda. Tavaliselt ei tea ma ka seda, mis homne päev toob. Seetõttu on raske kokkusaamisi plaanida. Mõnikord lõpetan kella kolme ajal, mõnikord alles kaheksa õhtul. ja seda kui pikaks täpselt matk kujuneb, ei oska kunagi ette öelda.

Ja kuigi mulle meeldiks teiega suhelda, ei leia ma selleks praegu eriti lihtsalt aega ja jaksu. Eriti kui ma pean vastama enam-vähem sellistele küsimustele nagu te eespool näete. Ja eriti kui neid küsimusi esitatakse ka teiste saarte kohta. Olen 200 km kaugusel Terceirast või Picost ja seal on täiesti teistmoodi elu.

Kui te lähete reisiagentuuri siis jah, nende kohustus on seda infot teada või vajalik välja otsida ja te maksate selle eest kas otseselt või kaudselt. Või siis veedate aega ja raiskate närvirakke ise kõike internetist otsides. Kuid samas ootavad nii mõnedki, et ma teen selle töö siitpoolt ära, täpselt samamoodi internetis tuhnides ja igale poole helistades, kuid siis oleks see tehtud heast südamest ja tasuta. Ja ehki mul on hea meel vastata küsimustele, mille vastust te kuskilt ei leia, ei ole ma reisiagentuur. Ja mul lihtsalt ei ole kõigeks selleks aega. Seda enam, et enamasti unustatakse seda öelda, mis inimest huvitab ja millepärast ta tahab siia tulla.

. Samuti olen ma aru saanud, et olen rohkem ja rohkem saarlane. Meie aeg kulgeb teisiti. Ma ei oska enam rabelevate inimestega midagi peale hakata. Tihtipeale tahaks öelda, istu maha hinga sügavalt ja naudi oma kohvi ja päikesepaistet. Ma saan muidugi aru, et kui inimesed tulevad siia nädalaks, siis tahetakse korraga võimalikult palju näha ja teha. Aga mina ei ole sellest puust, kes kohast kohta kella järgi jookseb, või õigemini, töö juures pean seda tegema aga oma vabast ajast...

Toon näiteks ühe konkreete juhtumi.

Tegemist oli ühe tuttavate grupiga, kes tahtis meilt paati üürida. Leidsime koos , et jah, kuna tegemist oli kümne täiskasvanuga ja umbes samapaljude lastega siis omaette paat on ehk tõesti mõistlikum. Jõudis päev kätte ja kogu see meeskond astus pardale. Idee oli teha vaalavaatlust, kui võimalik siis võibolla veidike delfiinidega,või ilma, ujuda  ja igaks juhuks võtsid mehed ka õnged kaasa. Vaatleja nägigi vaala, aga üsna kaugel ja loomulikut uhas kapten kiiresti vaala poole. Need paganad ju sukelduvad ja seltskont tahtis ju ometi vaala näha. Varsti hakkas paaril lapsel paha ja siis paluti paat kinni pidada. Järgnes suur vaidlus, sest emad tahtsid lastega kaldale, mehed tahtsid ujuda ja keegi oli pahane, et kapten sõitis liiga kiiresti ja ajas nimelt seltskonna südame pahaks. Samal ajal kurtis keegi kõrvalt, et tema tuli üldse ainult selleks kaasa, et kala püüda.
Ja oligi käes situatsioon, kus meil oli võimatu oma tööd hästi teha. Inimesed ei teadnud ise ka mida nad tahavad ja ükskõik mida kapten otsustas oli kellegi meelest halvasti.

Seepärast panen siia soovituse. Uurige järele, mis see on, mis teid Assooridele kutsub. Võtke veidi aega et ennast ette valmistada. Ja siis kui millegagi hätta jääte, siis kirjutage ja küsige. Ja loomulikult kui te juba siin olete, siis võtke aeg maha ja nautige.

Täna natuke kibestunud aga muidu ikka sõbralik.

Triibu-Liine