Elu nähtamatud lõimed.

Juttu tuleb jälle giiditööst. Muud ma lihtsalt ei oska.

Neli aastat tagasi, kui Paulo alustas, tähistasid ühed kliendid oma pulma-aastapäeva samal päeval kui temaga jões olid. Grupp oli tore, kõik läks hästi ja tuju oli hea.

Sel aastal sai Paulo järsku kirja, kus seesama abielupaar uuesti oma pulmi tahtis tähistada ja küsis  kas Paulo ei teeks neile ühe toreda seikluse.  Sel juhul tuleksid nad ekstra sellepärast siia.

Kirjavahetuse tulemusel lendasid nad kohale, veetsid seklusrikka päeva koos romantilise piknikuga Pauloga ja läksid järgmise lennuga tagasi Ameerikamaale. Veel lennuväljal tasusid tuuri eest, jätsid topelt samapalju jootraha mõlemale giidile. Kinkisid shampuse, lehvitasid autos istuvale minule kätt ja hõikasid: "Su abikaasa on maailma kõige toredam inimene! " (Mitte et ma seda ise juba ei teaks)

Kaheksa aastat tagasi viis mu töö mind kokku härra Raineriga. Mina saabusin just ühte hotelli et meie klientidele saaretutvustus koos meiepoolsete tuuride pakkumisega teha. Tema, ligi kuuekümne aastane meesterahvas, seisis õnnetult üksi fuajees, reisiagentuur oli ta lihtsalt kohale toimetanud ja hotelli maha jätnud - vaata edasi ise kuidas hakkama saad.

Kutsusin ta tutvustusele, kus ta kohe kõik olemasolevad matkad broneeris ja seejärel olime viis päeva järjest matkamas. Tema koguaeg vaikne ja omaette muhelev. Viie päeva jooksul rääkisime veidi siin ja seal aga ei midagi suurt. Aasta hiljem astus ta järsku firma uksest sisse  ja broneeris nädala jooksul kogu programmi, tingimusel, et mina olen giid. Sellest järgmisel aastal oli ta uuesti tagasi, seekord koos abikaasaga. Mõttes mõlkumas vaikne mõte endale siin äkki üks väike majake osta. Õnnetul kombel oli just see nädal troopilise tormiga ja naine laitis maja mõtte maha. 

Nende kolme aasta(nädala) jooksul kujunes üks tore sõprus. Kirjutame üksteisele kaks-kolm korda aastas. Kui juhtub et ta siia tuleb, nüüd juba auto rendib ja ise ringi sõidab, kohtume kogu perega alati vähemalt korraks. Kui käisin Berliinis, sõidutas ta mind linnas ringi ja tutvustas ümbrust. Räägime harva, viimane kord rohkem kui aasta tagasi, kui ta mõtles uuesti siia tulla.

Kolm päeva tagasi helistas keegi mulle Saksamaalt ja kuulsin telefonis tuttavat häält.

Hõikasin rõõmsalt : "Tere, kas sa oled jälle siinmail? "

Pikk vaikus

Ja siis tundus mulle esialgu et ta on purjus, kuni hakkasin jutust aru saama.

Tema naine...Saksamaa teises otsas... Matkamas.... Õnnetus... Peaoperatsioon...  Haigla…. Halvatus… Palun vabandust, et helistan, aga mul oli vaja kellegagi rääkida, kes veidi eemal seisab…

Selline tunne, et läbi telefoni on ka võimalik jalaga kõhtu virutada. Istusin lihtsalt keset linna maha ja kuulasin. 

Eile helistasime uuesti ja rääkisime pikalt.  Naise olukorrast, kindlustusest, lastest, kuidas elu on muidu läinud. Mina rääkisin oma emast, kuidas ma temaga mõtetes pidevalt vestlen, kuidas ma oma ema palusin tema naisel silma peal hoida, kuidas ma kardan Eestisse minna ( jajah, aga ärge küsige). Nutsime, naersime, lohutasime. Ja siis, pakkus see tore hing välja: “ Kui sul pole head lennuühendust koju minekuks, siis tule lihtsalt Saksamaale ja ma viin su autoga kohale !?!” 

See tegelikult põgusalt tuttav inimene leiab oma mures aega, et mind kohale viia!!

Ja see, kuidas ta ütleb: “Ma mõtlesin pikalt kas tohin sulle helistada või mitte, aga siis tuli mulle meelde, kuidas me esimest korda kohtusime ja ma omaette mõtlesin - ma pole oma elus veel kunagi nii lahket inimest kohanud - andis mulle julguse”

Üleeile matkasin koos kahe noore inimesega. Alguses napisõnalised ja vaiksed. Keset päeva tuli jutuks, et nad on siin mesinädalatel. Ja kui küsisin, mis oli see põhjus, et abielluda, muutus nende nägu täielikult. See armastus nende silmis kui nad üksteise poole vaatasid, uhkus, millega nad oma sõrmuseid näitasid ja see sädelev aura mis neid ümbritses - kõik andis tunde, et see oli nende jaoks ainuõige samm.  

Jätsime hüvasti. Kaks päeva hiljem helistasid nad mulle. Teatasid, et sa oled nii tore inimene, et äkki sa ei pahanda kui me korraks abi palume. Oskad sa öelda kust me saame kiiresti sukeldumismaski osta. Ja aitäh ilusa päeva eest.

Aitäh lugemise eest