Kuidas see aasta siis Assoridel möödus.
Alustuseks võibolla üldolukorra tutvustus. Viimaste aastate jooksul on tundmatutest Assoori saartest saanud peidetud turismipärl ja seda võis igal pool näha. Rohkem autosid, rohkem restorane, vähem portugali keelt, kui saarel ringi liigud. Palju uusi turismifirmasid jne.
Aastal 2019 tuli turismist ja sellega seonduvast peaaegu 30% meie PIB-i. Kui arvestada sinna juurde, et turisitide voog oli ebaühtlane ja kogu see 30% teeniti enamasti 7 kuu jooksul, võite ehk ette kujutada kuidas elu ja töö siin muutunud on.
Kuna töötame mõlemad turismi alal, siis puudutas see ka otseslt meie elukorraldust. Viimased kaks või kolm aastat olid minu jaoks järjest väsitavamad. Pidev autojuhtimine, samal ajal kolmes keeles rääkimine ja igakülgne valvelolek hakkasid ära tüütama. Vahepeal ei tahtnud kodus enam tere ka öelda, nii villand oli rääkimisest. Palju kontakte aga kõik pinnapealsed ja samas vähenev sõprade ring, sest see suhtlemine noh... Ja järjest vähem aega kogu perega või lastega midagi ette võtta. Lõpuks oli asi selge, nii enam edasi ei saa. Istusin oma ülemustega läbirääkimislaua taha ja esitasin lahkumisavalduse. Kõlama jäi suuline kokkulepe, et alates aprillist teeme lepingu teenuse pakkumiseks.
Siis tuli aasta 2020.
Algas kohe pauguga. Taavi tuli võrgulaagrist 40 kraadise palavikuga. Põdes paar päeva, sai terveks, jäi nädal hiljem jälle palavikku, sai jälle terveks ja otsustas veel ühe korra palavikku jääda. Seekord antibiootikumide ravi , et asja kontrolli alla saada. Paar päeva hiljem palavik läinud kuid järsku kaebab Taavi, et ühel silmal on keset nägemisvälja must laik, mis järjest suureneb. Kiirkorras silmaarsti juurde, sealt edasi uuringutele ja puuringutele. Sellele, et tegemist neuroretiniidiga saadi kiiresti pihta, mis seda põhjustas on siiamaani teadmata. Ravi - immuunsupressant, et põletik peatada ja aeg, et näha kuidas sarvkest taandub. Ja posu kõrvalmõjusid mis eriti ei aidanud.
Nii et selleks ajaks kui Coronast rääkima hakati oli Taavi immuunsüsteem olematu, mis meid otse loomulikut ei aidanud. Ravikuuri kestvus kuus kuud nii et mõnigi arstiaeg osutus telefoninõustamiseks. Samal ajal suutis Eva lasteaiast tuulerõuged üles korjata, mida ta omakorda lahkelt ka Laurale jagas. Kuna Taavi oli rõugeid juba põdenud,, siis tema otsustas omakorda sügelised saada ( ravikuur muutis naha palju õhemaks ja ilmselt see aitas kaasa) Nii et esimesed kuud olid nagu laatsaretis. Ja just siis kui Corona meile jõudis ja mina koolile kirja kirjutasin, et Taavi jääb koju, jõudis meieni uudis üldisest karantiinist ja kevadvaheajast,mis algas nädal varem kui tavaliselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar