Üheksas

Pikk vaikus on vahepeal olnud.
 Käisin Eestis, "janu kustutamas". Tagasi tulin identiteedikriisiga.
Nädal on ilmselgelt liiga lühike aeg, et uuesti koduneda. Esimene segadus tabas mind juba Saksamaal. Endalegi märkamatult on kõrv harjunud portugali keelega. Kui siis paljud inimesed räägivad seda keelt, mida mina meeleheitlikult värskendada püüan ja sekka kuuled ka oma igapäevaseid inglist ja portugali, siis mingil hetkel tekib ajus tõrge. enam ei oska mitte üheski keeles mõelda, rääkimisest rääkimata.
Ja Eestis räägivad kõik imelikul kombel eesti keelt, mis on minu jaoks muutunud aeg ajalt kasutatavaks kinnise grupi eliitkeeleks, mida näiteks tänaval kõndivate laste suust on väga imelik kuulda.
Tahaks hea meelega Eestit ja São Migueli võrrelda, kuid avastasin, et ei suuda. Need on kaks paralleelmaailma, mis ei ristu mingil tasapinnal. Kui ei ole kokkupuutekohta, siis on raske adekvaatseid võrdlusi teha. Samahästi võib küsida, kas liha on parem kui kala. Sinu eest ei suuda seda keegi öelda.

Jupp aega tagasi kurtsin Paulole oma unenägude üle. Pideva järjekindlusega olin neis Eestis, kellegagi abielus ja elasin seal oma igapäevast elu. Häirivaks muutis need unenäod realistlike detailide rohkus ja nende pidev ajaliselt edasiarenev nägemine nii, et ärgates pidin veidi aega mõtlema, mis on tegelikkus ja mis mitte. Ja üldse, mis määrab reaalsuse. Kas see, kui sinu keha on hetkel mujal, välistab paralleelse reaalsuse olemasolu.

Nüüd tagasi olles, pidin nende unenägude üle uuesti mõtlema. Taipasin ehmatusega, et unes olin Eesti reaalsele elule hirmutavalt lähedal. Ometigi polnud ma ju juba neli aastat seal käinud. Mis siis on andnud mulle selle aluse, mida näha. Kes ma siis nüüd õieti olen?
Loodan, et ütlus, võõrastele oma, omadele võõras, minu puhul ikka veel ei kehti. Vähemalt minu pere on täpselt sama omane kui alati, olenemata sellest kui palju aega on möödunud viimasest kohtumisest ja millest tol korral räägiti. Alati jätkatakse vestlust ja tuntakse üksteise nägemise üle siirast rõõmu. Sama tundsin ka eile tagasi tulles, ka siin on inimesed, kes mind tagasi ootasid ja näha tahtsid. Pangas olles ei küsita enam ei nime ega kontonumbrit, teller teab neid niigi. Möödasõitev bussijuht pistab pea aknast välja ja küsib, kas olen töökohta või -aega vahetanud, et ma enam temaga ei sõida. Ja peale nädalast mitteblond olemist, nimetavad töökaaslased mind jälle üksmeelselt blondiks. Mis samal ajal rõhutab ka seda, et olen teistsugune.
Nii et ei teagi, kuidas ise ennast nimetama peaksin.
Ühesõnaga segane jutt. Ehk aeg toob veidi arutust ja paneb asjad uuesti paika. Senikaua tuleb lihtsalt infot läbi töötada. Eks varsti anna teada, mis järeldusele jõudsin.