Kevadvaheag algas mõnusalt. Aiamaal oligi parasjagu palju teha, köögivärv oli ka juba valmis ostetud, aeg sai ilusasti sisustatud.
Hullemaks läks asi siis kui kool algas. Portugal ei ole Eesti ja kuigi teoreetiliselt olid ka siin koolidel igasugused digiplatvormid olemas, ei kasutanud neid praktiliselt keegi. Esimene nädal kuluski selle peale, et üldse kindlaks teha kui paljudel lastel on kodus arvuti ja internet, kui paljud õpetajad ja lapsevanemad oskavad arvutiga tegelda ja kas see kõik üldse toimib. Ka meie oma kolme lapsega ja töiselt igapäevaselt arvutit vajava abikaasaga, putitasime ühte vana läpakat, saime tädi käest veel ühe läpaka ja ehitasime kahest pooltöötavast printerist ühe töötava. Ja kui lõpuks kool algas siis juhtus ikka ka selliseid apse, kus õpetaja vaatas kaamerast kassi tagumikku, või kus vanem vend lülitab mikrofoni sisse , et õpetajale vastata just siis kui õde mingi sigaduse avastab ja kõva häälega teatab: " Ma tapan su ära!"
Aga kool sai käidud ja hinded saadi kätte. Kõige raskem oli see periood meie esimese klassi lapsele, kes parasjagu tähti õppis,. Tundide asemel saadeti kodus printimiseks sadaüks paberit harjutustega, mis kõik tahtsid tegemist, tagasiside ainult meili kaudu, lisaks igpäevaselt paar kolm tundi teleka ees telekoolis. Vähemalt õppsin mina portugali keeles selliseid nüanse, mille peale ise poleks tulnud.
Siis tuli suvi, meie töö kiiraeg. Üsna varsti sai selgeks, et kiiret pole sel aastal midagi. Mina töötasin veidi siin ja seal, Paulo ajas oma firmaasju. Tema jaoks oli see aasta vaimselt raskem kui eelmised, kus oli vahel liiga palju tööd ja liiga vähe tööjõudu. Sel aastal oli nii mõnegagi kokku lepitud, aprillist teeme töölepingu ja kuigi kõik said aru, milline situatsioon on, oli Paulol koguaeg tunne, et ta veab inimesi ninapidi. Mitu päeva arvuti taga eri lahendus otsides ja vaagides, isiklikud jutuajamised kõigi töölistega etcetc, see kõik võttis oma aja ja jõu.
Portugalis oli alates maikuust siseruumides või autos maskikohustus. Suvine töö, mis eeldab pikalt autos istumist, päike näkku paistmas, kuum ja niiske - see polnud just kõige meeldivam. Lisaks sellele sada erinevat koolitust hügieeniregglitest, küll Portugali-, küll Assooride turismiühingult. Eraldi koolitus giididele, grupijuhtidele, nendele, kes vaalavaatlust teevad, firmaomanikele ja igaks juhuks veel paar erikategooriat. Lõpkokkuvõttes olime me superhügieeniliseks ja puhtaks koolitatud, templiga paberid igast taskust välja paistmas, aga mis puudus oli töö.
Paulol tuli briljantne idee teha lastelaagrid kohalikele, uus ja tore kogemus. Corona tõttu ei tohtinud grupis olla rohkem kui neli last ja oli põnev kogeda kui erinevad võivad samavanad lapsed olla; mis neid liigutab, mis neid üldse ei huvita.
Ja muidugi, üle kümne aasta sain ma suve koos oma lastega veeta. Iga päev ujuma või jalutama, aiamaa, koerad, rahulik elutempo, kvaliteetsem toitumine, rohkem aega. Ja siis tuli põnts telefoni teel - ema on haiglas, ei teagi täpselt mis lahti. Alates sellest telefonikõnest mäletan ma sellest suvest peata kana olemist. Lähen koju, ei lähe, kuidas, kui kauaks, kuidas karantiinitingimused, kas tagasi saab, kas lapsed kaasa või üksi, kuidas ema tervis. Parasjagu oli käsil nii ID - kui ka residendi kaardi uuendamine, nii et olin dokumentideta lindprii.
Kuna kohalik valitsus otsustas sel aastal kõvasti saartevahelist turismi toetada olime plaaninud reisi teistele saartele, ka see seisis minu otsuse taga kinni. Lõpuks otsustasime lastega saartele minna ja oodata, mis edasi saab. Reis oleks võinud olla meie suve kõrgpunks ja oligi väga tore, S. Jorge on teiselt planeedilt, Pico on maailma parim koht aktiivseks puhkuseks ja viinamarjade ning viigimarjade söömiseks, Faialil külastasime sugulasi ja no muidugi Capelinhos, kõige noorem vulkaan Assooridel.
Ja lõpuks lõpuks meie ammune plaan- Pico, Portugali kõrgeim tipp. Kuus tundi ronimist ja laskumist, ainult oma pere koos hea tujuga või väsimusega, kuum ja külm, kaasavõetud shokolaad, kanarbiku lõhn, pilved, külm tuul, kuum aur mäe tipus. Seitsmene Eva, kes juba laskudes, kui kõik, kellest möödusime, olid surmväsinud, kõva häälega laulda üürgas. Ma olen valmis sinna iga kell uuesti ronima kui ma samasuguse feelingu saan. Nüüd plaanimegi öist ronimist ja talvist ronimist - hammas on verel.
Kui poleks olnud kaasavõetud tööd ja ema pärast muretsemist, oleks puhkus olnud ideaalne.
Kooli algus, sada erinevat reeglit, maski kohustus, pidev teadmatus kaua see kestab või kuidas edasi. päevast päeva elu...
Hommikul vara telefon , õeraas, ema ei ole enam, paus, paus paus.
Septembri lõpust on meil taevas oma täht. Ma ei jätnud oma emaga isegi hüvasti, meie viimane telefonikõne ei olnud veel lõplik, naersime koos kui soovitasin tilgutisse veidi veini lasta. Ma ei tea, palju kordi mu lapsed mind selle haiglaaja jooksul nutmas nägid. Ma ei tea, kaua võtab aega et sellega harjuda, ma ei tea, mida ma tunnen ku lõpuks koju lähen. Sel suvel ja sügisel kasvasn ma lõpuks suureks.
