Huulevill ja viirpapagoi

 Meie kanname maski. Umbes 85% on vaktsineeritud, vaikselt hakatakse kolmandat süsti jagama. Ja juba teist aastat on siseruumides maskid ees, ehki nüüd ikka palju lopemalt. Aga absoluutselt keegi ei tülitse. 

Mina kui eestlane arvasin vanasti selle põsemusi kohta, et eks ta üks mõttetu tegevus ole, nüüd tunnen puudust füüsilisest kontaktist. Jootraha anti vanasti käepigistusega, nüüd on kliendid kuidagi kohmetud ja ei oska selle rahaga midagi teha. 

Ja siis, peale aastast “põsemusikuival” olekut, kohtusin oma vana kaugtööandjaga. Meil on pikk ühine ajalugu, tema alustas meiega koostööd samal ajal kui mina sakslastega, nii et tunneme üksteist juba kümme aastat. Elab Maltal aga käib kaks korda aastas siin, armastab veini ja naerda. Nii et kui ta hotelliuksest välja astus, siis ei öelnud ta mitte tere, vaid hoopis; “mul on kõik vaktsiinid olemas”, haaras mu kaenlasse ja andis mulle laksuva põsemusi. Sellise vanema põlvkonna oma, kus üks suunurk riivab hästi kergelt teist. ( Ma alguses, kui selliseid musisid sain, mõtlesin, et huih, aga veidi vanematel inimestel ongi nii kombeks)

Istusime jõime klaasikese veini ja ajasime pikalt juttu. 

Ja arvake ära, mis ma sellest kõigest endale sain….

Suure villi huule peale. 

Peale aastast maskikandmist oli see ilmselt keha esimene reaktsioon võõraste pisikute peale. Eriti arvestades seda, et huuleville saan ma siin ikka üliharva. 

Teine tragikoomiline situatsioon on seotud viirpapagoiga.

Meil muide kutsutakse praegu üles linnuorganisatsioonile helistama kui vabalt lendavat viirpapagoid näeme. Kahtlustatakse, et meil on siin juba mitte ainult põgenenud isendid vaid metsik populatsioon, mida ma täitsa usun. 

Läksin mina kiiresti korraks lõngapoodi. Auto jäi seisma teisele poole teed. 

Kõndisin üle sebra, avastasin poe uksel on sildi  - Tulen kohe tagasi- ( sellised sildid väärivad omaette postistust), ja kõndisin üle sama sebra tagasi auto suunas. Keset sebra tegin peaaegu klassikalise multifilmi banaanikoore kukkumise, mõlemad jalad uhkelt kaarega õhku. Õnneks jõudis üks jalg kiiremini maha tagasi kui tagumik või pea, aga autojuhtidel sai ilmselt tuju lõbusaks. 

Tuleb välja, et selle ajaga kui mina korraks poe ukse taga seisatasin, maandus ülekäigurajale üks neist kahtlastest viirpapagoidest.  Üks suvaline autojuht sõitis ta seal omakorda kohe pannkoogiks.  Ja mina panin oma saapa selle sulekuhja serva peale ja tegin keset teed tasuta etendust. Kui see pole  näide täpsest ajastusest siis ma tõesti ei tea mis see on. 

Suu laulab fadot - süda kaerajaani

 Ma panin kunagi ammu-ammu endale arstiaja- veel enne seda suurt Covidit. 

Perearsti järjekorrad on siin ka tavaliselt kolme kuu kandis, selle ajaga jõuab juba ära unustada, miks sa sinna minna tahtsid. Loomulikult lükati seda eelmise aasta jooksul kaks korda edasi. Kui lõpuks arsti juurde sain, istusin naeratava näoga tooli peale ja teatasin: “Ma ei mäleta enam, miks ma siin olen.” 

Meie perearsti ma tunnen muidu küll, mul on ju kolm last, nendega ikka satun aeg-ajalt sinna. On selline kena naisterahvas. Naeratas mulle vastu, kuni arvutis minu andmeid otsis. Tuli välja, et ma olin viimane kord tema juures käinud peale Eva sündi, mis oli ühtlasi ka viimane kord kui tegin mingeidki analüüse. Eva muide, on praegu kaheksa ja liigub hoolega üheksa suunas. Isegi seda, millal ma viimati enda pärast traumapunktis käisin, ei suuda meenutada. Ma olen seal muidu üsna tihe külaline,  aga jälle, ma käin seal kas oma lastega või klientidega. Ainukesed arsid, kus ma käin regulaarselt on hambaarst  ja günekoloog. 

Ega midagi, arst kirjutas mulle hulga analüüse: veri ja uriin ja kolesterool ja elektrokardiogramm - ikkagi keskealine naine. Seejärel pani mulle kuus kuud hiljem uue aja kirja. 

Tegin kõik proovid ära ja läksin kuus kuud hiljem uuesti hulga paberitega tema jutule. Ise naersin, ma olen ikka nii igav inimene. Kõik proovid on keskmised. 

Arst vaatas ja trükkis. Avas südameuuringu, vaatas ja trükkis ja hakkas küsimusi esitama. Mul olevat südames mingi rütmi võnkumine. Kas ma ennast aeg-ajalt kuidagi teistmoodi ei tunne, väsinud või õhupuudusega või ei tunne kuidas süda klopib? Kui arsti ukse taga olin ma veel kindel, et ma olen ju raudpoltkindel terve  inimene, siis järsku tulid mulle tõesti sada asja meelde. 

Jajah, kui ma ikka augustis matkama pean, siis ma hakkan kohe hingeldama küll, eriti kui õhuniiskus on üle üheksakümne protsendi ja tee läheb ülesmäge. Ja üleüldse, viimasel ajal ma väsin jah matkates kergemini, eriti jalad tunnevad seda, aga ma arvasin, et see tuleb sellest, et olen peaaegu kümme kilo aasta jooksul juurde võtnud. 

Ja viimane kord kui õudusfilmi vaatasin, siis oli tõesti selline tunne et süda puperdab sees. Ühesõnaga - arsti juurde läks rõõmus terve inimene, kabinetiuksest astus välja haige vanamutt. 

Arst pistis kätte saatekirja südame ultraheliks. Õnneks võttis ultraheli tegemine aega omakorda kolm kuud ja selle aja jooksul läks mul meelest haige olla. Kui lõpuks kohale läksin, pikutasin jupp aega voodi peal kuni tehnik ultraheli tegi, palus mu eelmist eksamit näha ja ei leidnud midagi. Igaks juhuks soovitas kahe aasta pärast uuesti kontrollida, aga teatas juba uksel, et mõnel inimesel ongi selline süda mis tantsib oma rütmi järgi. Ehk siis Portugali südamemasinad ei tunne meie kaerajaani. 

Foto on Mario Roberto looming ja neid särke on võimalik osta-tellida.

Sõnade kaal

 Juhuse ja töö tõttu sattusin paariks päevaks Faiali saarele, kus elab Paulo tädi oma perega. Kuna teadsin, et nad on sellised korraldaja tüüpi inimesed, saatsin sõnumi oma sealolekust alles siis, kui oli kindel, et mul veidi vaba aega on.  Pool tundi hiljem koputasin tädi uksele. Istusime, mina maskis, ja vestlesime, vaatasime ta värskelt remonditud suvila pilte ja vahetasime niisama uudiseid. Tund aega läks märkamatult. Kui end minekule sättisin, nentisime üksteisele, et nüüd sai  küll "alma cheia" ehk siis hing täis. 

Läksin tagasi oma eestlaste grupi juurde ja alles siis kui nad küsisid, kuidas kohtumine läks, jõudis mulle kohale, milline paradoksaalne väljend meil kasutusel oli. 

Portugaallastel saavad aeg-ajalt, nagu eestlaselgi, hing ja süda täis aga me täidame endid täiesti erinevalt. 

Portugali väljendit " alma cheia" kasutatakse siis kui juhtub midagi head, mida on pärast ka hiljem hea meenutada ja mis täidab sind hellusega nagu kuum tee meega. 

Peaaegu sünonüüm on "tenho coração cheia" - mul on süda täis. Seda väljendit kasutavad näiteks artistid, kui kontserdil on publiku poolt hea vastuvõtt. Või kui oled millegi kallal kõvasti töötanud ja see leiab suurema vastukaja kui ootasid. Või üleüldse kui juhtub midagi suurt ja head. Ehk siis Portugali süda ja hing saavad täis nii häid tundeid, et neid ei oska enam kuidagi väljendada. 

Eestlased, kui pikaldane rahvas, täidavad oma hingi ja südameid just vastupidi. Kui midagi ei meeldi, siis hoitakse suu kinni, aga miski hakkab südant ja hinge täitma nagu vanni jooksev vesi. Ja kui asjad samas suunas edasi lähenevad, siis me täitume ja täitume, kuni "vesi" enam kuhugi ära ei mahu ja lööb punni eest. Siis on meie süda või hing viimaks täis ja seda tuleb keele kaudu tühjendada. 

Nii et isegi siin on asjad vastukarva. Portugalis mida kauem sul süda täis on seda parem, samas kui Eestis on parem oma süda ja hing tühjad hoida. 

Üks asi on siiski ühine, kui kivi langeb südamelt,  saab elu kergemaks. 

Elu nähtamatud lõimed.

Juttu tuleb jälle giiditööst. Muud ma lihtsalt ei oska.

Neli aastat tagasi, kui Paulo alustas, tähistasid ühed kliendid oma pulma-aastapäeva samal päeval kui temaga jões olid. Grupp oli tore, kõik läks hästi ja tuju oli hea.

Sel aastal sai Paulo järsku kirja, kus seesama abielupaar uuesti oma pulmi tahtis tähistada ja küsis  kas Paulo ei teeks neile ühe toreda seikluse.  Sel juhul tuleksid nad ekstra sellepärast siia.

Kirjavahetuse tulemusel lendasid nad kohale, veetsid seklusrikka päeva koos romantilise piknikuga Pauloga ja läksid järgmise lennuga tagasi Ameerikamaale. Veel lennuväljal tasusid tuuri eest, jätsid topelt samapalju jootraha mõlemale giidile. Kinkisid shampuse, lehvitasid autos istuvale minule kätt ja hõikasid: "Su abikaasa on maailma kõige toredam inimene! " (Mitte et ma seda ise juba ei teaks)

Kaheksa aastat tagasi viis mu töö mind kokku härra Raineriga. Mina saabusin just ühte hotelli et meie klientidele saaretutvustus koos meiepoolsete tuuride pakkumisega teha. Tema, ligi kuuekümne aastane meesterahvas, seisis õnnetult üksi fuajees, reisiagentuur oli ta lihtsalt kohale toimetanud ja hotelli maha jätnud - vaata edasi ise kuidas hakkama saad.

Kutsusin ta tutvustusele, kus ta kohe kõik olemasolevad matkad broneeris ja seejärel olime viis päeva järjest matkamas. Tema koguaeg vaikne ja omaette muhelev. Viie päeva jooksul rääkisime veidi siin ja seal aga ei midagi suurt. Aasta hiljem astus ta järsku firma uksest sisse  ja broneeris nädala jooksul kogu programmi, tingimusel, et mina olen giid. Sellest järgmisel aastal oli ta uuesti tagasi, seekord koos abikaasaga. Mõttes mõlkumas vaikne mõte endale siin äkki üks väike majake osta. Õnnetul kombel oli just see nädal troopilise tormiga ja naine laitis maja mõtte maha. 

Nende kolme aasta(nädala) jooksul kujunes üks tore sõprus. Kirjutame üksteisele kaks-kolm korda aastas. Kui juhtub et ta siia tuleb, nüüd juba auto rendib ja ise ringi sõidab, kohtume kogu perega alati vähemalt korraks. Kui käisin Berliinis, sõidutas ta mind linnas ringi ja tutvustas ümbrust. Räägime harva, viimane kord rohkem kui aasta tagasi, kui ta mõtles uuesti siia tulla.

Kolm päeva tagasi helistas keegi mulle Saksamaalt ja kuulsin telefonis tuttavat häält.

Hõikasin rõõmsalt : "Tere, kas sa oled jälle siinmail? "

Pikk vaikus

Ja siis tundus mulle esialgu et ta on purjus, kuni hakkasin jutust aru saama.

Tema naine...Saksamaa teises otsas... Matkamas.... Õnnetus... Peaoperatsioon...  Haigla…. Halvatus… Palun vabandust, et helistan, aga mul oli vaja kellegagi rääkida, kes veidi eemal seisab…

Selline tunne, et läbi telefoni on ka võimalik jalaga kõhtu virutada. Istusin lihtsalt keset linna maha ja kuulasin. 

Eile helistasime uuesti ja rääkisime pikalt.  Naise olukorrast, kindlustusest, lastest, kuidas elu on muidu läinud. Mina rääkisin oma emast, kuidas ma temaga mõtetes pidevalt vestlen, kuidas ma oma ema palusin tema naisel silma peal hoida, kuidas ma kardan Eestisse minna ( jajah, aga ärge küsige). Nutsime, naersime, lohutasime. Ja siis, pakkus see tore hing välja: “ Kui sul pole head lennuühendust koju minekuks, siis tule lihtsalt Saksamaale ja ma viin su autoga kohale !?!” 

See tegelikult põgusalt tuttav inimene leiab oma mures aega, et mind kohale viia!!

Ja see, kuidas ta ütleb: “Ma mõtlesin pikalt kas tohin sulle helistada või mitte, aga siis tuli mulle meelde, kuidas me esimest korda kohtusime ja ma omaette mõtlesin - ma pole oma elus veel kunagi nii lahket inimest kohanud - andis mulle julguse”

Üleeile matkasin koos kahe noore inimesega. Alguses napisõnalised ja vaiksed. Keset päeva tuli jutuks, et nad on siin mesinädalatel. Ja kui küsisin, mis oli see põhjus, et abielluda, muutus nende nägu täielikult. See armastus nende silmis kui nad üksteise poole vaatasid, uhkus, millega nad oma sõrmuseid näitasid ja see sädelev aura mis neid ümbritses - kõik andis tunde, et see oli nende jaoks ainuõige samm.  

Jätsime hüvasti. Kaks päeva hiljem helistasid nad mulle. Teatasid, et sa oled nii tore inimene, et äkki sa ei pahanda kui me korraks abi palume. Oskad sa öelda kust me saame kiiresti sukeldumismaski osta. Ja aitäh ilusa päeva eest.

Aitäh lugemise eest

Kuidas(proovida) lõhkuda printerit

 Selle loo kõige tähtsam info - meil on neli kassi!

Kõigepealt tuleb  kuulata kuidas tütar elutoas kiljatab: "Hiir"!

Seejärel tuleb üks kassidest, kes parasjagu köögis magab, kaenlasse haarata ja koos abikaasaga elutuppa suundunda, kus enam pole mingit hiirt (ega ühtegi kassi)näha. ¨Tütar osutab käega diivani taha ja peale selle liigutamist,ilmubki nähtavale ähmis põldhiirekene, kes kiiruga kummuti taha jookseb.

 Kaenla alt hiire suunas vabastatud kass jookseb umbes sama kiiresti tagasi kööki. Meie kassid teavad: kui Paulo väha tarmukalt tegutsema hakkab, siis on keegi ilmselt mingi pahandusega hakkama saanud või midagi keelatut tuppa toonud (tavaliselt sisalikke) ja parem on silmapiirilt kaduda. 

Hiir istub kummuti all ja loodab, et see on nüüd kindel varjupaik, kuid juba ilmuvadki kummuti ette hiiglaslikud jalad ja harjavars hakkab ohtlikult lähenema, mille tagajärjel loomake otsustab seinaäärt mööda kirjutulauani joosta. Vahepeal  tütre kaenla all uuesti tuppa transporditud kass jookseb veidi kiirema sammuga tagasi kööki. Laua all saab hiir järsku oma veast aru, laud on kõrge, ainuke varjuline koht on lauajala ja seina vahel aga sealt hakatakse teda kohe minema togima. Viimases hädas tuleb joosta peretütre kiljumise saatel laua all asuva printeri otsa, sealt hüpata paberite peale ja libiseda paberiavast sisse. 

Kolm hiirepüüdjat jäävad hetkeks juhmi näoga üksteisele otsa vahtima, mis annab loomale aega ennast paremini printeri sisse peita. 

Seejärel tuleb printer juhtmetest lahti ühendada ja garaazi viia. Eva siirdub aianduskindaid otsima ja Paulo hakkab lahtitulevaid osasid lahti võtma. Mitte et me põldhiiri kardaks aga siin on hiirte kaudu leviv leptospiroos üsna tavaline ja meist keegi ei taha hammustusega riskida.

 Kui printeri esiosa lahti võetud, on võimalik näha, kuidas hiir on ennast mingi rulliku ümber täielikult rulli keeranud, ainult sabaots paistmas. Muidugi tuleb proovida kinnastega sabast kinni hakkata ja hellalt tõmmata, millele järgneb saba  kokkurullimine ja veel paar erutatud kiljatust Eva poolt. Ja siis tuleb prinerit lihtsalt peopesaga igast küljest taguda ja igat nurka vastu maad tampida ja peale igat tümpsuvalangut vaadata, kas hiir on kuskilt järele andnud ja hakkab juba välja kukkuma. 

Kui juba tundub, et parem on see printer kohe lihtsalt prügimäele viia, sest töökindlus muutub järjest kaheldavamaks, otsustab hiir viimaks sangarliku hüppega põgeneda ja ennast garaazi peita.  Kuna garaaziuks on niikuinii pidevalt valla, sest seal magavad koearad ja igal pool on palju träni, sinna ta meis ka jääb, ehki Eva nukrutseb, et hiirekest taltsutada ei saa. 

Printer tuleb tuppa viia, lahtiolevad osad uuesti külge kinnitada, kõik juhtmed ühendada ja igaks juhuks 20 lehekülge pabereid printida. 

Sügis hakkab vist kätte jõudma. 

PS! Selle loo kirjutamis ajal tõid kassid elutuppa sisalikubeebi, kes sai tütarde poolt kasside käest päästetud ja tagasi õue toimetatud. 

Maailm keerleb ümber minu naba

                             . 

Esimene tõestus sellest oli aastavahetus 2019/2020. Kui kõik lugesid viimaseid kellapauke, neelasin mina siinse tava kohaselt oma kaksteist rosinat alla ja soovisin uuel aastal rohkem aega oma perega koos olla. Arvake ära, kas läks täide? Aga kuna me kõigi tavade vastaselt ei läinud esimesel jaanuaril ujuma, keeras asi ennast üle võlli ja minu soov täitus terves ilmas

Nädal tagasi oli mu kalender esimest korda peale pandeemia algust rõõmsalt tihe, hoolimata sellest, et juba eelmisel aastal selle nädala peale edasilükatud reisigrupp oma reisi siiski tühistas. Pühapäeval lõunaeine grupi eestlastega, nendesamade eestlastega vaalavaatlus ja järgmisel laupäeval jalgsimatk, vahele mahtus veel kolmapäevane ja neljapäevane matk ajakirjanikega - juba ammu polnud mu elu nii tihe olnud.  Lisaks sellele tuli veel uudis, et lõpuks ometi võime võrkpalli võistlusi pealt vaadata. Seda just Assooride meistrivõistluste finaaliks, kus Taavi meeskond loomulikult võitu üritab. 

Just see uudis ajaski mind ummikusse. Finaali viimane mäng koos üllatusena kavandatud mängijate tänamisega ja ühise piknikuga oli plaani järgi laupäeval, just samal ajal kus mul oli kalendris matk eestlastega. Selle koha peal tulid paar vandesõna meelde ja keelele - terve aasta vean seanahka ja siis on vaja korraga kohe kaks sedasamust nahka seljast koorida. Naljaga pooleks ütlesin veel kõva häälega treenerile, et pean vist kasvõi maailma teistpidi pöörlema panema, ET LAUPÄEV VABAKS SAADA. .

 Ja siis see algas…. Ehk küsi ja sulle antakse, mõnikord liigagi lahkesti. 

Laupäeval tuli Evale naabripoiss külla, et peale nädalast kooliskäimist jälle veidi koos putukaid otsida ja uurida. Need kaks tuleb aiamaale koos lahti lasta ja siis on rahu majas, seni kuni nad pessu korjama peab. Mina läksin Taaviga trenni, ootasin teda ja tegin kerge sörkjooksuga aega parajaks. 

Tagasi koju jõudes leidsin Eva oma suureks imestuseks üksi diivanil keras, nägu nutune. Paulo jutust selgus, et Eval tekkis järsku suur kõhuvalu ,millele järgnes oksendamine. Naabripoiss läks koju ja meie ootasime, millal valu järgi annab. Selle asemel tekkis Evale hoopis kerge palavik ja kuna ta oli viimasel ajal juba varem kõhuvalu üle kaevanud, hakkas asi veidi kahtlane tunduma . Igaks juhuks otsustasin kella üheteistkümne ajal õhtul temaga kiirabist läbi käia, saab vähemalt kergema südamega magama. 

Kiirabis oli tore noor arstionu, kellega Eva hea meelega juttu ajas ja oma muret selgitas. Peale kõhu uurimist ja puurimist otsustas arstionu vereproovi teha ja meid ööseks jälgimisele jätta. Veidi süstlaga torkimist ja covidi test Evale ja näidatigi talle magamiskoht kätte. Mina istusin voodi kõrval tugitoolis ja saatsin igaks juhuks eesti giidile sõnumi. Tema omakorda saatis mulle kohe ka vastuse:

Ja pisut hiljem veel teisegi. 

Voila, maailm kuulis minu kurtmist ja lahendas  järgmise laupäeva probleemi nagu nipsti, ainult et natuke omamoodi. Aga ega siis asjad nii rahulikuks ei tohi jääda. 

Pühapäeva hommikuks oli selge, Eva läheb operatsioonile. Mina jään temaga koos haiglasse. Ega midagi, omakorda testima ja seejärel operatsioonisaali ukse taha ootama.  Teisipäeval saime tagasi koju. Eval kõhu peal plaaster ja kergelt hellik haav.  Kolmapäeval -neljapäeval Eva tädi poole ja mina matkama. Kõik tip-top. 

Aga ärge unustage, et minu naba ümber keerlev maailm oskab asju üle võlli keerata. 

Neljapäevasel pressikonverentsil luges meie kohaliku valitsuse esindaja jälle paberi pealt , et positiivsed testitulemused on tõusnud, kinni me midagi ei pane, aga otsustasime kehtestada mõned piirangud. Restoranid, kohvikud, koosolevate inimeste arv, bla, bla , bla. SPORDIVÕISTLUSED ALATES REEDE SÜDAÖÖST ILMA PUBLIKUTA!  Blahhh -  võta oma vaba aeg.  Mingil määral lohutas, et reedest võistlust tohtis veel vaatama minna, aga see pole see, pole see. Seda , kas on mingit loogikat, miks võib reedel võistlusi publikuga pidaga ja laupäeval enam mitte, ärge minu käest parem küsige. 

Niisiis, minu soov laupäev vabaks saada, oli täies mahus täidetud. 

Aga ega siis asjad sinna ei saanud jääda, reegel on ilmselt; küsi , aga pead midagi ka vastu andma.

Eva, sai haiglast koju tulles antibiootikumi kuuri, mis andis talle vägeva kõhulahtisuse. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Viimasel antibiootikumi päeval istusime kahekesi ainult vannitoas, Eva nuttes poti peal, mina Evat silitades poti ees. Lõpuks otsustasin igaks juhuks uuesti kiirabist läbi minna. Peale kahte tundi ootamist katsus art kõhu läbi, ei leidnud midagi kahtlast ja kirjutas välja väikesed pakikesed pulbriga, mis peaksid kõhus bakterite tasakaalu jälle korda seadma. Tagasi koju, seekord ette näidata haav plaastriga, kõhulahtisus ja kaks uut ravimit.  Eva võtab rohu ja läheb hambaid pesema. Kümme minutit hiljem tuleb trepist alla ja näitab oma punaseid punne täis käsivarsi. Loeme uuesti infolehte - jajah, punetus ja sügelus võivad olla kõrvalnähud. Läheme kõik magama. Järgmisel päeval ärkab Eva juba üle kere punne täis ja sügelevana ja mida rohkem kell saab, seda rohkem paiste Eva läheb. Ega midagi, Eva uuesti auto peale ja kiirabist läbi. Seal juba tuttavad näod ees, küsivad imestunult, kas see on jälle Eva. Pole vaja ei nime ega isikukoodi. See otsitakse automaatselt üles. Uuesti arsti juurde, ka pediaatria koridoris istudes on kõik näod juba tuttavad. Veel üks annus rohtu ja kui see ei mõju siis uuesti kateeter ja kanüül ja rohi otse veeni, et allergilist reaktsiooni peatada. Kaks tundi jälgimise all ja siis saame uuesti koju, seekord siis ette näidata  operatsiooni haav, millest käisime vahepeal juba kohalikus velskripunktis niite välja võtmas, kõhulahtisus, üle kere punetus ja sügelus ja muidugi kaks uut ravimit. 

Ja nii me kahekesi istusimegi kaks nädalt kodus ja tegime mitte midagi. Täna on Eval lõpuks viimane rohuvõtmise päev. Kõht töötab ( enam-vähem normaalselt), sügelus on järgi andnud (enam-vähem) ja haavast on järel veidi sügelev arm ( enam-vähem paranenud). 

Kui  nüüd veel varsti ujuma saaks, oleks elu jälle lill. Või noh, tööd võiks ka juba teha. 

(Kallis nabamaailm, seda palvet pole vaja üle võlli keerata)

Ahjaa, Taavi meeskond võitis ja nüüd ootavad ees Portugali meistrivõistlused.

Läts mõtsa puule är.

 Ma pean nüüd vist avalikult üles tunnistama, et " I have lost it", või nagu mina ema ütleks -  nüüd om küll õkvalt ullis´lännü. 

Tegelikult kulgesin selles suunas ikka tasapidi, aga viimasel ajal tundub, et kuskil on asi käest ära läinud. . 

 Näiteks täna.  Käsil on koogi tegemine, retsept käsib taina vormi põhja ja äärtele suuruda. Mina otsin igaks juhuks välja nii suure kui väikse vormi, et näha kumb paremini sobib. Mäkerdan taina mööda vormi nagu vaja ja panen seejärel puhta vormi külmkappi tahenema, samal ajal kui koogitaigen rändab koos teise vormiga sahvririiulile. Pool tundi hiljem avastan külmkapist tühja "taheda" vormi ja pean tubli viis minutit mõtlema, mis selle tainaga juhtus, või äkki keegi sõi ta vahepeal ära. 

 Aasta tagasi kuulus meie igapäevase kehalise liikumise hulka Tibutants.  Kes veel ei tea, siis hundirattad ja breiktantsu moodi tagumikul keerutamine on nüüd ametlikult osa tibutantsu rutiinist. Vahepeal tegime aasta jooksul vahelduva eduga tantsupause Macarenaga ja Gangham style´ga. Siis õppsime hoolega K poppi tantsima, ma tean peast vist kõiki BTS-i lugusid ja tunnen ära enamuse Plackpink í tüdrukutest.  Ja nüüd tuli mulle miskipärast pähe Evale Jenkatantsu näidata.

 Selle tulemusel avastasime, et Jenka pole mitte tants vaid hoopis liikumisviis. Kes trenni tahab teha võib proovida, mitu kilomeetrit jenkat te hüpata jaksate. Ja nüüd võib juhtuda, et kui te siin elaksite, siis võiksite te aeg-ajalt linnapeal kahte hullu jenkasammul muusikakooli või poe poole hüppamas näha. 

Selle koha peal ongi paras aeg lõpetada. ( Keksib jenkasammul põrandat imema)

Emadepäev

 Ma olen täna päev otsa räbala tujuga olnud. Alguse polnud nagu vigagi, aga mida edasi, seda enam see tuju räbaldus. Võibolla oli põhjuseks see, et pidin oma abikaasale  tänase emadepäeva meelde tuletama, et ta oma emale helistaks, ja hiljem talle poes kingituseks ilusa lilla basiilikupoti otsima, set mu kallil kaasal ei tulnud pähegi, et midagi võiks emale kinkida ka. Otse loomilkult ei olnud emadepäev ka mu lastel meeles ja otse loomulikult ei arvanud mu kaasa et see oleks neile mainimist väärt. Millalgi keset lõunat nägi Taavi kuskil kellegi postitust ja nentis, me oleme ikka nirud lapsed sul. 

Võibolla oli asi selles, et hommikused pannkoogid jäid tegemata, sest Evat ei olnud kodus ja teised arvasid peale lõunani magamist, et pole mõtet jännata. Mulle meeldivad pannkoogised pühapäevad aga kui keegi su entusiasmi ei jaga...

Võbolla oli asi selles, et kui otsustasin täna lõpuks veidi rohkem elamist koristada oli kõigil järsku sada tähtsamat tegemist, kui see, mida ema palus teha. Alates sellest, et Eva otsustas Brenda puuri puhastamise täiega minu kaela jätta ja samal ajal kui mina üritasin elamist koristada oli tüdrikutel  tingimata vaja aias mingit haldjate seerumit kokku segada minu abistamise asemel. Sellele lisaks teadmine et nädalajagu kassikarvu on igal pool elamises laiali, ja kui neid täna kokku ei ime, siis võib tolmuimeja kuni järgmise laupäevani nurka seisma panna, sest see segab õppimist. 

Võibolla oli asi selles, et Paulo istus päev läbi arvuti taga ja tegi oma asju samal ajal kui mina rabelesin koristamise, Eva koolitööde ja homsete kooliasjade korraldamise vahel. 

Võibolla oli asi selles, et kui minul oli lõpuks üks Zoomimeeting, millest ma tingimata tahtsin osa võtta, otsustas tema mina aeda heina niitma, mille tulemusena Eva , kes samal ajal oma asju tegi, minu käest vähemalt neli korda palus, et ma talle midagi selgitaksin. Ja samal ajal kui mina istusin köögidiivanil, mis muidu on üks rahulikumaid kohti elamises ja jõudsin meetingu ajal selgusele, kui palju on mul vaja veel inglise keeles areneda, tuli Laurale emadepäev meelde ja ta otsustas magustoidu teha, mille käigus oli ilmtingimata vaja mikserit kasutada. 

Võibolla oli asi hoopis selles, et mulle jõudis järjekordselt kohale kuidas ma ei saa enam mitte ühegi keele kohta öelda, et ma valdan seda ladusalt. Ma ei tea, kas näieks töövestlusel läheb arvesse nelja keele tönkamine. 

Või võibolla oli asi hoopis selles, et Eva kelle kodutööde hulka kuulus emale kaardi valmistamine, teatas mulle rõõmsalt, ega sul on ju ükspuha , kas ma teen selle täna või teisipäeval, sest mul on seda alles kolmapäevaks vaja. 

Ja alles kella üheksa ajal õhtul, kui olin valimas oma nurka haletsema minemise ja kellelegi kõrri kargamise vahel, jõudis mulle minu tuju põhjus kohale. 

Portugalis on täna emadepäev. 

Igal aastal olen ma sel päeval telefoni haaranud ja oma emale helistanud. Tema omalt poolt on igal aastal imestunud, mis mulle pähe on löönud et nii valel ajal talle head emadepäeva soovida. Ja traditsiooniliselt naerame koos selle üle. 

Täna on emadepäev. 

Ma olen täna mitu korda hajameelselt telefoni kätte võtnud ja kellelegi helistada tahtnud ja siis lihtsalt teiste pilte vaadanud ja mõelnud, et mul ei olegi isegi pilti minust ja emast kahekesi koos. Kuidas ma olen nii palju aega temast nii kaugel olnud, et ma ei tea, milline ta oma viimasel aastal oli. 

Täna on emadepäev

Ja ma ei taha isegi oma isale helistada, sest kui ma talle kurdan, et täna on emadepäev ja mul ei ole ema, oleks juba kahel inimesel tuju räbal. 

Ja ma kardan koju minna, sest siis ei saa ma enam mõelda, et minu ema on telefonikõne kaugusel ja ma kardan seda momenti, kus ma pean sellega silmitsi seisma. Nagu täna. 

Ma armastan sind kallis emme. 

Ilusat vale kuupäevaga emadepäeva. 

Covid ja giidid

Meil on tuludeklaratsiooni aeg.

Ôige aeg näha kuidas Covid meile mõjus (b).Tegelikult pole midagi sellist, mida juba ei teaks, aga nüüd lajatatakse numbrid ilma igasuguse illusioonita silme ette. Ja läinud on nii ja naa. On neid, keda Covid pole  rahaliselt praktiliselt mõjutanud, avalik teenindus, toidukaubad jne. On neid kes teenisid rohkem, meie kaminapaigaldajatel oli näiteks erakordselt hea aasta, sest inimesed olid rohkem kodus ja hakkasid mugavusele tähelepanu pöörama. Minu lemmik käsitööpood vähendas osade asjade tellimusi aga suurendas kõvasti kangaste ( maskid) ja lõnga läbimüüki. Alati kui tekib oht, et võib jälle koju kinni jääda, ostavad need, kes käsitööd teevad, suuremas koguses lõnga või niiti, et midagi teha oleks. Riidepoed on nii ja naa, suveniiripoed, mida meil oli viimasel ajal palju, on oma valikut veidi muutnud ja müüvad nüüd rohkem kotte, t-shirte, seepi etc ja vähem võtmehoidjaid ja kohalikku käsitööd. 

Kõige suurema põntsu said muidugi restoranid ja turismifirmad, alates reisiagentuuridest kuni kohalike eraettevõteteni välja. Kuid ka siin on erinevused üsna suured. Praegu on hea aeg olla lastetu kes on töölepinguga kuskil turismifirmas tööl. Sellisel juhul on sul praegu lihtsustatud lay off, saad umbes sada eurot vähem palka, aga sul on aega ja raha, iseasi, mida sa sellega momendil peale hakata saad. Seda muidugi eeldusel, et firma vastu peab ja hingusele ei lähe, aga see on pigem firmaomaniku mure.

 Teine kategooria on väikefirmad kus on tihti ainult üks-kaks töötajat. Mõnel juhul on töötajaks omanik, sel juhul lay off ei ole võimalik, kuid firmad on saanud piisavalt rahalist abi riigilt, et oma kulusid katta, vähemalt mõneks ajaks. 

Ja siis on kolmas grupp. Eraettevõtjatest giidid, kes tegid enamasti erinevatele firmadele bussiekskursioone. See grupp on viimaste aastatega tublisti kasvanud. Tööd jagus ja niimoodi sai ise oma aega paremini planeerida. Nemad on praegu rahaliselt kõige halvemas seisus. Kui toetusi hakati jagama ja arvutama, läksid arvesse need kes olid vähemalt aasta aega sotsiaalmaksu maksnud ja arvestuse aluseks võeti viimase kuue kuu teenistus. Mis kattus meie madalsesooniga, kus bussigiidid tihti ei tööta, või lähevad kuskile mujale tööle või lihtsalt reisima. Hiljem tehti küll veidi tasaarvestusi kuid siin on omad konksud mõlemate osapoolte juures, mida ma parem ei hakka lahkama.( Ma võin lihtsalt öelda, et Portugal on üks neist riikidest kus igasugu maksude maksmisest hea meelega kõrvale hiilitakse). Ja nii juhtuski et mõnegi kolleegi sissetulek langes kuni 90%. Mille tulemusel võis aprillis palju hapude nägudega ja ülikriitilisi giide näha. Veidi leevendas hapusust lootus, et sel aastal tuleb kevad teisiti. Aga tuli hoopis teine ( või kolmas, või X ) laine, esialgu Portugali mandril ja üldse maismaal, siis ei saadud sealt poolt liikuma. Ja mõningase hilinemisega ka siin. Kui märtsi- ja aprillikuised tühistused tulid väljaspool olevate piirangute ja lendude tühistamise arvelt,siis maikuu on vaikne nüüd meiepoolsete piirangute pärast. Ja viimasel kokkusaamisel näitas üks minu tööandjaid mulle oma gruppide plaani aga lisas juurde, et reisid toimuvad eeldusel, et piiranguid ei ole ja et reisifirmad niikaua vastu peavad. Nii mõnedki on vaikselt hinge vaakumas. Nii et kalender võib täis olla aga võib kiiresti jälle vabaneda. Elame-näeme.

Teine huvitav koht on distantsõpe. Alla 12 aastaste laste puhul on võimalik ühel vanematest koju jääda, ja sel juhul makstakse sotsiaalkassast toetust, üksikvanematele kogu  palk, muidu 80% palgast. Need kes töötasid juba niikuinii kodus, neil seda võimalust esialgu ei olnud, sest oletati, et nad on ju niikuinii kodus ja teenivad. Selle koha peal ei tohi unustada, et Portugali lapsepuhkus on kuus kuud, peale seda minnakse sõime ja tööle. Puhkes suur kisa, et ka need vanemad tahavad teenida lapse aitamise raha, sest nüüd peavad nad ju mõlemat asja tegema. Üsna varsti saadi aru et kui sõimed ka kinni, siis näiteks aastase või ka kolmeaastase tite kõrvalt ei tule kodukontor hästi välja. Nüüd saab lapsevanem valida, kas kodus tööl ja palk või valib lapse hoolduse toetuse.  

Ka siin on mõned spetsiaalsed grupid. Need tööd, kus ei saa koju jääda. Mandril on selliste perede lastele koolid ja lasteaiad avatud, siin on probleem lahendatud enamasti pereringis, või mõnel puhul hoidjaga. Kõige omapärasem grupp on ilmselt pered, kus on rohkem kui üks laps ja mõlemad vanemad on õpetajad, kes peavad nii oma lapsi kasima ja söötma kui ka teistele selle kõrvalt tunde andma. Enamasti on püütud selliseid peresid õpigraafiku koostamise ajal arvestada nii et tunnid ei ole isal ja emal samaaegselt, kuid mitte alati pole see võimalik. Nii nad siis rabelevad kõik koos. 

Ahjaa, siis on muidugi veel need, kelle lapsed on 12 või 13 aastat vanad ja peavad üksi koju jääma. Kohe ilmusid vanemad, kes leidsid, et elu on ebaõiglane, miks nemad peavad tööd rügama, et palka saada, kui kolleeg oma kümneaastasega istub kodus ja teenib samamoodi.

 Nii et segadust kui palju, neid kes kiruda tahavad leidub alati ja igav juba ei hakka.

On pühapäev tore päev... ehk täiesti tavaline nädalavahetus.

 Kui kirjutada näidendit oleks algus umbes selline:

Tragikomöödia kahes vaatuses. 

Tegelased:

Ema, kes on ka jutustaja rollis. 

Lapsed -  Esimene, Teine ja Kolmas

Isa ja abikaasa, kes läheb hommikul vara tööle ( meil on kliendid!!!)

Palju Teisi Tähtsaid Tegelasi. 

Esimene vaatus  - Laupäev

Planeeritud kellaajalised tegevused: Teise uisuproov kell 12, Kolmanda muusikakooli esinemine, kohalolek vajalik kell 14, pealtvaatajatele kell 15, ja Esimese võrkpallivõistlus, ilma pealtvaatajateta, kohalolek kell 14:30

Ema taksojuhi rollis. 

Algab kõik väga ilusasti, luban endale isegi veidi pikutamisaega. Enne kella  ühtteist  on vaja veel pesu kuivama panna, nõusid pesta ja kõik see mees riidesse saada, mis kamba peale peaks olema lihtne.  Esimene ja Teine teatavad, et neil on vaja asjad valmis sättida. Mina alustan nõudepesuga. Peale pesu palun Teisel Kolmanda riietumise juures abiks olla, ikkagi esimene esinemine ja närv sees, ja lähen pesu kuivama panema. Kõik juba peaaegu nööril, kui aknale ilmub pesuväel Kolmas, kes teatab, et mitte miski ei sobi ja tal pole üldse midagi selga panna. Hiljem tuli välja, et ta oli end riietanud, juba alla elutuppa tulnud, viisteist minutit peegli ees keerutanud ja otsustanud, et talle ei meeldi. Asi hakkab kiireks kätte minema, arutelu peale otsustame, mis selga läheb ja kust me uued sukkpüksid ja kingad  hangime. Mina samuti kähku riidesse ja kui kõik on valmis juba uksest välja astuma tuleb Kolmandale meelde, et tal on vaja veel Sandyle heina viia. Peaks olema kiiresti tehtav, ukse ees on kõik kohad heina täis. Kahjuks ei arvesta me sellega, et  Sandyle on vaja spetsiaalset heina spetsiaalsest aianurgast kus Kolmas on vastavat võilille vist salaja oma neitsipisaratega kastnud, et see erakordselt hästi maitseks ja mille otsimine ja serveerimine võtab tubli kümme minutit.

Kiiruga uksest välja, Teine juba närviline, sest trenni alguseni on täpselt kuus minutit. 

Keset küla teatab: 

• Sa sõidad ikka nii aeglaselt, isa paneb isegi minibussiga sajaga…

Ja mina avastan, et telefon, mida on sidepidamiseks kindlasti vaja, koju jäänud. Heegeldamiskott, kus kindlasti lõpetamist vajav nukk, on õnneks kaasas. 

Väikese hilinemisega Teine trenni, Esimene vanavanemate ukse taha, sest kellelgi tuleb meelde, et nad olid lubanud mingi imetaina sõtkumisel abistada, ja Kolmandaga komisjonipoodi pidukingi ostma. On lademes numbri võrra väiksemaid ja numbri võrra suuremaid, parajaid ei ühtegi paari….

Pika otsimise peale leiame täpselt ühed, õnneks isegi sobivat värvi.. 

Vanavanemate poole, kus tuleb välja, et tainas juba sõtkutud, kerkinud ja isegi ahjus ja vanaema veidi viltuse muigega. Ega midagi, ongi juba aeg Teisele järgi minna, kes teatab, et trenn läks suhteliselt halvasti, sest midagi ei tulnud välja ja nüüd on ilmselt puus sinine. Teine auto peale ja linna teise otsa, et Kolmas proovi jätta, vahepeal väike peatus, et paar saiakest kaasa osta, kuna lõunasöögi aeg suhteliselt käes. Kolmas koos saiakesega muusikakooli ukse taha, ise autoga kolmandasse linnaotsa, et Esimene kohale viia. 

Kuna veidi on aega otsustame Teisega söögipausi teha. Jätame autoaknad lahti ja ise istume põõsa alla. 

Viisteist minutit hiljem on aeg kontserdile minna, istume autosse , keeran võtit ja see kiilub kuskile kinni. Ega midagi, tuleb rooli nõkutada, tavaliselt aitab. 

Keeran võtit, nõksutan rooli … mõlemad kiiluvad kinni ja ei liigu kuhugi poole. Kontserdini aega 20 min, jalgsi joostes jõuaks äkki isegi kohale, Kolmas on teine esineja, aga autot ei taha lahtiste akendega üksi seisma jätta. Ohtrate vandesõnade ja mõningase jõu kasutamisega hakkab 10 minutit hiljem võti järsku keerama. Kimame kohale ja raiskame veel 10 min parkimisplatsi otsides. Võtame istet koos esimese esinejaga. 

Kolmas on tubli aga peaaegu lõpus lipsab viga sisse ja Kolmas tardub paigale! Vaatab kivistunud pilgul oma sõrmi, siis õpetajat, ja siis mängib edasi. Saab ilusti hakkama aga kontserdi lõpus ei pea vastu ja nutab veidi minu süles. 

Peale seda on paus kuni Esimene Teisele helistab. Lastele jäätis, minu heegeldamise aeg, sest nukk on vaja homseks sünnipäevaks ära lõpetada. Avan koti et avastada, heegeldamistarbed jäid vanaema laua peale…

Ega midagi, jäätis, kohvi, vanaema, ja juba helistab Kolmas, mäng lõppes. 

Talle järgi, räntsatab autosse ja teatab;

- Krt kaotasime, ehki ma mängisin hästi. 

Lõpuks koju, kell on kuus õhtul. Õhtusöögi tegemise ajal võtan tuima näoga kapist juba umbes kuu aega seal seisnud veini ja kallan endale klaasi. Ise mõlen, et nende koroonapiirangutega oli elu ikka palju lihtsam. Saabub abikaasa ja istume kõik koos laua taha. 

Esimese vaatuse lõpp

Teine vaatus, pühapäev. Abikaasa ärkab hommikul vara et jälle tööle minna. 

Meil plaanis Suguvõsa Kõige Noorema Liikme sünnipäevalõunasöök vanavanemate juures. 

Kuna kokku on lepitud kella üheteistkümnene algus, teen hommikul kohustuslikud pannkoogid, seejärel riidesse ja minek. Vaja kiiresti ostukeskusest läbi lipata, sest nukk ei saanudki eile valmis aga Serenale meeldivad raamatud, mis teeb tagavarakingi valimise lihtsaks.

Juba kohal kui abikaasa helistab. Meri on karmim kui ilmaennustus ütles, nad tegid ainult pool tuurist ja ta tuleb nüüd ka koos meiega lõunatama ja peseb varustuse hiljem puhtaks. Ainult tore uudis. Sööme, mängime, laulame õnnitluslaulu, siis laseb Abikaasa jalga et asjad pesta ja kuivama panna. Mina pakin kokku kõik magustoidud sest osadel on suhkruhaigus aga magusaisu ja teistel on dieet ja üleüldse on mul lapsed veel “vaatamata koroonale ( mitte haigusele vaid pidevale kodusistumisele) suhteliselt kõhnad”, las söövad.

 Sõidame koju. Üle mitme päeva on päikseline ja tuulevaikne, lausa kutsub väljas olema. Tõstame köögilaua välja ja jätame ukse pärani, et maja õhutada-kuivatada-soojendada. Kõigil kolmel on vaja kooliks õppida, mina lapin pesu, koerad magavad laua all - idüll. Mida mina ei tea, on see, et Kolmas oli Sandy puurist välja labürinti tõstnud. Mida Kolmas ei tea, on see, et Bela on ihult ja hingelt jahikoer. Ja mida meist keegi ei märka on see, kuna Bela laua alt tuppa hiilib. Järsku kuuleme kriiskavat piiksumist ja Sandy on Bela hammaste vahel, kes ta meie kurja kisa kuuldes küll kohe lahti laseb, kuid kahjuks sureb Sandy minu käte vahel. Kolmas nutab südantlõhestavalt, teised ei oska kuidagi olla, Belal on saba jalge vahel.  Keset üürgavat nuttu heliseb telefon, Abikaasa on haiglas. Üks eilne klient maandus viimase hüppe ajal jalgade asemel tagumikuga vette. Täna kurdab teatud asendis seljavalu, ja kindluse mõttes viib Abikaasa ta traumapunkti kontrollile. Ma juba olingi mõtlema hakanud, kuidas selle varustuse pesemisega nii kaua aega läheb. 

Nutame, lohutame, nutame veel, otsime ilusa karbi ja krepp-paberi, kaevame aiamaale haua, paneme Sandyle paar lille. Räägime elust ja surmast ja armastusest ja loomapidamisest. Kolmanda kodutöödest ei tule enam suurt midagi välja ja sõber, kes pidi külla mängima tulema, saab kurva teate ja jääb koju. Vaatame hoopis koos filmi ja istume veidi niisama. Kella kaheksa ajal jõuab lõpuks ka Abikaasa koju, kliendil pole õnneks midagi hullu aga peab paar päeva puhkama ja selga hoidma. Joome teed ja sööme magustoitude peri. Kõik on nädalavahetusest väsinud.  

Eesriie. 

Hullud kanad ja loomaaed.

 Viimane kord kui koolituse läbiviija küsis , kas mul arvuti kaamera ei tööta, vastasin ma talle:

- Mul on siin kodus momendil mees, kolm last, neli kassi ja merisiga ja igaüks neist võib suvalisel hetkel kaamerasse ilmuda , nii et ma arvan, et õpperahu huvides on parem kui kaamera on välja lülitatud. 

Tegelikult on meil isegi rohkem loomi. Kõige pikemat aega on meil olnud Simba, meie kollane bokseri moodi koer. Tõime varjupaigast, oli teine ukse tagant leitud ja kui meie sinna läksime, siis istus nina vastu puurivõret ja värises. Sõbralik, lastearmastaja koer hullult suure hunniku energiaga. Tema on õnnelik kui temaga mängitakse ja kui ta saab pärast sulle sülle istuda. 

Siis saime endale Bela, see on Paulo koer, must, pruunide triipudega. Siis kui endale koera otsisime, oli varjupaigas üks emane S. Migueli karjakoer oma kutsikatega. Paulole on need koerad alati meeldinud, kuid kuna nad on karjakoerad, siis peavad nad väga hästi õpetatud olema ja enamasti on nad ühe peremehe koerad, nii et täiskasvanud koera lastega perre võtta oleks risk. Kuid just sellest pesakonnast tõi Paulo Bela meile järsku koju. Bela on tark ja hästi rahulik lastega, kuid Simbaga kehtestas kohe piirid. Mängida võib, kuid ennast väntsutada ei lase. Ja tal on tugev jahiinstinkt. Umbes nagu multikates kus rebane näeb jänese asemel autamaatselt praadi. Bela ei suuda kanadest, tuvidest või rottidest mööda vaadata. Kui teab , et on pahandust teinud, siis viskab ennast pikali, ajab neli käppa taeva poole ja palub andeks. See on eriti tülikas kui ta ennast väravast välja pressib ja siis kui me kohale jõuame, ennast keset autoteed pikali viskab. Ainuke võimalus on ta käppasid pidi tagajalgadele keerata ja esikäppadest kinni hoides või süles koju tuua. 

Koerad elavad väljas. Mingi hetk andsime laste survele järgi ja otsustasime endale (jälle ) kassi võtta. Varjupaigast tõime kassi kaks korda, mõlemad surid esimese nädala jooksul. Siis leidsime ühe  piknikuplatsi jäetud kassiema koos poegadega, Meie tõime ühe koju, naaber tõi teise, piknikuplatsi koristaja toidab seda kassiema  koos kahe juba suure pojaga siiamaani ja kohalik varjupaik organiseeris steriliseerimise. Riscas oli esialgu reserveeritud, varsti muutus sõbralikuks, kuid kohe oli näha, et ainult toakassi temast ei saa. Suvel polnud probleemi, köögiaken on koguaeg lahti ja meil on suur aed, kus olla. Ootasime , et ta veidi kasvaks para steriliseerida, kuid kui steriliseerimise aeg kätte tuli , kadus ta ära ja tuli tagasi rasedana. Pojad sündisid meie riidekapi põhjas ja Eva oli maailma kõige õnnelikum laps. Ühe kassi asemel oli meil neid järsku 6. Kui pojad kasvasid, hakkasin ma neid laiali jagama.Peale kahte esimest teatas Paulo, kes oli aastaid väitnud, et tema ei ole kassiinimene, et need ülejäänud võiksid meile jääda. 

Hetkel on meil kassiema Riscas (maakeeli Triibu), kõige iseseisvam neljast, tuleb ja läheb kuna tahab, kui kodus, siis armastab paid ja süles istumist. Joia (Juveel), tema tütar, kõige hellem ja sõbralikum neist neljast, laseb endale riideid ja lilli külg riputada, elaks meeleldi ainult süles.  Amadeu, kelle hüüdnimi beebina oli tank, sest ta oli kõige suurem ja kõige ahnem.  Kui süüa anti, liikus ainult otsejoones, ükskõik kes või mis ette jäi. Samas kõige memmekam, rippus kõige kauem tissi küljes, alati kui Riscas on kodus, magab tema kaisus jne. Kui midagi tahab , siis annab sellest valjuhäälselt teada, olenemata kellaajast. Ja Juri, tema on koer kes sündis kassi kehas. Käitub nagu kuuluks ühte maffiagruppi, topib oma nina igale poole, kakleb kõigiga, üritab koera koha peal magada ja lõhnab pidevalt nagu automehaanik. Käib alati meie sabas kui me väljas oleme. 

 Meil on kaks kukke Olid ajad, kui neid oli neli aga asi kippus liiga riiakaks kätte. Üks neist on suur ja valge-pruunikirju, kellele meeldib seljamassage. Teine on musta-pruunikirju. Tema on üle elanud hulkuvad koerad, kes meil pool kanakarja maha murdsid või minema ehmatasid, on lugematuid kordi teiste kukkedega kakelnud ja tüli norinud ning ise tappa saanud, selle tagajärjel ühest silmast pime. On ühel korral Bela hammaste vahele jäänud ja palja seljaga ning sabata hinge vaakunud. Ma olen kindel et kui siin peak juhtuma mingi suurem katastroof, mis kogu elu saarelt minema pühiks, siis kui sõdurid või mingi muu jõud tuleb, et asja uurida ja meie maia juurde jõuavad, leiavad nad saare ainukese ellujääja; musta-pruunikirju poolpimeda ja võibolla lombaka kuke, kes nende käest süüa nõuab ja neil kannul jookseb. 

Ja siis on meil veel 8 kana, ma ütleks et meil on lausa kaheksa murdjakana. Neile on keegi teinud massipsühoosi, kus neile on sisestatud, et nende elu eesmärk on toidupang. Ükskõik millisel kellaajal aiamaale minna, kui sul on käes pang, oled sa sihikul ja igast ilmakaarest ilmuvad kanad, kes üritavad sind pikali joosta. Me käime aias nagu vanasti kunigad vaeste hulgas. Toidupang ühes käes ja kui enam edasi liikuda ei saa, siis viskad kõrge kaarega peotäie teri paremale või vasakule. Kõnnid neli sammu, viskad uue peotäie ja loodad, et pööbel on nii ametis terade leidmisega, et ei näe kuhu sa lähed. 

Kanakarja sees on üksik part. Pardipaari saime endale niimoodi, et poes olid parajasti pardipojad. Laura küsis isa käest:

-Mis sa arvad kui me endale pardid võtame?

Isa vastu:

- Noh seda võiks ju isegi mõelda. 

Laura noogutas ja kõndis poe teise otsa minu juurde:

- Ma küsisin isa käest kas me võime pardid osta ja ta oli nõus, tule aita välja valida. 

Kui lõpuks kahe teadaolevalt emapardiga kassas seisime, arvasime mõlemad, et idee oli partneri oma ja ei hakkanud vastu vaidlema. Nii saimegi endale Daisy ja Suzy, need on muuseas Laura treenerite nimed. Hiljem tuli välja, et vaatamata poe kinnitusele on Daisy hoopis poiss ja tema nimeks sai Daiso. Umbes aasta tagasi läks Suzy ühel ööl lihtsalt kaduma ja alates sellest käib Daiso kanadega ringi ning kui keegi meist on aiamaal küürakil siis tuleb ja kudistab meiega. 

Meil on tilluke akvaarium kahe kalaga, kes olid distantsõppe ajal head silmapuhkajad ja rahustajad, hoolimata sellest pole neil nime. 

Ja meil on meie uus elanik, merisiga Sandy ( Käsna -Kalle orava järgi), kellega me kõik üllatavalt palju aega veedame. Tema lunis Eva endale sünnipäevaks , sest kõik muud loomad olevat juba kellegi omad ja temal pole mitte üüühtegi oma looma. 

Karneval on tore.

 Eriti muidugi lastele. 

Sel aastal rahulikum kui tavaliselt. Karneval on üks suurimaid pidupanemise aegu Assooridel, seda kuu aega järjest. Sel aastal välditi igasuguseid rahvakogunemisi sellega, et restoranid tohtisid alates kella kolmest ainult take away põhimõttel töötada, kõik peod keelati ja suurt veesõda peatänaval ka ei korraldatud. Kõige rohkem kannatas selle all Terceira saar, kus karneval on eriti au sees, kus peod kestavad kaks-kolm päeva jutti ja rahvast täis saalides esinevad amatöörgrupid, kes panevad kokku oma satiirikava. Karneval ei ole riigipüha aga traditsiooniliselt antakse nii avaliku teeninduse kui enamuste firmade poolt teisipäev vabaks ja ega kellesti suurt töölooma niikuinii poleks. Sel aastal ei antud isegi vaba päeva et illegaalseid pidusid vältida. 

Niisiis lustiti sel aastal töö juures, koolis, trennides või koduselt. Uisutrenni minnakse karnevalinädalal alati kostüümiga. Eva kool tähistab ka. 

Eva muljetas pärast:

-Tead, M.J. riietus nagu Ariana Grande. 

Kujutasin ette kuidas kaheksa-aastane tuleb kooli seksika rinnahoidjaga ja kümnesentimeetriste kontsasaabastega. 

- Aga tal polnud samasuguseid riideid ja siis ta panni Minni -hiire kleidi. Sest noh, Ariana Grande võib ju ka kodus selga panna, mis ta ise tahab. 

Et siis kõrge hobusesaba ja Minni kleit on Ariana Grande´i vaba aja riietus. 

Veidi hiljem:

- ja üks tüdruk oli Pippi. Aga tal oli hoopis lilleline laiade varrukatega kleit.... ja sellised laiad püksid... ja kaks patsi oli tal küll aga need ei olnud üldse üleval, vaid tal oli hoopis peapael....

Selle koha peal süttis mul lambike:

Hippi, kullake, see Pippi on hoopis üks hippi!

Kohalik tüüpiline karnevalimaius on siin  malassada, selline pontsiku sugulane, aga lapik ja sidrunikoorega tehtud. Igal aastal tehakse ja süüakse neid suurtes kogustes. Ämm tegi tavaliselt kolme või nelja kilo jahuga, kui asja juba ette võttis. Sel aastal ei võtnud, praadimine on tükk tööd, sel aastal polnud kedagi appi minemas, sest kõik kardavad nakkust neile viia ja äi on viimasel ajal oma veresuhkruga kontrolli alt väljas. Mina olen muidugi korralikule eestlasele omaselt vastlakukli kummardaja, nii ka sel aastal. Sai tehtud üks korralik ports vastlakukleid aga et mitte päris reetur olla, maitsestasin vahukoore apelsinikoore- ja mahlaga. Njämm