Reklaam?

Töö tõttu om mul praegu veidi tegemist Malta elanikega. Tavaliselt kuuleb Eesti kohta kommentaare Eurovisiooni poole pealt. Kui seal käisin, siis jäi mulje, et see on ka ainus, mida Eestist teatakse. Eile saatis sealne kolleeg selle uudise: http://www.timesofmalta.com/articles/view/20111125/local/Live-your-lives-two-jailed-drug-smugglers-told.395428

Nüüd vist teatakse Eestist veidi rohkem aga ma pole kindel, kas see mind just õnnelikuks teeb.

Puud peavad puhkama

Portugali keeles on skaudid escoteiros ja musketärid muscateiros. Laura on vaatmata pidevatele parandustele  surmkindel , et Taavi läheb reedeõhtuti musketäride kogunemisele.


Laura käis kaitsesüste saamas. Hiljem arutasid kahekesi koos: "Tead, üks süst oli palju valusam kui teine."
- " Noh võibolla on sul üks õlg peenem kui teine ja süst läks otsapidi kondi sisse ja sellepärast oli valusam. "

Jalutame Lauraga mööda linna ja Laura märkab, et puud on raagu läinud. "Miks neil puudel enam lehti pole?"
- " Need puud peavad talvel puhkama."
Laura mõtleb veidi: " Nojah, neil väsisid käed ära sellest, et nii paljusid lehti peab kinni hoidma."

Laural ja Taavil on mõlemal plaan paika pandud, mida tuleb teha, kui meil siin tuleb maavärin või mõni vulkaan hakkab purskama. Siis lähme kõigepealt Lissaboni ja siis Eestisse ja kumbki võib kaasa võtta ainult ühe tähtsate asjade seljakoti. Taavi puhul dinosaurused, Laural barbid, isa-ema hoolitsevad muude asjade eest. Peale selle avaldas Laura mulle veel ühe oma kriisiplaanidest:
"Kui teie kõik peaksite ära surema, siis ma lähen ja koputan ühe ukse peale ja ütlen et mulle on uut kodu ja vanemaid vaja. Aga ei tohi olla vanad inimesed, sest need ju surevad ka ära ja mulle on veel pikka aega kodu vaja."

Eestlusest

Avastasin eelmisel nädalal, et olen praktiliselt kümme aastat, seda küll mõningate pausidega, Eestist väljaspool elanud.

Seni olin alati mõelnud, et olen ära ainult ajutiselt, panen luua ukse ette ja tulen kohe koju tagasi. Ja nüüd jõudis järsku kohale, et mina olengi vist juba see väliseestlane. Et siis rahvuseta inimene. Sel suvel märkasin ehmatusega, et enam ei kippunud iga tänaval ette juhtuva Eestist pärit turistiga juttu ajama. Kuidagi ei osanud alustada, tundus teise inimese tülitamisena. Ja blogi kirjutades häirib mind üha enam ja enam, kui konarlikuks mu keel on muutunud. Põhilise saan ära öelda, aga puuduvad õiged nüanssid.
Kurb on. Siiani olin mõelnud, et mina küll aktsendiga ei räägi ja keelt ära ei unusta ja nüüd... Ja tuleks siis selle arvelt portugali keelgi paremini suhu. Eile arutasime Taaviga erinavte sõnade mitmuse vorme. Ühe variandi puhul pidin küsima, aga kust sa tead, et see nii on. Taavi: " Aga ma lihtsalt tean, mul on need asjad alati õiged." Naeratsin kõrvalt ja tuli meelde, kuidas eesti keele reeglid olid teisejärgulised, sest kuidagi iseenesest kirjutasid ju õigest.

Arstilkäik

Mul oli töö pärast vaja arstitõendit. Seda, mis ütleb, et kõik on ikka korras ja võin ilusasti tööl käia ja nii edasi.

Kuna mul pereasti pole, siis arstipunktis peaks ma esimese valvearsti juurde aja kinni panema. Viimasel korral, kui ma seda tegin, sain aja viis kuud hiljemaks. Seekord otsustasin tasulise visiidi kasuks. Sain teada, et arst väljastab tõendeid just samal päeval alates kella kuuest õhtul. Läksin aga rõõmsalt kohale.

Kõigepealt pidi arsti muidugi 45 minutit ootama, ta jäi hiljaks. Võrreldes näiteks haiglavisiidi ooteajaga on 45 min veel väga tühine aeg, minu isiklik rekord on olnud neli tundi ootamist. Siis tuli arst. Hakkas meid aga saabumise järjekorras sisse kutsuma. Tuli ka minu kord. Läksin ruumi ja istusin, arst vaatas mu pabereid, siis küsis: "Kuidas ma peaksin su nime hääldama?" Mina vastasin. Küsis: " Mida sa siin teed?" Mina vastasin. Siis küsis: " Aga muidu on sul ju kõik korras, eksole?" Mina vastain, et peaks vist ikka olema jah. Selle peale kirjutas arst paberile oma allkirja ja visiit oligi läbi. Isegi sellest ei olnud juttu, et mul on prillid.Nii et ma võin nüüd poolpimedana aga ilma prillideta kasvõi autot juhtida. Visiit kestis vähem kui viis minutit. Ja arvake ära, mis selle visiidi maksumus oli . . .?  - 30 EUR

Nüüd vast saab paremini aru, miks mind ajab närvi, kui kohalikud arstid protesteerivad, sest nad ei taha et automaatne kell nende töölesaabumise aega kontrollib.

Kuidas kasvatada lapsi.

Paulol on kóógis tooli peal suure hoolega kasvatatud haruldase taimed - Tiibeti goji  -Lycium barbarum.Tána mánguhoos sattus Laura mitu korda neile liiga láhedale. Lópuks Paulo hoitas lauda koristades: "Laura minu taimed, ma arvan et godijle ei meeldi su tagumik. " Hetk hiljem avanes jármine pilt: Laural on púksid rebadel ja hóóritab oma tagmikku taimede poole, ise vaatab úhe silmaga taimi, et mis need núúd peale hakkavad, ja teise silmaga Paulo poole...

Laupáev on teadagi koristamise páev. Taavi ja Laura teevad oma toad korda ja siis aitavad vói tolgendavad niisama. Tána Laura isegi pesi ise oma toa póaranda puhtaks. Hiljem óiendab ta midagi vaikselt oma  toas. Mingi hetk, piilun mina uksest sisse ja mis ma náen. Laura joonisab seina peale. Ise vaatab mulle otsa ja teatab, et tema tahab toa kujundust muuta. Selle peale ei olnud mul muidugi midagi óelda. Kui laps teab, mis ta teeb, siis oma tuba vóib ta ju nii sáttida nagu tahab. Veid hiljem vaatb Paulo úle Laura toa ukse ja tahab juba kurjustama hakata, Laura teatab róómsalt: "emme lubas". Sellele járgnes meie omavaheline vestlus teemal toa kaunistamine ja vastastikune autroriteet. Laura voodi juures on sein núúd selline
Ja hiljem sai úks pilt tóótegijatega ka tehtud.

Mángisme úkskord kolekesi lauamángu. Táring veeres telekalaua all. See on just sellise tobeda kórgusega vói óigemini madalusega et igasugu sodi paaseb hásti laua alla aga koristamisevahendid mitte. Laura sukeldus oma káega laua alla, haaras millesti kinni ja tómbas káe válja. Samal ajal ise seljaga laua poole ja mónusalt jutustades. Tói selle millegi siis silme ette, ise oli muidugi veendunud, et tegemist táringuga, avas mao ja leidis peost surnud prussaka. Laura kardab kóiksugu putukaid, kui vetsus on kasvói váike ámblik, tema sinna ei láhe. Ja prussakad on meil úks viiesentimeetrised. Járgnes lábilóikav karjatus ja see kestis nii pikalt, et kui Laura oleks óudusfilmi náitleja, siis see karjumine oleks talle Oskari toonud. Siis veel juppaega nuttu tagantjárgi. Taavi omakorda váánles póarandal naerukrampides. Situatsioon oli nii kurbnaljakas, et mina , kes ma Laurat súles hoidsin ja lohutada púúdsin ei suutnud naerupahvakuid tagasi hoida.

Taavi on meil núúd verivárske skaut. Esimesel korral kaisin salaja ukse taga kuulamas, mida tehakse. Minu meelest on nende póhitegevus váhemalt vihmase ilmaga kooris karjumine. Aga Taavile meeldib, tuleval nádlal jáávad nad óóseks kogunemispaika magama ja seda ei jóua Taavi ára oodata. Meie olime hádas ankeedi táitmisega. Skaudid on teadupárast kristlik organisatsioon. Ankeedis kúsimused: ristimise kuupáev, millal alustas usuópetust. kuna on esimene armulaud.... Ónneks on siin grupis nii, et nad ei nóua ristitud olemist. Lihtsalt sellega peab arvestama, et nad palvetavd koos ja káivad aegajalt kirikus abis. Aga selle vastu pole meil midagi.

Helloween

Assoorid on vist kõige Ameerikamaameelsem koht Euroopas. Ka Ameerika tähtpäevi tähistatakse siin suurelt. Helloween ei ole erand. Poed toovad oma karnevalidest ülejäänud nõia ja luukerekostüümid välja ja kommimüügiga tegelevad ettevõtted müüvad kolmandiku oma karamellidest. Umbes kella seitsme ajal õhtul ilmuvad uste taha esimesed lapsed, enamasti pisikesed ja enamasti koos vanematega. Teatavad häbelikult komm või vigur ja on iga karamelli üle õnnelikud. Mida hiljem, seda vanemaks muutuvad kommiküsijad ja seda rohkem on neid korraga koos. Suuremates kampades harrastatakse sedagi, et pistetakse oma kott esimesena vaesele ukseavajale nina ette ja rivi lõpus sirutatakse käsi uuesti välja. Umbes kella kümne ajal on kodudes kommid otsas ja enam ei avata uksi. Siis võib sedagi juhtuda, et mõni muna vastu ust maandub. Mulle meeldib vaadata neid kella seitsmeseid ja kaheksasi jõnglasi, kes kommist tõesti rõõmu tunnevad ja kes on oma kostüümi üle uhked. Aga sel aastal hakkasin mõtlema, kui vana lapse mina veel kommi küsima lubaksin. Veidi imelik on, kui ukse taha ilmub suitsetav teismeline ja küsib kommi.

Meie omad tähistasid sel aastal veidi teisiti. Käime läbi ühe neljalapselise perekonnaga, kus vanim poiss Taaviga ühes klassis ja järgmine, tüdruk, on  Laura saalikaaslane. Meie lapsed said auväärt kutse neile külla minna ja esimest korda lubasime neil sõprade juurde ööseks jääda. Kõik osapooled olid hirmus elevil ja asjade käiguga rahul. Laura jutustas öösel nii kaua, et oli järgmisel päeval magamatusest pohmellis. Taavi ainult mainis päev hiljem, et sel aastal Helloween ei õnnestunud nii hästi, sest komme ei mindudki küsima.