Aafrika tolm.

Just just, Aafrika tolm jah, Ja kahjuks mitte jalgadel, vaid igal pool. Meie saar näeb praegu välja nagu vanemas ulmefilmis. Kõik ilus ja roheline; muru kasvab, linnud laulavad, inimesed elavad oma elu.... Aga taevas on kollakas.
      Meie tüüpiline taevas on pilvine, sinist laotust näeb harva, tavalisem on ühtlane, aga piisavalt kõrge, pilvekate. Lausa nii kõrge, et isegi mägede tipud ja kraaterjärved on ilusasti nähtaval.
      Sel aastal on elu teisiti. Kõigepealt on meri tavalisest lainetevaesem. Kui nii edasi läheb, jäävad peeglimüüjad kahjumisse ja surfivõistlustega on kööga. Seda isegi põhjakaldal, kus nii kaua kui mina mäletan, on raske olnud ujuma minna. Ja siis on meil nüüdseks juba nädalajagu taevas Sahara tolmu täis.
      Kaks päeva tagasi sadas tööajal auto kapotile paar piiska vihma, auto nägi kohe selline välja, nagu oleks kruusakarjääris rallitanud. Tegelikult sõidan ma tööajal tihti autoga selliseid "metsikuid" teid pidi nagu meie külade vahel ja auto on päeva lõpuks sõltuvalt sellest, millise vulkaani otsas olen, kas punase (suur rauasisaldus kivides) või imepeene halli (tuhk) tolmuga kaetud. Sellega olen juba harjunud. Tavaline on ka see, et kui ühel matkarajal , kus ka autod sõita võivad, päevituskreemi kasutad, siis näed päeva lõpuks näost ühtlaselt hall välja, nagu läheks Jaapani ooperisse laulma. Aga see Aafrika tolm, see on kuidagi teistsugune.  Kuna tuult ei ole ja vihma ka ei saja, siis see tolm lihtsalt passib seal ja koguneb. Ilusaid fotosid on võimatu teha, sest valgus on tuhm, Päikeseloojakud on see-eest huvitavad, tolmust tulevad teistsugused värvid läbi pilvede kui tavaliselt. Ja nüüd me siis passime, tolm taevas ja meie maa peal, peame üksteist silmas ja ootame, mis edasi. Ma juba arvutan, kui mitu aastat kulub, enne kui Sahara meie musta liiva kollasega asendab, Siis saaks randa luksushotelle ehitada.