Keerulisi teid pidi sama tulemuseni.

Et siis, meil on kolm last.  Kaks neist juba piisavalt suured, et aru saada, kui erinevad nad võivad olla.
     Sel talvel oli siin viimase 20 aasta suurim torm. Selle tulemusel uhtusid lained lõunakaldal jupi kallas minema ja uuristasid ühe kiriku alla augu. Kirik oli alguses suletud, nüüdseks töötab jälle, aga kiriku taga on üks osa läbipääsuks suletud. Eile õhtul jalutasime sealkandis ja loomulikult tahtsime näha, mis seisus kallas on. Minna pakkusin välja, et hüppame müüri peale ja lähme lähemale. Ja siis vaatasid minu mõlemad lapsed mulle otsa nagu hullule ja laitsid mu mõtte kohe maha. Aga kõige huvitavam oli nende põhjendus.
     Taavi jaoks on see, kui mingi ala on piiratud, kindel keeld. Ja keelud on tehtud selleks et neid on vaja. Järelikult ei tohi teisele poole minna ja kõik.
     Laurale ei lugenud keeld kui selline midagi. Tema ei tahtnud lihtsalt sellepärst minna, et me võime ju koos müüriga alla variseda. (Tal on alati hea kujutlusvõime olnud)


     




Selle pildi peal on kiriku tagumine nurk.