reede, 19. august 2016

Pluuto

Nüüd on juba veidi vett merre voolanud, aga siiski, siit tuleb memorandum Pluutole, meie kauaegsele pereliikmele.
     Just enne Laura sündi, kümme aastat tagasi, kolisime oma majja. Kuidagi loomulikut tuli ka koera idee. Ja just peale Laura sündi kinkis Paulo kolleeg meile musta hundikoerakutsika. Selline armas,rohkem lai kui pikk, mütsakas, hästi rahulik kutsikas, kes hirmus kiiresti kasvas. Kui me ta lõpuks esimest korda välja magama jätsime, kadus ta öö jooksul ära. Jooksime mõlemad mööda küla ringi ja küsitlesime iga ettejuhtuvat inimest. Saime oma koera kolm maja eemalt kätte ja poole külarahvaga kiirkorras tuttavaks.
Minu jaoks üks armsamaid hetki oli see, kui panime väikese Laura käruga õue peale. Juba noore koera ohtu Pluuto pistis nina uudishimulikult kärusse. Laura, tegus tüdruk nagu ta on, haaras kohe vaatevälja ilmuvast ninast kinni ja ampsas seda oma kahe esimese terava hiirehambaga. Pluuto suust tuli vali kiunatus ja enam kunagi ei pistund ta nina kärusse, aga mingit pahameelt ta välja ei näidanud ja sellest ajast olin kindel, lapsed ja koer saavad õues ilusasti hakkama.
     Kui Laura oli umbes poolteist aastat vana, tegime majale põhjaliku uuenduskuuri, kolisime ise selleks ajaks vanavanemate juurde, Pluuto oli majavalvur. Eks ta tundis ennast sel ajal veidi üksi ja tegi aeg-ajalt küla vahel paar tiiru, kuni ükskord oli jälle kadunud.
Otsisime otsisime , lootsime , otsisime , lootsime veid vähem aga ikka otsisime. Kuni üks naabripoiss tuli teatama, et tema nägi meie koera ühe maja hoovis ketis. Läksime vaatama ja leidsime lonkava Pluuto. Oli teine kaugel pulmas käinud, kõhn ja kurnatud aga üliõnnelik kui meid nägi. Tuli kohe tagasi koju ja ei kippunud enam hulga aega kuhugi.
     Kahel korral kartsime tema elu pärast. Ühel korral avasime väravat, et autoga välja sõita. Meil olid parasjagu külalised ja Pluuto rohkem erutatud ku tavaliselt, tuiskas väravast välja , tänavale ja otse vastu möödasõitvat autot. Lugu lõppes tema jaoks veritseva ninaga ja valutava puusaga. Meie pidime maksma loomarsti viisidi ja viissada eurot autoremonti. Teisel korral sõi ta kas halvaksläinud kala (Vanaisa tõi talle aegajalt toidu ülejääke) või rotimürki. Joudsime õhtul koju, Pluuto tuli meile vastu nagu tavaliselt aga trepist üles ukseni ronides hakkas koperdama ja veidi hiljem tekksid tasakaaluhäired. Mis muud kui koer vastu ööd autosse ja kiiresti loomakliinikusse. Sinna jäi ta 36 tundi järelvalve alla. Tema õnn oli see, et ta oli hirmus suur. Igas loomakliinikus imestati, kui tugev võib üks hundikoer olla. Ja seejuures ei olnud ta paks, vaid lihsalt suure kondiga.
   Minu jaoks üks armsamaid hetki oli see, kui tulin Evaga haiglast. Pluuto oli koguaeg koos perega kodus aga niiiiii õnnelik kui mina jälle saabusin.
   Paari viimase aasta jooksul hakkas talle tema suurus ja must kasukas tüli tegema. suviti oli tal hirmus kuum ja raske olla. Sel viimasel aastal, märkasime seda eriti. Viimasel ajal kadus tal söögiisu ja kõht oli punnis ja paistes. Ootasime nädalakese, et näha kuidas asi areneb aga kui paranemist ei olnud märgata, leppisime tuttava loomaarstiga aja kokku. Ja just samal päeval, parajasti kui Paulo koju jõudis , lahkus Pluuto vaikselt meie seast. Ainsaks lohutuseks oli see, et Paulo oli tema juures ja tegi talle vaikselt pai. Ja tundus et Pluuto lahkus rahulikult, ilma suurte valudeta ja krampideta.
     Selline ta oli, meie pereliige, tekitas tülinat aga palju rohkem armsaid momente. Talus ilusati igas suuruses laste kallistusi. Meie pere liige kümne aasta jooksul.
     Pluuto puhkab nüüd meie aias ja leppisime lastega kokku et istutame tema mälestuseks ühe lille. millegipärast tuleb mul Pluutoga seoses silme ette pojeng. Nüüd pean kuskilt ainult selle lilletaime hankima.
   Kajuhks ei ole mul kutsikapõlve pilte arvutis aga panen siia mälestuseks viimase pildi, mille Pluutost tegin, siis veel teadmata, et see viimaseks jääb. Eva ja Pluuto ajavad siin salajuttu. Ja just sellisena ta mulle meelde jääbki.

Kommentaare ei ole: