Mõni ikka oskab

 Reisida muidugi

Reisifirmad ja  korraldajad,  siin on teile üleskutse; selle asemel et näidata ainult klantspilte ja parimaid momente oma reisidest ja sihtkondadest, palgake parem mind. Ma võin teha blogi äbariku äpardustest, kust saaks lugeda kuidas asjad võivad viltu minna. 

Sellest, kuidas mul eelmisel aastal kulges reis Eestist Assooridele , on siin blogis juba jutt.  Seekordne reis oli Mallorcale ja tööasjus

Alustame sellest, et kui kutse giidide koolitusele tuli, olime just arutamas, kas  ja kuhu me sel aastal perega minna võiksime. 

See on keeruline teema, alates sellest et meie graafikute sobitamine on paras väljakutse. Mina töötan märtsist oktoobri lõpuni higipull otsa ees, talvel võin tukkuda. Taavi on mandril ülikoolis, oma ajagraafikuga, Laural on koolis semestrid, Eval trimestrid. Abikaasa on nõus 24/7 ja kaksteist kuud töötama, Kui ongi rahulikum periood, siis alustab ta kohe ,mingi uue projekti sepitsemist. Lõpetades sellega, et sel aastal on meil olnud mitmeid (sigaseid) segaseid väljaminekuid ja rahakott sellega seoses õhuke.

 Sõelale jäid Portugali maismaa, Madeira ja Kanaari saared, kuhu meil on otselennud. Vaatasime erinevaid saari ja kui tuli kutse minna  Palma de Mallorcale, siis minu aju registreeris kohe Las Palmas ja täpselt nii see jäi. Isegi peale umbes sadat tuhandet meili ja hotelli ning lendude kinnitust.  Õnneks broneeriti hotell koolitaja poolt ja lendude eest hoolitses kohalik esindaja. Muidu oleks tõesti valel ajal vales kohas olnud. 

Isegi see ei morjendanud mind, et lend läks läbi Barcelona. Korraks mõtlesin, et see nüüd küll eriti loogiline ei ole aga noh, äkki oli nii odavam. 

Vaatasin ilusti üle hotelli kodulehe ja noogutasin, siis vaatasin Kanaaride ilmaennustust, noogutasin ja hakkasin kohvrit pakkima. Ah et kuskil 20 kraadi… Nojah, meil on ka ilusa ilmaga nii, aga samas niiskus teeb jahedaks, panen ikka pikkade käistega kleidi ja pükstega sobib nii t-särk kui vajadusel pikem pluus, kumbki ei võta ruumi. Igaks juhuks õhuke kampsun ja üks suvisem kleit ka. Valmis. 

Päev enne lendu oli meil tormihoiatus, palju vihma ja tuult, öösel ei saanud sellepärast hästi magada. Narr ju kui kõik ilusasti plaanitud ja siis ei välju lend õigel ajal või üldse mitte. Hommikul ohkasin kergendatult, ilm oli vaikne ja kõik väljus plaanipäraselt. Peale kolmetunnist lendu tegin veidi aega parajaks ja vaatasin uuesti koduseid tingimusi. Vahepeal oli vaikusest saanud torm ja õhtused lennud ei saabunud ega väljunud. Ilmaennustus teatas, et  tormipoiss Hipólito liigub edasi Kanaaride poole ja peaks sinna jõudma just siis kui mul tagasilennu aeg. Nalja pärast saatsin tööandjale sõnumi, algus on hea, aga torm liigub Kanaaride suunas nii et ma ei tea, kuna ma tagasi tulen. Millele tema omakorda vastas: sa ju ikka tead et lähed Mallorcale mitte Kanaaridele… Ja seal, keset Barcelona lennuvälja, mu aju plahvatas ja kõik läks paika. Kodused said muidugi laginal naerda. 

Eeskujuliku assoorlasena olin ma kaasa pakkinud meie sel aastal igikestva vihma ja minu kolmest Mallorcal veedetud päevast kahel sadas vihma. Statistika järgi sajab seal umbes 50 päeva kogu aasta kohta ja kõige vihmasem kuu on oktoober umbes seitsme vihmapäevaga.  Suvekleit jäigi kohvrisse aga õnneks polnud muu riietuse jaoks külm. 

Muidu oli kõik tore. Tutvusin teiste giididega, arutasime tulevikuplaane ja raskuspunkte, matkasime, sõime ja proovisime veini. Ja kolm päeva hiljem oligi aeg koduteele asuda. Minu lend kõige varem, juba seitsme ajal hommikul.

Hotelli restoran muidugi suletud aga see tehti ekstra minu jaoks lahti ja kohvi ning võileivad olid olemas.

Sõin, tellisin takso ja sõitsin poolmagades lennujaama. Check in oli tehtud, niisiis polnud midagi kuskil vaja ette näidata. Ahjaa, reisisin ainult käsipagasiga, ja jälle kord oli mu seljakott täis kummalist kraami. Kaks kohalikku vorsti, mandlimaiustusi ja 24 pakki vaniljesuhkrut. Ma ei tea miks, aga vanilje on meil siin 2-3 eurot pakk, seal leidsin saksa poes 12 pakki ühe euro eest. (Tõele au andes, meie oma on tugevama maitsega). Oleks rohkemgi ostnud aga polnud kindel kuidas turvakontroll sellesse suhtub, kui mul on seljakott täis pisikesi pakikesi valge pulbriga. Nii et kogu mu ajutegevus piirdus muretsemisega kas ma kontrollist ilusti läbi saan. Õnneks läks kõik libedalt. Ja kui lennukisse sisenemiseks oli vaja näidata pardakaarti ja isikutunnistust, siis selle koukisin rahakotist välja alles viimasel hetkel. Pisike kohver ühes käes, seljakott teises, paberid hambus, sisenesin lennukisse. Otsisin oma koha ja hakkasin asju paika panema kui silm jäi pidama isikutunnistusele, millel oli millegipärast Laura pilt. Juhul kui te ei tea, Laura on minu lastest see, kes on kõige vähem minu moodi.

Lähemal uurimisel selgus, et mitte ainult pilt pole Laura oma, vaid ka nimi, ehk siis tema ID oli kogemata minu rahakotis. Ja mina kõndisin sellega rahumeeli lennuki peale. Ja ka kõige hoolikama otsimise peale polnud minu isikutunnistust mitte kusagilt leida. Korraga kerkis mulle silme ette pilt, kus ma bussikaarti ostes poetasin oma rahakoti korraks reisfirmale toodud kingituse kotti ja just enne seda olin ID kaardi lihtsalt rahakoti vahele susanud. Selge pilt, sinna ta siis välja pudenes. Mitte et see info mind keset lendu enam aitaks. Ja kuigi esimese lennuga toimisid Laura pilt ja andmed hästi, polnud ma üldse kindel, kas kaks järgmist sama ilusti kulgevad. Õnneks oli kaasas ka portugali elamisluba, mis on piisav isikut tõestav paber, nii et jänni ei jäänud. Lihtsalt perekond sai siis, kui juba Lissaboni lennuväljal neile juhtunut kirjeldasin veel korra laginal naerda. 

PS! Selle postitusega avastasin, et ma ei tea enam suure ja vãikese algustähe reegleid. Sellega on see häda, et erinevates keeltes käivad need asjad erinevalt. Jäängi siinkohal kahtlema , kas saksa pood ja portugali isikutunnistus on õige kirjaviisiga, Kes viga näeb laita, võib tulla ja aidata.

Kui väiksed lapsed lõpevad.

 See post istus siin mustandites. Laseme aga lahti

Jõulud said läbi.

Ja meil oli kodus “see” tõsine jutuajamine. 

Ei, mitte see kust lapsed tulevad, see on juba räägitud. 

Ja mitte see, et paarid võivad olla mees ja naine, kaks meest või kaks naist, või mis iganes number mis iganes tegelasi, tingimusel et kõik on elukorraldusega rahul.  Ka see on juba ammu selgeks räägitud. 

Tegemist oli hoopis palju tähtsama teemaga  ja jutuajamine oli õhus juba eelmisel aastal. 

Kuidas siis ikkagi on lood selle Jõuluvanaga. 

Kahe esimesega sellist otsest vestlust ei olnud, nad said kuidagi ise asjast aru, aga mängisid edasi, sest noorematele ei saanud ju saladust välja lobiseda. Eva puhul seda võimalust polnud, nooremad said lihtsalt otsa.  Juba eelmisel aastal esitas ta küsimusi, millele oli raske vastata. Sel aastal küsimusi ei olnud, küll aga oli vihjeid ja väiksemate nõbude kantseldamist, et keegi kuskile valel ajal ei läheks. 

Pealegi oli jõuluvana sel aastal riukalik. Kõigepealt unustas ta minu kingituse lihtsalt kohale toimetada. Perekondlikul kingijagamisel saavad kõik täiskasvanud ühe kingi, lastele jagub rohkem. Puualune sai kingitustest tühjaks kuid minu sülle ei langenud midagi, isegi mitte söetükki. Järsku hüppas vanaema keset pakkepaberi kuhja püsti, karjatas “Marta” ja mõlemad asusid mööda elamist sahkerdama. Veidi hiljem teatas Marta hädise häälega, et jõuluvana oli ühe paki kuidagi kiiruga ülemisele korrusele maha puistanud, minu nimi ilusti peale kirjutatud ja puha. Seda ,kuidas see pakk vanaema kapi alumisse sahtlisse oli pudenenud, polnud õnneks vaja seletada.  

Ka öösel meie kodus oli taadil paar riugast varuks. Hommikul oli kuuse all ülisuur ümbrik, millest koorus välja pildiraam meie Eesti reisi fotodega, oli see ju eelmisel aastal tema poolt toodud kingitus.  Peale pisukest pettumust avastas Eva raami tagumiselt poolelt ümbriku juhistega.  Taat kurtis et oli mingi teise kingi maja peale ära kaotanud ja pealegi olid päkapikud teise kingituse peale midagi nähtamatu tindiga sodinud. Õnneks teadis vana salajast retsepti kuidas tinti nähtavaks teha ja lootis et meil on vajalikud ained köögis olemas. 

Peale otsimist, segamist,  proovimist ja värvimist, võis elamise pealt leitud ilusas pakendis kalendri lehtede pealt lugeda järgmist;

“Siin pole mitte midagi”

“Ikka pole midagi”

“Tühjagi aga suurte tähtedega”

“Tühi leht”

Ja lõpuks: “Vaata puu otsa”

Puu otsas istus ümbrik, selline paks. Ja ümbrikus istusid lennupiletid, seekord lähemale ja märtsiks, nii polnud vaja eraldi mütse kinkida. 

Lisaks oli jõuluvana seekord kogu piima alles jätnud, küpsised olid kadunud ja porgandi keskel olid hambajäljed. Saa siis sellisest aru. 

Eva oli jälle kergelt kahtlustav aga suur kingiotsimine oli ta usku  tugevamaks teinud. Kuni mina ei pidanud ise enam vastu, istutasin Eva enda kõrvale ja teatasin, et me peame ühe jutu maha pidama.  Eva esimene reaktsioon - paus - ma aimasin jah, aga ega ma nii täpselt ei teadnud - paus - aga kes need kingid kõik hangib - paus - ja hambahaldjat ma juba teadsin, et ei ole - paus - ja kes selle reisi hankis - paus….  Ja siis läks lahti, iga detaili ja pisiasja küsimine ja arutamine. Kuna Taavi Lauraga selline jutuajamine toimus? Miks just nüüd? Kas järgmisel aastal ikka ka veel saab kinke, kui nüüd kõik tõde teavad, kas ta võib nüüd ise oma kinke valida? Ja päkapikud, kuidas nendega lood on, ka ikka tulevad…. ? Nagu gestaapo oleks kodus lahti läinud, ainult vett ei valatud pähe. Korraks oli kahjugi, et üks asi mida lapsemeelga teha, sai otsa.  Kuid õhtul, kui Eva teatas: tead, ma tegelikult ikka juba teadsin, aga ei tahtnud tunnistada, sest äkki te kurvastate või teile ei meeldi. Siis sain aru, et oli just nimelt aeg need asjad lahti rääkida, et keegi ei peaks kellelegi valetamise tundega otsa vaatama.  

Süda rahul, kallistused kallistatud ja jõuluaeg läbi. 

Nii need asjad käivad. Pisikesed ja suured, mida teed oma lastega viimast korda. Ja kui kahe esimese puhul olid lõpud järk-järgulised, sest noh, keegi kasvas veel peale, siis kõik mis nüüd , lõpebki päriselt. Lapsed saavad järjest suuremaks ja teeotsad hakkavad vaikselt kaugemale juhatama. Üks laegas jälle suletud ja südameriiulile asetatud.