Kolmekümne seitsmes.

Natuke jõuludega seotud vestlusi meie peres.

Lapsed arutavad auto tagaistmel, millist kommi päkapikk siis tuua võiks s.t. millised kommid kellelgi meeldivad. Järjega on jõutud pulgakommide juurde.
Laura: Mulle pulgakommid ei meeldi, need on hammastele halvad ...(väike paus)... ja kõhule...(uus paus)... ja ninale.

Laura on põrandat liimitanud. Issi astub tuppa ja küsib: "kes tegi"
Laura: "Mina ei teinud" (kuna Laura oli ainuke, kes ülemisel korrusel oli, siis polnud kahtlust)
Issi: "Aga kui ma Jõuluvanale ütlen, et keegi sellist pahandust tegi?"
Laura: "Ei tohi jõuluvanale öelda ....EI TOHI JÕULUVANALE ÖELDA!!! ....
Kui ütled, siis anna sulle vitsa".

Ja täna hommikune.
Arutame järjekordselt autoga sõites, et täna tuleb jõuluvana.
Emme: "Noh, täna õhtul siis näeme, kas kõik on ikka head lapsed olnud".
Issi: "Mina küll olin".
Taavi tagaistmelt: " Aga mina küll mäletan, et sa ükskord kriimustasid mind.... ja siis veel too kord kui sa meiega mürasid ja me haiget saime".

Jõulueri.

Arvutid ja internet,
mis võimsam veel kui Balti kett.
Kõvaketas, CD -ROM,
need mul ikka mõttes on.
Kuid...
Jõulusoove saadan ma
ikka tigupostiga. *

Nüüd on siis ka minul jõulud käes. tunne on täpselt selline nagun peabki olema. Merel on torm, saarel on tuul, mis lükkab vihmapilvi edasi ja tagasi. Mulle meeldib hirmsasti Assooride tuul. Lõhnab mere järgi, ei ole külm ja puhub ikka kohe kõvasti. Hea on kõndida ja tuulele näkku naerda. Tänavad on täis inimesi, kes teevad viimaseid kingioste ja kõnnivad siis, pakid käes, suvalises suunad. Linnaväravates mängib orkester ja see tänav, mida mööda mina kõnnin, on palistatud vaasidesse istutatud tõeliste kuuskedega, lõhnab nagu jõul. Teen veel viimaseid sisseoste, homme valmistan töö juures hõõgveini. Minu töökaaslased pole seda kunagi joonud ja on üsna uudishimulikud.Ja just siis, kui sisseostud lõpetan ja tööle tagasi jõuan, hakkab taevast pangedega vihma valama.

Eile mängisime õhtu otsa kogu perega kaarte. Ees on ootamas homme ja ülehomme ja kui hästi läheb, siis ka kogu nädalavahetus pererüpes. Saan rahulikult koos olla oma kõige kallimatega. Tänasesse mahub veel viimaste kingituste pakkimine ja siis olengi jõuluks valmis. Las ta aga tulla.

Soovin ka kõigile oma blogi lugejatele häid ja rahulikke jõule, ilusat talveilma ja head seltskonda.

* Luuletus on pärit kuskilt netiavarustest.

Kolmekümne kuues.

Et siis jõulud...
Nagu on ja nagu ei ole kah. Mõnikord on lausa suur jõulutunne peal, kuusk on toas ja minu tublid lapsed ehtisid ta ise ära. Jõulupidusid ka üksjagu peetud. Päkapikud käivad. Aga akna taga ladistab absoluutselt igal ööl vihma ja on tuul ja torm. Jõul või asi. Ja ongi nii, et kodus on jõulutunne ja töö juures töötunne.
Tegelikult on meie tööpäev praegu selline: kella üheksa paiku hakkab rahvas vaikselt kohale jõudma, kohtumispaigaks on kõrvalasuv kohvik. Seal juuakse umbes tund aega kohvi ja aetakse juttu.Ja siis läheb igaüks oma töökohale juttu ajama. Talv ikkagi. Aga suvel see-eest ...

Lapsed on ka imelikud. Päkapikud toovad ilusasti kommi aga neil on järsku kommistreik. Ja muidugi selline, et mis meeldib ühele, ei meeldi teisele kohe mitte. Ja vaene päkapikk peab siis teadma, mida tuua, et kõigil hea oleks.
Kuuske käisime ka seekord naljakalt valimas, esimesena jõudsime kohale mina ja lapsed. Hakkasime siis aga valima. Taavi ainukene nõue oli, et kuusk võiks olla nii umbes temapikkune. Aga selle temapikkuse kuuse hinnaks oli 20 euri. Ootasime issi ka ära. See valis ühe pikema ja sihvakama kuuse, mille hinnaks öeldi samuti 20 euri. Kui issi selle peale kõva häälega teatas et see on küll liiga kallis ja selga pöörama hakkas, siis öeldi kiiruga, aga meil on odavamaid ka ja toodi jooksuga see kuusk, mille Taavi enne välja valis. Nüüd oli hinnaks 10 euri. Ja üldse on see kuusk tegelikult hoopis krüptomeeria, ilus küll, aga lõhn pole õige.
Ja töö juures tuleb päev otsa kõlaritest ainult jõululaule, nii et kui keegi neid kodus kuulata tahab, siis palun minge kuhugi hästi kaugele, kus ma teid ei kuule.
Ja kuna jõulud on sel aastal juba imelikud, siis panen siia ülesse ühe veel imelikuma asja. Minu abikaasa nimelt armastab tarku aiapidamise raamatuid lugeda. Mina siis ka kiikan aeg-ajalt kõrvalt. Silm jäi pidama sellisele leheküljele;

VIHMAUSSIPASTEET

1 tass tükkideks lõigatud vihmausse
1 tass kaerahelbeid
1/2 tassi sibulat, rõngasteks lõigatuna
1 spl õli
Lisada 250 ml vett ja keeta 15 min jooksul.
Lisada kaks muna, veidi jahu, soola ja pipart, erinevaid aromaatilisi maitsetaimi. Serveerida kuumalt.

HERNESTEGA VIHMAUSSIKARRI
Vaja läheb:
-piima
-kookospähklit
-rediseid (Naereid)
-(kollast)suhkurt
-võid
-tükeldatud sibulat
-soola
-tabascot
-ühte küüslaauguküünt
- 1spl karrit
- 100g jahu
-neli munakollast
-1 keskmine purk herneid
-neli munavalget (kõvaks vahuks vahustatud)
-pipart
-200g vihmausse, lõigatud alla 2cm juppideks

Valmistamine:
Kuumuta piim keemiseni ja lisa kookospähkel ning suhkur. Jahuta veidi.SEga sibulad võiga, lisa küüslauk, seejärel karri ja kookose-piimasegu. Lisa jahu. Kuumuta segades madalal tulel kümme minutit.
Klopi munakollased lahti ja lisa herned ning vihmaussid.Sega kõik omavahel ja küpseta kuumas ahjus umbes 40 minutit.

Veidi hiljem lisab raamatu autor omapoolse märkuse: "Minu siiras nõuanne on, et ärge tapke vihmausse, ja sellest tulenevalt, kui võimalik, siis ärge sööge neid".
Raamatuks muide on Vihamussikasvatuse käsiraamat, autoriks Carlo Ferruzzi
Ja kes veel ei tea, siis vihmausside kasvatamine on täiesti olemasolev põllumajanduse haru ja vihmaussisõnnik ehk huumus on üks paremaid asju, mida üldse põllule, eriti orgaanilisele põllule panna.

Kolmekümne viies

Elu on nagu on. Mõnikord läheb hästi ja siis tahaks seda kogu ilmale kuulutada. Ja teinekord läheb teisiti.
Vähemalt minuga on selline lugu, et mulle ei meeldi haige olla. Kellelegi vist ei meeldi.
Ja siis on selline aeg, kus tahad pigem istuda ja mõelda ja oma keha kuulata, kui seltskondlik olla. Ma lihtsalt ei viitsi noogutada ja naeratada ja kõigile öelda, et oi jah, nüüd on mul juba palju parem, kui samal ajal ei jõua isegi moosipurgi kaant lahti keerata ja põrandapühkimine käib ilmselgelt üle jõu.
Ma ei tea, kuipalju kordi ma esimeste kodusoldud päevade jooksul enese saamatuse peale vihastasin. Loomulikult on hea kodus olla ja laiselda aga kui laisklemise ajal kuskilt koguaeg valutama kipub ja ise endale neid mõnusaid laisklemisetingimusi luua ei saa, siis on jama. Tänan, aga rohkem ei soovi.

Operatsioon muide läks hästi, isegi toredasti. Ehkki jah...

Mina nimelt usun energiasse. Ja usun ka seda, et noaga vahelesegamine ei ole inimese energiale hea. Esimestel päevadel oligi seepärast selline tunne, et midagi on nüüd jäädavalt teisiti, kaotasin "süütuse" ja tagasipöördumist enam ei ole.
Arutasin mõttes, kuivõrd sõltuvad me siiski oma kasvatusest ja kultuurist oleme. Ma võin ju suure suuga kuulutada, et usun "posijatesse" või vanasse hiina meditsiini ja nõelravisse, aga kui häda käes, siis ronin ikkagi "paha läänemaailma" arsti juurde. Ja tegelikult on mul kohaliku kuulsamat posijat raske uskuda, sest olen temaga elus veidi teistsuguses situatsioonis kohutnud ja siis oli ta hoopis keegi teine. Igasuguste alternatiivsete võtete kahjuks mängib ka nende maksumus, mida "paha lääne" haigekasse ei kata. Niisiis, asi lahti seletatud.

Operatsioonipäeval saatsin Paulole sellise sõnumi: "Tänapäeva meditsiin on nagu mingi fanaatiline usulahk ja kirurg on kohalik jumala esindaja". Kogu tegevus on üks suur rituaal. Enne haiglasse minekut kannad hoolt, et vales kohas karvu ei kasvaks. Siis jood mingit halba vedelikku,mis peaks organismi puhastama ja siis on punkt kus enam söödavaid-joodavaid asju suhu panna ei tohi. Siis on punkt, kus pead ennast igalt poolt eriti hoolega pesema ja desinfitseerima. Siis on punkt kus pead kõik oma kuld-, hõbe ja muud metallesemed ära võtma, kaasaarvatud kummist aga metalkinnitusega juuksekumm. Siis pannakse sulle soor veeni tilkuma, siis pannakse sulle kusekotike voodi külge. Ja siis jäetakse sind lihtsalt ootama. Kõik toimingud sooritatakse ülitõsiselt, kui mitte pühalikult. Ja kuskil kumab läbi mõte, et see on küll lihtne operatsioon, aga alati võib miski halvasti minna.
Kui mina suudaksin mõnda usku nii tõsiselt võtta, siis oleksin õnnelik usklik.

Hirmutasin selle sõnumiga Paulo vist piisavalt ära, sest kui peale operatsiooni silmad lahti tegin, siis esimese asjana nägin teda. Ja minu voodi kõrval püsis ta terve selle pärastlõuna, hoolimata sellest, et ma suurema osa magasin ja kui ärkasingi, siis pobisesin midagi mõtetut. Hiljem pidin veel üle küsima, kas ma rääkisin temaga ikka portugali keeles, sest unes olin selle täielikult unustanud ja nägin kolma ööd eestikeelseid unesid, kus püüdsin paaniliselt portugali keelt meelde tuletada ja sõitsin millegipärst kogu aeg rongiga.
Aga nüüd on see möödas ja ma olen tagasi. Tunnen jälle huvi, kuidas teil läheb ja jagan ka oma elu.
Järgmise kirjani.

Erakorraline teadaanne

Alakõhus toimunud pikaajaline revolutsioon ja riigipöördekatse on maha surutud, selle toimepanijad tuvastatud ja kohtu ette toodud. Kohus otsustas et mässajad tuleb hukata giljotiini teel. Kohtuotsus ei kuulu edasikaebamisele ja viiakse täide homme, kuuendal novebmril, kell kolm eesti aja järgi.

Tõlge: Homme kell kolm lähen munasarja operatsioonile.

Kuna usun heade mõtete ja soovide energiasse, siis kes viitsib, mõelge minu peale ja saatke mulle mõttes üks hea soov, aitab paraneda.

Tänud ette.

Kolmekümne neljas

Ma kohe ei saa teisiti, kui pean uudise ka originaalkeeles panema, ärge pahandage.

Horta, Faial, 25 Out (Lusa) - A GNR apreendeu hoje 550 quilos de cocaína que eram transportados num veleiro que foi detectado ao largo da cidade da Horta, na ilha açoriana do Faial, anunciou fonte da instituição.
As autoridades detectaram o veleiro suspeito, tripulado por um francês e um norte-americano, sábado, cerca das 17:00, mas só hoje foi concretizada a apreensão.
Os homens foram detidos e vão ser presentes a tribunal na segunda-feira.

Et siis lugu selline...
Horta Faial, 25.Okt (Lusa) - Politsei pidas täna kinni Horta, (Faiali saar) linna lähistel purjelaeva, kust leiti 550 kilo kokaiini.
Kahtlusalune laev oli juhitud laupäeval umbes kella viie ajal ühe prantslase ja ühe põhja-ameeriklase poolt aga kinnipidamine toimus alles täna. Mehed võeti vahi alla ja lähevad esmaspäeval kohtu ette.
Huh, raske on see segaste uudiste normaalseks tõlkimine.

Tehes nüüd puhtteoreetilisi arvutusi...
Faialil elab wikipeda andmetel ja 2001 aasta seisuga 15063 elanikku.
Võtame ühe doosi suuruseks kümmarguselt ühe grammi, sest tegelikult pole mul aimu ka, kui suur peab üks õige doos olema.
Lihtne arvutus jaaaa....

Kui arvata hulka ka raugad, imikud jne, tuleb iga Faiali elaniku kohta 36 ja pool doosi mõnuainet.

Tere tulemast paradiisisaartele.

Jah, ma tean küll, et tegelikult oli see last mõeldud siit kuhugi edasitoimetamiseks, Assoorid on heaks vahesadamaks igasugustele laevadele. Aga kurvalt pean meenutama ühte minu vanaema ütlemist: "Kus härga tapetass, seal verd tsilgatuss"....

Kolmekümne kolmas.

Ehhee, avastasin, et mul on kaks kolmekümne teist sissekannet. Aga noh, tagantjärgi muutma ka ei hakka. Kolmekümne kolmas on tegelikult eelmise järg. Niisiis...
Käisin mina siis nende delfiinidega ujumas. Olin kaasa pakkinud suure hulga sooje riideid lastele ja ka enda jaoks ühe kampsuni. Kuid paadis olles tegin ühe suure lolluse. Paat loksus tasakesi, päike paistis mõnusalt, ja nii koorisin endal sukeldumisülikonna ülemise osa seljast, oli teine selline poolniiske ja ilma tundus mõnusam. Hiljem tõmbasin kampsuni päevituste peale ja tundus paras. Kui kaldale jõudsime, hakkas ootamatult hirmus külm. Soojendasin ennast kiiresti suure tassi kohviga, aga kahju oli juba tehtud.
Järgmisel päeval selg kange ja valus. Noh, ega midagi, varemgi seljale külma saadud. Päeval kõndisin ringi nagu vanainimene ja õhtud veetsin teki sees selga soojendades ja teed rüübates. Nii umbes nädala, paranemise asemel tundus asi järjest hullemaks minevat. Nädal hiljem laupäeval oli ka istumine juba üsna võimatu ja hingata valus. Otsustasin alla anda ja traumapunkti minna. Selgituseks niipalju, et siin on tohutu perearstide puudus ja kuna meil sellist kodulooma pole, siis on traumapunkt ainuke koht kiiresti arsti juurde pääsemiseks. Kiiresti on muidugi suhteline mõiste. Saime kõigepealt koos Pauloga tunnikese oodata, siis sain esimese arsti juurde, kes mulle edasised analüüsid määras ja mind teise arsti hoole alla saatis. Selleks ajaks oli minus juurdunud veendumus, et tegemist mingi naistehädaga. Üritasin seda ka sellele teisele arstile, või õigemini noorele arstitudengile selgitada. Tema aga oli ilmselt just õppinud seda kohta, kus neerudest räägiti ja oli surmkindel, et tegemist on neerukividega. Võttis verd, tegi mitmed analüüsid, andis mulle tilgutiga valuvaigistit ja kui vastused kohale jõudsid, siis kratsis kukalt ja teatas, et tegu on ilmselt põiepõletikuga. Kuna ainuke asi, mille kohta võisin öelda, et see ei valuta oli põis ja selle tühjendamine, siis jaurasin aga naistearstist, kuni tema vastas mulle, et noh, seda me täna uurima ei hakka, enne on tarvis põiepõletik välja ravida ja sõna otseses mõttes viskas mu välja. Täpsustueks niipalju, et mul on spiraal ja sellega seoses oli hirm, et äkki see paigast liikunud, või midagi taolist.
Kaks päeva hiljem, kui põiepõletiku ravi mingit muutust ei näidanud ja liska kõigele ka püsiv palavik oli tekkinud, otsustasin uuesti traumapunkti väisata. Seekord saabusin sinna kella 12 paiku ja istusin üle kahe tunni ooteruumis. Tegelikult see isegi ei morjendanud mind, sest ma tean küll, et traumapunkt on traumade jaoks ja kui kellelgi minu lähedastest oleks midagi tõsist viga, siis tahan ka mina,et seda lähedast enne gripihaigeid vaadataks. Lihtsalt hirmus igav oli. Imede ime, isegi günekoloogi juurde saadeti. See tegi ultraheli ja kahtlustas kõigepealt emakavälist rasedust (oi jeerum), hiljem tegi siiski ka vastavad analüüsid ja avastas lihtsalt munasarja põletiku. Sain vastavaid antibiootikume ja veel mingeid rohtusid ja veel mingeid rohtusid.
Kokkuvõtvalt pean ütlema, et ma pole varem siin nii haige olnudki. Kaks nädalat oli ikka hirmus paha olla. Oleks siin leesikateed olnud, siis oleks isegi seda joonud, kuigi vandusin kunagi aastaid tagasi, et ei iial enam. Ja ülemuse koos delfiinidega siunasin loomulikult samuti maapõhja. Ja kolleegidele, kes mind uuesti kunagi tulevikus ujuma tahtsid meelitada, teatasin siiralt, et enne olen nõus rasedaks jääma, kui uuesti ujuma minema.
Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Nüüd juba plaanin, et järgmisel suvel peaks ikka uuesti proovima. Seda enam, et ülemus lubas paadi taha köie kinnitada, millest siis vees olles kinni saab hoida.

Kolmekümne teine

See sissekanne on pühendatud ühele minu ülemusele, kes on millegipärast arvamusel. et ma oma tööst ainult halba räägin.

Et kõik ausalt üles tunnistada pean alustama sellest, et töötan nüüd ühes turismifirmas, mis korraldab muuhulgas ka vaala ja delfiinijälgimisreise. Viimasel korral, kui perega kaasas käisime. 0li meri delfiine paksult täis ja nii tekkis ka minul huvi koos nendega ujuma minna. Tegin sellest ülemusega juttu, aga seda lihtsalt sel tasemel, et ükskord tahaks minna. Ja siis järsku teatas Rui ühel reede õhtul sõbralikult, et pühapäeval on paat valmis ja meile kohad reserveeritud. Noh, kui ülemus pakub, siis ei sobi ju kohe kuidagi ära öelda ja nii olimegi kogu perega pühapäeva päratlõunal sadamas. Taavi on juba pikemat aega vannis ja rannas maskiga ujumist harjutanud, lootsime, et ehk näeb temagi delfiine. Kobisime siis aga rõõmsalt paati ja sõit läks lahti. Laura jäi esimese kümne minuti jooksul magama ja saime rahulikult sõitu nautida. Kõigepealt leidsime harilikud delfiinid, kes ei tahtnud, meiega koos ujuda, vaid läksid kuhugi oma asju ajama. sealsamas kõrval oli aga grupp (spotted dolfins)laigulisi delfiine, kes meid kõigepealt oma showga rõõmustasid. Tegemist oli päris suure grupiga, kus ka selle suve beebid. Need delfiinid ei ole siin põliselanikud. Nad tulevad siia siis, kui vesi juba veidi soojem ja jäävad siia üsna pikalt. Sel aastal on siin üks väga seltskondlik grupp, kes lausa naudib paatidega mängimist. Vahepeal ma ei teagi, kes keda vaatab, meie neid, või nemad meid. Seekord esitati meile akrobaatilisi trikke. Põhinumber oli see, kus üks delfiin teeb lõigepealt väikse hüppe, siis veidi suurema hüppe,siis veel suurema hüppe ja siis suure kukerpalliga või saltoga hüppe. Seda etteastet korrati kohe mitu korda, taustaks veel paaris- ja grupiga sünkroonhüpped, paadiga võiduujumine jne.
Viimaks tuli ka meie kord vette minna. Esimesed olid Paulo ja Taavi, panid endale aga maskid pähe ja hüppasid vette. Taavi ujus esialgu üsna tublisti, aga kui maskiga näo vette pani ja ainult sinist nägi, siis hakkas kartma ja tahtis paati tagasi. Mina olingi siis lastevalves ja vaatasin paadist, kuidas delfiinid siin ja sealpool ujuvad. Paulo jõudis vaevalt paati saabuda, kui ma enam vastu ei pidanud ja vette plärtsatasin. Toru sai muidugi kohe vett poolenisti täis ja seda pidi välja puhuma. Meri oli üldse veidi lainetav, nii et pidevalt pidi hingamistorust vett välja sülitama, mis ei ole just minu tugevaim ala. Mingi hetk pistsin pea vette Ja siis see algas...
Kõigepealt näed ainult sinist, ei midagi muud. Läbi sinise näed, kuidas mõned päikesekiired vette tungivad ja kuhugi sügavamale kaovad. Siis kuuled sädinat või kädinat või kriuksumist, õiget nime ei oskagi öelda. Meenutab veidi linnuparve, kus keegi otseslt ei kriiska aga õhk, või sel korral küll vesi, on hääli täis. Ja siis tõuseb kuskilt sinu suunas üks mullirida..., selle kõrval teine. Pöörad pea mullide suunas ja siis näed... Kolm tegelast otse sinu all. Sina mõtled, et kas sa ikka oled nii julge, et neile lähemale sukelduda, nemad mõtlevad ka midagi ja vaatavad, pead poolviltu ,sinu poole. Ja nii oletegi neljakesi liikumatult paigal ja vaatate teineteist. Kuni nemad otsustavad, et nüüd aitab ja kaovad kuhugi allapoole.
Ja siis tõstad pea veest välja ja näed, et paat on kuskil 50 meetri kaugusel ja sa oled üksi keset ookeani ja see lainetab. Ja siis tuleb meelde, et veesügavus võib olla kuni 1000 meetrini ja SA EI OSKA ERITI HÄSTI UJUDA. Ja siis ei jää muud üle kui pea uuesti vette pista, sest nii on vähem hirmus, ja kõigest jõust paadi poole ujuda
Veidi hiljem, kui Paulo uuesti delfiinidega suhtles ja mina jälle lastevalves, otsustasin ka Laura vette kasta. Puhusin kätised täis, hüppasin ise vette, haarasin ühe käega kuskilt sangast kinni ja meremees Fred ulatas mulle Laura. Toetasin jalad vastu paadipõhja ja nii tekkis Laura jaoks minu kõhu peal selline turvaline koht, kus vesi tast üle käis. Kahjuks teatas ta üsna varsti, et külm on ja tahtis tagasi paati. Ja nii seiklus minu jaoks lõppeski. Samal ajal kui teised ujusid, riietasin mina lapsi, vaatasin delfiine ja sõin ´shokolaadi. Teised käisid veel mitu korda vees ja nägid isegi (bottlenose delfins) suuri nokaga delfiine. Need olid suured ja rahulikud ja ei lasknud ennast mingitest suvalistest ujujatest häirida. Ja kolm tundi hiljem olime tagasi sadamas. Väärt kogemus ja mõnus ajaviide ja kunagi tahaks veel minna. Ja kui keegi kunagi Assooridele tuleb, siis proovige kindlasti järgi, kuidas on. Ja seda trikki, mida mu ülemus paadisõidu lõpus teeb, ma parem ei kirjelda, seda peate samuti oma silmaga nägema.
Side lõpp

Kolmekümne teine

Tere jalle.
Suur suvi on nüüdseks juba ammu otsas ja ka blogil on aeg puhkuselt tagasi tulla. Mis siis suve jooksul on toimunud. Lausa palju asju.
Ühest töökohast sain lahti . Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma heata,leidsin endale praktiliselt kohe uue ja palju parema töö, mida ma vähemalt siiani olen lausa nautinud. Mul on tore töö ja vapustavad kolleegid ja lootust on, et nii jääb see veel pikemaks ajaks.
Autost saime lahti. Ja jälle , saime endale praktiliselt kohe uue aga ei sa öelda et parema auto. Ehkki jah, selle olime me lihtsalt sunnitud ostma. Koerast oleks peaaegu lahti saanud aga õnneks maksime hoopis talle otsa sõitnud autojuhile 500 eurot auto remondiks ja Pluutol polnud muud häda kui lihtsalt nina marraskil. Rohkem lahtisaamisi ei olegi – üheks suveks isegi piisavalt.

Külalisi käis. Kõigepealt rumeenlased, siis õde perega ja täditütar. Ja siis kohtusin endalegi üllatuseks veel mitme eestlasega. Siinkohal tänusõnad teile kõigile, kes te minu jaoks veidi aega leidsite. See omakorda tähendab, et sai palju eesti keelt räägitud ja leiba söödud.
Sai palju, lausa üllatavalt palju rannas ja ujumas käidud. Sai lõpuks ometi mõne matkaraja läbi teha, nüüdd on lapsed juba nende jaoks piisavalt suured. Sai maja ette muruplatas organiseeritud ja siis see jalgpalli mängides maatasa tehtud. Ônneks turgutas vihm muru uuesti üles ja nuud on see parem kui enne. Laural sai sõim lõpetatud ja nüüd ta juba uues lasteaias. Seekord koos Taaviga. . .
Rohkem ei tulegi meelde, aga suvi on meil ühesõnaga selline tegus olnud. Telekas ja arvuti kogusid kolm kuud toanurgas tolmu. Eks nüüd talvel saab vast veidi puhata ka. Igapäevane rutiin ongi juba uuesti kujunema hakanud.
Et siis hakkan jälle siia kirjutama.
Järgmise korrani siis.

Kolmekümne esimene.

Heh, meil kodus on internet hulluks läinud ja sellega seoses olen paar viimast kirja mutiauku kirjutanud. Proovin siis uuesti. Seekord lollikindlal kõigepealt wordi kirjutades ja siis vana hea kopeerimise meetodi abiks võttes. Niisiis…
Panin nädal aega tagasi mutiauku kirja, mida ma Eestist igatsen ja mida mulle siia tulles tuua võib. Võibolla keegi tahab õeraasu kotti täiendada, las siis tassivad. Kõik ei ole loomulikult kohustuslik, tegemist rohkem inspiratsiooniallikaga.
Alustame siis aga otsast peale.

Halvaa, et näidata, mida maapähklitest teha saab, me just panime uue laari kasvama.
Sokolaad, rohkem kalli abikaasa ja laste nõudmisel.
Suitsuliha, kui võimalik,siis kodune
Suitsukana
Suitsu……igasugused suitsutatud asjad, juust , kala, jne
Soolaheeringad või marineeritud kilud KOHUSTUSLIK. Ma näen hapukoore ja sibulaga heeringat juba uneski. Ilma nendeta sisse ei pääse. :)

Kange sinep, see vana hea põltsamaa oma
(Kui võimalik siis sinepiseemned võivad ka olla aga pole hirmus tähtis)
Mädarõigas, seda tahaks kohe mõlemat moodi - juurt, et aeda kasvama panna ja ühte pisikest purki, et näidata, mida ma kasvama panen

Igasuguseid pudruhelbeid, aga mitte väga palju, sest siin kipuvad nad suht kiiresti vanaks minema, see-eest võib olla võmalikult erinevaid. Mannat ei taha, seda on siin ka ja oleksin tänulik kilo tangude üle, et kartuli-tanguputru teha.
Igasuguseid marju võb vabalt kaasa tuua
Sama kehtib ka SEENTE kohta, ma pole enam kolm aastat seeni söönud. Purgi´sampinjon ei ole ikka seen.
Ühe koogi jagu kohupiima, juhul kui see liiga tülikas ei ole
Ühe koogi jagu rabarberit, juhul kui see liigna tülikas või liiga vana ei ole.

Vilditud seep-lihtsalt uudishimust tahaks proovida, kuidas on
Eesti-saksa saksa eesti sõnastik, juhul kui emal on mõni ülearu
Õmblemise raamatut, juhul kui kellegi on ära anda
Karupeg Puhhi raamatut, samadel tingimustel, mis eelmine

Saigi vist kõik. Nimekiri näitab üsna hästi millest ma puudust tunnen. Ema ja isa kahjuks kotti ei pakki, muidu lisaksin nemad ka loetelule juurde. Selle asemel võite nendelt paar kallistust tuua.

Kolmekümnes

Natuke aega tagasi rääkisin siin muutuste vajadusest. Noh ongi nüüd muutused käes, ja veel millised. Alates esimesest juulist olen töötu. Leping lõpeb ja uuendamisele ei kuulu. Portugali seaduste järgi kuuluksin ma järgmise lepinguga juba firma põhitöötajate hulka ja leping muutuks tähtajatuks, mis omakorda tähendaks, et kui firma meist lahti tahaks saada, peaks ta juba hakkama igasuguseid kompensatsioone maksma. Ja vähemtähtis pole ka see, et meie saime oma töö eest väga head palka. Nüüd tulevad müüjate asmele kaks uut inimest, kes saavad miinimumi pluss müügiprotsendid, mis vähendab igakuiseid kulusid üsna märkimisväärselt. Sellist varianti, et kandideerime kohe uuesti ja teeme uue lepingu uute tingimustega, portugali seadus ei luba. Ja tõttöelda ma ei tea, kas ma oleksin nõus sellise töögraafikuga miinimumpalga eest töötama. Vanast peast hakkab inimene rohkem valima.
Esimest korda selle viie aasta jooksul, mis siin elatud, olen nüüd ametlikult töötu. Seisan valiku ees: ühelt poolt oleks ju väga hea kuu või kaks rahulikult töötu olla ja suve nautida. Saaks ehk isegi koos Pauloga puhata. Seda enam, et igakuine majamakse väheneb just praegu 300 euro võrra. Samas on suvel lihtsam tööd leida ja noh, saaks hakata neid pisikesi krediidivõlgu tasa tegema, mis majaehituse ajal vaikselt kogunesid. Ei teagi nüüd, mis saama hakkab. Teen vist lihtsalt nii, et meeleheitlikult ükskõik millist tööd ei otsi aga hoian silmad hästi lahti ja levitan igal pool infot, et tahan tööle.

Kahekümne üheksas

Sel nädalal said omavahel kokku kas asja. Esiteks oli Portugali – Eesti sõpruskohtumine ja teiseks on meil köögipõrand ikka veel lõpetamata. Mina kui tõeline patrioot lällasin muidugi juba nädalajagu ette, kuidas ongi aeg neid portugali tattninasid õpetada ja lubasin oma klientidele Eesti võidu puhul õlled välja teha. Niisiis otsustasimegi, et vaatame koos mängu ja kaotaja läheb hiljem põrandat tegema.Üldiselt olen ma osav tühikargaja küll aga see ei tähenda, et mul reaalsustaju kadunud oleks. Veetsin targu mõned tunnid plaatide vahelt tolmu puhastades, et õhtul ees ootavat tööd kergendada. Mäng (peab ütlema, et jama mäng) lõppes ja meie vaatasime pikkade nägudega üksteisele otsa, mõtlesime veidi ja otsustasime, et täna jääb see põrand vist ikka poolikuks. Eile vaatasin valutava südamega neid puhastatud pragusid ja otsustasin, et tuleb ikka asja kallale asuda. Paulole see töö eriti ei istu ja mulle lähevad peale lastega veedetud päeva sellised nokitsemised just peale, vähemalt kuuleb iseenda mõtteid. Otsustavaks kujunes asjaolu, et Taavi vajus juba peale õhtusööki magama. Niisiis teatasin kella kaheksa ajal Paulole, et täna on tema kord Laura magama panna, sest mina pean oma ilu eest hoolt kandma. Elame ju siiski saarel, kus rannahooaeg võib hea tahtmise korral terve aasta kesta, nii et igasugused karvaeemaldus- ja muud protsetuurid on paratamatud ja mehed enam selliste asjade kohta küsimusi ei esita. Paulo panigi siis Laura magama ja tegeles mingite oma asjadega. Kahe tunni möödudes ei pidanud ta enam vastu, ja tuli küsima, et mis iluprotseduure nüüd siis köögis tehakse. Ja noh, kahe tunniga peaks naine olema juba vähemalt sama ilus kui Seeba kuninganna. Suur oli tema imestus, kui Seeba kuninganna asemel oli köögis mitte nii väga ilus(kes see tööriietes ikka ilus on) tema oma naine, kes käpuli pahtlit põrandale mökerdas .Loomulikult ei lubanud tema meheau siis niisama pealtvaatajaks jääda, vaid pidi ka tema selle töö ette võtma. Tagajärjena sai jälle üks suur lahmakas põrandat valmis.
Aga peab ütlema, et suur köök võib ju muidu hea olla, meie köögis näiteks sõitsid lapsed talvel jalgrattaga, kuid igasuguste remonttööde koha pealt on see lausa nuhtluseks. Põrand pole ikka veel valmis. Ja kivisein ootab oma järge. Nii et....... JÄERG TULLEB.

Kahekümne kaheksas.

Täna on päev nagu päev ikka, ainult selle vahega, et täna tuleb Paulo Lissabonist tagasi (JEEEEEEE!!!!!)
Olen nüüd juba nädalajagu üksikema olnud ja pean ütlema, et raske on see elu. Ilmselt neis peredes, kus isa pidevalt kodus pole, on reeglid ja harjumused teistsugused, kui meil. Aga meie oleme kõik kolmekekesi igatahes täiesti issisõltlased. Alates sellest, et keegi pole mulle enam nädal aega kohvi vodisse toonud, ega isegi valmis teinud ja lõpetades sellega, et ega emme keelamine pole ikka mingi keelamine.
Ma ei teadnudki, et ma tegelikult Paulost nii kõvasti puudust tunnen. Meie koosoldud aja esimestel aastatel oli ju normiks selline kokku-lahku elu. Norras, siis mina kolm kuud kodus, siis neli kuud Inglismaal, siis poolteist kuud kodus, siis kuu aega Portugalis, neli kuud Inglismaal, uuesti kaks kuud kodus jne. Tõsi, viimane kord kui veidi aega lahus veetsime oli siis, kui Laura sündis ja ma temaga haiglas olin, peaaegu kolm aastat tagasi.
Armas on vaadata, kuidas lapsed samuti issist puudust tunnevad. Taavi sai ilusti aru, kuhu issi läheb, Laurale jõudis asi kohale alles siis, kui issi lennuväljal lehvitas. Sellel päeval pidi iga poole tunni tagant küsima: “Ja issi?”
Nüüd seletab juba ise, et issi on vääääga kaugel Lissabonis Laurale kingitust ostmas. Kusjuures kingitus on kindlasti “bebé”(ehk siis maakeeli beebinukk)
Taavi jaoks võib olla ükskõik mis asi aga kõige olulisem on, et issi juba ruttu tuleks. Ja üldse võiks olla nii, et hommikul läheb ja õhtul tuleb juba tagasi, või kui kauemaks on vaja jääda, siis peaks ikka Taavi ka kaasa võtma ja loomaaeda minema. Ja mõlemad on hakanud hoolega telefoni valvama, sest äkki issi helistab. Täna hommikul ronis Laura esimese asjana voodist välja haaras telefoni ja helistas kogemata issile. Ajasid siis veidike juttu ja lausa jupp aega peale seda, kui kõne oli lõpetatud hoidis Laura ikka veel telefoni vastu kõrva, sest äkki issi on veel seal ja Taavi omakorda oli nutuäärel, et tema ei saanudki rääkida.
Aga noh, täna õhtul on meie pere jälle koos ja eks siis näis, mis juhtuma hakkab.

Kahekümne seitsmes.

Meil käis üks väga ootamatu külaline.
Eelmisel reedel, kella poole kuue ajal helistas Paulo: “Tead, Margarida on tööasjus siin, ma kutsusin ta täna meile õhtust sööma, ega sul midagi ju selle vastu ei ole.”
Margarida on Portugali neiu, kellega me mõlemad Norra ajal tutvusime ja kes teistsuguste otsuste puhul oleks võinud olla minu asemel praegu Paulo kõrval. Meie suhe on selline veidi omapärane, mõlemad teame, et mingil ajal olime konkurendid, samas sellel teemal avalikult ei räägi. Ja noh, elu on läinud nii nagu on ja teha pole ju enam midagi. Sellegipoolest ei teadnud ma momendiks, kuidas sellesse külastusse suhtuda. Seda enam, et õhtusöögiks oli plaanitud eilne supipera koos mingi üleeilse praeperaga, mis pidi kas pirukaks või sibulahautiseks muutuma - mitte just päris külaliste, seda enam endise rivaali vastuvõtmise kohane eine. Kuid kui häda käes, siis riis mereandidega päästab päeva, seda eriti siis, kui sul on ülitore äi, kes lahkelt oma maitseaineid laenab. (Teadmiseks üldsusele, enamus mereandide maitsest ei tule mitte mereandidest, vaid vastavatest maitseainetest. )
Ja kella kaheksa ajal leidiski kohtumine aset. Sõime, ajasime juttu, ja leppisime kokku laupäeval veidi mööda saart tiirutada. Ja laupäev oli tegelikult väga armas. Huvitav on vaadata, kuidas inimesed viie aastaga muutuvad, õigemini, kuidas eluviis tingib mõtteviisi, või vastupidi. Viis või kuus aastat tagasi olime kõik noored tuulepead-seiklejad. Nüüd on ühest saanud karjäärinaine, teistest pereinimesed. Kui üks omab väga kindlaid tulevikuplaane oma töö suhtes ja sinna vahele mainib ebamääraselt, et kunagi tahaks ka tema peret ja nelja last, siis teine pool suudab rääkida just oma pereasjust ja laste tulevikust, samal ajal kui töö koha peal on suhtumine, elame näeme.
Ja lõppkokkuvõttes oli mul selle kohtumise üle väga hea meel. Tore oli näha inimest, kellega mingi aeg tagasi sai külg-külje kõrval elatud, tore oli näha, et isiksused, kui sellised, on siiski samad, mis aastaid tagasi.
Ja mul on väga hea meel, et meie suhe on nii tugev, et seal ei ole ruumi ega vajadust mõttetuks armukadeduseks, mis oleks võinud kogu selle kohtumise rikkuda või hoopis ära jätta. Ja veel parem meel on mul selle üle, et meie suhe on läbi aegade püsinud nii tugev, et kellelgi kolmandal ka parima tahtmise juures vaheletrügimise ruumi ei ole. Ja mul on hea meel, et minu kõrval on mees, keda 100 % usaldan. Ja mul on lausa äraütlemata hea meel, et olen oma elus teinud just need otsused, mis mind selle mehe kõrvale on toonud, sest just siin ma olla tahangi.

Kahekümne kuues

Elades pikalt võõrsil, on minus üha enam juurdunud veendumus, et lihtsalt turitina reisimine ei anna maast ettekujutust. Jah, geograafilises mõistes näeb ilusaid paiku, saab süüa imelike asju, külastada muuseume ja rääkida ehk mõne sõna ka selliste kohalikega, kes ei tööta turistidega. Kuid kuidas on tegelik elu, sellest on turistil väga raske aru saada. Ka assooridele tulles oleks hea teha põhjalikku eeltööd. Mitte et siin muidu ilus ei oleks, mitte ilmaasjata ei nimeta turistid Assoore paradiisiks. Lihtsalt siinne kultuur on võrratult rikas ja vähemalt eestlasele huvitav ja eriline.

Kaks nädalat tagasi toimusid Ponta Delgadas siinsed suurimad ja Portugalis suuruselt teised religioosed pidustused – Santo Cristo. Pidustuste keskmes on puust Kristuse kuju, mis on Paavst Pontificius´e (Loodan, et tõlge on õige) kingitus siinsele esimesele nunnakloostrile. Kuna klooster asus suhteliselt kaitsetus kohas ja oli seetõttu pidevalt piraatide rünnakuobjektiks, siis ajapikku see hüljati ja nunnad asusid ümber erinevatesse kloostritesse. Kuju otsustati tuua Ponta Delgadasse.

1700 aastal raputasid saart mitmed maavärinad, mis ei tahtnud lõppeda. (Vaata ka sissekannet romeiroste kohta). Lõpuks otsustati korraldada protsession, milles paluti Jumalalt halastust ja pattude andestamist. Protsessiooni eesotsas oli Santo Cristo kuju ja protsessioon liikus kirikust kirikusse lauldes ja palvetades. Teel ühest kirikust teise kukkus kuju müstilisel kombel maha, ja seda mitte ühelt või teiselt poolt kandmisalust vaid keskelt läbi. Kohalolijad panid seda muidugi imeks, lähimal vaatlusel selgus ka see, et kuju ei kannatanud praktilielt mingit kahju. Loomulikult tõlgendati seda juhtumit kui taevaisa märguannet. Kuju pesti hoolikalt, paigutati uuesti alusele ja jätkati teekonda kuni protsessiooni lõpuni.
Alates sellest ajast on vastavale kujule omistatud imettegevat võimet. Kui peres on keegi haige või kui seistakse suure probleemi ees, siis palvetatakse Jumala poole ja tehakse lubadusi Santo Cristole. Ja pidustustuse aeg ongi siis lubaduste täimise aeg. Kes on lubanud protsessiooni paljajalu kaasa teha, kes tassib seljas viit meetripikkust küünalt, kes veedab öö palvetades kirikus... Igaljuhul on see sündmus omandanud nii kohalike kui emigreerunud Assoorlaste südames väga tähtsa koha. Pidustused kestavad terve nädala.Tänavad on kaunistatud tulede ja lilledega. Kirik on täis värvilistest lampidest moodustatud kujundeid. Religioossete pidustuste hulka kuuluvad kujule kingituste tegemine, mis hiljem oksjonil maha müüakse, laupäevane väike ja pühapäevane suur protsessioon, ja loomulikult suur pidu ja laat. Traditsiooniks on tulla kohale jala eelmisel ööl, ükskõik millisest saare otsast Traditsiooniks on ka protsessiooni paljajalu või koguni põlvili läbimine. jne,jne
Turist, kes eellugu ei tea, vaatab ilmselt üllatunult ringi ja mõtleb, et see rahvas on küll hulluks läinud. Ja turiste on siin sel ajal hulgim, kuna enamus emigrante püüab sel ajal siia tulla. Need, kes on asjasse süveneda viitsinud vaatavad imestuse ja imetlusega, mina nende hulgas. Kui esimestel aastatel mõtlesin, et usuhullud, siis mida aasta edasi, seda rohkem on kasvanud minu imetlus ja austus ja võibolla isegi kerge kadedus nende inimeste ees. Peab olema kohutavalt tugev usk, et midagi sellist teha. Ja millessegi nii tugevalt uskuda, et põlvili kolm ringi ümber linnaplatsi teha – see peab olema kohutavalt sügav ja hea tunne.

PS! Et näidata, kui austatud ja armastatatud Santo Criso siinkandis on. Minu meheõde oli lapsena väga hädas astmaga. Ja siis tegid ka minu äi ja ämm lubaduse ja osalesid protsessioonil. Marta on nüüdseks terve noor naine ja äi ja ämm tänavad igal aastal Santo Cristot. Mõlemad minu kolleegid, kes on noored moodsa eluviisiga naisterahvad, andsid lubaduse sel aastal protsessioonil osaleda ja seda nad ka tegid. jne.jne. Pea kõigil assoorlastel on kodus minialtar kujuga. Santo Cristo on keegi, kes on igapäevaselt nende mõtetes ja kõrval. Oma väike kodune versioon Jumalast.
http://www.acores.net/santocristo/galeria.php siin on pildid, mida vaadata.

Kahekümne viies.

Eile jõudis meieni kurb sõnum. Suri Paulo ema vend Umberto. Häbi öeda, aga ma ei suuda praegu tema täpset vanust meelde tuletada, kas oli aasta enne kuutkümmet, või aasta peale seda. Igatahes ei olnud tegemist vanainimesega. Surma põhjuseks kõrivähk. Mees oli praktiliselt ahelsuitsetaja. Mina nägin teda kahel korral. Tegemist kõhna mehega, kes pidevalt suitsetas, sõi suhteliselt vähe ja toitus peamiselt piimast. Vähk avastati vähem kui aasta tagasi aga naine ütleb, et eks ta ise oli juba jupp aega teadlik, et kõik pole korras. Järgnesid muidugi operatsioonid ja ravi, aga teha polnud enam midagi. Viimased paar kuud möödusid kodus lihtsalt valuvaigisteid võttes. Ema käis veel kolm nädalt tagasi Faialil, neid vaatamas. Tagasi tuli teadmisega, et viimseks korraks see jääbki. Samas ei oodanud keegi nii kiiret lõppu.
Assooride tragöödia on see, et suurte perede lapsed on kõik mööda ilma laiali. Ka see pole erand. Ema ja João on siin saarel, Umberto pere Faialil, mis on sama hea, kui mõnes teises riigis, sest eri grupi saarte vaheline ühendus ei ole just kõige parem ja odavam. Ülejäänud Prantsusmaal, Kanadas, Ameerikas. Siinse kombe kohaselt on matused juba kas järgmisel või ülejärgmisel päeval ja nii ei lähegi keegi õdedest-vendadest matustele, ülejäänud sugulastest rääkimata. Naisepoolne suguvõsa on küll sealt pärit ja kuna nad on siiski suurema osa elust Faialil elanud, ei ole puudus töökaaslastest ja sõpradest.
Kurb on. Samas mõtled, et oleks võinud hullem olla, mida pikem haiguseaeg, seda raskem tegelikult lähedastel. Maha jäid naine ja poeg raseda abikaasaga. Lapselast kahjuks ei jõudnud ära oodata. Miskipärast lohutab mind see minija rasedus. Annab teadmise, et elu läheb edasi ja tegelikult jäädakse teda ju mäletama. Ja kuigi praegu on raske, siis kuue kuu pärast aitab lapselaps tühja ruumi täita ja naeratusi välja võluda.
Ja kuskil tagumises ajusopis on peaaegu kinnisideeks kujunemas üks mõte: küll on hea, et Paulo suitsetamise maha suutis jätta.
Selline ma olengi; isegi õnnetuses isekas.

Kahekümne neljas.

Järjekordselt tuletati meelde seda ütlust, et inimene plaanib, jumal juhatab.
Taavil pole homme lasteaeda, mina siis plaanin ja kombineerin, kellega ja kuhu ta hommikupoole jääb. Siis tuleb kolleeg ja palub, kas ma saaks tööaja temaga ära vahetada. Mina siis plaanin ja kombineerin, et hommikupoole olen ise Taaviga ja kuidas me siis linna tuleme ja kellega Taavi kuni issi tulekuni jääb. Ja tulemus: Taavi otsustas öösel et tal on nüüd nii suur köha, et isegi lasteaias tänaseks plaanitud karusellisõit ei paku mingit huvi ja tuleb juba täna koju jääda...

Sõbrale tuleb tema võibolla kõige kallim naisterahvas külla. Pidi saabuma täna kell kümme hommikul. Tööle tulles leian sõbra oma poe ukse eest. Pestud, kustud, kammitud, halvasti maganud ja ärevil. Jalas olevad püksid alles poolniisked eilsest pesust. Naisterahvas saabub kella kümne asemel hommikul hoopis kell viis õhtul. Elu...

Kahekümne kolmas.

Meil tuli siin paar päeva tagasi juttu, kuidas võiks lapsi dissiplineerida ja karistada. Panen siis meie pere meetodid siia ka kirja. Vaatame, kas vastukaja ka tuleb.
Kõigepealt on muidugi suur vahe, kas tegemist on ühe lapsega, või on neid mitu. Ühe jaoks on üldiselt siiski rohkem aega ja kannatust, kui mitme vahel õigust otsides. Meie peres on tegemist kahe lapsega, kellel meeletult erinevad iseloomud ja siis kujuneb isegi nende kooskaristamine raskeks. Taavi on algusest peale selline tüüp, kellele lihtsalt “ei” ütlemine ei mõju, küll aga mõjub põhjendamine. Et siis selle asemel et öelda, “ära tee”, tuleb öelda näiteks: “ära tee, sest emmel on valus, asi võib katki minna” jne Selline meetod jõuab talle väga hästi kohale ja ühtlasi eemaldab see ka karistuse kui sellise vajaduse. Nii et tegelikult me enne Laura teadlikke tegutsemisi isegi ei teadnud, et lapsi peaks karistama.
Laura seevastu peab pidevalt katsetama, kust piir läheb. Kui keegi teda keelab, siis vaatab ta keelajale otsa ja jätkab rõhutatult tegevust. Kui issi karmi häälega “ei” ütleb, siis lööb käed puusa, vaatab issile otsa ja ütleb veel karmima häälega ei. Vahepeal võibki neid leida teineteisele otsa jõllitamas ja “eitamast”. Tegelikult ei olegi me Laura jaoks veel sellist head meetodi leidnud, mis tema puhul mõjuks ja mida ta isikliku solvanguna ei võtaks. Kui tal oli Taavile haigettegemise ja hammustamise aeg, siis võtsime vaatamata meie mõlema seisukohale, et füüsiliselt ei tohiks last karistada, kasutusele kerged laksud sõrmede pihta. Lihtsalt kui keelamise peale käed ikka üha kõvemini kaaslase juustesse klammerduvad, siis tuleb ju midagi teha. See etapp sai läbi ja ega ma tegelikut ei oska öelda, kas meie meetod mõjus või mitte. Nüüd kasutame seda nippi, et võtame ta lihtsalt sülle ja paneme veidi eemale istuma. Siis ta kas kisendab või mossitab veidi, siis jääb vakka ja siis kutsume me ta enda seltsi tagasi. Vahepeal näitame, mis ta tegi ja üritame seletada, miks ei tohi, vahepeal teeme näo nagu poleks pahandust olnudki ja vahepeal võtame ta sülle ja kallistame. Kõik sõltub sellest, millise näoga ta sealt tooli pealt meie juurde tuleb.
Kui tegemist on nende omavahelise tüliga, siis üritame me tegelikult võimalikult vähe sekkuda. Või kui vanemad vahele peavad minema, siis on asi juba tõsine. Kui kisa on mingi asja pärast, mille kasutamises kokuleppele ei jõuta, siis rändab ese lihtsalt mõneks ajaks kapi otsa, kui keegi kellelgi haiget teeb, siis teeme kannatanule pai ja teisele “ai-ai-ai”, kui tüli on selle üle, kelle raamatut peaks esimesena voodis vaatama, siis kustutame tule lihtsalt ära ja lool lõpp. Tavaliselt eelneb hoiatus á la, kui te kohe kokkuleppele ei jõua siis.... Vahepeal mõjub, vahepeal nutavad mõlemad.
Viimasel ajal on aga kõige mõjuvam nende endi leiutatud suhtumine. Kui üks teeb midagi pahasti, vangutab teine kõrval pead ja ütleb ülitõsise häälega “ai-ai-ai”. Imelikul kombel on nad mõlemad selle meetodi omaks võtnud ja suhtuvad sellisesse aietamisse ülitõsiselt, vahepeal tulevad õigust otsima: “mina ei ole ai-ai-ai”, või siis jäävad lihtsalt tõsiseks ja mõtlevad veidi asja üle järele. Nüüdseks oleme ka meie selle meetodi kasutusele võtnud ja tudub mõjuvat. Ainult et see ai-ai-ai peab olema öeldud õigel ajal ja õige häälega. Ja mingi tühise asja pärast seda juba kasutada ei tohi, kulub liiga ära.

Lõpetuseks näide ühest viimasest suuremast pahandusest. Läksin välja pesu kuivama panema ja jätsin lapsed tuppa mängima. Aken oli lahti, nii et ma neid küll ei näinud, aga kuulsin. Kuna mõlemad tundusid koos hästi aega veetvat, siis ei kiirustanud ma tuppa tagasi minemisega. Kui lõpuks naasin, avastasin, et nad olid kummuti pealt kätte saanud just eelmisel päeval Laura punnide jaoks ostetud septilise kreemi ja kogu tuubi sisu kuhugi laiali määrinud. Loomulikult sain kurjaks. Tegin veidi karmi häält ja saatsin nad marss-marss käsi pesema. Taavi veel ütles kõrvalt, et oli Laura idee millele mina karmilt vastasin, et tema kui suurem peaks ju teadma, et ei tohi ja kaasamängimise asemel hoopis Laurat keelama. Vannitoas oli Laura püha viha täis ja Taavi tundis tõsiselt kahetsust. Kui ma siis veel teatasin, et nüüd karistuseks ei ole mingit multikavaatamist, vaid voodisse ja raamatut vaatama ja magama, siis oli Laura veel rohkem püha viha täis ja Taavi tundis ennast vaat et ainukese süüdlasena ja aktsepteeris kõike, kõrvad lontis. (Enda kaitseks ütlen niipalju, et see on ka minu kõige karmim kohtlemine ja karistus, mida neile kunagi olen määranud, aga ostsin kreemi just eelmisel päeval ja see polnud just kõige odavam ja nüüd pidin sama kulutuse uuesti tegema.) Tegelikult taipasin ma ka ise, et ega Taavist poleks tegelikult Laura keelajat olnud. Ja lõpuks tundsin ennast nii halvasti, et pidin Taavilt praktiliselt vabandust paluma, ehk siis seletasin, miks ma enne nii tige olin ja lubasin, et edaspidi enam nii ei tee. Ja nii lõppeski pahandus hoopis suure perekallistusega, kus kõik lubasid ennast “parandada”.

Kahekümne teine.

Meie plaanide uuendamise ja ülevaatamise tähe all, arutasime seekord tõsisemalt ka järgmise lapse varianti. Esiteks pidime konsanteerima, et oma üheksa lapse graafikust oleme ammu maha jäänud. Nii et pidime maksimumi viieni kohandama.
Teine päevapunkt oli juba veidi raskem, sest Paulo arvas, et järgmise lapse võiks saada vast umbes kolme aasta pärast, mina ütlesin, et vähemalt viis aastat veel aega. Jõudsime kokkuleppele, et selle punkti juurde pöördume umbes aasta pärast tagasi. Küsimus ei olegi niivõrd majanduslik, kuivõrd kaalusime seda, et need esimesed kaks peaksid selleks ajaks juba veidi rohkem iseseisvad olema. Vähemalt Laura on ikka veel vägagi meie küljes kinni. Ja ega Taavigi ühest sülesistumisest ära ei ütle.
Ja kolmas küsimus tekkis spontaalselt, nimelt see, kuidas meil reaalselt see lapsetegemine õnnestuks. Sest hetkeseisuga on meil kaks tegelast , kes lihtsalt ellimineerivad igasugused katsed omavahel olla. Kui sul on kaks last, kellest üks ärkab hommikul kell kuus ja teine ei jää enne keskööd korralikult magama, ja kui see teine armastab lausa haiglaslikult issi-emme voodit, ja esimene tuleb samuti hommikul esimese asjana natukeseks kaissu, siis on kolmanda lapse saamine juba praktiliselt suhteliselt võimatu. Niiet siitpoolt vist niipea rohkem järelkasvu oodata ei ole.
Ka lapsesuust on samal teemal.
Kuidagi tuli juttu sellest, kuidas titad emmede kõhus kasvavad. Taavi, kui suurem seletas siis ka Laurale.
“Tita on emme kõhus algul piiiisike-piiisike,(näitab nimetisõrme ja pöidlaga kui pisike) ja siis kasvab ja kasvab ja siis tuleb üks plahvatus ja tita tulebki välja. “
Ma igaksjuhuks ei hakanud seda plahvatuse osa rohkem täpsustama vaid nõustusin üldjoontes selle teooriaga. Peale pisikest mõtlemist küsib Taavi:
“ Aga emme, kumb enne välja tuli, mina või Laura?”

Kahekümne esimene.

Tahate teada, kuidas ma oma vaba aega sisustan? Ja vaba aja all mõtlen ma seda vähest, mis ka lastevaba on.
Vastus on tegelikult äärmiselt lihtne. Juba kaks kolmapäeva sisutan ma oma aega põrandaplaatide vahele segu möksimisega. Ehk siis, täidan vuugivahesid. Plaadid pani Paulo juba oi kui ammu köögipõrandale ja esikusse ära, aga see vahede täitmine ei istu talle. See osa, kus köögimööbel peal, on küll valmis, aga muus osas haigutavad plaatide vahel ikka veel tühikud. Ja noh, alates sellest ajast kui mina nädalavahetuseti tööl olen, ei ole tal tegelikult maja jaoks just palju aega. Niisiis otsustasin ise asja kallale asuda. Eelmisel kolmapäeval tegin käe valgeks. Muidugi ei tulnud mulle kui algajale pähe Paulo käest lihtsmaid nippe küsida. Ja nii kulusidki need kaks-kolm tundi “jalgratta leiutamiseks”. Sain aru, et möksi ei ole vaja kanda terve kummilabida peale, vaid märksa lihtsam on, kui panna segu labida ühe nurga peale, ja siis diagonaaljoontega see pikki pragu laiali kanda. Ilmatu aeg kulus mõistatamiseks, kuidas seda segu igale poole ühtlaselt jaotada. Lõpuks taasavatas isegi minu blondiiniaju oma sõrmed kui töövahendid. Tuleb lihtsalt pragu täis toppida ja siis sellest märja sõrmega paraja survega üle tõmmata. Tänu töövõtete väga pikale omastamisele, oli selle päeva tulemus üks suhteliselt pisike nurk. Aga vähemalt andis Paulo õhtul asjale positiivse hinnangu.
Sel kolmapäeval otsustasin asja tõsiselt käsile võtta. Ja pean ütlema, et kuus tundi pidevat (käkitamist) kükitamist (esimene sõna on kirjaviga mille hiljem avastasin, aga mis tegelikult seda tööd kõige paremini kirjeldab) võib viia üsna huvitavate avatusteni. Kõigepealt sain teada, et poole aastaga võib põrandaplaatide vahele koguneda uskumatu hulk tolmu, mille puhastamine võtab tohutult palju aega. Siis sain teada, et nelikümmend ruutmeetrit on ikka häbematult suur ala. Ja kõige lõpuks avatasin, et ka minu võimetel on piirid. Päeva jooksul ei saanud veel midagi aru kui välja arvata, et viimase tunni jooksul kukkusin millegipärast pidevalt persili ja õhtul oli selg kange. (Ja ärge tulge ütlema, et persili on ropp sõna, ei ole ju) Aga öösel ärkasin selle peale, et jalasääred pinnutasid ja mõtlesin, et magasin vist halvas asendis. Hommikul avastasin, et see lihas, mis tõstab jalalaba esimest poolt, lihtsalt keeldub töötamast. Selle võrra pidi siis kannapoolt rohkem õhku tõstma, et varbad mööda maad ei lohiseks, tulemuseks oli terveks päevaks üsna omapärane kõnnak.
Ja kui oli vaja kükitada, siis leidsin ennast ühel hetkel lihtsalt maast istumast. Imelik lugu oli ka parema käe randmega. Muidu oli kõik korras, aga kui näiteks oli vaja midagi kirjutada, või lõigata, siis hakkas käsi hullumoodi värisema, mis omakorda tegi nendest lihtsatest toimingutest suure katsumuse ja jõunumbri. Kusjuures midagi kuskil ei valutanud, keha tundus lihtsalt väsinud.
Ja põrand.... see loomulikult pole ikka veel valmis.

Kahekümnes

Viimasel ajal näen ma vist välja rikkam kui muidu või siis välismaalasem kui muidu (loe talvel). Esimest korda minu elu jooksul üritati mult midagi röövida. Ja seda päise päeva ajal rahvarohkes kohas. Istun mina avenüül pingi peal, kott üle õla, ootan Paulot ja unistan niisama. Järsku tunnen, kuidas kott õlalt maha tõmmatakse. Esialgne reaktsioon oli, et keegi lihtsalt jooksis vastu kotti, siis sain aru, et see tõmme muutub üha tugevamaks. Tugevdasin ka enda haaret ja kargasin püsti. Ühel noorel mehel käsi minu kotisanga taga ja näos ilmne kavatus jooksu pista, teine mees kaks sammu eespool assisteerimas. Minu kõvahäälse õiendamise peale astuvad need kaks mulle ligi, näitavad süstalt ja nõuavad raha või torkavad mind AIDSise nõelaga. Ja vat sel momendil sain ma tõsiselt vihaseks. Vastasin , et eks te siis torgake, kui muidu ei saa, aga mis te arvate, kui kaugel siin esimene turvamees on ja kui kaua aega kulub teie kättesaamiseks. Selle peale kadus süstal taskusse ja mehed ise teadmata suunas. Kõige rohkem hämmastas mind see, et kogu selle aja jooksul oli meie läheduses inimesi ja keegi ei reageerinud kuidagi. Ok enamus olid turistid ja kuna kõik toimus suht kähku, siis ilmselt nad isegi ei taibanud, mis toimub, aga siiski…

Aga siiski. Olen alates keskkooli ajast häälega reisinud ja seda ka üksi ja samuti väljaspool Eestit. Olen öises Londonis üksi ringi jalutanud ja ka Londoni getosse ära eksinud. Olen nii Soomes kui Rootsis julgelt igal ajal ringi liikunud. Kui välja arvata see, et kunagi on mult hooletult toolile pandud käekott pihta pandud, siis pole mul iial selliseid probleeme olnud. Pigem vatupidi. Olen ära joonud lugematul hulgal välja tehtud kohvisid(Tartu -Tallinn maanteel lausa kohustuslik), söönud kõike, alates kaasavõetud ja minuga jagatud võileibadest kuni restoranilõunateni. Rääkinud huvitavate ja toredate inimestega, kes nii mõnigi kord oma sihtmärgist veidi kõrvale põikasid, et mind kohale toimetada. Pidanud ka hiljem ühendust nii mõnegagi neist. Iial, tõesti, mitte iial, pole pidanud teise inimese suhtes hirmu tundma. Ja nüüd siis selline "tore"kogemus.

Nojah, eks igal oinal tuleb kunagi oma mihklipäev.

Üheksateistkümnes

Vahepeal kaks nädalat vahet peetud. Olin nimelt puhkusel.(JEEE!!!!!) Ja kodus ei olnud aega ja viitsimist pikalt arvuti taga istuda. Töö juures peab seda niikuinii tegema, mis puhkus see oleks, kui kodus samuti teeks.

Seekord andis puhkus kõvasti ainet mõtlemiseks. Kõigepealt külastasime meest, kes orgaanilist aeda peab. See tähendab, et ei kasuta absoluuselt mingeid kemikaale. Kohapeal selgus ,et tegemist on isegi suurema radikaalsusega kui me arvasime. Inimene, kes pole elus arstirohte tarvitanud, kelle lapsed on siin ainukesed ilma vaktsiiniteta, ja kes püüab elada sada protsenti keemiavaba elu. Kõigega ma tema jutus nõustuda ei saa aga mõtlemisainet andis küll. Ja imetlen teda siiralt, sest tema valitud elustiil ei ole lihtne. Eriti meie tarbimiskeskses ühiskonnas.

Sel kevadel sai meil viis aastat Assooridel elatud. See oligi meie esialgse elu planeerimise tähtaeg, siit edasi tuli “ hiljem vaatame, mis saab”. Ühesõnaga tundub, et kas viis aastat või igavesti. See omakorda annaks võimaluse käed puusa lüüa ja teatada:”Noh, Paulo, mina olen oma osa lepingust täitnud, nüüd on sinu kord”, aga elu ei ole ju nii lihtne. Ise tunnen, et olen veidi väsinud. Mul on villand lahketest nägudest ja mustadest mõtetest. On villand, et abikaasa ja emana ei ole ma enam iseseisev isiksus. Kui kuskilt blogist lugesin, et seoses väïkse lapsega on noorele emale külgelöömisel tekkinud uus stiil, siis siin on vastupidi. Kui vallalise naisega võib veel juttu teha, siis abielunaiste vastu kaob igasugune huvi. Mitte, et ma flirtimist taga igatseks, igatsen seda, et keegi mind ka lihtsalt kui inimest võtaks . Samas, just nüüd olen hakanud kohtuma inimestega, kellega koos ennast hästi tunnen. Irooniliselt on kõik need inimesed mitteassoorlased Just nüüd olen saanud tunnustust inimestelt keda austan. Just nüüd on kutsutud mind huvitavates projektides osalema.

Ja veel , selle kahe nädala jooksul nägime Lauras imelist muutust. Kui alguses küsis ta iga kord, kui ennast riidesse panin, kas emme läheb tööle ja kõndis mul kramplikult taga, siis mingil hetkel toimus muutus. Laura muutus palju rahulikumaks ja heatujulisemaks. Oli võimeline üksi kuskil mängima, ilma, et keegi peaks juures olema. Ei ärganud enam hommikul nutuga, vaid tatsas lihtsalt elutuppa vaatama, kus teised on. See pani sügavalt mõtlema, kas see töö on ikka niipalju väärt, et selle nimel last “trauh meerida”, või õigemini, kas just nädalavahetusel töötamine on ikka hea mõte. Mis üldse on minu vaba aja hind?

Ühesõnaga, muutuste lõhna on õhus tunda, peab lihtsalt hoolega nuusutama ja siis otsustama, kuhu poole nina keerata.

Kaheksateistkümnes.

Oi, kuidas mulle meeldib rahulikult ärgata.

Tänane hommik oli siis selline...
Taavi, kes eile kerges kõhugripis oli ja juba kella kuue ajal „ära vajus”, saabus hommikul kell seitse meie tuppa ja teatas, et tal kõht hirmus tühi. Selle peale ärkas ka Laura, kellel on nädala sees raske isegi kell kaheksa silmi avada. Issi tõmbas püksid jalga ja läks kööki lauda katma, emme tuigerdas samuti voodist välja lapsi riietama. Sõime kõik koos rahulikult hommikust, kusjuures Taavi pistis tõepoolest kinni hiigelportsu salatit. Siis panin mina end riidesse ja jooksin (mul kipub kell alati viimased kümme minutit vahele jätma) bussi peale, et tööle minna. Kuna laupäeviti jõuan linna tund aega liiga vara, siis kasutasin seda ära ja käisin turu pealt läbi.

Oi, kuidas mulle meeldib laupäevahommikune turg.

Nädala sees on turg rahulik ja vaikne kohake, et siis reedel ja laupäeval rõõmsalt pulbitseda. Kalaturg on täis värske kala müüjaid, kes kõva häälega hindu hõiguvad. Talunikud müüvad aiasaadusi ja praegusel ajal ka taimi. Kui miski on eriti soodsa hinnaga või lõppemas, siis hõigatakse ka see kõva häälega välja. Peale ostu-ja müügikoha on turg ka kohtumis-ja suhtlemispaik, kus iga müüja küsib, kus elad, kuidas läheb , räägib veidi endast jne. Ja muidugi meeldib mulle see, et juurikad on suhteliselt odavad. Saab ostelda ilma, et see rahakotile hullult mõjuks. Ja kohalikku värsket on aastaringselt saadaval, talvel kapsad, redised, salat, spinat, sibul naerid jne, suvel hernes, uba, kurk, tomat, paprika, piprakaunad.....

Ka lihalettide juures on eluterve tunglemine. Minu lemmikuks on üks väike aga hirmus tragi naine, kes imekiiresti liha lõikab ja sealjuures vahetpidamata oma klientidega juttu ajab. Alati on tal palju kliente, mina sealhulgas ja alati on tal käed tööd täis, kuid väsinuna pole ma teda kunagi näinud.

Ja tänase turupäeva tipuks sattusin ma peale tillitaimedele. Till on siin kandis uus ja haruldane asi. Selle asemel kasutatakse apteegitilli, mis kasvab metsikult ( ja mis mulle ei maitse). Minu seemnetest ei tõusnud kahjuks midagi üles ja olin juba värskest tilli-kurgisalati mõttest loobumas. Täna nägin ühte meest tillipunte müümas ja küsisin kohe, kas tal juhuslikult taimi pole pakkuda. Mees teatas, et ei ole, aga kuna eelmisel korral oli üks proua taimi palunud, siis seekord tõi ta tema jaoks ühe kimbu. Ja kuna ma ilusti palun, siis on ta nõus selle kimbu pooleks tegema. Rääkis mulle veel veidi Pico da Pedra ajaloost ja kohalikust mullast ja mis kuskil hästi kasvab. Kui nüüd kuskilt veel rabarbrit ka saaks, siis oleks juba ilus elu.

Tururing tehtud jäi just parajasti aega päikese käes istudes üks cappucino ära juua. Ja just päikse käes istudes, sest meil on juba teist päeva t-särgi ilm. +19 kraadi sooja. Õhuniiskus on muidugi 87% ja öösiti sajab, aprill ikkagi.

Ja ongi paras aeg tööd alustada. Hea tuju igatahes terveks päevaks garanteeritud.

Kuueteistkümnenda täiendus.

Leidsin ühe hea artikli, mida veidi tõlkisin, ehk aitab see paremini aru saada, mida need palverännakud tegelikult tähendavad.

Palverännakud on vana traditsioon, mis tekkis peale 1522 aastat, mil esimest San Migueli pealinna Vila Franca de Campot tabas tugev maavärin. Sellele järgnes vukaanipurse, mille tagajärjel linna 4500 elanikust pääsesid eluga ainult 500. Nelikümmend astat hiljem tekkis teine vulkaan kohal, mis praegu on tuntud kui Lagoa de Fogo (tulejärv). Kuna tol ajal olid seda tüüpi katastroofid tõlgentatud jumala karistusena, siis nende päevade jooksul organiseeris rahvas mitmeid väikesi protsessioone kirikust kirikusse, paludes halastust.

Sellest alates väljub igal aastal mitmeid meestegruppe laupäeval kodukirikust, et järgmise pühapäeva õhtul tagasi jõuda. (Sel aastal 57 gruppi). Grupis on nii 9-10 aastaseid lapsi, kui 70 – aastaseid mehi. Grupp kõnnib alati kahes reas, hõivates ühe sõiduraja või kitsamates kohtades terve tee. Grupi keskel on Meister ehk hingedehoidja. Tema käest tellivad möödakäijad palveid lähedaste nimel ja tema on ainuke, kes võib teiste inimestega rääkida, teised keskenduvad palvetamisele ja laulmisele. Tagasi koju jõudes korraldatakse koos peredega pidu, milles kõik osa võtavad.

Seitsmeteistkümnes

Tahtsin siis minagi maa päeva tähistada ja tunniks ajaks elektri välja lülitada. Kui kodus selle teatavaks tegin, vaadati mulle otsa kui lollile. “Misasja, ilma elektrita just sel ajal, kui Portugal mängib? (jalgpall loomulikult)”

Ja noh, kuna ma öösel Pluuto juures magada ei tahtnud, siis pidingi leppima tõsiasjaga, et sel korral meie ei osale.

Meil nimelt on selline “reegel”, et kui üks teisele midagi väga paha teeb, siis see teine võib esimese koeraga magama saata. Siiamaani on see küll ainult lubaduse tasemel olnud aga mine sa võta kinni, jalgpall on tõsine asi. Kõige suurem tõenäosus Pluutoga magama minna oli mul siis, kui Benfica ja Sporting (Kaks enam-vähem võrdset portugali tiimi) pidasid otsustava kohtumise. Kahjuks oleme me eri meeskondade fännid ja juhuslikult oli Sporting see, kes esimese värava lõi. Kui ma siis liiga hoogsalt tantsima hakkasin, oli tõesti reaalne oht Pluuto kaissu pugeda. Aga siis määras kohtunik ekslikult Benficale penalti ja mina olin päästetud. :)

Muide, muidu meil kodus õlut ei jooda, aga tähtsate mängude jaoks ostetakse paar pudelit kappi valmis. Ja just jalgpall on ainuke koht, kus Paulot vandumas võib kuulda. Portugaallastel lihtsalt on juba sünnist saadik see pisik veres, pole midagi parata.

Jalgpalliga on kaudselt seotud ka järgmine lapsesuust.

Seda, mida ma Taavi käest parajasti lasteaia kohta küsisin, ei mäletagi, aga vastus oli igatahes ma ei tea. Mina vastu: „No kuidas sa ei tea, alles ju tulid koju.”

„Mul aju ei tööta”

„Mismoodi ei tööta?”

„Noh jõin ühe pudeli õlut Preta Doce(maakeeli kali) ja nüüd on mu aju kõik surnud. „

Kuueteistkümnes

Assooridel on nii, et kui on halb ilm, siis kõik kiruvad. Aga kui ilm heaks läheb, siis ei mäleta eilset enam keegi. Kuskilt ei paista mingeid sulamata lumelaike ja lume alt välja tulnud soppa. Lihtsalt on hea ilm ja kõik. Minu kui põhjamaalase hing on programmeeritud kevadet ootama. Juba veebruaris peab õhku nuusutama hakkama, ja noh, märtsis on ikka kevad juba südames küll. Siin õitsevad nartsissid juba jaanuarist saadik. Asalead ja kameeliad samuti. Minu lemmikuid piibelehti pole kuskil näha, sest need tahavad külma. Mida sa siis ikka enam ootad. Ja märts on siin see kuu, mis tavaliselt kõige tüütum ja tuulisem. Nii ka sel aastal, tuul tuhiseb uste ja akende vahel, sajab vihma ja on külm. Kampsunite vaikselt kokkupakkimise asemel ostad veel paar tükki juurde. Ja aprill on vihmakuu, see on aeg, kus igal ööl sajab tohutult vett ja kõik jõed, ojad, kosed ja muud nired jooksevad rõõmsalt mere poole. Ilus vaadata, kuid kohati ohtlik autoga sõita. Aeg-ajalt ikka esineb mudalaviine, mis siis kõik endaga kaasa viivad. Kaks aastat tagasi võttis üks selline endaga kaasa auto koos nelja inimesega. Auto leiti rannast, üks surnu jäigi kadunuks. Väiksemad laviinid on tavalised. Maaomanikel ei ole mitte kohustust lund lükata ja purikaid alla peksta vaid hoopis jõesänge puhtana hoida, et õnnetusi vältida.

Kevadekuulutajad on siin siiski olemas, kuid need on kiriklikku laadi. Igal aastal sellel ajal teevad romeirod oma palverännaku.

ROMEIROS ongi kohalikud palverändurid. Igal aastal valmistuvad igas kogudused meestegrupid ennast selleks rännakuks ette. Tegemist on juba väga vana traditisiooniga, mis sai alguse loomulikult tänu maavärinatele. Igal aastal tehakse nädala jooksul jalgsi ring saarele peale, sealjuures koguaeg valjuhäälselt palvetades ja lauldes. Ööbitakse kas kirikutes või teiste koguduseliikmete majades. Vanasti toituti sellest, mida annetati, nüüdseks on ka siia hiilinud poeskäigud ja süüa ostmine. Algselt olid romeiros ainult mehed, naistel oli ju vaja kodu hoida ja lapsi kantseldada (ja noh, lase veel oma naine ilma peale, mine tea, äkki ei tulegi tagasi). Viimased kaks aastat on ka paar naistegruppi ilmunud, mis loomulikult kõvasti boleemikat tekitab. Igas maakonnas algab rännak eri ajal, põhiline on , et see peab olema tehtud just selle 40 päeva jooksul, mis on Kristuse kannatuse aeg. Sel ajal võib teedel tihti kohata 10-50 liikmelisi meeste gruppe, kellel kõigil suured sõbad üll(see on riietuse kohustslik osa), palvehelmed ühes käes ja mingi tokk teises käes ja kes vahetpidamata gregorianusi laulavad. Ilus ja austust tekitav. Romeiroste majutamine on austusväärne ülesanne ja kui naised romeiroseid kuskil kiriku ees palvetamas näevad, siis küsivad nad järgi, mitmeliikmeline grupp on ja loevad hiljem vastava arvu Ave Mariasid või Meie Isa Palveid, kõigi õnnetute hingede eest. Vist kõige ilusam komme üldse, mida sellel saarel kohanud olen. See alandlikkus ja austus ja arusaamine, et piisab ühest suurest maavärinast või tsunamist, et meid kõiki siit minema pühkida.

Viieteistkümes

Ammu pole enam midagi lapsesuust lugeda olnud. Aga ega nad siis sellepärast vait ei ole.
Eile vaatasime kolmekesi raamatut. Meil on endiselt aktuaalne tegelane jõuluvana. Raamatus tulebki tema pilt.
Laura:"Vaata baba(Peaks olema BARBA, mis tähendab habe)"
Taavi:"Mitte baba, vaid barbara."

Portugali keeles on üks väga hea sõna - namorada, mis tähendab armsamat või ka oma poissi või tüdrukut. Ka koos käimine on siis vastavalt namorar ja need, kes koos käivad on namorados. Lihtsuse mõttes nimetan nad hilisema jutu jooksul paariks.
Emme ja Taavi arutavad omavahel Valentini päevast lähtudes maailma asju.
Emme:"Kas sinul ka on siis juba oma tüdruk?"
Taavi: "Ikka on , Mariana"
Emme : "Miks just Mariana?"
Taavi: "Sest ta oskab hästi võidelda (portugali keeles on jälle hea sõna lutar, mis tähendab nii võitlemist ,kaklust, maadlust kui lasteaia versioonis lihtsalt müramist), aga ta on meil Nunoga kahe peale."
Veidi hiljem jutt jätkub, s.t. emme on uudishimulik, et mida see lasteaias "koos käimine" siis tähendab.
"Aga kas sa tead, kuidas see kellegiga koos olemine käib?"
"Mhmh siis tehakse alati kõike koos ja mängitakse koos samu mänge ja ollakse muidu ka koos."
"Kas nii nagu issi ja emme"
Taavi vaatab mind poolpõlastavalt aga seletab siiski: "Ei, teie olete ju abielus!"
"Aga mis vahe on abikaasadel ja paaridel?"
"Noh paaridel ei ole nii ilusaid riideid ja nad ei lähe pulma"

Taavi seletab oma tulevikuplaane:
"Kõigepealt lõpetan lasteaia ära ja siis lähen sinna kooli, kus teadlaseks õpitakse. "
"Mis teadlaseks sa siis tahad saada?"
"Kõigeteadlaseks"
"Aga siis sa pead küll väga palju õppima ja kõigeteadlane ei jõua vist keegi olla"
Lühikese mõttepausi järel teatab Taavi, et tema tahab olla planeetide ja dinosauruste teadlane.
"Oi, see on küll tore, siis sa hakkad dinosauruste luid otsima ja välja kaevama"
"mhmh, ma kõnnin siis igal pool, labidas kaasas, ainult, et ma ei tea, kus need luud on"
"Ja siis kui mõne luu leiad, siis hakkad vaatama, millise dinosauruse oma see on, kas tal on suured hambad ja sõi liha, või hoopis taimi, ja kas oli pika sabaga...."
"ei, see on liiga raske, ma ütlen kohe, et diplodookus"

Neljateistkümnes

Eile oli siis selline päev, kus Laura mingil hetkel köögipõrandale maha istus, kingad jalast võttis ja need kõigest jõust endast eemale lennutas. Üks kingadest maandus õnnetuseks köögikapil ja lõhkus ühe klaasi. Meie mõlema esimene reaktsioon oli ai-ai-ai Laura, mille peale ta ennast muidugi keset põrandat maha viskas ja üürgama hakkas. Alles siis jõudis kohale, et huvitav, mille eest me talle nüüd ai-ai-ai ütlesime. Kas klaasi lõhkumise või kinga lennutamise pärast. Sest jah, kui kinga lennutamine oli sihipärane ja täiesti teadlik tegevus, siis klaasi lõhkumine ei olnud seda ju teps mitte. Ja siis tuleks seda ju käsitleda kui õnnetust ja last hoopis lohutada. Ja tegelikult on kogu selline käitumine tingitud ju hoopis sellest, et Laura on väsinud ja tahab sülle.
Jah, tegelikult ma ju tea küll, et õige oleks olnud Laura rahulikult sülle võtta, talle näidata, mis juhtus ja seletada, et ära enam nii tee. (Ehkki jah, Laura pole just seletustest õppust võtja tüüp)Aga mis parata, kui ka vanemad saabuvad koju väsinute ja näljastena ja siis on vaja kiiresti süüa teha ja laud koristada ja pesu kuivama panna ja koerale, kassile ka süüa anda ja... Ja sealjuures on mõnel päeval korraga kõrvus nii Taavi jutt, kui Laura sülletahtmise virin. Ja raske midagi teha, sest keegi on koguaeg jalgade ümber ja käte küljes. Jah, raske on see lapsevanema elu.

ABIPALVE

Ja nüüd, kallid minu blogi lugejad, on mul edastada üks SUUR PALVE.

Kas kellelgi on kuskil mingit õmblemise käsiraamatut, mis just neid algajate asju õpetaks? Näiteks nagu see veneaegne käsitöö õpik oli. Ma tahaks nii hirmsasti õmmelda, aga tahaks hästi õmmelda. Ok Karnevaliriided suudan ma jah omast peast kokku ajada, sest kes ütleb, et need peavad olema korrektselt tehtud. Aga nüüd tahaks oma kodule rooma kardinaid ja toolikatteid ja muid asju teha. Aga ma lihtsalt ei oska. Ja siis oleksi vaja mingit sellist asja, kus näitab, kuidas teha tugevdatud nurka ja kuidas kanti õmmelda jne. Sest kiskuvat kardinat ju ka akna ette ei taha . Nii et kui kellegi kuskil vedeleb midagi, mis võiks mulle abiks olla, palun andke teada, olen nõus postikulud või mingid muud kulud kinni maksma. Ja kallid sugulased võiksid minu emme kappi piiluda, ehk temal on lausa see vene aegne õpik olemas.

Reklaamtekst

Eestisse tuleb üks maailmakuulus laulja. Ja ma ei mõtle siin Madonnat. Kuid kui oleks valida Madonna ja selle teise laulja vahel, siis minu valik langeks kõhklematult teisele. Tegemist on siis Cabo Verde paljasjalgse lauljaga, kelle nimeks Cesária Évora.

Kui teile meeldivad Aafrika meloodiad ja ilusad lihtsad laulud, siis on see midagi teie jaoks. Mul on lausa kahju, et ta oli Assooridel enne minu siiajõudmist. Youtubest muusikat kuulates on väga lihtne ennast tema kontserdile kujutada. Ja siinkohal on minul muidugi eeliseks suhteline keelest arusaamine, kuna ka sõnad on head. Suhteline sellepärast, et enamus tema laule on kriooli keeles, mis on portugali keelele küll sarnane, kuid pole siiski sama. Isegi kui keegi kontserdile ei lähe, siis on siinkohal paras tema loominguga veidi tutvuda.

Kolmeteistkümnes

Veidi kohalikest karnevalikommetest. Nagu juba mainitud on veebruar üks suur läbustamise kuu, eesti keelne viinakuu saab siin lõpuks mõtte. Ehkki karneval on samal päeval kui meie vastlad, keerleb terve kuu selle ümber. Collüsseumis on ridamisi maskiballe, nii lastele kui täiskasvanutele, kuhu tuleb kaunistatud piknikukorv kaasa võtta. Peod on jagatud vastavalt lasteballiks, maskiballiks ja lihtsalt balliks. Kui minul oli varem ettekujutus ballist, kui viisakast tantsupeost, siis nüüdseks olen aru saanud, et maskiball on lihtsalt smokinguga läbu. Üleelmisel aastal, kui 7.30 hommikul pidin tööle minema saabus terve hommiku jooksul poolpurjus-poolpohmas tegelasi ennast turgutama (kui on midagi, mida ma pidutsemise juures ei salli , siis on selleks just need tegelased, kes ei suuda kuidagi lõpetada).

Peale selle on igal saarel omad traditsioonid. S.Miguelil peetakse veesõda. Aja jooksul on see kunst tohutult täiustunud. Tänavatel sõdivad naabrid omavahel, peatänaval on põhilahing. Selle jaoks valmistutakse juba paar nädalat ette. Lahing toimub veoatokastitest, igas kastis 15-30 inimest. „Laskemoonaks” on veega täidetud õhupallid või kilekotid, mida on selle paari nädala jooksul hoolega ostetud ja täidetud. Esimesel aastal , kui avaldasin soovi samuti võitlema minekuks, vaadati mulle otsa kui lollile. Hiljem sain aru küll, miks. Tegemist on suhteliselt vägivaldse üritusega, kus autokastitäis täiskasvanud mehi kultuurselt kakleb. Loomulikult saavad ka kõik ümberkaudsed oma osa. Võitlejad kannavad kiivreid ja muid omaloomingulisi kaitseid. Lendab vett ja sõimusõnu. Autod sõidavad aeglaselt mööda avenüüd edasi-tagasi ja vahepeal käivad laskemoonavarusid täiendamas. Võitlus lõpeb siis, kui kõigil veekotid otsa saavad. Eriti tore on selle kõige juures vaadata turiste, kes enne võitlust fotokate ja kaameratega tänaval patseerivad ja ei taipa, et sellised asjad ilmselt seal kuivaks ei jää. Kohalikud poodnikud naelutavad juba aegsasti oma akende ette suured plaadid.

Veel kuulub karnevalikommete juurde laste rongkäik, kus kõik maakonna koolid ja lasteaiad marsivad. Kostüümid valmivad tihti koolis laste endi poolt ja igal klassil on mingi kindel teema. Nagu Brasiilia sambakarneval, ainult ilma poolpaljaste naisteta.

Ja siis on tavaks veel ka malassaadade söömine. Need on nagu meie pontsikud, ainult, et enne rasvas küpsetamist laiaks löödud. Maitsevad head kui kord aastas teha. Sel aastal kingiti mulle 12 malassaadat, millest ma korraga neli kinni pistsin ja peale seda ei suutnud enam ühtegi vaadata.

Kaheteistkümnes

Pole jälle jupp aega kirjutanud. Olen ikka elus, lihtsalt apaatne. Ja pole olnud eriti tahtmist millegi jaoks. Nüüd on see selleks korraks möödas ja elu jälle ilus. Osaliselt oli-on see apaatsus tingitud ka magamatusest. Laura on oma kahe ja poole eluaasta jooksul mind rohkem öid üleval hoidnud kui mistahes pidutsemised ja mu enda haigused ja võõras kohas mitte magada suutmised kokku. Mingil hetkel lihtsalt peab see ju kuidagi mõjuma. Nüüd olen tervelt kaks ööd ainult korraks pidanud ärkama. Ja muidugi vahin lolli järjekindlusega umbes kella kahe ajal öösel lakke ja nuputan, miks ma ei maga.

Aga asume asja juurde. Mis siis vahepeal toimunud on ehk siis teen kohe mitu sissekannet, et liiga pikaks ei läheks.

Kõigepealt muidugi karneval. Nii Taavi kui Laura lasteaias oli sel puhul pidu. Taavil vaba teema, Laura pidi olema popstaar. Taavi teatas, et tema kohe kindlasti peab draakon olema ja Taavil on selline emme, kes muidugi arvab, et ta on superandekas ja ülivõimetega ja noh, mis se draakonikostüüm siis teha ei ole. Tegelikult on ikka küll. Peale nädalast otsimist avastasin, et ega rohelisi dresse või siis pükse ja pluusi ikka ei ole müüa. Selleasemel ostsin ühe sädeleva rohelise riide. Taavi muidugi kodus teatas seda nähes kohe, see on konn, draakon on ikka tumeroheline. Õnneks riide pahupool oli tema jaoks juba vastuvõetava värviga. Õmblesin talle siis kahe päeva jooksul püksid ja pluusi. Ilmselgelt oleks ju ka kiiremni saanud aga kuna masin on ämma juures siis õhtul kodus traageldasin ja lõikasin ja sobitasin ja järmisel päeval õmblesin kokku. Neile, kes veel ei tea – mu õmblemisoskus on võrdeline joonistamisoskusega, see tähendab, et olematu. Ja lõikeid mul ka muidugi ei olnud. Mingid pluusid ja püksid riide peale ja nii ma need oma variandid tegingi. Taganjärgi mõtlen, et lõikega olekski ilmselt raskem olnud, sest oleks ju pidanud varrukad külge õmblema ja püksivärvli tegema jne. Siis tuli aeg maski kallale asuda. Interneti avarustest leidsin ühe näite ja näitasin seda ka Taavile, et kas kõlbab. Mask sai rohelisest kartongist , suurte valgete hammastega ja hiljem kaunistasin sädeleva värviga . Kusjuures tegemist on sellise maskiga, kuhu pea sisse käib ja kus suust saab välja vaadata. Kuna tegemise aja ei olnud Taavit kohal, siis tagantjärgi avastasin, et suu tuli liiga suur. Ja siis veel tiivad ja saba. Saba jaoks õmblesin püksiriidest kolmnurga, kiletasin mitmekihilise pakkimiskilega üle ja tegin kartongist kolmnurgad ogadeks, saba ise klammerdasin pükste külge. Tiivad said omakorda krepppaberist, mis samuti kahelt poolt üle kiletatud ja paeltega käte külge seotud. Lõppkokkuvõttes tuli minu arvukatele vandesõnadele ja lubadustele á la ei iial enam vaatamata üks äge draakon. Kahjuks ei saanud järjekordselt eriti head pilti. Kasvataja oli küll veendunud, et tegu on krokodilliga ja saba kadus päeva jooksul tagant, aga see Taavi tuju ei rikkunud. Ja kui te arvate, et kääridega ei ole võimalik näppu lõigata, siis võin kinnitada, et on küll ja kohe kaks korda ja sügavalt.

Laura pidu oli kaks päeva hiljem ja teema siis ette antud - poppstaar. See nõudis parasjagu peamurmist, sest mida sa paned kaheaastasele lapsele külmal ajal selga. Lõpuks õmblesin draakoni jääkidest seeliku, seekord siis õigetpidi riidest, ja randmepaela.Kuna neid jääke, oli vähem kui arvasin, sai seelik veidi niru Ostsime poest ühed superpäikseprillid ja pähe sidusime rätiku. Sai selline „attituudiga” beib. Minu arust täitsa lahe. Siin on karnevali ajal kombeks ka laste paraad, kust meie omade koolid seekord kahjuks osa ei võtnud. Laura rühm ju tegelikult ikka pisikesed veel ja Taavi käis lihtsalt vaatamas. Mina olin kostüümide tegemisest nii väsinud, et magasin sel ajal kodus, seetõttu ei oska kommenteerida.

. . .

Tõin sulle lilli,” ütleb mees.
“Jah? Aga… mispärast?” küsib naine.
“Noh… Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada.”
“Kas on midagi lahti?”
“Ei. Mis mõttes?”
“No et mis mõttes sa lilli tõid.”
“Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta.”
“Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta… Hehh! Mõtled nüüd
selle eest saada ve?”
“Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas
ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii
odavad ja…”
“Just nimelt! Ikka odavaid… Ega meie vahekord ju tõesti midagi
hinnalisemat väärt ei ole.”
“No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?”
“Ei saanud!”
“Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad.”
“Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid
just nüüd ostsid?”
“Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka
visata.”
“Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid
just nüüd tõid.”
“Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb.”
“Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?”
“Mida! Muidugi tahan!”
“Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui
sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on.”
“Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati
tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi.”
“Nii et sa ei tahagi mind?”
“Mida ma selle peale julgeks öelda?”
“Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha.”
“No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!”
“Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale.”
“Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui
ostsin ainult lilli ja tulin koju.”
“Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga
normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi.”
“Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada.”
“Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul
midagi plaanis ei oleks.”
“Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on
midagi?”
“AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis
küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks,
et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?”
“Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju
kogu aeg mu peale.”
“AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul
aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?”
“Enam ei ütle ma mitte üht sõna.”
“Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki.”
“No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb.”
“Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale.”
“Kui lilli tõin, eks ole?”
“Jah!”
“Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too.”
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: “Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli
võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?”

Üheteistkümnes

Tere jälle.

Täna maadlen väga segaste emotsioonidega. Jagan siis ka teiega.

Sain eile kingituseks hapendatud rukkileiba. Selgus, et üks inimene siin valmistab seda, küll saksa leiva nime all aga saksa ja eesti leivakultuur ju suht sarnane. Sõin kaks viilakat juba töö juures salaja ära. Maitses oi kui hea. Kujutasin juba ette, mille kõigega ma seda leiba nüüd sööma hakkan. Keedumuna ja sibul ja või ja juust ja.... Ja siis sõin täna hommikul kaks viilu juustuvõileiba. Ja siis hakks tunduma, et kõht on kuidagi hapu ja leib on kuidagi raske ja ei olnud kuidagi nii hea, kui ma mäletasin. Lohutan ennast küll sellega, et see minu lemmik, kõige tavalisem vormileib, ei ole jah nii hapu ja on veidi kohevam ka. Ja juust oli ka see kohalik ja tugev, mida paljud hommikuti ei taha süüa, sest pidavat kõhule halvasti mõjuma. Ja kohvi ka ei joonud kõrvale, sest jooksin, leib hambus,autosse (esmaspäeva hommik ikkagi). Aga ikkagi, ainult see mõte, et võibolla kõik need asjad, millest väidan end puudust tundvat , ei maitsegi tegelikult enam mulle. Et olengi siinse toiduga juba nii ära harjunud, et teisi asju enam ei tahagi. See mõte on lausa valus. Jah, ma tean ju küll, et kui peaksin siit lahkuma, siis näiteks meretoidust tunneksin puudust, ja mõnigatest puuviljadest, ja värskest aedviljast talvel, ja pipramoosist ... Aga igal juhul ei kaalu need üles marineeritud kurke ja suitsukana ja –liha ja –kala, ja igasuguseid soolaseid hoidiseid; ja seeni; ja kohupiimakooki; ja hapupiimaga mikserdatud maasikaid; ja päikese käes kuumaks ja magusaks küpsenud punaseid sõstraid...

Ei, ma lihtsalt keeldun uskumast, et eesti toit mulle võibolla enam ei maitsegi. See lihtsalt ei ole võimalik. Ok väikesed mööndused teen liha ja sokolaadi osas, sest neist olen ka siin praktiliselt loobunud. Esimese järgi pole kunagi erilist vajadust tundnud ja alates sellest ajast, kui ise süüa teen, kasutan liha tunduvalt vähem, kui kellegi tehtud sööki süües. Kui väljas süües antakse valida tugev praad, või suur salatitaldrik, valin kõhklematult viimase. Ja kuna siin pole lihtsalt head sokolaadi saada, siis halba ei viitsi süüa ja nüüd söön sokolaadi siis, kui peab (pühade ajal), või kui keegi Eestist saadab.

Aga muus osas, mitte mingit allahindlust.

Tegelikult üritasin eelmisel aastal isegi hapukurke teha, arvasin omast peast, et neid on raskem untsu keerata, kui marineeritud kurke. Pealegi ei olnud mul selliseid kindlalt suletavaid purke. Panin siis kurgid koos soolveega ämbrisse, mustsõstralehti ja mädarõigast ei olnud, nende asemel panin sinepiseemneid ja küüslauku. Taldrik tagurpidi kurkide otsa ja kivi ka veel vajutuseks peale. Kolm päeva hiljem kui vaatama läksin ei olnud seal mitte värsked soolakurgid, vaid pigem värsked mädakurgid. Mõtlesin jupp aega, mis ma valesti tegin. Nüüd kuulsin ühe tuttava käest, kuidas tema üritas teha hapukapsast ja välja tuli hoopis mädakapsas. Koos jõudsime järeldusele, et ilmselt ei soosi kohalik kliima piimhappebaktereid, kes ju tegelikult kõigi nende hapendamiste taga. Ka piim ei lähe siin mitte korralikult hapuks, vaid pigem halvaks. Nii, et kõigile kes soovivad võin järjekordselt öelda – teretulemast meie võluvasse kliimasse.

Kümnes.

Täna on vabariigi aasapäev ja samas ka vastlad - karneval. Need kaks viimast on minu jaoks elu jooksul rohkem seda päeva sisustanud. Vastuvõttu on küll ilus vaadata, kuid ühte head kelgutamist see siiski üles ei kaalu. Ja karneval... no see on juba omaette teema. Kui pilte teisest arvutis saan, siis kirjutan pikemalt.
Seekord räägin hoopis majanudkriisist. Omalegi üllatuseks on just Eestis asuv majandussurutis mul siin jalad alt löönud. Reaalsus lõi lausa palgiga pähe. Varem elasin koguaeg selles illusioonis, et ükskord lähen tagasi ja ähvardasin Paulot, et Taavi koolimineku ajaks peame hakkama tõsiselt Eestis elamise peale mõtlema. Umbes aasta tagasi olid tavalised laused a la no mingit tööd ikka leiab. Takistus oli rohkem see, et Paulol oleks olnud ilmselt lihtsam Tallinnast tööd otsida aga Tallinnas elamine ei tundunud mulle kuigi ahvatlev. Olen siiski Lõuna-Eesti patrioot ja Tartu on mu armastus. Nüüd aga tuleb endale aru anda, et nagu ei olekski kuhugi tagasi minnna. Sest töö, seda pole ju eestis elavatel eestlastelgi. Ja praeguse olukorra taustal, kes meid ikka niiväga sinna tahab, töötute horde suurendama. Ja kahe lapsega ju ehku peale ei lähe. Nii erilised ja spetsiaalsed ei ole me kumbki, et kohe mingi erilise töö peale loota saaks. Nii et ootamatult tunnen ennast ilmselt samamoodi nagu ammused sõjapõgenikud. Kodu on küll olemas aga kuskil kättesaamatus kauguses, rohkem nagu unistus, kui tegelik koht, kuhu minna. Lohutuseks on see, et nii mõnigi sõjapõgenik sai ju 50 aastat hiljem siiski tagasi minna. Loodan, et sedapuhku on see periood märgatavalt lühem.
Lõpetuseks ka midagi positiivset. Minu koduse lemmikkoogi retsept. Kui kodus on kaks väikest last, siis muutuvad valmistamise lihtsus ja kiirus oluliseks faktoriks. Ka hinna poolest on tegemist väga sõbraliku maiustusega. Eelmisel aastal, kui kõrvitsad metsikult mööda hekki ronisid, sõime kooki tihti. sel aastal muutsid lehmad meie kõrvitsatagavara olematuks, nii et tegin kooki eile üle pika aja. Maitses hästi, proovige ka. Siin ta siis on:

KÔRVITSAKOOK SOKOLAADIGLASUURIGA.

4 muna
2 klaasi suhkrut
4 spl margariini
1klaas riivitud kookost
0.5 kg keedetud ja purustatud kõrvitsat
1klaas jahu
1 klaas maisi(kartuli)tärklist
1spl küpsetuspulbrit


glasuuri jaoks:
0.5 klaasi suhkrut
3 spl kakaopulbrit
1 spl margariini
3 spl piima

Mikserda mune, suhkrut ja margariini kaks minutit. Lisa kookos, kõrvits, jahu ja tärklis. Mikserda 5 minutit. Lisa küpsetuspulber ja sega. Võiga määritud ja jahune vorm. Keskmise kuumusega ahi. 50 minutit.
Glasuuri jaoks kuumuta aineid umbes 5 minutit madalal temperatuuril, kuni ained sulavad. Kata kook ja lase enne söömist veidi jahtuda.

Ma kohe armastan retsepte, kus kogused on antud klaasides, mitte nii et 123 grammi jahu ja 38 grammi suhkrut. Mina panen suhkrut peaaegu poole vähem aga see sõltub kõrvitsast. Kõrvitsakogusega varieerin vastavalt vajadusele (Loe. kõrvitsamassi hulgale) Vähema puhul jääb rohkem sai, kui kõrvitsat rohkem, saab pudingilaadne kook, maitse on ikka hea. Kuna ma seda ka ei oska öelda, kuidas margariini lusikaga mõõta, siis minu sõnaseletuses on see üks tükk margariini.
Olgu kuidas on aga päris untsu pole seda kooki veel keerata õnnestunud. Kui Taglad siin olid, siis unustasin küpsetuspulbri panemata - ikka söödi ära.

Head isu ja head pidu, valige ise, kas vastlaid või aastapäeva.

PS: Mul on üks kiri võlgu, tean ja püüan vea parandada.

Üheksas

Vahepeal on elus lahedaid momente.

Kunagi Tartus elades tutvusin ühe noormehega, kes õppis kehakultuuri ja viskas oda. Millegipärast jäi meie tutvus peale lühikest aega soiku. Mõni aeg tagasi jalutas meie poodi selle noormehe teisik. Sama kehaehitus, sama tüüpi soeng ja isegi prillid samas stiilis. Ka hääl on, niipalju kui mina mäletan, sarnane. Kuna tegemist on nüüdseks juba ühe meie püsikliendiga, siis ajame tavaliselt ka paar sõna juttu. Viimasel korral mainis noormees jutu sees oma tööd ja jutu järjeks küsisin, mida ta siis teeb. Vastus: Olen kehalise kasvatuse õpetaja!

Ahjaa , tundub, et kellelgi ei olegi häid uudiseid või mis? Igaljuhul sain positiivse laengu ka sellest, et tagasiside nii ootamatu oli. Tegin ma ju selle blogi eelkõige oma pere ja tuttavate peale mõeldes. Aga hea on teada, et seal kuskil arvutiavarustes on inimesi, kes kaasa loevad-mõtlevad. Tänud teile.

Kaheksas

Sain järjekordse kinnituse sellest, kui vanamoodne ma ikkagi olen.

Palusin Joaol Valentinipäevaks Paulole kingituseks ühe CD kirjutada. Tegemist minu uue lemmiku Buikaga. Ise kujutasin ette, kuidas paneme lapsed õhtul magama ja siis mina teen klaasikese hõõgveini ja toon midagi kerget närimist kõrvale ja siis panen effektse liigutusega uue CD mängima …
Ja tegelikkus…

Kook, mida teha üritasin ja millest ka veel õhtuks näksida pidi saama, kukkus kokku, õhulise beseepõhja asemel tuli pruuniks küpsenud munavalgelätakas. Lapsed jäid magama siis, kui nemad otsustasid, et on õige aeg ja muidugi meie voodisse. Ja kui ma siis vähemalt plaati tahtsin mängima panna, siis avastasin, et João on pannud heast südamest kokku Buika ja veel kaks plaati aga kahjuks kõik ainult arvutis mängimiseks. Ja seda viitsimist, et Paulo läpakas tuppa sättida, juhtmeid ühendama hakata ja siis muusikat kuulata, mul enam ei olnud.

Olgu muuga kuidas on, aga vähemalt minu jaoks ei ole arvutil ja romantilisel õhkkonnal suurt omavahelist klappi. Kui plaadimängija on kuskil omaette nurgas ja mängib mahedalt ühe nupulevajutuse peale (ideaalvariandis on see nupp puldi küljes), siis arvuti istub keset lauda ja vahib sulle jultunult otsa. Umbes nagu telekas, mis minu jaoks on viimane asi, mida magamistuppa panna. Aga noh, ilmselt on tegu lihtsalt minu vääritimõtlemisega. Nagu eelmainitud näitest selgub, on ju tegelikult päris palju inimesi, kes plaadi all ainult neid arvutismängitavaid mõtlevadki. Peaks vist kah hakkama ajaga kaasas käima.

Seitsmes

Tere jälle. Valentini päev selleks korraks jälle möödas. Siin saarel on see lausa tsirkus. Juba paar nädalat enne on kõigis poodides aknad südamekujulisi asju täis. Paulo suutis poes jätta mulje mehest, kel kodus õnnetu naine, keda kindlasti ahistakase. Nimelt suutis postkontoris üks müüatest talle südametega postkaarte nii kõvasti pähe määrida et Paulo ei osanud enam muud vastata kui et, me juba abielus ja siis pole ju enam mõtet kingitusi teha. Nii et kui kuskil mingi tegelane mind nüüd väga kaasatundliku näoga vaatab, siis tean, miks. Ja kui te arvate, et tegemist on ainult ühe päevaga, siis eksite te küll kõvasti. Veebruaris muud ei olegi, kui üks suur sõbratamine. Kaks nädalat tagasi neljapäeval oli sõprade päev. Sel puhul lähevad mehed kambakesi ilma naisteta välja. Süüakse, juuakse ja igas endast vähegi lugupidavas asutuses on striptiisietendus. Sellele järgneb nädal hiljem sõbrannade päev, kus on siis naiste kord hordidena baare ja klubisid rünnata. Loomulikult on siis ka meesstripparite kord esineda.

Sellele järgneb traditsiooniline valentini päev, kus paarikesed koos sööma või muidu välja lähevad. Lilled ja kingitused on kohustuslikud. Järgmisel nädalal on verevendade kord. Portugalikeelne sõna on compadres ja eesti keeles ei suuda kuidagi õiget vastet leida. Need on siis kas sellised meessoost sugulased, kes on sugulasteks saanud kellegi abiellumise läbi, või siis väga head kolleegid jne. Ühesõnaga, tegelased, kellega koos on puud soola ära söödud. Ja sellele järgnevad omakorda comadred, ehk siis samade tegelaste naissoost vaste. Igal neist päevadest pakuvad restoranid ja kohvikud soolase hinnaga erimenüüd ja eriprogrammi, mida iganes see siis ka ei tähenda. Ja nende asjade tähistamine on lausa poolkohustuslik. Suuremates seltskondades tehakse loosipakke jne. Ühesõnaga tehakse kõik võimalik, et veebruaris, mis on ju ühtlasi ka karnevali kuu võimalikult palju piduteda. Ja hiljem märtsis rahakotti vaadates jääb üle vaid kurvalt ohata ja lihavõteteks valmistuma hakata.

Kuues

Nüüd on asi nii, et kui kellelgi on mingeid häid uudiseid, siis palun need mulle teatavaks teha. Mis uudisega on tegu, ei ole tähtis, peaasi , et oleks hea. Lihtsalt hetkel olen väsinud igasugustest tuju rikkuvatest asjadest ja tundub, et inimestes on positiivsus otsa saamas. Selline tunne on, et istuks lihtsalt maha ja ei liigutaks enam lillegi ja vaataks, mis juhtub. Tahaks talveunne jääda aga siin ei ole ju seda lootuski, et mõni külmapüha tuleks. Aga jah, suur apaatsus tikub ligi ja just eile teatasin abikaasale, et tundub, et minu elus ei ole enam mitte ühtegi aspekti, mida ma natukenegi kontrollida suudaks.
Töö juures teatab ülemus, et kas on nii, nagu tema tahab, või võime minema jalutada. (Kriisi nähud) Ja isegi kui nõustume ülemuse poolt pakutud tingimustega, ei ole kindel, et meie veebruaris lõppevat lepingut pikendatakse.
Kodus on Antonio, kes esialgu pidi jääma paariks nädalaks, kuid kes on meil nüüd juba peaaegu kuu ja tundub, et jääb veel mõneks ajaks.
Paulo vanemad otsustasid, et praegu on õige aeg vannitoa plaadid osta. Minu tagasihoidlik arvamus on, et mulle meeldiks pigem seda kartulimüügi raha, mis nende juures hoiul (müük toimub põhiliselt nende naabritele ja need siis toovad raha sinna) alles hoida, sest mine sa tea. Aga kui seda kõva häälega ütlema lähen, siis on reaalne oht, et ämm ja äi solvuvad, sest tunnevad et lükkan nende abi tagasi.
Lubasin kuu aega tagasi, et lähen immigrantide klubi peole ja võtsin isegi teatrist usinasti osa, nüüd, seoses töögraafiku muutmisega pidin teatama, et kahjuks ikka ei saa tulla.
Ja isegi tervis on ennast muude asjadega mesti löönud. Eile käisis järjekordselt naistearsti juures. Ehki jah, see viimane võib isegi positiivne olla, sest midagi hullu mul viga ei ole. Kuid siiski eksisteerib kuskil üks väike haavand, mida eile külmutati, et see edasi ei leviks.
Laural on juba kaks nädalat mingid punnid, mille kohta keegi ei tea, mis need on. Arsti juurde, kes allergoloogi juurde saatekirja annaks, saab alles esimesel aprillil (see on siis perearsti ooteaeg) .
Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et elu nagu lill.
Ja tõsiselt, palun häid uudiseid!!

Viies

Kuidas teile meeldib, kui väljas on 10 kraadi sooja?

Ilus kevadine ilm, eksole.

Aga kuidas teile meeldib, kui väljas on 10º soojakraadi, sajab vihma ja rahet ja tuul on kohati kuni 90km/h. Lisage veel juurde maja seinad, mis koosnevad blokkidest või kividest, tsemendist ja välisest ja sisemisest värvikihist. Ruumid on suured ja avarad ja ainuke potensiaalne küttekolle on gaasipliit, kuid selle kohal on ventilatsioonikorsten, kust suure tuule korral võib vihma sisse sadada ja kus tuul on nii tugev, et kustutab tiku enne tulesüütamist. Tere tulemast Assooride talveidülli.

Sel aastal juhtus midagi erakordset, mida mina pole veel näinud ja mis pidavat olema üliharuldane – siin sadas lund. Corvol ja Floresel üle terve saare, S.Miquelil ainult kõrgemates kohtades. Pico on loomulikult lumega kaetud. Üle terve meie saare sadas vihma ja rahet, lausa niipalju, et Taavi sai hiljem hea mitu peotäit rahet süüa ja nõudis mahla rahega, kuna see olevat parem, kui jääkuubikud.

Selle kõige juures muutub tuul lausa positiivseks nähtuseks, vähemalt kuivatab kiiresti vihma vahepeal. Ja meil oli selleks nädalavahetuseks kartulivõtt plaanis :)

Neljas. Kolmas

Meie lapsed kasvavad lausa iga päevaga. Mõnikord ma ei teagi, kumb rohkem iseseivaks muutub. Laps või lapsevanem. Avastasin selle esimest korda siis, kui peale Laurat jälle tööle läksin. Minu identiteet oli pikka aega kahe lapse ema. Ühel hommikul kui töö alguseni oli veel pool tundi, jalutasin mööda linna ja tundsin end imelikult, sest kedagi polnud süles või käe otsas. Järsku taipasin, et teised inimesed ju ei tea, et mul on kodus kaks last. Nende jaoks olen ma lihtsalt mingi naine tänavalt. Ja nende jaoks ei ole määrdunud pluusi korral kohe arusaadav, et keegi ilmselt pühkis oma suud sinu õla vastu.

Eile õhtul mängisid meie kaks tegelast terve õhtu omavahel, leiutasid ise reegleid ja ka allusid neile ja ei vajanud terve õhtu jooksul emme vahelesekkumist. Kes ennast imelikult tundis, olin mina. Kõndisin mööda elamist, tegin ühte ja teist, koguaeg valvel, et nüüd keegi tuleb või kutsub. Oleks ju võinud rahus maha istuda ja mingi püsivama töö kätte võtta aga ei, nagu kohe ei oskaks. Peab enne sellise olukorraga harjuma. Söövad nad ka juba ise laua taga, mitu õhtut pole keegi enam söögi ajal sülle kippunud. Ja kaks nädalat tagasi nõudis Taavi, et tema tahab oma tuppa oma voodit ja üksi magada. Ainuke mööndus tehti Laurale ja pandi tema voodi Taavi oma kõrvale. Täna läksin öösel Laura pärast sinna ja jäin Taavi voodisse magama. Hommikul ärgates oli esimene asi: “Emme, mine oma voodisse”.

Paulo on mitmel hommikul avastanud Taavi juba üksi mängimast või teleka eest.
Vägisi kipuvad suureks saama. Peame ka meie uuesti iseseisvaks õppima :)
Või siis on aeg uue tite peale mõtlema hakata (loll jutt suhu tagasi)

Seekordne lapsesuust on pärit hoopis Lauralt. See terane tüdruk õpib Taavi kõrvalt nii mõndagi ja kasvab superkiiresti.

1.Taavi on juba üles ärganud ja tahab emmega raamatut vaadata. Laura tõstab oma unise pea padja pealt ja käratab: “Lase Laural magada!”
Taavi: “Aga küsimus on selles, et sa ju ei maga “
Laura mõtleb veidi ja siis teeb superhaleda não: “Laura on niiiii haige”.

2. Laura tuleb pissilt ja teatab kurva häälega: “Laural ei ole juppi:”
Issi –emme vaatavad mõistmatu näoga üksteisele otsa: “mida sul ei ole?”
Laura:”Juppi”
Issi-emme uuesti: “mida?”
Laura paneb pluusisaba lõua alla ja patsutab kahe käega oma intiimset piirkonda: “Juppi noh”
Issi-emme:”Aahaa… Ei ole jah”
Laura: “Taavil on”
“jah, Taavil on”
Laura:” Issil on.”
“Jah, issil on”
Laura:”emmel on.”
“Ei emmel ka ei ole”
Laura peale pisikest pausi:”Issil ja Taavil on, emmel ja Laural ei ole”.
Ja sellega loeti probleem lahendatuks.