Kahekümne kolmas sissekanne.

Jätan seekord siia ühe lubaduse uueks aastaks. Tavaliselt ma sel ajal eriti lubadusi andma ei kipu, selle asemel on mul kaks permanentset lubadust, mis päevast-päeva uuendamist vajavad. Esimene on pärit nooremast ajast: homme hakkan õppima, teine on praegusel ajal samuti väga aktuaalne. See nimelt vana hea lubadus, et homme hakkan heaks.(a la ole homme parem kui eile tüüpi). Seda viimast püüan isegi täita, sel lihtsal põhjusel, et mul on nii paganama täiuslik abikaasa, et tema kõrval lihtsalt peab ise ka hea ja tubli olema, muidu hakkab endal häbi. Vahel oleks lausa hea, kui saaks viriseda, et sa ei aita mind üldse või mina ju ka ei jõua kõike jne. Aga kui teine ikka käib tööl, hoiab lapsi, teeb süüa, ehitab maja ja veel mida parajasti vaja teha, siis lihtsalt ei saa ju viriseda. Jah, vahepeal ei ole veatud inimesed head,võibolla ongi nende suurim viga, et pole kuskilt kinni hakata.

Aga minu uue aasta lubadus siis järgmine:

Uuest aastast muutub minu blog kakskeelseks.

Põhjus on lihtne. Kuidagi imelik on mulle kallitest inimestest rääkida ilma, et neil oleks võimalik midagi sekka öelda. Kõlab nagu tagarääkimine.(Samas pole ju kuskil öeldud, et jutt mõlemas keeles sama on :) ) Ainult et ma pole veel otsustanud, milline see teine keel on - inglise või portugali. Mõlemad vajavad kirjutamise harjutamist ja sõpru on mul mõlemakeelseid. Nii heaks ma aga ka ei viitsi muutuda, et blogi kolmekeelseks teeksin. Aga noh, kaks päeva on ju veel aega mõelda.

Seniks head uue aasta ootust kõigile.

Side lõpp

Kahekümne teine sissekanne.

Tere jälle.
Jõulud selleks korraks möödas. Hinges kummaline igatsus, ei teagi millest.
Meie pere jõulupidu oli armas. Olin seitsmeni tööl, siis tuli Paulo järgi ja läksime isa-ema juurde, kus lapsed olid juba ootamas. Peagi istusime lauda, menüüs tursk koos kartuli- ja (vist ) jamssipudruga. (Jamsi ehk siinses keeles njammi puder on maailma maitsvam asi. Kahjuks sab seda vaid jõuluõhtul.) Sellel järgnes muidugi kook ja minu asi, mis pidi olema puding aga välja tuli selline pehmem kook. Sel ajal ilmusid juba ka kingid kuuse alla. Vanaisa oli kinnitanud kellukese väljas ukse kohale, et kuulda kuidas jõuluvana tuleb, kuid kass otsustas selle nööriga juba enne õiget aega mängima hakata ja kingituste kuuse alla panija unustas toaukse sulgemata, nii et Taavi ja Laura jooksid tegelikult veidi enne õiget aega kuuse alla. Aga tundub, et nende usku jõuluvanasse ei kõiguta veel miski. Järgnes kohustuslik pakiavamine-imetlemine ja asjade katsetamine. Sain sel korral suure üllatuse osaliseks. Olin juba valmis riieteks ja kodumasinateks. (Ma ei salli kohe üldse seda riiete kinkimise kommet. Seda enam, et järgnevatel päevadel on poed täis inimesi, kes kingitusi ümber vahetada tahavad. Minu arust kaob niimoodi kingi mõte). Saime hoopis kahepeale ühe pisikese paki, kust tuli välja fotokas. Asi, mida juba ammu olin tahtnud, aga mis alati teiste asjade varju oli jäänud. Ja siis tuli Marta veel vabandama, et kui teile ei meeldi, siis võite ju alati poes millegi vastu vahetada.... :)
Ühesõnaga oli armas õhtu, koju jõudsime kesköö paiku.
Ei tea, kas hakkan siinse ilma ja jõulukommetega rohkem harjuma, või on asi milleski muus aga sel aastal nautisin seda koosolemist ja üldse jõuluaega rohkem ku tavaliselt. Ainus, mis puudus, on teised lapsed peale Taavi ja Laura. Ja loomulikult ei möödunud jõulud ilma oma perekonnaga rääkimiseta. Mul on ikka armasad vennad-õed ja vanemad. Ja ka kommilaev jõudis just päev enne jõule kohale, suured tänud.
Sain veel ühe kummalise kogemuse võrra rikkamas. Nimelt rääkisin Asta-Ilmariga. Oli hea neid kuulda aga tegelikult teevad sellised momendid natuke isegi haiget. Panevad aru saama, at kõik läheb edasi, miski ei ole enam nii nagu siis, kui kodust lahkusin. Ja kui ma varsti tagasi ei lähe, siis, mida kaugemale tagasiminek läheb, seda vähem on, kuhu tagasi minna. Või tegelikult on sellised kummalised tunded, mida lihtsalt ei oska seletada. Mäletan Ilmarit ja Astat viimasest korrast aga kuidas nad praegu välja näevad? Kuidas tegelikult on minu vanemate tervis? Millised on Kati lapsed nii välimuse kui iseloomu poolest? Kuidas on Andres isana?
Ja katsu sa kellelgi seletada, mis tunne on, kui kellegi hästi sihitud pallist lumi krae vahel sulama hakkab. Ja siis teeb haiget ka see teadmine, et kui peaks midagi Pauloga juhtuma(sülitan kolm kord üle õla), siis tegelikult ei ole minul siin midagi, mis mind siin hoiaks. aga minu lastel juba veidi on ja mida aasta edasi, seda raskem on neid siit lahti rebida ja seda väiksem õigus mul selleks on. Lõppude lõppuks on nende juured ju siin - merefännid, nagu nad on.

Jah, kodu jääb koduks, ükskõik kus oled. Ja lapsevõlv on vist tõesti peaaegu otsa saamas.

Lõpetuseks , nagu juba kombeks, lapsesuust.
Hakkasime mingi aeg tagasi Taavile raha tähendust seletama, eriti seda, et raha ei jätku mitte alati kõigeks ja et ühe euro eest saab kas jäätise või kommi, mitte jäätist ja kommi.
Jõuluajal teadagi on ka igasugust nosimist rohkem nii et Taavi jääb ühel hetkel keset pähklite avamist-söömist mõtlikuks: "Kust see jõuluvana küll niipalju raha saab, et kõik need asjad osta?

Side lõpp

Jõulusissekanne

Tere jälle.

Ja ongi käes jõulupühad. Aeg koos perekonnaga. Ema lükkab lihapoti ja verivorstid ahju. Isa toob kuuse….. Lausa kahju on suureks saada.

Mina teen homme jõulupudingut ja pakin viimaseid kingitusi. Jägermeistrit ei saanudki, nii et see kingitegemine on viimasele minutile jäänud. Meie peres on jõulud väga kasulik aeg olnud.Taavi koristab tänu päkapikkudele nii oma toa kui ka muud elamist ilma käskimata. Kusjuures motiiviks pole mitte see, et päkapikud talle kommi tooksid, sest talle ja Laurale toovad niikuinii, aga kui ta hea laps on , siis võib hommikul koguni neli kommi leida – issile-emmele ka. :)

Jagan teiega ühte jõulupilti. See on ilu, mis jääb paljudel turistidel nägemata.

Vaadake siis arvuti vahendusel ja mõelge ka meie peale.

SOOVIN KÕIGILE ILUSAID JA RAHULIKKE JÕULE , KUUPAISTET JA ARMASTUST SÜDAMETESSE

Kahekümne esimene sissekanne.

Ja saidki laste jõulupeod läbi. Laura oma oli reedel. Kahjuks suutis Taavi selleks ajaks muidugi haigeks jääda, või õigemini jäi haigeks juba paar päeva enne pidu. 38,5 palavik ja köha. Kuna olime talle lubanud, et võib peole minna ja ta oli juba kolm päeva kodus olnud ning kuidas me ta ikka üksi jätame, siis läksime kogu perega.

Üldiselt ütlen Laura sõime kohta ainult toredaid sõnu aga jõulupeo korraldamine on erand. Ruum on väike, lapsed istuvad koos vanematega ja siis viiakse esinemise ajal lavale. Kuna tegemist on ühe- kuni kolmeaastastega siis loomulikult tekitab see segadust ja lapsed ei saa aru, mis nüüd. Tagajärg on see, et kogu pidu venib ja vanemad-lapsed siiberdavad edasi-tagasi. Võiks olla midagi hoopis vabamas vormis, siis ilmselt naudiksid kõik rohkem. Selleks ajaks, kui jõuluvana tuli oli Taavi juba kapsas ja Laural kogu kannatus katkenud. Pealegi on Laural lausa paanika ümberriietatud täiskavanute ees (kevadpeol oli nukuriietes tädi), ka jõuluvana ei olnud erand. Haarasime siis kähku paki já tulime tulema. See-eest kodus näitab Laura väga uhkelt oma kingituseks saadud barbiet ja seletab, et jõuluvana tõi ning laulab seda jõululaulu, mida nad koos liigutustega esitasid. (Peol seisis ta laval, pea viltu, keeleots suust väljas ja vaatas kuidas teised käsi liigutavad.)

Taavi pidu oli täna. Kahjuks sellisel kellaajal, et Laurat kaasa võtta ei õnnestunud. Kuna Taavi oli praktiliselt nädala haige olnud, siis olime mures, kuidas ta esinemisega hakkama saab. Ma jätsin vahepeal isegi tuunika õmblemise pooleli, sest mis sa ikka mässad, kui lapsest pole võibolla minejatki. Eile istusin karistuseks kella kaheni öösel üleval ja mässasin õmblemisega. Ütleme nii, et ega ta ilus ei tulnud aga päris sinna teise kohta ka ei läinud, hindeks kõva kolm. Sain järjekordse tõestuse, et Paulo on matemaatik. Nimelt palusin tal üks viisnurkne täht joonistada, et see siis tuunika rinnale kleepida. Selle peale hakkas teine mööda tuba ringi kõndima, et malli või kompassi leida, sest muidu ei saa ju teha võrdnurkset viisnurka. Tegelikult palusin ma teda hoopis mõttega, et ehk tal veidi kindlam käsi kui mul ja ega kuskil pole ju öeldud, et kõik tähe nurgad võrdsed peavad olema.

Pidu ise oli ülivahva. Kasvatajad olid suure töö teinud já lapsed nautisid esinemist kohe silmaga nähtavalt. Mina muidugi ei suutnud jätta pisarat poetamata aga ma olen peale seda, kui mul lapsed on, üldse imelik. Taavi sai oma osaga suurepäraselt hakkama. Ja taas kord jõudis pärale, kui kiiresti lapsed kasvavad. Eelmisest aastast mäletan väga hästi seda natuke hirmunud, natuke ärevat nägu laval ja arglikult välja öeldud sõnu. Sel aastal kallistati peale pidu kambajõmme ja anti lavanaabrile põse peale musi :)

Ahjaa, ja veel kilde lapsesuust. Taavil on praegu see aeg, kus kõige hullemad sõimusõnad ja on pissi ja kaka. Tundub, et ka aiakaaslaste hulgas on need popid. Sa oled kakapea , ma kakan sulle pähe jne. Täna jõudis see teema uuele tasemele, kui Taavi mulle ütles: Ma kakan kakamasinasse ja siis see muudab mu kaka pissiks........

Side lõpp

Kahekümnes sissekanne.

viimasel ajal kipuvad need sissekanded poolikuteks jääma aga tagantjärele täiendamiseks pole miskipärast tuju. Jääb siis nii, nagu on.
Täna tegelesin minu jaoks poolvõimatu asjaga - õmblemine.
Taavile on jõulupeoks sellist keebimoodi tuunikat vaja, mis peab olema EU lipusinine ja kollase tähega rinnal. Millegipärast meenuvad kohe need veneaegsed näidendid ja raamatud, kus head tegelased olid alati ka tublid kommunistid. Peas hakkasid keerlema laused sellest, kuidas Euroopa Liidus on hea elada, mis siis, et rahvas siiamaani eurodele üleminekut kirub. Aga jah, tuunikat on ikkagi vaja. Ostsin siis kaks meetrit sinist voodririiet, sest see oli kõige odavam ja ühtlasi ka värvilt kõige sobivam. Vaatasin seda juppi nii ja naapidi. Lõpuks voltisin riide pooleks ja panin Taavi sinna peale pikali, märkisin kriidiga umbes-täpselt peaaugu ja kaenlaaluste kohad ja asusin traageldama. Teen sellist superavarat tuunikat, nii et täpne lõige ei olegi oluline. Selga pole veel proovinud aga vähemalt peale vaadates näeb välja nagu riietusese, mis on minu puhul juba suur saavutus.
Terve nädalavahetus möödus Laurale aafrika seelikut tehes. Muidugi jälle jõulupeo jaoks. Ostsin kera pundinööritaolist nööri, seda saab ilusasti lahti keerutada. Punusin kõigepealt laiemat sorti vöö ja siis hakkasin sinna külge nöörijuppe kinnitama. Hirmus tüütu töö ja Laurale ei meeldi seda seelikut üldse proovida nii, et oli para jant teadmisega, kus lõpetama peaks. Tegin hõlmiku põhimõttel, st. ühte vöö otsa tegin juba punumise ajal nööpaugu ja teise otsa panin siis nööbi, eks näis, kas kukub tantsu ajal seljast või mitte.
Ja kogu selle aja seisab minu suur armastus -ristpiste- lihtsalt nurgas ja ootab. Ma tahaks üks paar päeva üksi kodus olla ja lihtsalt tikkida aga näed, ei õnnestu.
Ahjaa, täna ehtisime kuuse ka ära, elutuba on kohe palju jõulusem.
Ja ma olen hetkel armunud Norah Jonesi muusikasse, ainult seda kuulakski.
Side lõpp

Üheksateistkümnes sissekanne.

Seekord pühendatud Taavile.
Milline ema ei oleks rõõmus, kui tema last kiidetakse. Täna juhtusin rääkima Taavi kasvatajaga, kes ilma mingi sissejuhatuseta ütles: "Teil on väga intelligentne poiss. Lasteaeda tulekust saadik on tohutult edasi arenenud. Ja millise arutlusoskusega ta veel on, te peaksite kuulma , kuidas ta küsimustele vastab. Väga tark ja toredasti käituv poiss. "
Kõrvad hakkasid igatahes usinasti liikuma, häid sõnu on ju alati meeldiv kuulata.

Juhuslikult olin sama asja peale mõelnud ka ise just sel nädalavahetusel. Me kutsume Taavit vahepeal väikeseks teadlaseks. Mitte et ma laste koha pealt mingi ekspert oleksin aga siiski, üht-teist jääb silma kõrva. Ja Taavi puhul on silma jäänud tema lapse kohta väga tugev asjade seostamine. Põhjus-tagajärg on tema jaoks täiesti arusaadav käsitlus. Reedel kurtis, et ta ei taha silmad kinni magada, sest siis võib paha und näha. Vestlesime siis veidi sel teemal ja avaldasin arvamust, et äkki oled liiga palju multikaid vaadanud ja siis tuleb nende pahadega sealt halb uni. Paar päeva hiljem pani Taavi järsku peale 10 min teleka vaatamist asja kinni. Minu imestunud pilgu peale teatas, ei tohi liiga palju vaadata, paha uni võib tulla. Ka kartulikrõpsude või kommide söömisega on sama lugu, mingi hetk paneb koti kinni, sest kui liiga palju süüa, siis võib kõhuvalu tulla. Kui keegi paneks midagi sellist minu nina ette, siis oleks mul raske homse kõhuvalu peale mõeldes söömine lõpetada. Aga Taavi jaoks on see lihtne. Ka kõhugripi puhul tohutu januga piisab öelda, et kui palju jood, siis võib uuesti oksendama hakata, et Taavi ise vett lonkshaaval ja vaikselt jooks.
Ka millegi seletamise juures lööb teadlane välja. Taavi ei ole sellise ülikiire taibuga. Selle asemel meeldib talle asjade üle juurelda ja asja tuumani jõuda. Igasugust udu pole talle mõtet ajada, sest kui asjad loogiliselt ei klapi, siis jääd ise hätta. Parem on juba öelda, et mina ka ei tea. Laura selle eest haarab asju kiiremini, kuid pealiskaudsemalt. Erinevus kahe erineva stiili vahel on selgelt märgatav.

Kaheksateistkümnes sissekanne.

Peas keerleb seekord sada pisikest asja, mida ei oska omavahel seostada. Nädal on parasjagu pingeline, ehk siis sellepärast. Vaja ju kõik oma jõuluüritusd paika sättida nii, et keegi ei kannata. Üks kolleeg läheb just sel ajal Portosse nii et peame kolmekesi hakkama saama ja kõigil on midagi plaanitud. Aga noh, tundub, et need asjad hakkavad paika loksuma.

Sain lõpuks oma endise ülemusega kohtuasjad ühele poole. Kohus otsustas, et peab mulle raha välja maksma. Aga kuna ja mis aja jooksul, see on ikka lahtine nii et ei tea, kui kaua see asi veel venida võib. Kogu selle protsessi jooksul ei näidanud ülemus muidugi kordagi nägu. Näis, mis siis nüüd. Igatahes seda raha me enam ei loodagi, kui tõesti midagi saame, siis on hea üllatus.

Laural on jõulupidu 12 detsember, mina olen sel ajal muidugi tööl. Teise kolleegiga vahetada ei saa, sest tal samuti selleks päevaks omad plaanid. Kolmandal on see just ainuke vaba päev, mille mina nüüd siis edukalt ära rikkusin. Igatahes jään talle suure teene võlgu.

Viimasel ajal olen jälle statistikahuviliseks muutunud. Või õigemini, huvitavaid statistikaid on avaldatud. Esiteks muidugi see, et Eestil ja Portugalil on ühiseks jooneks see, et neis riikides on suurim värskete HIV nakatunute arv. Mõtlen juba vaikselt põhjalikuma kakskeelse analüüsi peale aga see tuleb kunagi hiljem.
Teine on see, et Assooridel, kus elab umbes 3-5% Portugali elanikkonnast, pandi eelmisel aastal toime 16% neid kuritegusid, kus mees tappis oma naise. Ja kuna on ju teada, et enamus perevägivallajuhtumeid siiski selle punktini ei jõua, siis jääb üle ainult oletada, kui suur on perevägivalla protsent. Leidsin siit kinnitust, et minu tähelepanekud, naiste ja üldse siinsete suhete kohta ei olegi nii valed. Ka sellel teemal üks pikem arutelu plaanis.

Tahtsime sel aastal teha sellised jõulupakid, kus sees pudel Jägermeistrit, kaks sidrunit, tee, kaks kruusi ja buntschi tegemise õpetus. Need siis Joaole-Martale, Ricardole-Dianale, kui d põrkasin enneolematu takistuse otsa. Nimelt EI MÜÜDA SIIN JÄGERMEISTRIT, tumedat rummi pole samuti leidnud. Nüüd pea täiesti tühi, mida neile kinkida.

Seitsmeteistkümnes sissekanne.

Ja ongi jõuluaja algus. Päkapikud juba piiluvad ja eile jätsid kirja et kohe-kohe hakkavad komme tooma. Pange sussid valmis. Ainult, et meil on vaja lastele uued sussid osta või teha( just tuli meelde mul on veel ema saadetud lõnga alles, kohe täna hakkan susse tegema). Kuidas siis möödus meie esimene advent. Laupäeval tegin alustuseks ühe pehme piparkoogi, selle, millele mingi hapukas asi peaks vahele või peale minema. Ise mõtlesin, et pool sööme kodus ära ja pool viime isale-emale. Kus sa sellega, ei jõudnud isegi glasuuri vahele teha, pool kadus soojalt ära ja hommikuks polnud enam teist poolt ollagi. Koos teega maitses mõnus. Lubasin Taavile, et sel nädalal teen piparkoogitaina valmis, ja siis hakkame koos piparkooke tegema. Ainult et meil on praegu köögi kasutamisega jama.
Eelmisel nädalavahetusel ei tulnud meister põrandat panema, ja sel nädalavahetusel teatas ka ,et ei saa tulla. Paulol sai siis kannatus otsa, kutsus endale ühe töökaaslase külla, kes seda tööd oskab. See siis reede õhtul juhendas ja edasi mässas Paulo sel nädalavahetusel juba ise. Tulemus: koridoris ja pooles köögis on plaadid olemas, puudu on need, mida on vaja lõigata, sest meil pole vastavat masinat. Minu arust väga ilusasti pandud . Paulo ise küll mingil hetkel virises, et kuskilt kipub mingi mm valesti jooksma. Järgmisel nädalavahetusel on siis teine pool plaanis ja ehk siis saab juba meister ka tulla ja saab ka need seinaääred ära pandud. Lastel oli lõbu laialt, sest kuna osade plaatide peale ei tohtinud astuda, siis sai seinaääri mööda hüpelda ja oli igavesti huvitav. Ja mina sain nüüd aru, kui suur meie köök ikka tegelikult on. Tõstsime väiksema laua sinna nurka, kus meil see tarbeköök ja mahume ka niimoodi ära, see on siis umbes ühe kolmandiku sisse meie olemasolevast köögist. Saabki pannkoogid kohe pannilt taldrikule panna :). Paljud korteriinimesed majandavadki ju umbes samasuurel alal. Neil, tõsi küll, pesumasinad ja muud sellised asjad enamasti vannitoas.
Siis kaunistasime Taavi ja Laura toa ära.
Heegeldasin neile umbes selliseid päkapikud: ------------------»»
Juhend on leitud isetegijast ja neid asjakesi oli lahe teha. Peale selle kleepisime aknale veel õlgedest tehtud lumehelbeid, ilus sai. Lahe on vaadata, kuidas lapsed on õhinas ja kõike seda jõulujuttu tõsiselt võtavad. See annab endalegi jõulutunnet.

Pühapäeval,kui pidi olema rahulik advendiõhu, ja Paulo hoopis plaate pani ja mina üritasin tube koristada ja lapsed minu tegevust hoolega nullisid, tabasin end mingil hetkel mõtlemast, et see ongi ju perekond. Nii just ongi lahe; ei mingit sunnitud koosistumist ja tegemist. Igaüks teeb midagi, sest tahab ja üritab teistel olemist mõnusamaks ja kodusemaks teha. Ja kuigi vahel on närvid krussis ja lapsed võimatud ja mees pahas tujus ja naine viril ja söök soolane ja kultuurikiht kasvab üle pea ja...., siis see ongi ju osa meist. Ja ilma nende momentideta poleks ka ju neid teisi, mis südame soojaks teevad. Ja vahepeal on vist kõik emad mustas masenduses ja enesehaletsuse tujus. Aga kui poleks neid kalleid, kes võibolla on sinu tuju kaasaaitajad, siis ei oleks ju ka kedagi, kelle nimel edasi pingutada ja ennast tagasi üles upitada. (Maavillane, see viimane on varjatud sõnum sulle)


Head jõuluaega teile kõigile ja rahu teie südametesse ja puhtust mõtetesse.

PS! Tuletasin vana veneaegset tarkust meelde ja tihendasin vanade sukpükstega aknaid, sest polnud aega poodi seda tihenduskummi ostma minna ja külm oli.

PS 2! Lapsesuust: Taavil olid peale kõhugrippi veel jupp aega õhtused kõhuvalud. Ostsin talle seda elusate bakteritega jogurtit, kes selle floora seal tasakaalu seaksid. Seletasin ka Taavile, et selle jogurti sees on head bakterid, mis pahad pisikud kinni püüavad.Umbes nagu aiamaal on head putukad , kes taimedele head teevad ja pahad, kes taimi söövad. Jargmisel päeval Taavi siis seletas Laurale: "Kui sa selle jogurti ära sööd, siis lähevad sul lepatriinud kõhtu ja püüavad seal pahad tegelased kinni" .

Side lõpp

Midagi ilusat ja omapärast

Lehelugeja saatis Pärnu Postimehe toimetusele eile kella 6.30 ajal Tervise Paradiisi juures tehtud foto, millel on näha, kuidas tuul veeretab lumepalle.
„Öösel oli rohkelt lund sadanud, sajus tekkis ilmselt paus, nii et lumi jõudis tihenduda. Kui uus kiht peale sadas ja tuul tugevamaks muutus, tekkis pildilt näha olev olukord. Ilmselt on selline nähtus üsna haruldane, kuna siiani ei tea ma kedagi, kes seda enne näinud oleks,“ kirjeldas foto autor. (PP)

Polegi midagi rohkem öelda.

Vahepala.

Just praegu helistas Paulo ja küsis, kuidas pannkoogi tainast teha. Ma siis vastasin, aga sa küsi Taavi käest ja lase tal teha. Lapsed tahtvat pannkooke ja on ju ikkagi pühapäev ja hommikul emme ei viitsinud teha. See tähendab, et kui koju jõuan on pannkoogid ootel. Armas ju.

Kuueteistkümnes sissekanne.

Vaatasin täna Eestimaa lumiseid pilte ja ei tea kust tuli tohutu koduigatsus.
Meenub keskooli aeg, kui pidin igal päeval viis km koduni vantsima. Elu parim trenn ja vaba aja veetmise viis. Juba siis armastasin tuisuseid õhtuid. Tuult, mis vastu nägu puhus, nii et kohati raske hingata. Naha kirvendust näol ja üksi maailmas olemise tunnet. Seda, kuidas tuisk kaugelt paistavad tuled hägusakas ja ümmarguseks teeb. Talvel on isemoodi lõhn, selline külma vee ja puhtuse lõhn. Samas juba veebruarituuled hakkavad veidi teisiti lõhnama, on tormakamad ja märjemad ja kannavad endas ootust ja talve viimast raevukat pingutust võimul püsida. Kui mitu korde tekkis kiusatus maha istuda ja ära külmumist proovida; ei, mitte väsimusest, lihtsalt tahtmisest ilma sisse sulanduda, muutuda osaks tuisust ja pimedusest. (Kõlab nagu oleks ma depressioonis olnud, aga ei, see on pigem õnnelik kõiksusetunnetamine ja -iha) Kui ilus on kuuvalguse peegeldus lumel ja kui vaikne võib olla üks talveöö.....
Ja siis veel see hetk,kui koju jõuad ja saapad lumest puhtaks kopid ning hakkad riideid seljast koorima. Soojus mis kõigepealt ninna tungib ja siis vaikselt vaikselt riiete alla pugema hakkab. Nägu, mis mõnusasti õhetama hakkab ja kui oled korralikult külmetanud, siis tasapisi märku andev valu varvastes (isegi sellest tunnen praegu puudust). Küdev ahi õhtul ja talvised ahjukartulid ning teised ahjutoidud. Ja siis veel see, kui õhtul ja öösel on olnud tuulisem või külmem kui arvestatud ja hommikul ärgates on tuba selline veidi karge nii et kargad voodist välja ja surud selja vastu ahju. Rootsis elasime nädal aega mägionnis, kus wc oli õues. Juba seal teadsin, et see on romantiline ja mõnus, mitte tüütu ja külm.
Ja jõuludest ma parem ei räägigi, muidu ei lähegi koduigatsus enam üle.
Õnneks on mul olemas üks salaravim. Täna õhtul ostan poest kaasa pudeli veini, raiskan ära ühe oma hinnalistest hõõgveini segudest. Kui keegi on mõelnud mulle kingitust teha, siis siin on vihje, mul on veel vaid kaks pakki hõõgveinisegu. Istun oma abikaasa juurde diivanile ja lihtsalt olen koos temaga. Seda muidugi juhul, kui lapsed ilusasti magavad. Kuulan väljas tuule lõõtsumist(Meil siin torm) ja tunnen rõõmu oma perest ja oma kõige kallimatest inimestest.
Mõtlen Mari peale, kellel on täna sünnipäev ja meenutan teid kõiki.
ARMASTAN TEID VÄGA-VÄGA.
Ilusat talve teile kõigile.

Viieteistkümnes sissekanne.

Tere jälle. Reede õhtu, mina tööl ja ei ühtegi klienti. Mis muud kui blogima.....

Vahepeal elasime ühe selle aasta esimese gastroendriidi ehk siis kurja kõhutõve. Väikeste laste vanemad teavad selle haiguse põhireegleid väga hästi. Teiste jaoks panen põhilised punktid siia kirja.
1. Haigus annab endast ALATI ja tõesti alati märku öösel. Enamasti veel siis, kui teil on kas just selleks õhtuks või siis järgmiseks päevaks midagi plaanitud.
2. Tavaliselt algab kõik tugeva oksendamisega, mille käigus saavad oma laadungi ka tekk, padi ja muud voodiriided. Tihti kaasneb ka teie riiete või juuste kokkupuude selle ebameeldiva ollusega.
3. Kui haigus on endast juba märku andnud, siis ärge sellel öösel und lootke.
4. Peaaegu 100% on tagatud, et kõik lapsed peres saavad nakatatud.
Reegleid on veel aga praegu ei tule rohkem meelde.
Igatahes seekordne oli klassikaline näide. Paulo oli terve nädalavahetuse kodus, mina olin esmaspëaval ja teisipäeval vaba. oleks olnud neli põetamisepäeva - Taavi hakkas oksendama otse loomulikult ööl vastu kolmapäeva, kui kumbki meist ei saanud järgmisel päeval puududa.
Peab ütlema, et oleme juba veteranid haiguse vastu võitlemises. Puhtad padjakotid ja linad said kohe marlimähkmetega kaetud. Kauss voodi äärde, samuti pabertaskurätid ja tops vee ja jääkuubikutega, kust siis iga 5 min tagant saab lonksu juua anda. Laura issiga teise tuppa magama ja mina Taavit valvama.
Kella kolme paiku jõudis ka kõhulahtisus kohale, õnneks on Laural veel öösiti mähkmed, mis said sel ööl sujuvalt otsa. Kella nelja ajal öösel suutis siiski ka Laura ühe korra oksendada. See tegi elu omakorda veel raskemaks, sest ühe haige lapse saan ma veel ämma juurde jätta, aga kaks on liig, mis liig. Hommikul vaatasime neid kahte ja mõtlesime mida teha. Laura paistis selline rõõmus ja kõbusam, nii et otsustasime teise lasteaeda viia. Tean küll, et nii ei tohi teha ja võib teisi lapsi nakatada jne aga midagi polnud parata.
Lõuna ajal helistatigi , Laura olevat okendanud. Ei jäänud midagi muud üle, kui Paulo võttis pool päeva vabaks ja jäi lapsi hoidma. Õnneks ei hakka kõhutõved Laurale eriti külge nii et ta ei lase ennast sellistest asjadest häirida. Need kaks oksendamist olidki tema puhul ainsad. Taavi seevastu pidi kaks päeva tagantjärele vanaema-vanaisa juures toibuma, täna siis läks jälle lasteaeda.
Kokkuvõtteks; ei ole olemas hullemat asja kui kõhugripp, eelistan sellele isegi tuulrõugeid, mingist tavalisest külmetusest rääkimata. Kaks totaalselt magamata ööd ja halb hais koguaeg ninas ei ole just parim ajaviide. Ja noored, kes plaanivad lapsi saada: proovige enne ühte kõhugripiga last hoida ja alles siis otsustage.




Üleeile ujus meil poe ees meres hüljes. Kuidas ta vaeseke siia sai, ei tea. Meil on siis selline laevasadam, kus kai moodustab poolringi. Hülged, eriti noored, satuvad saarte juurde mõnikord talvel, kui hoovus neid veidi eksitab. Sel aastaajal ei ole see igatahes normaalne. Tegemist oli täiskasvanud, umbes paarisajakilose loomaga. Hulpis siin vees ja uudistas teda uudistavaid inimesi. Paar tundi hiljem ujus kai alt läbi teisele poole ja kadus mere poole. Loodan, et leidis ilusasti oma kaaslased üles.
Olin siiamaani alati kahetsenud, et mina kunagi ei näe, kui vaal liiga kalda lähedal on või kui kilpkonn randa uhutakse jne. Nüüd avastasin, et selline asi teeb pigem kurvaks, sest näitab, et midagi on valesti. Olime kõik mures, kas hüljes on haige või viga saanud. Ja samas ei olnud võimalik mitte midagi tema aitamiseks ette võtta. Nii suurt looma ilma talle viga tegemata kinni ei püüa. Nii ei jäänud ka spetsialistidel muud üle, kui kaldal seista ja teda jälgida. Loodan tõesti, et ta tegi meile lihtsalt üllatusvisiidi ja läks siis teiste juurde tagasi.

Foto ei ole eriti hea. Tegelikult nägime me üksteist palju lähemalt.
Side lõpp

Neljateistkümnes sissekanne.

Jälle on hulk aega mööda veninud - lennanud. Ja varsti ongi juba jõulud käes. Aga enne veel pool novebrit ja detsembrit.
Uuendan veidi vanu uudiseid:

Sõstrapõõsas otsustas peale seda, kui lehm ta paljaks sõi, et temal on nüüd talv. Ehk siis ei viitsinud enam uusi lehti ajada, vaid jäi niisama kuulama. See võib isegi hea olla, sest eelmisel aastal tundus ta veidi kõhklevat selle puhkamisajaga. Lehed ajas maha alles jaanuaris ja siis oli kevadel pikalt paljas. Igatahes varred on rohelised. Eks ootame, mis ta kevadel teeb.

Pluuto on tagasi kodus. Olime küla peal tublisti levitanud , et me oma koera taga otsime. Ühel päeval oligi siis üks poiss ukse taga teatega, et tema naaripoisil on just meie koer kodus, aga poiss ei taha teda enam ära anda. Paulo isa, kes poisiga rääkis, läks asja uurima ja leppisid perenaisega kokku, et Paulo õhtul läheb koerale järgi. Tõi teine siis Pluuto tagasi koju. Pluuto oli selle nädalaga hirmus kõhnaks jäänud, peas ja kaelal puremisjäljed, üks tagajalg samuti läbi puretud. Oli madalam kui muru ja nägi välja nagu vana koer. Oli karistuseks kaks pëva ketis ja käparavis. Siis panid Paulo ja isa uuesti võrgu aia otsa, seekord lõikasid lausa suure roosi maha ja kindlustasid kõik korralikult ära. Pluuto oli pool roosi juba niikuinii ära murdnud ja eks ta ajab ennast juurest uuesti. Vähemalt praegu on Pluutol täielik huvipuudus, mis väljaspool aeda toimub, isegi aiamaale ei viitsi minna, aga enam me ennast petta ei lase. Mõtleme vaikselt talle seltsilise otsimise peale, eks näis.

Ja rohkem polegi järgnevaid uudiseid. kui siis ainult see, et ma suutsin lõpuks ometi majal kõik aknad ära värvida ja sel laupäeval paneme kööki plaadid (HURRAA) .
Side lõpp.

Kolmeteistkümnes sissekanne.

Nüüd siis lõpuks kaua oodatud maja pildid. Jõudsin siin vahepeal tänu Ronjale järeldusele, et meie maja on printsessiroosa koos tumedama printsessiroosaga. Näitan siis kohe mitmest küljest:


Selle esimese pildi peal on maja nii , nagu ta tee pealt tulejatele paistab. Erinevad toonid eri külgedel on ilmselt tingitud valgusest, kuigi kerge toonivahe võib ka tegelikkuses olla, kuna tee pool on krobelisem krohv.





Siin on maja esiots. See tumeroosa osa oli varem selline tõstetud tsemnentääris koos suhteliselt laia põlvekõrguse müüriga. Selle lammutasime maha, et autoga saaks õuele sõita, ja tegime trepi kahepoolseks. Hiljem on plaanis mingi käetugi ka teha ja veel hiljem võibolla väike veranda selle enesetapuukse ette ja ühtlasi ka katus trepi kohale.Trepi all on selle väikese ukse taga elektrimõõdik ja igaks juhuks tööstusvooluga pistik.




Siin siis maja õuepoolne osa. Selle praegu enesetapuukse ette on samuti üks veranda plaanitud, mille kaudu saaks siis ka juurdepääsu köögikatusele. Kui sinna üks rinnatis teha, siis saaks sellise mõnusa istumiskoha. Seda enam et just sinna paistab õhtune päike ja vaade on oi kui ilus.(Rinnamägi, nagu Taglad seda nimetavad) Ustel peavad võred ees olema et keegi sealt tõemeeli alla ronima ei kipuks. Selle uke taga on meie magamistuba, nii et kujutage ise ette - ärkad hommkul üles, ringutad ja istud verandale kohvi jooma. (Tingimusel, et keegi selle kohvi teeb ja sinna toob) Praegu peaks selle jaoks vannitoaknast välja ronima. :)
Meil on lahe korsten eksole.

See pilt on sellepärast, et näidata, kui laheda trepi vanaisa meile tegi. Mina, kes ma olen põhimõtteliselt tsemendi vastane, kaklesin iga lisasentimeetri tsemendi pärast. (siin on valitsev seisukoht, mida rohkem tsementi, seda puhtam, muru toob ainult prahti ja putukaid tuppa) Aga tõsi ta on, et mõningaid mänge on seal mugavam mängida ja koristamine ka kergem. Hiljem kui sinna veel kivid ka peale saab, ja muru ka kasvama hakkab, siis ehk ei olegi nii õnnetu. Tööde käigus avastasime et akende ääres on vanad käsitsi tahutud kivid, mis ei olegi tsemenditud, vaid ainult krohvitud. Neid lausa patt peita. Triin siis toksis seda krohvi maha ja nüüd oleks vaja veel kuidagi natuke põhjalikumalt puhastada ja siis üle lakkida, et kivi poorid tolmu täis ei läheks. Kahju ainult, et teiste akende ümber need kivid tsementi täis olid laotud. Seal on puhastamine juba märksa suurem töö ja ilmselt kahjustaks juba kivi ka. Trepiastmed on samuti vanaegsetest tahutud kividest.

Siin oli vanasti leivaahi, kust kippus kive sisse sadama ja selle pärast oli ta kinni pandud, ja pesuküna, kus vanasti pesu pesti. Alguses tahtsime ahju restaureerida, aga asjatundjad ütlesid, et see läheks tunduvalt kallimaks kui uue tegemine st. ikka hirmus kalliks. Lammutasime siis ahju maha ja jätsime mälestuseks kööki ilusa kaare. Vanasti oli ahjuosa ees kaar,mis omakorda mingi seinaga suleti, et suits kohe tuppa ei läheks. kahjuks pidime lammutuse käigus ka pesukünast vabanema, see oli üks väga mugav asi. Siin on nüüd meie tarbeköök, kus koos pliit, kraanikaus, sügavkülm, pesumasin, mustad nõud jne. Tuli just selline paraja suurusega ja mõnusalt funktsionaalne koht, kus kõik käe-jala juures. Uute normide kohaselt ei tohi gaasiballoonid enam eluruumides olla, nii et tegime nende jaoks ühe kapi ja sealt siis läheb toru seina sees kuni pliidini ja kuni boilerini. Kapi otsa on plaanis maitsetaimede potid sättida aga seemned siiamaani ainult kuulavad mullas.

Selline ta siis ongi, see meie maja. Seal küljes, mida te ei näe, on maja naabri seina küljes kinni. Teie öelge, mis tahate, aga meile meeldib. Suured suured tänud emale-isale ja teistele asjaosalistele, tänu kellele maja värvi sai. Jõuludeks loodame köögipõrandale kivid(plaadid) ka osta. Ja ega muud polegi öelda kui et:
TULGE MEILE KÜLLA!!!!
Side lõpp

Kaheteistkümnes sissekanne.

Mis siis sel nädalavahetusel on juhtunud?
Oi, palju asju juhtus kohe.

Kõige pealt oli ju Helloween ehk hingedeöö.
Taavi nõudis, et sel aastal tahab tema minna ka kommi küsima, aga selleks on ju kostüümi vaja.
Järjekordne nõudmine oli, et tema tahab olla nahkhiir.
Me mõlemad ei ole eriti poest ostetud kostüümide fännid, niisiis nuputasin õige pikka aega, kuidas nahkhiirt teha. Idee sain muidugi internetist
http://jas.familyfun.go.com/crafts?page=CraftDisplay&craftid=10275
oh, ei oska ikka seda linki õigesti panna.
Aga noh, poest ostsin kõige odavama vihmavarju, lammutasin selle laiali, mustast kartongist lõikasin kõrvad ja siis õmblesin pooleksmurtud vihmavarjukatte ühe musta (õnneks kapuutsiga) pusa külge. Kõrvadele ja tiibadele joonistasime Taaviga valge korrektoriga " sooned" peale, mustad püksid jalga ja oligi valmis. Hind kokku umbes 4 eurot. Hästi armas sai ja Taavi oli üliõnnelik. Laurast tegime vana pitskardina abil kummituse ja nii me siis käisimegi uste taga komme lunimas. Laural see valge emme heegeldatud korv ka veel näpu otsas. Kaks armsat kolelooma. Kahjuks väsitas see kommilunimine neid nii ära, et pilti sai ainult magavast nahkhiirest. Aga selle eest arutame nüüd Pauloga juba teist päeva, kui palju komme üks laps ikka päeva jooksul süüa tohib.

Ja siis eile juhtus veel see, et Laura kukkus endal otsaesise lõhki. Meil on ju ehitusjärgne õu. Paulo on küll hoolega kõik naelad, traadijupid, klaasikillud ja muud ohtlikuna tunduvad asjad ära ellimineerinud. Aga muru asemel on meil selline liiva-mulla-kruusasegune maa. Ja eile libises Laural lihtsalt jalg ja kukkus näoga vastu maad. Õnnetuseks jäi otsaaesise alla üks pisike aga terava nukiga kivi, mis siis ühe pisikese aga küllalt sügava augu tegi. Otse loomulikult hakkas sealt kohe verd lahmama. Laura ise ehmuski selle peale ära, et käsi sai pead katsudes veriseks.
Paulo haaras Laura kohe sülle ja tõi tuppa, kus ma süüa tegin. Minu esimene mulje oli, et Laural jokseb ninast kõvasti verd ja Laura ise näitas (verist) käeselga kui haiget kohta. Aga lasi ilusasti näo ära puhastada ja isegi haava lubas õrnalt katsuda. Lihtsalt puhastasime siis selle jooksva vere ära ja desinfitseerisime augu koduste vahenditega. Õnneks on see haav nii pisike, et arsti juurde polnud mõtet õmblema minna, õmblusarm jääks ilmselt suurem kui haavaarm. Ja see muhk ja muhusisene lohk mõlemad jäävad ilusasti tuka alla peitu. Ainult riideid tuleb ettevaatlikult üle pea tõmmata ja Laura ei luba otsaesist puutuda. Nii et tegelikult suhteliselt õnnelikult läinud kukkumine veel.
Ma olengi juba jupp aega oodanud, et keegi midagi jalga astub või vasaraga näpu pihta lööb või õigest kohast mööda saeb, sest Taavi on ikka väga kõva ehitaja. Ja loomulikult peavad tööriistad ikka päris olema. Õiendavad siis issiga kahekesi. Samas Laurale lihtsalt kohe meeldib rohkem söögitegemine ja koristamine ja pesu pesemine.

Ja Pluuto pole ikka veel tagasi, me juba muretseme ja vahime kaheksi aknast välja ja teeme autoga mööda küla tiire. Kui kaua võivad kesta ühed koerapulmad?
Side lõpp.

Üheteistkümnes sissekanne.

Meil on Pluuto jooksus. Juba kolmandat päeva ei tea kus. Ja mina olen kahjuks see ,kes peab tuhka pähe raputama. Õnneks pole meil ei pliiti ega ahju ja väljas sajab vihma, nii et keegi ei viitsi lõket teha, vähemalt pea jääb puhtaks.
Aga Pluuto sellegipoolest jooksus. Alguses jätsime talle värava lahti, et saab teine koju tagasi tulla kui tahab. Eile taipasime, et ta, kurinahk, käib siis kui meid ei ole, kodus söömas ja läheb siis jälle. Täna siis tegime südame kõvaks ja sulgesime värava ja loodame, et ootab meid ehk õhtul värava taga. Ühest küljest on hea teada, et vähemalt ei murra kedagi ja ei varasta kellegi toitu. Naabrid läheksid niimoodi õige kurjaks. Aga siiski, võiks ju teada, kus kodu on. Peame vist tõesti talle ühe sõbrakese hankima. Ehk muutub niimodi paiksemaks.
Ja muud uudist ei olegi. Kõik on vaikne ja rahulik.
Ahjaa....
MA TEGIN KÄSITÖÖD!!!!!!!
Ei tea, kui kaua aega pole enam midagi asjalikku selles vallas teinud. Nüüd tegin Laurale korvi ja kõige huvitavam on see, et sain korvi valmis ka. Nüüd tahaks veel ei tea kui palju asju teha, aga majapidamine on nii laokil, et ajariismed on üsna väikesed. Ja Taavi nurub, et tema tahab ka midagi, mis teeb mind üsna nõutuks, sest mütse-sokke- kindaid, mis on head väikesed teha, siin ju vaja pole. Leppisime siis kokku, et teen ehk ühe kalakujulise padja. Eks näis. Ja mingite jõulukaunistuste peale võiks ju ka mõelda. Ja majapidamine on siiski laokil......

Lapsed ärkavad tänu sellele kellakeeramisele juba kella kuue paiku üles ja ajavad siis loomulikult emme-issi ka jalule. Ja siis kui nad magama lähevad, oled ise ka juba kapsas ja sinna need õhtused plaanid jäävadki. Aga vähemalt saavad kõik rahuga hommikusöögi söödud ja siis on veel aega riidesse panna ja veidike mängida ja multikaid vaadata ja issil Pluuto otsimise ring teha.


Ja siis veel kilde lapsesuust.
Taavi täna hommikul seletas, et kui tema suur on , siis temal on ka lapsed.
Emme: "Kas sa tahaksid poissi või tüdrukut?"
Taavi:"Ühte poissi ja ühte tüdrukut ja siis veel ühte onu(tädi)poega ka".

Side lõpp

Luksuslaev

Täna jõudis siis meie uhiuuele laevakaile tõeline luksuslaev 150 reisijaga. Öö laeval maksab ligi 100 000 dollarit, kes soovib, võib endale ka alalise korteri osta. Kõik kolleegid ootavad huviga, kas satuvad mõne noore, rikka ja ilusa reisija otsa ja unistavad reisist laeval. Mina vaatan tubade pilte ja mõtlen õudusega, kuidas ma peaks koguaeg Taavit ja Laurat jälgima, et kuskil miskit puudu või üle ei hakkaks olema, sõrme- ja varbajälgetest valgetel mööblil rääkimata. Emadus hakkab ikka tõesti ajude peale.

Tegelikult on minu unistus hoopis selline pisemat sorti purjelaev, kus majandaks ja käsutaks ise. Ujuvad luksushotellid pole vist lihtsalt minu rida.

hmhmhm.

Huvitav, kas nüüd sain hakkama. Tegmist ühe minu arust väga hea artikliga. Lugege ka.


http://www.postimees.ee/?id=43230
oh lingiga ikka ei saanud hakkama, aga oh, tehke aadress lahti, artikkel on ikkagi hea.

Veel üks vahemärkus.

Ma tahan "linki"teha aga ei saa hakkama. :(
APPI. Kuidas saab panna "linki "Postimehe artiklist?

Kümnes sissekanne.

Ma hakkan vaikselt assoorlaseks muutuma. Teen köögis selliseid kummalisi asju, mida varem kunagi ei teinud ja ei tea, kas Eestis üldse kunagi teeks. Eile näiteks tegin aedoa pudingit (pudingut) ja arasali moosi.
Mis asi see arasal eesti keeles on, seda küll öelda ei oska, mingi viinamarja ja õuna ristsugutis paistab olevat. Õunanahaga ja õietutiga , kollane või punane , siis tuleb natuke sellist teralist pirni moodi viljaliha ja siis on suur mahlane seemnekamber, kõvasid seemneid täis. Suuruselt veidi suurem kui ülisuur viinmari. Parim, mis selle viljaga teha saab on puu otsast jao kaupa süüa. aga kahjuks saab neid korraga liiga suur jagu valmis. Ja kuna me siin koguaeg oleme marmelaadi või moosi ostma pidanud, siis otsustasin kaks asja kokku panna ja moosi teha. Hullult tülikas moositegemine. Kõigepealt peab neid puhastama ja jupeldama, siis keedad jupp aega ja siis peab selle segu veel läbi sõela hõõruma, sest muidu ragistad oma hambad minema. Seemneid tunduvalt rohkem , kui murakamoosil. Ja pealegi on kestadel selline tugev vaigumaitse, mis ka moosile veidi juurde jääb. Olin omaarust kaval ja lõikusin puu alla sadanud pooltooreid apelsine ka sisse, sai veidi vedelam ja hapukam moos. Süüa igatahes kõlbab ja järgmisel nädalavahetusel tuleb uus katse. Ahjaa eile õhtul toodi mulle veel kilekotitäis üleküpsenud banaane, nii et täna tuleb ilmselt banaani ja pooltoore apelsini moosiproov. Ämm juba vaatab mind vaikselt kui poollolli.
Aedoa puding oli Paulo kinnisidee. Meil sügavkülm nimelt aeduba täis ja seda ei viitsi koguaeg süüa. Tegemist siis ikka tõesti ubadega, mitte kaunadega. Rohelised oakaunad lähevad meil hästi kaubaks, keedetult koos tilga äädikaga ja oliivõliga väga mõnusad. Otsis teine siis kolm erinevat retsepti, kus oa ja suhkrukogus ikka väga hullult varieerusid, mune aga oli igal pool ühepalju. Leiutasin neist siis mingit kuldset keskteed.
Kah üksjagu töömahukas ja munakulukas (8 munakollast, 2 valget). Poole tegemise peal tainast maitstes tundus küll, et see lihtsalt suhkrust koosnebki. Tulemus sai teglikult üllatavalt mõnus. On küll selline suhteliselt magus, nii et palju süüa ei saa, aga maitse on mõnus pehme. Öö jooksul on pudingukogus külmkapis märgatavalt vähenenud. Ju siis kõlbab süüa. Ja Laura sõi seda ülimagusat tainast nii, et ma oleks tema asemel vist juba ammu oksele läinud.
Tegelikult on Lauraga koos hea küpsetada. Ta kiidab isegi muna, soola ja piimasegu maitstes: "mmmm kui hea" , eile pistis mul pooled munavalged lihtsalt niisama nahka. Pärast need lõpptulemused teda miskipärast enam niiväga ei huvita. Selle koha peal tulevad Taavi ja Paulo
mängu.
Küll ma olen ikka tubli ema ja abikaasa. ( lõpptulemusena pidi Paulo eile õhtusöögi tegema, sest mul oli köögisolemisest villand :-) )
Side lõpp.

Üheksas sissekanne.

Palju vett on vahepeal jälle merre voolanud ja seda sõna otseses mõttes. Õnneks ei voola see vesi enam läbi Taavi ja Laura toa katuse, saame vihma ajal rahulikult magada. Nüüd on ilmad jälle soojad aga õhuniiskust on 95 % juures, s.t. me elame külmas aurusaunas. Ja Taglad, kes siin olid ja loiduse ja niiskuse üle kurtsid, arvestage sellega, et teie saite õhukuivuse rekordi - ainult 45% niiskust. Seda polnud siin enam aastaid olnud. Nüüd on umbes sama soe, aga kordi märjem.

Vahepeal on palju asju juhtunud aga alustame algusest.

Meil on kass. Tegelikult on meil nüüd juba teine kass, sest esimene suri kaks päeva peale kojuvõtmist ära. Aga lugu ise selline: Tahtisme loomade varjupaika minna Pluutole seltilist või siis lastele kassi otsima. Kohapeal selgus, et varjupaiga lahtioleku ajad on sellised, et meil kõigi pereliikmetega koos on sinna lihtsalt võimatu minna.järgmisel päeval jalutasin Taaviga juhuslikult loomapoest mööda ja seal suur plakat: "Tasuta kassipojad". Sisenesime ja Taavi valis kohe ühe välja. Mina siis omalt poolt ostsin kassiliiva ja toidu ja helistasin Paulole, et ta pärast tööd kogu selle kupatuse poest autoga ära tooks. Tema läks poest läbi, anti talle sealt mingi kilekott pihku, ja tuli vanemate juurde meile järgi. Taavi vaatas issile otsa: "kus sa kassi panid?". Mille peale Paulo vaatas imestunud näoga mulle otsa: "kas ma pidin kassi ka tooma?". Ega midagi , tagasi poodi kassi järgi, ja alles kodus olles avastasime, et liiv jäi ikka maha.

Kahjuks avastasime kolm päeva hiljem selle kassipoja hommikul surnult. ei olnud tal mingit nähtavat viga küljes, ainult kõht oli lahti, aga arvasin, et ehk toidu- ja kohavahetusest. Ja sooja otsis ka, aga milline kass seda ei teeks?

Kuna lastele oli kass ju ikkagi lubatud, läksin kaks päeva hiljem ühte teise loomapoodi, kuhu oli samuti just kassipoegi toodud. Seekod istusin üks pool tundi seal puuri ees maas ja jälgisin neid. Lõpuks siis valisin ühe omaarust parajalt kelmi välja. Siiamaani oleme ülimalt rahul: on teine uskumatult puhas, sööb nii kodutoitu, kui kassikrõbulaid ja on selline rõõmus. Isegi suhteliselt kassivastane Paulo, lubab teda juba diivanile ja vahepeal isegi voodi peale.

Paulo on juba kuu aega suitsuvaba. Au ja kiitus talle.
Seekord side lõpp

Vahelejäänud seitsmes sissekanne.

Tõestust on leidnud fakt, et ma oskan kõige paremini piltide peal lolle nägusid teha.järgnevatel kordadel hakkan seda kohe tõestama. Kuid alustuseks panen siia maailma kõige ilusama pildi minust ehki enamus pildi ilust on Laura arvel. Vaadake siis.

Kaheksas sissekanne.

Jälle üks uus nädal.
Üle mitme aja sain sel laupäeval koos perega rahulikult ärgata. Muidu olen ikka hommikul vara tööle tormanud, et päev pärast pikem oleks. Seekord kasutasin teist taktikat. Ärkasime kõik enamvähem korraga, vedelesime ja mõnulesime, siis panime rahulikult riidesse ja läksime pannkooke tegema. Taavi kloppis valged vahtu ja Laura segas taina. Munade poolitamine oli mõlema koostöö ( kollaste ja valgete eraldamine on nelja- ja kaheaastase jaoks üks äraütlemata raske töö) Emme siis praadis. Üllatus-Üllatus, seekord tulid täpselt minu ema pannkoogid, sellised rohkem paksud kui laiad ja mõnusad kohevad. Olen üritanud eiteakuimituaega juba selliseid teha aga näe, lapsed tegid esimese korraga. :-)
Üldse tuletab Laura mulle tihti millegipärast ema meelde. Kuidagi oma olemuse ja käitumisega. Tea, kas siit tuleb üks Rinne - Tagla suguvõsa tugevaid naisi. Oleks lahe küll. Selline kahe jalga maapeal, kohati järsk ja jäme aga ehe ja tõeline. Või siis tulevane president, sest tahtejõudu on tal isegi ülearu, suudab majas kõik enda tahtmist tegema panna, isegi Taavi ja Pluuto

Paulo üritab suitsetamist maha jätta. Laupäevast saadik käib ringi ja sööb kõike, mis kätte juhtub. Olen Kalevi sokolaadiga väga kokkuhoidlik olnud, laupäeval pistis Paulo kolm tahvlit nahka. Peab vist hakkama rohkem süüa tegema. Küsis juba, kumba ma eelistan, kas paksu või suitsetavat meest. Ma siis omalt poolt lisasin, et kui ta nüüd uuesti suitsetama hakkab, siis see näitab tahtejõu puudust ja siis ma nõuan lahutust ja lapsed jäävad minule. Eks näis. Saadan teisele nüüd iga päev töö juurde artikleid suitsetamise kahjulikusest, et ta seal mitte ümber ei mõtleks. Mitte et ma väga suitsetamise vastu oleksin aga arvan , et on kergem kui keegi kõrvalt ka veidi utsitab, seda muidugi naljaga pooleks. Ja koju ostan hoolega komme ja näksimist.
Mäletan väga hästi kuidas ma raseduse ajal kohviga jändasin, madal vererõhk ei teinud asja ka kergemaks. Ei ole see pahedest lahtisaamine nii kerge midagi.
Tuleb igati toetada.

Vahemärkus

Peab valge neegri tagasi kutsuma, Pluuto hüppas jälle üle aia...

Kuues sissekanne.

Nohnii.
Jälle üks nädal möödas. Sellega koos kadusid ka halb tuju ja nüüd tundub, et vist ka halb ilm.
Vahepeal oli küll tunne, et talv ongi käes, vihmane, tuuline ja Assooride kohta ikka väga külm.
Muidu hakkame meie siin oktoobris oma rannaskäimist kokku tõmbama nüüd pole pärast perekond Tageli äraminekut enam mere äärde saanud. Vähe sellest, lausa talveriided otsisime välja ja jõudsin isegi voodisse villase teki panna. Täna aga viimaks jälle päike ja soe. Loodan , et mõneks ajaks jääb ehk niimoodi.
Meenutan ikka oma esimest aastat siin, kui detsembri alguses Taaviga ringi jalutades avastasin, et jõuludeni on ainult kaks (või oli kolm) nädalat , meie oleme väljas pika käistega pluusi väel ja päikes käes on mõnus olla. Ilus Assooride talveilm. millele järgnes kolm kuud vihma. Ja märtsis, kui Eestis see kevadeootus juba üldrahvalikus hulluseks kisub, on siin need kõige suuremad sajud. Aga noh, paar korda tahaks ikka veel merre minna küll. Plaanisime vaikselt, et äkki Taaviga saaks talv otsa ujumas käia, ta üldiselt läheb ka siis kohe vette kui minu jaoks liiga külm on, aga kus me selle Laura siis paneme, tema vist jääks küll nohusse. Sellised asjad saab Laura üldiselt suht kergesti. Õnneks enamasti piirdub kõik ainult nohu-köhaga ja ei arene hullemaks edasi. Eks näis, mis see ilm teeb, ja hiljem otsustame.

Sel nädalavahetusel oli siis lõpuks meie külas see kiriku- ja külapidu. Need hortensiaõied, mis isa eelmisel nädalal tõi, püsisid tänu külmale ja vihmale õnneks suhteliselt värsked. Valged õied puistasime aluseks ja keskele panime rea siniseid ja lillasid õisikuid. (kunagi panen teede kaunistamisest ehk paar pilti ka üles, fotokas on ikka veel Lissabonis). Pidu ise oli sel aastal kesine: Nädal otsa sadas õhtuti vihma, keegi ei läinud jalutama. Olime Taavile lubanud, et pühapäeval võime väljas olla nii kaua, kui tema tahab. Juba enne protsessiooni hakkas uuesti vihma sadama ja tegi seda tükati õhtu otsa. Traditsiooniliselt riputatakse tekid või ilusad linikud akendest välja, need olid sel aastal ruttu tagasi toas. Teekaunistused muutusid lihtsalt üheks libedaks lögaks. Käisime korraks väljas kuid karussellid ei töötanud vihma pärast. Taavi ostis suhkruvatti, kuid see kippus juba pulga otsa otsa ära sulama. Kohe natuke kahju oli, ootas teine nii õhinaga seda pidu ja nüüd sai suhteliselt pettuda. Meie Taavi, kes muidu selline häbelik oli ja rahvamasse kartis, on viimasel ajal muutunud tõeliseks seltskonnalõviks ja peoloomaks. Räägib, kuidas ta oma sõpru külla tahab kutsuda ja peole minna jne. Lahe suur poiss. (Need joped, mis ema ja Kati kahepeale saatsid, kulusid marjaks ära. Istuvad mõlemad ilusasti ja on head kerged- meeldivad neile mõlemile.)
Lõpuks teatas Taavi: ma enam ei jõua selle vihmaga olla....
Ja oligi pidu läbi. Rahvas räägib, et mäletavast ajast pole enam sel ajal sadanud. (September on siin üks tõeline suvekuu, kus vihma eriti ei ole) Järgmisel aastal üritame ilma parandada.
Üks hea asi siiski ka . Selle vihmaga ja autode sõitmisega muutus meie teekaunistus esialgu plögaks ja siis ujus vaikselt mööda teed minema, polnudki vaja mul eile midagi koristada. Hekijääkidega oleks rohkem tööd olnud.

Selleks korraks kõik.
Side lõpp.

Viies sissekanne.

Mina ei saa aru, kuidas teised inimesed suudavad tööl käia, lapsi kasvatada, kodu korras hoida (ehitada, kujundada, süüa teha jne) ise hoolitsetud ja head välja näha ja veel hobidega ka tegelda.
Mina ei suuda. Ikka peab üks teise arvel kannatama. Taavi kardinaid alustan juba teist nädalt, pilutamisriba on kuskil esimese poole peal. Lapsi näen juba kolm päeva järjest tund aega enne lasteaeda minekut, kui mina koju jõuan, siis nad juba magavad. Söögitegemisega on sel nädalal küll suht hästi läinud, vähemalt on see neid kodus ootamas. Pesu ootab pesemist, sorteerimist ,kappi panemist. Endale on uusi saapaid vaja ,Taavile terve posu uusi riideid vaja osta, majalaenu kuumaks on vaja maksta, põrandat oleks kööki vaja, riidekappi oleks vaja - raha oleks juurde vaja. Oleks vaja rohkem tööd teha. Oleks vaja laste jaoks rohkem aega. Oleks vaja oma mehega rohkem koos olla, oleks vaja aknad ära värvida... Taavil on täna lasteaias koosolek, mina olen tööl. Ainukesel vabal päeval jääb kolleeg haigeks, mina olen tööl.
Ja ma üldse ei imesta kui kümne aasta pärast vahib mu poeg mulle suits suus ülbelt otsa....

Neljas sissekanne.

Nohnii...
Peas on palju seosetuid pisiasju. Panen siis lihtsalt järjest kirja.
1.
Meil sai maja värvitud. Selline kergelt roosakasvalge. Aknaääred pidid esialgu olema punakaspruunid aga kuna seda värvi kippus väheks jääma, siis maaler pani valget juurde ja värv muutus selliseks tuhmiks tumeroosaks (umbes selline värv, nagu Valdek näitas). Olen nüüd juba kaks päeva püüdnud värvile nime leida, kuid kahjuks ei suuda, (fuksiaroosa, lõheroosa, rõveroosa, mis roosasid veel on?). Alguses unistasime tegelikult mõlemad valge-ja kollasekirjust majast. Siis aga tuli naaber teatega, et see heleroosa, või õgemini kreemikas värv on poole hinnaga. Maja suurust ja värvikulu arvestades on see üks 500 eurone kokkuhoid. Paulo käis siis ühte sama värviga võõbatud maja vaatamas ja arvas, et on ilus küll. Sellele järgnes tubli detekdiivitöö minu poolt, st. iga roosa maja juures seisin ja küsisin - kas selline värv - kunagi ei läinud täppi. Kui maaler siis lõpuks värvima tuli, polnud meid kodus. Õhtul kohale minnes tabas meid tohutu üllatus. Maja oli mingiks tugevaks rõverooskas võõbatud. Sellele järgnes õhtu otsa skandaalitegemist, mis avaldus selles, et mina käisin kannataja näoga ringi ja teatasin, kuidas mind ikka petetud on, elus poleks sellise värviga nõustunud. Paulo omalt poolt laiutas käsi ja üritas selgitada, et tema ka ei tea, mis lahti, tundub, et värv muutus seistes. Järmisel päeval seisime mõlemad maalri tulles käed puusas ukse peal. Üllatus-üllatus: see polnudki veel maja lõplik värv. Lihtsalt mees otsustas, et tuleb enne alusvärv panna, muidu selle roosaga peab sada kihti panema, enne kui tsemendi ära katab. Nüüd võin öelda, et lõpptulemus on ilus küll, eriti kui päike paistab. See roosa peegeldab veidi päikest ja muudab maja säravaks ja tumeroosa rõhutab seda valevust veelgi. Kui kunagi lähitulevikus pilti teen, siis panen siia ka üles.

2.
Mitte ainult meie pole blondid, haigus on juba ka külasse levinud.
Igal külal on siin oma kindel nädalavahetus kuna suurt külapidu peetakse. Küsisme paar nädalat tagasi, kuna siis meie küla kord on. Vastati, et sel nädalavahetusel. Kuna kiriklik protsessioon läheb ka meie majast mööda, siis tuleb pühapäeval tee ära kaunistada. Isa tõi eile selle tarbeks kolm kartulikotitäit hortensiaõisikuid, mida ma siis pool õhtut lahti (Väïksemateks osakesteks ) lõikusin. Endal tilkus süda verd. Ma nimelt olen rohkem selle poolt, et lilled on ilusad seal, kus nad kasvavad. Mõeldes, kuidas järgmisel hommikul kõik need õied lihtsalt ära tallatakse, hakkas tõsiselt kurb. Eelmisel aastal sättisime oma hekipügamise samale ajale, kaks asja korraga tehtud. Kutsusime ka vanemad protsessiooni vaatama ja peole. Need siis omalt poolt lubasid lõunasöögi kaasa võtta. Täna hommikul tuli välja, et pidu on hoopis järgmisel nädalavahetusel. :)
Meil kolm kartulikotitäit lilli raisus ja tasuta lõuna tuuakse koju kätte. Järgmisel nädalavahetusel uuele katsele.

3.
Naaber küsis juba hulk aega tagasi, kas ta võib oma nuumvasika panna meie apelsinipuude alla heina sööma. Me muidugi lubasime, endal lihtsam, ei pea niitma. Ainult et õige pea oli seesama vasikas juba ka mandariinipuude all, kus meil suur kõrvitsavõsa Ja muidugi on kõrvitsad maitsvamad kui poolpuitunud hein. Noh, ega me veel suurt ei virisenud, kõrvitsad kasvasid sinna niikuinii metsikult ja kompostihunnikus oli järgmine võsa juba levimas. Eile läksin üle nädala jälle aiamaale ja mis ma siis nägin. Kõik mu maasikapeenar pealt puhtaks näritud. Ok pool peenart oli hullult heina sees, sest lihtsalt pole sel suvel aega olnud aiaga jännata, ehitus võtab kõik ajavarud endale. Aga ikkagi.... Ja mis veel hullem, see punane sõstar, mille isa tõi ja mis nüüd lõpuks enam-vähem kohanenud oli, on pealt puhta paljaks söödud. Ei tea, kas jääb elama. Mul tuli eile lausa nutt peale. Paulo lubas ka kahjud üle vaadata ja naabriga rääkima minna aga mis see rääkimine enam aitab. Isegi pool lehma ei aita. ( nutt ja hala)

4.
Laura ei tahtnud eile kuidagi mähet panna. See-eest Taavi oli nõus uuesti tita olema. Saigi siis Taavile Laura meelitamiseks mähe ümber. Veidi aja pärast muutub Taavi järsku kuidagi llikumatuks ja siis teatab: "Hmm , mõnus, soe..."
"Taavi. tegid pissi?"
"Mhmmh, päris mõnus on."
"Aga sa oled ju juba suur poiss, ja pealegi , hiljem läheb ju külmaks ja ebamugavaks."
Mõtlik paus
" Pole viga, kaka on hullem"

Side lõpp

Kolmas sissekanne.

Eile olin õhtuses vahetuses tööl. See tähendas, et saatsin kogu pere hommikul minema ja jäin ise elektrike (elektrikke? elektrikusid?) ootama. Mõnus oli.
Olin koguaeg kergelt mures, kuidas see uuesti lasteada minek toimima hakkab. Eile nähes Laurat rahulolevalt jogurtit söömas ja Taavit seljakott seljas kärsitult ringi tammumas tekkis mõnus tunne. Poiss on suve jooksul ikka palju suuremaks ja iseseisvamaks- iseteadlikumaks kasvanud. Hommik algab küll traditsioonilise "matänaeiviitsiminna-ga" aga kui riided seljas, siis kiirustab teisigi takka.
Lasid kõik mingi hetk jalga ja jätsid mind hommikust segadust koristama. Ja siinkohal avaldus suur tõde. OMA MAJAS OMA PEREGA ON HEA OLLA!!!!!! Mõnus on ise ringi toimetada, hoolimata segadusest ja pesemata nõudest. Sinu kallite lähedus on peaaegu füüsiliselt tuntav. Lauanurgal istub pruun dinosauros, kes ei märganud õigel ajal omanikule taskusse hüpata. Sinna laua peale, puuviljakausi kõrvale ta ennast sisse sätibki, et sealt mu toimetamist vaadata. Enne väljumist keeran teise mingi aje (või tema sisnedusvõime sunnil) peaga ukse poole ; omanikku on ju sealt poolt oodata.
Saab üksjagu kodutöid tehtud, kook laua peale ootama sätitud(olgem ausad, ainult enda jaoks ei viitsiks koogiga mässata) ja siis ongi aeg tööle minna. Positiivse energia süst on terveks päevaks. Juurde annab muidugi ka teadmine, et kui mina koju jõuan siis on Taavi-Laura juba söödetud, mängitatud, vannitatud ja magavad. Tean, et nad on heades kätes, ei pea muretsema. Ja lihtsalt sellest piisab, et nägu terve päeva naerul püsiks ja pisiasjad häirima ei pääse.
Päikest!!!!

Teine sissekanne.

Minu mees on blond, see on nüüd tõestust leidnud. Hoolimata tumemustadest juustest, blond mis blond. Kohe tõestan
1.
Eile õhtul läks teine enne magama minemist külakohvikusse suitsu ostma. Läks autoga, et kähku tagasi jõuaks. Kohvikus nägi ühte tuttavat..., siis teist...., siis kolmandatki. Lõpuks hakkas tagasi tulema umbes pool tundi hiljem ( ma tean küll, siin peaks nüüd olema see koht, et suitsu ei ostnudki, aga ei, minu mees ei ole mingi kit^sitegelane) Jõudis juba oma maja ette, kui nägi naabrimeest autoga koju jõudmas. Hakkas ringi vaatama, et oot-oot, kus siis minu auto on. Peale lühiket mõttetööd jõudis kohale, et unustas auto kohviku ette. Ega midagi , uuesti auto järele. Kusjuures autol olid aknad lahti ja võtmed ees - kasutage, kellel vaja. :)
2.
Kuna mina olin tööl, siis otsustas mu kallis abikaasa mind kodutöödes veidi aidata, muuhulgas ka pesu ära pesta. Õhtul hakkan mina siis pesu välja võtma. Esimesena valged voodilinad, mis miskipärast on nüüd kollakasrohelised? Teisena erkroheline käterätt, mis esimest korda pesus, vähemalt on linade värvumisele seletus leitud. (tunnistan üles, ka mina olen sama vea teinud). Ja viimasena tema musta värvi ja muidu suhteliselt väga must remonti tegemise T-särk??? Minu imestunud pilgu peale kõlab tema suust: millegipärast oli mul kohe alguses selline tunne, et võibolla ei peaks ma seda tööd tegema. :)
3.
See ulatub natuke kaugemasse minevikku, lihtsalt et näidata, kuidas "haigus" on arenenud.
Ostsime endale auto. Mõne aja möödudes oli vaja ülevaatusele minna. Mees muretseb, et see seadeldis , mis aknale pesuvett pritsib, ei tööta. Läheb siis töökotta. Seal uuritakse, puuritakse autot veidi aega ja siis mehhaanik teatab. Kui siit vesi otsa saab, siis lihtsalt on vaja siia uuesti vett valada.... Ja esitavad abikaasale arve. :)

Tegelikult on neid näiteid veel aga praegu minu blondiiniaju lihtsalt ei mäleta rohkem.
Igaljuhul on tõestatud, et tegu on ilmselt nakkushaigusega, vaesed meie lapsed.


Muudel teemadel ka.
Eestlased lasid Assooridelt jalga. Ja paistab, et võtsid hea ilma endaga kaasa. Nüüd juba alates nädalavahetusest vihmane. Ja lõppu ei paista. Kuid kuna ka Eestis pole ilma paranemise märke, siis ilmselt kaotasid nad selle hea ilma lihtsalt pika reisi käigus kusagile ära.
Paras neile. (meile muidugi ka)
Side lõpp.

Esimene sissekanne.

Algab kohe vihaselt. Olen nimelt selline kurb-vihane. Sattusin täna diskrimineerimise ohvriks. Ja veel nii, et ma ei saanud ise arugi. Nüüd siis tagantjärele mõtisklen.
Olime Taaviga poejärjekorras. Rääkisime omavahel ilusasti portugalimaa keeles, noh nagu ilus ja viisakas. Korraga seljataga seisev tädi pöördub Taavi poole:
"Mis su nimi on?... Kas Juri?.... Või hoopis Andrei?...."????!!!!!!
Õnneks Taavi ei võtnud vaevaks nii lollile küsimusele vastata, vastasin hoopis mina, et poisi nimi Taavi, lõpetasin maksmise ja läksime minema. Selja tagant kuulsin:
" Noh, neil seal on tavaliselt Juri või midagi sellist. "
!!!!!!!
Neil seal???? Huvitav kellel ja kus? Ma saan aru, et mina olen võõramaalane ja minu kohta võib vabalt igasugu kommentaare teha. Aga minu poeg on portugaallane, mis portugaallane. Ja aru ma ei saa, kust see tädi võttis vabaduse teda üheks "neist ja sealt" muuta. Ja loomulikult eeldab siin suurem osa rahvast, et kui oled blond ja räägid aktsendiga, siis oled kohe ukrainlane või venelane. Meenub enne EL- i käibel olnud väljend "less people", et nagu on inimesed ja nagu ei ole ka. Eks ta tõsi on, me isegi naersime koos poolakast sõbrannaga, et päevast, kui Eesti ja Poola EL-ga ühinesid, muutusime hoobilt paremateks :) . Kuid see ei anna õigust endiste( ja ka praeguste) ida-eurooplaste peale ülevalt alla vaadata.
Kusjuures tegelikult ma arvan, et see oli tädi katse sõbralik näida ja ilmselt ei tulnud ta selle pealegi, et selline meie-nemad suhtumine ei ole just kõige meeldivam.
Meenus veel üks situatsioon.

Vestlus Taaviga.
"Emme , sa oled venelane."
"Ei ,mina olen eestlane ja sina oled eestlane ja portugaallane."
"Ei, mina olen assoorlane ja sina oled venelane."
"Kust sa seda võtad?"
" Aga kasvataja lasteaias ütles."
?????!!!!!!!!

Noh-nii. Saigi vist valmis. mitte et ma midagi aru saaks aga....