Maailm keerleb ümber minu naba

                             . 

Esimene tõestus sellest oli aastavahetus 2019/2020. Kui kõik lugesid viimaseid kellapauke, neelasin mina siinse tava kohaselt oma kaksteist rosinat alla ja soovisin uuel aastal rohkem aega oma perega koos olla. Arvake ära, kas läks täide? Aga kuna me kõigi tavade vastaselt ei läinud esimesel jaanuaril ujuma, keeras asi ennast üle võlli ja minu soov täitus terves ilmas

Nädal tagasi oli mu kalender esimest korda peale pandeemia algust rõõmsalt tihe, hoolimata sellest, et juba eelmisel aastal selle nädala peale edasilükatud reisigrupp oma reisi siiski tühistas. Pühapäeval lõunaeine grupi eestlastega, nendesamade eestlastega vaalavaatlus ja järgmisel laupäeval jalgsimatk, vahele mahtus veel kolmapäevane ja neljapäevane matk ajakirjanikega - juba ammu polnud mu elu nii tihe olnud.  Lisaks sellele tuli veel uudis, et lõpuks ometi võime võrkpalli võistlusi pealt vaadata. Seda just Assooride meistrivõistluste finaaliks, kus Taavi meeskond loomulikult võitu üritab. 

Just see uudis ajaski mind ummikusse. Finaali viimane mäng koos üllatusena kavandatud mängijate tänamisega ja ühise piknikuga oli plaani järgi laupäeval, just samal ajal kus mul oli kalendris matk eestlastega. Selle koha peal tulid paar vandesõna meelde ja keelele - terve aasta vean seanahka ja siis on vaja korraga kohe kaks sedasamust nahka seljast koorida. Naljaga pooleks ütlesin veel kõva häälega treenerile, et pean vist kasvõi maailma teistpidi pöörlema panema, ET LAUPÄEV VABAKS SAADA. .

 Ja siis see algas…. Ehk küsi ja sulle antakse, mõnikord liigagi lahkesti. 

Laupäeval tuli Evale naabripoiss külla, et peale nädalast kooliskäimist jälle veidi koos putukaid otsida ja uurida. Need kaks tuleb aiamaale koos lahti lasta ja siis on rahu majas, seni kuni nad pessu korjama peab. Mina läksin Taaviga trenni, ootasin teda ja tegin kerge sörkjooksuga aega parajaks. 

Tagasi koju jõudes leidsin Eva oma suureks imestuseks üksi diivanil keras, nägu nutune. Paulo jutust selgus, et Eval tekkis järsku suur kõhuvalu ,millele järgnes oksendamine. Naabripoiss läks koju ja meie ootasime, millal valu järgi annab. Selle asemel tekkis Evale hoopis kerge palavik ja kuna ta oli viimasel ajal juba varem kõhuvalu üle kaevanud, hakkas asi veidi kahtlane tunduma . Igaks juhuks otsustasin kella üheteistkümne ajal õhtul temaga kiirabist läbi käia, saab vähemalt kergema südamega magama. 

Kiirabis oli tore noor arstionu, kellega Eva hea meelega juttu ajas ja oma muret selgitas. Peale kõhu uurimist ja puurimist otsustas arstionu vereproovi teha ja meid ööseks jälgimisele jätta. Veidi süstlaga torkimist ja covidi test Evale ja näidatigi talle magamiskoht kätte. Mina istusin voodi kõrval tugitoolis ja saatsin igaks juhuks eesti giidile sõnumi. Tema omakorda saatis mulle kohe ka vastuse:

Ja pisut hiljem veel teisegi. 

Voila, maailm kuulis minu kurtmist ja lahendas  järgmise laupäeva probleemi nagu nipsti, ainult et natuke omamoodi. Aga ega siis asjad nii rahulikuks ei tohi jääda. 

Pühapäeva hommikuks oli selge, Eva läheb operatsioonile. Mina jään temaga koos haiglasse. Ega midagi, omakorda testima ja seejärel operatsioonisaali ukse taha ootama.  Teisipäeval saime tagasi koju. Eval kõhu peal plaaster ja kergelt hellik haav.  Kolmapäeval -neljapäeval Eva tädi poole ja mina matkama. Kõik tip-top. 

Aga ärge unustage, et minu naba ümber keerlev maailm oskab asju üle võlli keerata. 

Neljapäevasel pressikonverentsil luges meie kohaliku valitsuse esindaja jälle paberi pealt , et positiivsed testitulemused on tõusnud, kinni me midagi ei pane, aga otsustasime kehtestada mõned piirangud. Restoranid, kohvikud, koosolevate inimeste arv, bla, bla , bla. SPORDIVÕISTLUSED ALATES REEDE SÜDAÖÖST ILMA PUBLIKUTA!  Blahhh -  võta oma vaba aeg.  Mingil määral lohutas, et reedest võistlust tohtis veel vaatama minna, aga see pole see, pole see. Seda , kas on mingit loogikat, miks võib reedel võistlusi publikuga pidaga ja laupäeval enam mitte, ärge minu käest parem küsige. 

Niisiis, minu soov laupäev vabaks saada, oli täies mahus täidetud. 

Aga ega siis asjad sinna ei saanud jääda, reegel on ilmselt; küsi , aga pead midagi ka vastu andma.

Eva, sai haiglast koju tulles antibiootikumi kuuri, mis andis talle vägeva kõhulahtisuse. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Viimasel antibiootikumi päeval istusime kahekesi ainult vannitoas, Eva nuttes poti peal, mina Evat silitades poti ees. Lõpuks otsustasin igaks juhuks uuesti kiirabist läbi minna. Peale kahte tundi ootamist katsus art kõhu läbi, ei leidnud midagi kahtlast ja kirjutas välja väikesed pakikesed pulbriga, mis peaksid kõhus bakterite tasakaalu jälle korda seadma. Tagasi koju, seekord ette näidata haav plaastriga, kõhulahtisus ja kaks uut ravimit.  Eva võtab rohu ja läheb hambaid pesema. Kümme minutit hiljem tuleb trepist alla ja näitab oma punaseid punne täis käsivarsi. Loeme uuesti infolehte - jajah, punetus ja sügelus võivad olla kõrvalnähud. Läheme kõik magama. Järgmisel päeval ärkab Eva juba üle kere punne täis ja sügelevana ja mida rohkem kell saab, seda rohkem paiste Eva läheb. Ega midagi, Eva uuesti auto peale ja kiirabist läbi. Seal juba tuttavad näod ees, küsivad imestunult, kas see on jälle Eva. Pole vaja ei nime ega isikukoodi. See otsitakse automaatselt üles. Uuesti arsti juurde, ka pediaatria koridoris istudes on kõik näod juba tuttavad. Veel üks annus rohtu ja kui see ei mõju siis uuesti kateeter ja kanüül ja rohi otse veeni, et allergilist reaktsiooni peatada. Kaks tundi jälgimise all ja siis saame uuesti koju, seekord siis ette näidata  operatsiooni haav, millest käisime vahepeal juba kohalikus velskripunktis niite välja võtmas, kõhulahtisus, üle kere punetus ja sügelus ja muidugi kaks uut ravimit. 

Ja nii me kahekesi istusimegi kaks nädalt kodus ja tegime mitte midagi. Täna on Eval lõpuks viimane rohuvõtmise päev. Kõht töötab ( enam-vähem normaalselt), sügelus on järgi andnud (enam-vähem) ja haavast on järel veidi sügelev arm ( enam-vähem paranenud). 

Kui  nüüd veel varsti ujuma saaks, oleks elu jälle lill. Või noh, tööd võiks ka juba teha. 

(Kallis nabamaailm, seda palvet pole vaja üle võlli keerata)

Ahjaa, Taavi meeskond võitis ja nüüd ootavad ees Portugali meistrivõistlused.

Tööjutud

Mul on toredad kliendid.
Alates sellest ajast kui minu praktiline matkamine ja "lapsehoidmine" algas, on nad kõik toredad olnud.
Eriti kui arvestada seda, et alustasin "incomingut", või siis kohapealseks reisisaatjaks olemist ajal , mil olin saksa keelt vaid kuu aega harjutada saanud ja rääkimine ei olnud sugugi lihtne. Igal esmaspäeval istusin hommikul lennujaamas ja hiljem hotelli ees ja hingasin sügavalt sisse-välja. Püüdsin keskenduda ja mitte eriti hirmul välja näha. Ja nädal algas teisipäevaga ja lõppes pühapäevaga, vahele jäi lennuki saabumise päev, mis tavaarvestuses ei lugenud.
 Ise ka ei tea miks, aga mul on alati inimkamba ees hirm olnud. Hiljem kui selgub, et kamp ei olegi lihtsalt kamp, vaid inimesed, kes on millegipärast samas kohas koos, siis on asi jälle korras.

Ja vot need inimesed on lausa supertoredad.
Ma ei teagi, kui mitu raamatut on mulle kingitud: " Äkki tahad midagi saksa keeles ka lugeda". Üks tore grupp kinkis meile karbi sokolaadi, mille kaane vahele oli pistetud laevukesteks volditud rahatähti. Armsad inimesed, kes tulevad lennuki lahkumise päeval lihtsalt kätt suruma ja ütlema, et neil oli tore. Grupp, kes sel ajal , kui mina olen WC -s, harjutab kooris minu nime ütlemist. Inimesed, kes pistavad sulle pihku või jätavad hotelli vastuvõttu tänukirja, kes küsivad hiljem oma reisiagendi käest järgi, kuidas selle toreda giidi nimi täpselt oligi, inimesed, kes poetavad pihku ´sokolaadisüdame... Palju ja toredad, kellele mõtlemine paneb naeratama.
Kuid see viimane - see on juba üle ootuste.
Meiega veetis oma puhkuse üks austria abelupaar, kellel on Austrias oma restoran. Sai siis nendega räägitud erinevatest toitudest ja toitumisharjumustest jne.
Eelmisel nädalal, saabusin rõõmsalt ja uduniiskelt ühelt jalgsimatkalt ja leidsin kontorist paki minu nimele. Saatja nimi tundmatu...
Harutasin lahti ja mis ma nägin - pakis kaks ja pool kilo hapukapsast.!. Ja ei mingit kaarti või selgitust.

Hiljem selgus, et seesama abielupaar oli kolleeg Jenny käest uurinud, mis mu täielik nimi ja aadress on, sest neile oli jäänud mulje, et mul on igatsus hapukapsa järgi ja nad otsustasid lihtsalt head meelt teha...

Kaheksas ehk kolm tundi tasuta tivolit, boonus pealekauba.

Nagu ikka, kirjutan ma oma sissekandeid jälle tagantjärele.
Juba jaanuaris sai tööalaselt aastat alustatud aga kogemust jagan alles nüüd.


Tavaliselt on meil nädalavahetus niimoodi ära jagatud, et mina töötan meie peakontoris laupäeval ja minu kolleeg pühapäeval. Kolm nädalat tagasi sattusime segastel asjaoludel koos tööle. Kuna mõlemad olime juba tööle saabunud, siis ei osanud kuidagi otsustada, kes jääb, kes läheb. Laususin seepeale naljaviluks, et kui juba kahekesi oleme, siis ma võin ju koos klientidega merele minna ja ülemus teatas kohe lahkesti, et miks ka mitte. Tõmbasin endale töö juurest kaasa haaratud jaki selga, pistsin kaks õuna taskusse, sest midagi peab ju enne merele minekut sööma ja panin klientide sabas paadi poole ajama. Saarel oli pilvine ja hämar ilm, õnneks ei sadanud. Tuult eriti ei olnud aga lainekõrgus oli 4 - 4,5 meetrit. Meri nägi välja nagu joodiku vooremaa, kus voored, sunnikud, pidevalt kohta vahetasid. Meie kaheteistkohaline poolenisti kummipaat käis rõõmsalt üles-alla, rahvas naeratas ja aeg ajalt kiljus heatujuliselt. Õnneks oli lainepikkus mõnus, mis paati ei loopinud, kuid aeg-ajalt võttis kõhust õõnsaks ikka.
 Kõigepealt leidsime tavadelfiinide grupi, kes meist aga eriti välja ei teinud, Hiljem veel kaks suuremat gruppi, kes juba ka mängida tahtsid. Selle aja jooksul, mil siin töötanud olen, on delfiinid minu vaieldamatuks lemmikuks muutunud. Eriti Laup-eeldelfiinid, keda seekord kahjuks ei näinud aga kes meid suvi otsa lõbustasid. (Tänud teile,  perekond Aher, kes te mind nimedega aitasite. )Nii mina kui turistid saime mõnuga vaadelda ja nemad ka pilte teha, mina ju teadupärast ei vea kaamerat iga päev töö juurde kaasa. Merel tuli isegi päike pilve tagant välja, ehkki saare kohal paistis kõik paksult pilves olevat.
 Veetsime mõnusad kaks tundi ja lõpuks leidsime veel ühe kilpkonnabeebi merest ujumast. Arvasime, et ta võis olla kõige rohkem aastane. Tavaliselt üritavad meie  meremehed kilpkonni alati kinni püüda, et neid parasiitidest puhastada, veidi vaadelda ja siis tagasi vette lasta. Parasiitideks on imepisikesed krabid, kes kilpkonna lestade külge klammerduvad. Kui kilpkonn sukelduda tahab, siis haaravad krabid tast kõvemini kinni, mis teeb haiget ja sukelduda ei lase. Niimoodi võivad kilpkonnad isegi aeglselt nälga surra ja hulbivad siis juba rohekaks muutuva kilbiga veepinnal. Seekord meil päästeaktsioon kahjuks ei õnnestunud aga armas oli vaadata, kuidas üks imepisikene kilbu rahulikult suurtes lainetes edasi rühib.
 Tagasi tulime mööda rannaäärt ja vot siis saime aimu, kui suured lained tegelikult on. Kui laine poole kalju peale üles hüppab, siis paneb pead vangutama küll, avamerel puudub võrdlusmoment ja ei oska hirmu tunda.

Mina kui eluaegne merekauge inimene, kipun merd pidevalt metsaga võrdlema, mõlemad on sellised suured ja võivad sinuga oma äranägemise järgi käituda, kui tuju tuleb. Ja mõlemal on võime sind rahustada ja kuidagi puhastada. Ega ilmaasjata ei öelda, et meremehed on üks isesorti rahvas, oma kolleege vaadates võin seda ainult kinnitada.

Kolme tunni möödudes saabusime rahulolevatena kontorisse tagasi, kus teed juues veel veidi klientidega lobisesime. Ja kui plats puhtaks sai, siis otsustas ülemus, et laupäeva puhul paneme nüüd uksed kinni ja lähme hoopis kõrtsu tigusid ja krevette sööma ja  päeva lõpetama.
 Et ühesõnaga on mul ikka maailma parim töökoht.

Kolmekümne teine

See sissekanne on pühendatud ühele minu ülemusele, kes on millegipärast arvamusel. et ma oma tööst ainult halba räägin.

Et kõik ausalt üles tunnistada pean alustama sellest, et töötan nüüd ühes turismifirmas, mis korraldab muuhulgas ka vaala ja delfiinijälgimisreise. Viimasel korral, kui perega kaasas käisime. 0li meri delfiine paksult täis ja nii tekkis ka minul huvi koos nendega ujuma minna. Tegin sellest ülemusega juttu, aga seda lihtsalt sel tasemel, et ükskord tahaks minna. Ja siis järsku teatas Rui ühel reede õhtul sõbralikult, et pühapäeval on paat valmis ja meile kohad reserveeritud. Noh, kui ülemus pakub, siis ei sobi ju kohe kuidagi ära öelda ja nii olimegi kogu perega pühapäeva päratlõunal sadamas. Taavi on juba pikemat aega vannis ja rannas maskiga ujumist harjutanud, lootsime, et ehk näeb temagi delfiine. Kobisime siis aga rõõmsalt paati ja sõit läks lahti. Laura jäi esimese kümne minuti jooksul magama ja saime rahulikult sõitu nautida. Kõigepealt leidsime harilikud delfiinid, kes ei tahtnud, meiega koos ujuda, vaid läksid kuhugi oma asju ajama. sealsamas kõrval oli aga grupp (spotted dolfins)laigulisi delfiine, kes meid kõigepealt oma showga rõõmustasid. Tegemist oli päris suure grupiga, kus ka selle suve beebid. Need delfiinid ei ole siin põliselanikud. Nad tulevad siia siis, kui vesi juba veidi soojem ja jäävad siia üsna pikalt. Sel aastal on siin üks väga seltskondlik grupp, kes lausa naudib paatidega mängimist. Vahepeal ma ei teagi, kes keda vaatab, meie neid, või nemad meid. Seekord esitati meile akrobaatilisi trikke. Põhinumber oli see, kus üks delfiin teeb lõigepealt väikse hüppe, siis veidi suurema hüppe,siis veel suurema hüppe ja siis suure kukerpalliga või saltoga hüppe. Seda etteastet korrati kohe mitu korda, taustaks veel paaris- ja grupiga sünkroonhüpped, paadiga võiduujumine jne.
Viimaks tuli ka meie kord vette minna. Esimesed olid Paulo ja Taavi, panid endale aga maskid pähe ja hüppasid vette. Taavi ujus esialgu üsna tublisti, aga kui maskiga näo vette pani ja ainult sinist nägi, siis hakkas kartma ja tahtis paati tagasi. Mina olingi siis lastevalves ja vaatasin paadist, kuidas delfiinid siin ja sealpool ujuvad. Paulo jõudis vaevalt paati saabuda, kui ma enam vastu ei pidanud ja vette plärtsatasin. Toru sai muidugi kohe vett poolenisti täis ja seda pidi välja puhuma. Meri oli üldse veidi lainetav, nii et pidevalt pidi hingamistorust vett välja sülitama, mis ei ole just minu tugevaim ala. Mingi hetk pistsin pea vette Ja siis see algas...
Kõigepealt näed ainult sinist, ei midagi muud. Läbi sinise näed, kuidas mõned päikesekiired vette tungivad ja kuhugi sügavamale kaovad. Siis kuuled sädinat või kädinat või kriuksumist, õiget nime ei oskagi öelda. Meenutab veidi linnuparve, kus keegi otseslt ei kriiska aga õhk, või sel korral küll vesi, on hääli täis. Ja siis tõuseb kuskilt sinu suunas üks mullirida..., selle kõrval teine. Pöörad pea mullide suunas ja siis näed... Kolm tegelast otse sinu all. Sina mõtled, et kas sa ikka oled nii julge, et neile lähemale sukelduda, nemad mõtlevad ka midagi ja vaatavad, pead poolviltu ,sinu poole. Ja nii oletegi neljakesi liikumatult paigal ja vaatate teineteist. Kuni nemad otsustavad, et nüüd aitab ja kaovad kuhugi allapoole.
Ja siis tõstad pea veest välja ja näed, et paat on kuskil 50 meetri kaugusel ja sa oled üksi keset ookeani ja see lainetab. Ja siis tuleb meelde, et veesügavus võib olla kuni 1000 meetrini ja SA EI OSKA ERITI HÄSTI UJUDA. Ja siis ei jää muud üle kui pea uuesti vette pista, sest nii on vähem hirmus, ja kõigest jõust paadi poole ujuda
Veidi hiljem, kui Paulo uuesti delfiinidega suhtles ja mina jälle lastevalves, otsustasin ka Laura vette kasta. Puhusin kätised täis, hüppasin ise vette, haarasin ühe käega kuskilt sangast kinni ja meremees Fred ulatas mulle Laura. Toetasin jalad vastu paadipõhja ja nii tekkis Laura jaoks minu kõhu peal selline turvaline koht, kus vesi tast üle käis. Kahjuks teatas ta üsna varsti, et külm on ja tahtis tagasi paati. Ja nii seiklus minu jaoks lõppeski. Samal ajal kui teised ujusid, riietasin mina lapsi, vaatasin delfiine ja sõin ´shokolaadi. Teised käisid veel mitu korda vees ja nägid isegi (bottlenose delfins) suuri nokaga delfiine. Need olid suured ja rahulikud ja ei lasknud ennast mingitest suvalistest ujujatest häirida. Ja kolm tundi hiljem olime tagasi sadamas. Väärt kogemus ja mõnus ajaviide ja kunagi tahaks veel minna. Ja kui keegi kunagi Assooridele tuleb, siis proovige kindlasti järgi, kuidas on. Ja seda trikki, mida mu ülemus paadisõidu lõpus teeb, ma parem ei kirjelda, seda peate samuti oma silmaga nägema.
Side lõpp